Maailm ja mõnda

Esmaspäeva hommikul ärkasin selle peale, kui Joosep Krõõda häälega huilgas, et "lumi tuli maha, lumi tuli maha." Tõusin, vaatasin unesegase peaga aknast välja ja nentisin, et vat kui hea, föönidega mehed on juba väljas.
Paar sekundit tiksus see idee ajus edasi-tagasi ja siis jõudis alles kohale, et lehepuhurid.
Aga föönid oleks ju ilgelt hea idee. Ei mingit lund. Ja ei mingit tööpuudust.

Nägesh, peerevaarikad.

"Peerevaarikas" on siis uus sõimusõna, millega mu poeg mind õnnistas.
Kuna ma ei taha/viitsi/jõua tegeliku poindini JÄLLE jõuda, siis räägin niisama mula. Tööl on maruraske keskenduda ja koduarvutit mul taas pole, vist juba ütlesin millalgi?

L says:
:D joosep joonistab pilte. b-le ja k-le. ja nüüd küsis mu käest just, et kas tohib inimeste käest raha küsida
tahab oma kunsti müüma hakata :D
nad ostaks kindlasti mitu noorkunstniku tööd. köhh
mar says:
:D
mäletad kui mu laps käis poe juures tasuta lilli müümas?
L says:
:D ahaha
ei mäletand

Näen viimasel ajal jälle palju unenägusid, üks ogaram kui teine. Võin kohe näite tuua. Unes olin kaasas Mar-i, politseiniku ja detektiiviga (viimane siis erariietes ja vabameelsem :D ) mingis majas, kust leiti enesetapu teinud noormees. Ma ei teagi päris täpselt, kes ma seal unes olin, aga see detektiiv tundis end maruvabalt seal korteris, istus tüübi laua taha ja soris ta sahtlites ja... mulle tundus nagu natuke ebaviisakas. So what, et tüüp ise surnud on, eksole.
Läksin siis koridori. See maja oli tüüpiline mu une-maja, pikkade sirgete koridoridega. Ma näen alati koridore. Enivei, seal oli siis pikk koridor ja kahelt poolt läksid uksed eri korteritesse. Ja seina ääres, kahel pool koridori, oli kraav. :D
Ma vaatasin, et oi, ilusad lilled kasvavad seal (ma ju megalillelemb... not), ja siis selle politseinikuga korjasime neid, kollased tulbid olid, ma korjasin ainult hästihästi kinniseid, mis nägid välja nagu vintikeeratud kollased paberitükid, sest algul vaatasin, et need lahtised tulbid olid nartsissid, aga puudutades varisesid õielehed laiali, lihtsalt liiga lahti olid läinud juba. Ja siis vaatasin, et varjus kasvasid ilusad sinised lilled, paistis, et ehk rukkilill, ja tahtsin mõne korjata, aga puudutades vajus see ka olematuks.
Mar korjas mingeid rohelisi pudeliharja moodi taimi, ma ise soovitasin neid talle, et pidavat tervisele hea olema. :D
Igatahes.. järsku see detektiiv teatas, et see on mõrv hoopis. Noormehe päevikus oli viimases sissekandes ta pruudi nimi valesti kirjutatud. Kusjuures, mulle jäi isegi meelde, mismoodi, pruudi nimi oli olnud Elena, aga viimases sissekandes oli kirjutatud Jelena. Ja detektiiv-tüüp siis küsiski, et wtf, unustas oma pruudi nime ära või, see peab olema kellegi teise kirjutatud.

