Vana/tühi

Kuidas teie kitarri hoiate? Nagu viigilehte või kraadiklaasi või nagu mina, telekatassija poosis? Joosep hoiab nagu kraadiklaasi, ja tal on mingi obsession tekkinud seda igalpool kaasas tassida. Väga väsitav. Nõudis patakaid ka sinna sisse, aga ma üritan kuidagi välja vingerdada, see on horror, mitte muusika, mille mingi pahapaha inimene on sinna sisse pannud.
Muidu on positiivne, iss tal ju ka kidraga.

Käisin siis Blongi sünnal, kus oli superkuul, ent igasugu koodid keelavad millestki sõna võtta. Kojutulles vennastusin bussipeatuses mingi pudelikorjaja-onuga, kes mulle anekdoote rääkis ja komplimente tegi. :D Aga kui inimene räägib minuga, siis ma ju vastan. Elementaarne viisakus. Bussiminnes kutsus mind enda kõrvale istuma, et räägime edasi, aga ma ei läinud, ma pean Joosepi peale mõtlema. Muidu viin talle veel krt teab mis pudelihaiguse. XD Aga natsa on süümekad siiani.

Pohmelli polnud üldse. Aga ma ei lasknud ka kellegil teisel endale drinke segada. Ise tean oma piire. Ähmaselt. :D

Öösel nägin Ewan McGregorit unes. Ja Clare'i, keda ma pole kunagi päriselt näinudki. Tüüpiline, et kui shotlasi näed, siis ikka mitu korraga. :D Väga random. Ja Muhumaad nägin, mida pole ka ammu unes näinud, aga mille järele ma igatsen küll. Kadakaid ja kiviaedu ja rukkipõldu maja taga... veskiga.

"You don't love someone for their looks, or their clothes, or for their fancy car, but because they sing a song only you can hear."
Lenal oli see facebookis kirjas. Ilus ehh. Ma kuulen igasuguseid laule, aga ise ma jorutan vist ikka päris mööda. Ei kuule mind keegi.

Mõtlesin siin eile, kui tuju veel hea oli, et kahju, et ma ei saa minna inimese juurde ja öelda, et "vabandage, kas ma tohiks teid natuke nuusutada." Ma pakun, et ma olen sellest murest siin blogis juba rääkinud, aga kuidas krt saab teada, kas keemia päriselt ka olemas on. Tunduda võib ju sada asja. Mina pole süüdi, et ma siuke koonuga naisolevus olen. Kuradi socially acceptable behaviour. Läheks ja tiriks ikka särgisaba ülepea. Iseasi muidugi, kas ma sealt siis enam välja tuleks. :D
Või kas üldse lubataks.

Täna õhtul nüüd lõpuks jõudis siis kätte. :( Britney tuli koju ja ütles, kuidas asjad tegelikult on. Ja ma ei jaksa temaga täna vaielda, tundub pealegi, et tal on õigus. Õilis Võrse ütles kohe algusest peale, et arvatavasti ma ise mõtlesin kogu selle asja ilusaks.
Küllap neil on õigus. Oligi ju täiesti ebareaalne kõik.
Eks valutan natuke aega ja hakkan siis jälle Inimpõrkekaks.

Ma kardan, tead, et süda kulub ära. Et kõigile on antud mingi hulk tundeid ja siis, kui need otsa saavad, siis kalestud ja kapseldud. Ja ma tahaks siis juba parema meelega ära surra.
Mitte et ma nüüd surra tahaks, eks. No "wirries." Ma olen lihtsalt...pisut katki täna.

Õilis Võrse üritab mul tuju ülal hoida, mis on temast jube nummi. Eriti kui arvestada, et positivism on tema arust idiootide väljamõeldis. :D Me oleme täiesti kardinaalselt erinevad, ainult et mu arust oleme me mõlemad natuke napakad. :D
Haa, ta avastas alles eile mu teise blogi. :D Muidu teine nii põhjalik, aga näe... ikka juhtub. Ehkki eks seal on puha vanad asjad, mul ei ole enam hinge, ei oska enam. Hing kukkus teepeale maha kuskile.

Kere võiks ka jupikaupa kuskile maha jääda, aga ei! Looda sa. Nu pagadi! :D Hahaa, mul on ikka täitsa off läinud see va huumorimeel.

Today's fortune: You cannot plan the future by the past.

See on nüüd küll positiivne, ma ei jaksaks sama jama enam kühveldada. Ja kaelalihased on nii pingul, et homseks on peavalu kindlasti. :( Aga ehk ei ole ka.
Nutan välja.
Ajutine setback. :)

Noh... panen laulu ka. Panen ulgumiselaulu, sobib teemasse. XD Joosep ulgus sellega täna kaasa, filmisin ka, eks selle lisan siis järgmine kord. :)