Ja siis ma nägin seda surnud noormeest järsku seal ukse juures seismas, ta paistis läbi ja tahtis kangesti midagi mulle öelda, ja mina jällegi ei tahtnud vaimudega rääkida ja tegin näo, et ma ei näe teda. Põgenesin ruttu, välisukse juurest kraavist leidsin veel selle surnu jope ja dokumendid, mis vihjas justkui jällegi, et tegu polnud enesetapuga. Ja siis tuli see detektiiv ja musitas mind seal ukse peal, ning jooksis minema. Mul oli totaalne wtf, täitsa ootamatu pööre unes. Hetk hiljem läksin end kogununa teistele järele, et auto peale minna, aga ei suutnud autot enam üles leida. Ekslesin seal võõrastel tänavatel lume sees.
Ja siis ajas Joosep mu üles juba.
Dream dictionary teatab siis järgmist:

To see tulips in your dream indicate fresh new beginnings. You are loving life! Tulips are also symbolic of faith, charity, hope, perfection, idealistic love and fertility. Consider the pun "two lips". Perhaps it is hinting to a kiss?

Jeap, njämma musi kraavist. :D
Kraavi kohta öeldakse seal, et see on miski, mida vältida, olevat emotsionaalne baggage, mille ma peaksin minema laskma... ja mul kasvasid seal lilled, mis tähendavat uut algust? :D Faaaak, mu uned on sama segi, kui ma ise.

Ja mis need tähed tähendavad, ma ei tunne ühtegi Jelenat ega Elenat. Kui mingeid paralleele tõmmata, siis... kunagi tundsin Galinat ja Alinat. :D Ahahaha. Aga no, üks oli ammukohatud sugulase tuttav ja teine sõbrants, kes leidis mehe ja kadus seejärel kui vits vette, pole teda enam aastaid kuskil kohanud.
Mul on selliseid sõbrannasid üsna mitmeid, tegelikult. Köhh. Kapsas teile kõrva.

Enihau. Mõtlesin, et postin täna blogi, aga... kell on viis ja ma ei viitsi ka. Eks lõpetan blogi siis neljapäeval, vanana ja lähen koju sööma ühepajatoitu, mille ema tegi ja mis haiseb nagu (juurseller, ütleb ema) peer ja vanad sokid.

---

Nüüd on juba reede.
Ma sain vahepeal vanaks jah. Tunne oli igatahes selline, nagu oleks surmaotsuse saanud. :D Totaalne masekas. Nüüdseks on muidugi üle juba läinud, ma ei morjendu teadupärast kunagi väga pikalt. Eriti lõbus oli see, et isa ja boss õnnitlesid juubeli puhul (kinkisid niiiiiiii ilusad lilled mulle, ema ka) ja täditütar soovis õnne 37ndaks sünnipäevaks. :D Kui ema õhtul koju jõudis, siis küsisin ta käest üle, et KUI vanaks ma nüüd õieti sain. :D
Joosep joonistas mulle mitu kaarti, ise kiitis, et väga ilus pilt, merega kaetud.

Margit käis lastega külas, temal oli kohe järgmine päev sünna, nii et mõtlesime koos siis masenduda. Palusin tal Bingo piletid meile osta ja mängisime siis... nagu vanatädidele kohane. :D Tore oleks veel ka lilledega kübarad pähe panna, aga.. me päris nii stiilipuhtad ei ole veel. :D Teedjuues väikest sõrme ka õieli ei ajanud... eriti.
Miljoneid ka ei võitnud, seega peab seda Bingovärki veel harjutama. Ja vanatädivärki. :) Harjutamine teeb meistriks. Vanatädiks ei saagi, harjutad-harjutad ja siis oled hoopis meister. Deem.

L says:
ma nägin suurepärast und täna öösel
lõpuks ometi oli õige peategelane ja õiges rollis ja õigeid tegusid tegemas
friggin hea tuju on nüüd :)
mar says:
:) räägi
L says:
ehk ongi siis nüüd varsti lõpp käes. tihti nähakse tüüpe unes alles siis, kui juba pees kõik on, niiöelda aju üritab veel viimast korda ponnistada. :)
ehh. sain tuttavaks kuskil suurel festaril, komistasin ta semu jala taha purjus peaga,
naersime ja hiljem tuli seesamune ligi
ja siis oli siuke kohene sõprus :D
ja siis me leppisime kokku et läheme välismaale puu otsa elama
:D
mar says:
:D
L says:
tead need marupikad männimoodi puud, mis kuskil kaugel on, st kuskil... ma ei teagi. pikad sirged tüved ja siis üleval kõrgustes on paar oksa.
vot siukeste otsa tahtsime elama minna, onni ehitada sinna ja..
mar says:
küpressid?
L says:
ma ei tea, siin ei saa guugeldada ka, kräshib kohe :)
igatahes, ise lösutasime mu vanal kitsal kushetil, väga tore oli. köhh
mar says:
:D jaaa, usun
L says:
igast värke toimus seal, aga see on kõik nii random, lõpuks ajas meid mingi mõrtsuk taga, jooksime ja liibusime piki mustamäe seinu, aga lõpuks ma sain selle ikka oimetuks löödud ja päästsin päeva.
igatahes.... väga tore uni
kõike oli seal, romantikat ja tagaajamist ja niisama mõnusat olemist.
ja alastus oli ka marudelikaatselt lahendatud, ma olen kas ära unustanud, mismoodi mehed päriselt välja näevad ja ei hakanud üritamagi :D või siis on mul unes ka selle mehe vastu respekt ja ma ei hakanud midagi üldse mõtlemagi niipidi.
shiet. :D

Ilgelt hea meelega oleks väga ebaviisakas. :D Unes võiks siis vähemalt mingit actionit olla, siis oleks aegluubis päriselu kergem välja kannatada. Just mõtlesin paar päeva tagasi, et ega Tranit ei tulegi ilmselt siia blogisse enam iialgi. Juhul, kui keegi üldse mäletab, mida see tähendama pidi. Isegi siukseid panpipes play Trani-t ega vannitoas-ümises-naabrimees versioone ei ole kuulnud. :(
Viimane ümin oli purjes peaga (ehk siis väga pointless) kahe aasta tagune vist? Ega mu ajaarvamine on väga kahtlane, arvasin ju alles siin blogis, et ema on juba pool aastat või aasta töötu olnud, aga välja tuli, et tegelt juba teine aasta lõppeb. Mul polnud aimugi. :D Hea udupea. Igatahes.... nutune värk.
Aga noh.... mis siins ikka. Millest meenub :D ma koon viimasel ajal meeletult palju, üritan vist õmblusmasina taha istumist edasi lükata. :) Kardan uut asja alguses...
Pean kuskile ehituspoodi ka millalgi minema ja värve ostma, siis saan hakata kempsus ja vannitoas remonti tegema. Vist mingi... pahtel ja värk tuleb ka sebida. Ma ei tea sellest eriti midagi, aga no õpin. Ma olen üsna osav tavaliselt, loomulikust intelligentsist. :D Kassi saba kergitamine on käsil, seda ma teen ka väga hästi, kass ei pane kunagi pahaks.

Hakkasime Joosepiga Doktor Dolittle'it lugema. Ehk doktor Uulitsat, nagu Joosep väiksena ütles. (Väga armas raamat, eriti kui mõelda, mis oludes Lofting seda kirjutas. Ise tahan "Naha all" lugeda, aga krt, ei leia kuidagi aega ja silmamusklit.)
Lasteaias hüüdis Joosep ühte poissi vuntsidega kaerahelbeks.
Minule sosistas eriti valjuhäälselt pärast ühe isa täitsa ontlikku möödumist, et "ta kindlasti vaatas, et oi, kui kaunis sa oled."
Vaju või maa alla, eks. Mu poeg, the pimp.
Kodus valis pükse, mida jalga panna. "Emme, tule ruttu, ma külmun muidu tagumiku kaudu ära!"

The pot chickens

Arvuti on jälle katki, telekas läks triibuliseks ja roheliseks (varsti saab arbuusi. Ei, igati loogiline asjade käik korteris, kus asub juba katkine mikrolaineahi, CDmängija, DVDmängija, arvuteid kaks tükki ja mingi asi oli veel.. Kui vargad peaks sisse murdma meile, see oleks suurim tüng ever. Nad hakkaks pärast suurest masendusest ausaks tööinimeseks.) ja ema tuleb vasthangitud töölt ära.
Viimane toimub küll minu heakskiidul, ta helistas mulle töölt nuttes ja ütles, et ei jaksa kõike... aga et üritab ja ärgu ma muretsegu.
Shiet!!!, eksole. Minu ema ei pea nii tegema, karask. Elu on liiga lühike, et orjata ja nutta ja teha asju, mis oksele ajavad. Seega ütlesin talle, et tule ära sealt, saame hakkama ju ikka. Kuidagi ju ikka. Raha on voolav materjal. :D
Ta tunneb end selle naise pärast pahasti, kes ta tööle võttis, ütles, et hästi tore naine ja et nüüd nad ehk ei julge edaspidi enam vanemaid inimesi võtta ja ema tegi kellelegi karuteene. Aga no... ema otsene boss ütles talle sellise lause: "Ühe päeva sa ju õppisid, nüüd peaksid juba oskama, tee kiiremini." (Jutt siis terve suure poe sisu päheõppimisest ja sellest, et kui vea teed, siis maksad ise kinni ka. See palk on nii niru, et peale maksma küll ei hakka vigade parandamiseks, ausõna.)

Millest meenub, mul tuli suurepärane idee, mismoodi/milliseks kempsu-vannituba remontida. St mul on vaimusilmas ettekujutus olemas, milline lõpptulemus välja näeb. Mulle igatahes meeldib, Joosepile ka, ta lubas aidata. :D

Öösel suitsetada ka ei lasta, näidatakse tulesid silma. Väga totter, mõtlesin tahtmatult sellest, kuidas püss palgele pannakse ja pauhti mulle püssirohtu silmevahele põrutatakse. Oh well. Mul on pea niigi nagu Suure Töllu raamatus, mu peale ei saaks vist pihtagi, lainetab liigrämedalt.

Täna öösel peaks nüüd mingi asteroid Maast mööda kimama marulähedalt, üle 200 aasta. Eks peab vist kah tshekkima. Hoidke siis Mustamäelt eemale, mu õnne teades kukub see mulle kopsti piki pead. Ja mu pead teades põrkab asteroid tagasi avakosmosesse...

Ja bullshit, kullake. Igasugune hale jura jätta, ma ei usu seda lihtsalt. See on kõik mäng, eks. Mitte elu.
Igatahes - kui katsuda ei saa, siis pole olemas. :P
(Ma muudan oma maailma, minuna saab liiga palju haiget muidu. Ehk nagu semu N ütles kunagi mind koju saates: "L, sinusugune pisike loom ei tohikski üksi ringi liikuda pimedas." Viitega Puhhi Notsule. :D)

Paneks mingit mussi ka, aga mul pole siin arvutis kõlareid. Seega... mina ei kuule, sa ka ei kuule. :D

- survival -

Kõigepealt mainin ära, et I stand corrected, Eesti mehed ikkagi oskavad ilusaid asju öelda küll. :) Vanad semud üllatavad ja teevad tuju hirmus heaks. :)

Muudest asjadest - klaarin pead.
Ma olen võtnud endale vahepeal aega paranemiseks, ja tundub, et asi edeneb. Ehkki pisut ameerika mägede stiilis, üles-alla, kord heldin südamepõhjani ja kallistaks nagu viimnepäev käsil, ja siis tahaks f*ck off öelda ja samasugust külmust vastu paisata, nagu mulle tema poolt tulnud on. Usun, et novembri saabumisega paneme sellele ilmselgelt rumalale ühepoolsele armastusele punkti. Või noh, mingi siukse lookleva joone, mis tähistab ühest asjast teiseks moondumist. Ma ju hoolin kõigist neist tüüpidest endiselt, keda armastanud olen, tunne lihtsalt suubub mineviku vormi.
Sõpruseks seda siin küll kuskiltotsast nimetada ei saa, sõpruse jaoks oleks vaja soojust, ja tema poolt on ainult jää. Aga sitta kah, nagu viisakad inimesed ütlevad. Tema kaotus. Ma olen üritanud, nüüd liigun edasi. Aitäh kõigi ilusate tunnete eest, missiis, et need vaid mu peas eksisteerisid.
Süütundega ma veel maadlen. Tunnen end nimelt veidi oma südame ees süüdi, tema ju lootis, tema usaldas seda tunnet, et just see mees on tema Üks. Nüüd olen nagu quitter. Aga no... kaua võib. Ka jalutu mees oleks juba minuni jõudnud, ükskõik, kust maailmaotsast ta siis roomama oleks hakanud selle kõige alguses.
Kõike head ja häid kõiki.

Ma olen maruemane inimene, mul on vaja kedagi, kellest hoolida, kelle poole oma romantilised mõtted suunata, muidu olen nagu poolik. Aga ma keeldun uskumast, et nii jääbki, et polegi enam olemas kedagi, kellele ma tõeliselt meeldiks. Ja ehkki paljudes peredes kipub ajalugu end kordama kummalistel põhjustel, siis isegi mu emal oli ju vahepeal uus mees... kes küll nüüdseks on juba aastaid surnud. Ma tahan tegelikult uskuda, et ka mu ema leiab veel kellegi uue, ta on ju veel noor.
Mitte et nii ongi, saad lapse ja jääd pärast igavesti vallaliseks. Selline "trend" kipub vist liikvel olema küll... Ja vallalisuse all pean siis silmas üksiolemist (laps ei asenda meest,) mitte abiellumist, eks. Ei saa ju öelda, et ma olen üksi, kui mul on laps.. eriti veel nii khuul laps, nagu mu krants seda on. :)

Kirjutasin Joosepi isale ka üle miljoni aasta, panin paar joonistust ja rääkisin mõned poisi naljad edasi. Tundsin nagu natuke kohustust ka, ehkki ta tõenäoliselt ei loegi üldse neid kirju. Ja samas on paha tunne ka, tema pärast, sest kui ta loeb ja vaatab neid pilte ja asju, siis.. ma ei teagi. Kui ta Joosepi olemasolu lõpuks teadvustab endale, siis ma kardan, et ta elu läheb natuke sassi.
Aga samas.. miks peaksin mina tema peale mõtlema, ei pea, ma pean mõtlema eelkõige Joosepile, ja Joosep kavatseb kindlasti millalgi oma vanameest vaatama sõita. Pealegi, ma olen siis vähemalt omalt poolt teinud kõik, et sidet nende vahel natukesekenegi ülal hoida. Probleemid, mis tekiksid teisele selletõttu, et ta ise on need endale oma rumaluse ja põikpäisusega kaela kutsunud... ei ole ju minu süü.

Ma ei saa ega taha enam hoolida inimestest, kes ei taha, et neist hooliksin, see tekitab minus endas tunde, nagu kerjaksin vastuarmastust ja polekski päristundeid väärt. No more Little Miss Ego Feeder for vain indifferent men.

Aga jah, ma saan aru ta ideest Joosepist eemale hoida. Sest kui ta teeks korraks südame lahti, siis ei saaks ta enam minema minna ja egoistlik edasi olla. Ja egoistliku all pean silmas seda, kui inimesel on luksus mõelda kõigepealt iseenda peale ja siis alles teistele. :) Nothing bad. Ma ju tean teda küll. :) Ja Joosepit tean ka. Nad oleks nagu liimitud kokku.
Igatahes... ma loodan, et ta teeb siis oma eluga vähemalt midagi friggin Suurepärast, sest muidu on ta lihtsalt imelise võimaluse oma poega tundma õppida mööda lasknud.

Mõtlen üsna palju viimasel ajal sellele, kas asjad on ikka seda väärt. Tahan kõik keerulise enda jaoks selgeks ja lihtsaks mõelda. Ei taha rapsida ja muretseda selle pärast, mis minust üldse ei sõltu. Raske on ümber harjuda, ma olen muretseja-tüüpi. Alles oli ühel ööl, ma lamasin voodis ja ei suutnud magama jääda, sest mõtlesin sellele, et pildiraamid võivad voodi kohalt alla kukkuda ja me pead lömastada. Ise üritasin end veenda, et kamoon, olen'd normaalne, need pildid on seal rippunud juba ligi 6 aastat, mis pärgli päralt peaks nad NÜÜD alla kukkuma... ma ei tahtnud alluda, sest siis jäängi oma uitmõtete ohvriks, eks. Ent kui kell oli juba pool neli öösel saanud, siis mõistsin, et ei jää muud üle, tõusin üles ja võtsin pildid seinalt. Ja siis jäin kohe mauhti magama ka. :D
Samas, ma peaksin rohkem end usaldama, isegi nendes ogarana tunduvates asjades. Seega on pildid seinalt maha võetud.

Muidu olen aega veetnud tööl, boss sõitis jälle soojale maale ja ma siis asendan, teen inventuuri. Pidin seda küll ainult alustama, aga... parem on teha, kui kedagi teist vahepeal asjades siblimas ei käi, nii et saan vist tänasega terve inventuuriga ühele poole. Kerge kretinism hakkab küll ilmnema, näiteks avastasin telekat vaadates järsku, et loendan oma hingetõmbeid. Olin siis 71 juures parajasti, kui märkasin. :D
Ja õhtul-öösel koon. Väga silmalembene tshikk. Not.

Vaatasin mingipäev seda ee... ma ei teagi, mis selle saate nimi on, aga see on pilgeni täis Vene sensitiive, kelle seast üritatakse siis parimat välja valida, andes neile igast ülesandeid. Igatahes hakkasin mõtlema, et kuidas saab "sensitiiv" sind aidata, kui ta ei tunnegi sind. Inimesed on nii erinevad, isegi selline lihtne väike asi nagu õnn on erinevate inimeste jaoks totaalselt erinev. Kui tema on materiaalne inimene ja ütleb sulle, et ooo, sul läheb väga hästi elus, ent sina oled hoopis paduromantik, siis ei pruugigi ju nii hästi minna, eksole. :)
Või kui see "sensitiiv" (eeldame, et ta tõepoolest tunnetab asju ja teab üht-teist) on ise kibestunud inimene, ja arvab inimestest ennekõike halba, siis on ju kõik tema öeldu ja tunnetatu ka läbi selle kibestumise prisma. St näeb ainult halvas valguses kõike ja ei üritagi põhjusi leida. A la ütleb sulle, et "su abikaasa tõukab sind otsustaval hetkel enda juurest eemale" ja jätab sind meest lõputult kahtlustama ja ette juba vihkama ja hülgamist ootama, ja unustab mainida, et ahjaa, te olete sel otsustaval hetkel kohekohe auto alla jäämas ja abikaas päästab su elu.

Muide, mõtle, kui õudne oleks, kui lükkad teise auto eest ära ennastohverdavalt ja samal hetkel autojuht keerab rooli ka sinnapoole... Elu võib vahel nii nõme olla.
Kuulsin just üht niru uudist oma tutvusringkonnast, hirmus mure on nüüd. Aga ma leian, et seda uudist saab kahtepidi võtta, ja võtame positiivsest küljest. Kõik saab korda, küll näete.
Ema ka just helistas, ta käis hommikul töövestlusel (esimest korda kogu selle aja jooksul kutsuti üldse kuskile, enamus tööpakkujaid ei vaevu isegi kirja saatma) ja homme pidi teatatama, et kes mitmest kohaletulnud kandidaadist koha sai. Talle oli juba helistatud ja öeldud, et you're in, tule esmaspäevast tööle. :)))
Kaua ta nüüd juba töötu on olnud, aasta? Või rohkemgi, ajaarvamine on mul nagu ikka. :)
Eile õhtul istus voodil ja torises, et jama koha peal see asutus, et ta peab siis hommikuti veel 10 minutit jala minema peale trollist mahaminemist! :D Noomisin teda, et krt, teised inimesed kolivad teise linna, et tööd saada, teise riiki, for god's sake! Ole õnnelik, et kutsuti üldse. :)
Väike värskendav jalutuskäik ongi mõnna! :D Füüsilisele vormile ka hea.

Eelmisel nädalal sõitsin õhtul töölt bussiga koju ja istusin kahe mehe vahele litsutult tagapingis ja mõlgutasin mõtteid. Kurb oli, ja ma oleks niiiii tahtnud kellegi peale mõelda, minu tavaline väike põgenemishetk, eks. Aga kuna Üht pagendatakse parajasti, siis keelan endal tema peale mõelda, ja kedagi teist ei ole, kes küllaldaselt huvitaks. Ja nii ma seal istusin ja hetkeks tekkis paanika lausa, et KELLE peale ma nüüd mõtlen OMA vabadel hetkedel, kelle juurde ma peitu poen, kellele ilusaid asju ütlen.
Ja siis meenus järsku mingi iseenda armastamise pula, mida olin päeval facebookist lugenud.
Kössitasin siis seal kahe onu vahel ja mõtlesin endamisi prooviks, et ma olen nii tore ja hea ja armas ja ilus ka. :)
Alguses on nii harjumatu ja naljakas, aga mingil hetkel annad alla ja oledki endaga täitsa nõus. :)))

Padumelanhool

Constant failing has always been - minu puhul. Ma ei ole vist kunagi midagi "õigesti" teinud. Sakin kõigis elu antud rollides.
Aga laulu esimene salm on siiski mu puhul vägagi paikapidav. Õnneks. :)
Loodetavasti on niru tuju millestki muust põhjustatud ja ma olen tegelikult super. :D

ChatL:
pasunakoori proov peaks varsti hakkama
ChatMargit:
mis väljend see veel on?
ChatL:
:D ah, ma kirjutan kalendrisse alati suure P-tähe, et meelde jääks kuupäev
ja siis lisan midagi otsa
viimati oli vist Piljardivõistlus
no et huvitavam oleks :D
ja et võõrad ei taipaks
mitte et mu juures kunagi mõni võõras käiks :D
ChatMargit:
:D
ChatL:
vanas eas vaatan vanu kalendreid ja mõtlen et vau, mul oli nii põnev elu
siis ma ju ei mäleta enam midagi
:D
millal ma seda pasunat veel mängisin...
väike alzheimeris moor
ChatMargit:
:D
päris hea :)

Põhjuseid, miks elada

Vahelduseks üks rõõmsameelne blogipost kah, muidu kisub viimasel ajal na morbiidseks. :)
Tahtsin kangesti reedel üht uut (ja väga khuuli) bändi tshekkima minna (vot seda:

)

ja kuna kedagi polnud hetkel kaasa kutsuda, siis otsustasin üksi minna. Millegipärast oli selline tunne, et ma pean välja minema, las siis olla kurb üksindus. :D Tegelikult oli K kuskil linnapeal samal ajal, ja Blong uitas ka sõbrantsidega ringi. Ja ehkki plaanisime kõik kokku saada, siis teadsin juba ette, et niikuinii ei saa. :D

Enihau, bänd pidi alles pool 2 alustama (wtf nende ilgelt hiliste aegadega on, aru ma ei mõista, mida aeg edasi, seda hiljem üritused hakkavad. Kui ma 65 olen, siis algavad kontserdid raudselt kell 8 hommikul.) ja seega polnud nagu pointi sinna varem kohale minna üksi töllerdama. Panin siis kodus lapse magama ja siis jäi veel veits munemisaega, ja kella ühe ajal hakkasin taksot tellima. Arvestasin, et no mingi veerand tunniga peaks ju ikka takso saama, siis jõuab veel ilusti kohale ka. Taksot tellisin kuni kella kaheni, mingist miljonist eri firmast, siis lõpuks näkkas. Vahepeal oli küll juba selline tunne, et ah, pekki, ma võtan siis uuesti riided seljast ja lähen parem magama. :D Täitsa masendav. Aga *have no fear* attitude võttis võimust, istusin autosse ja kimasin kohale.

Piletimüüjalt küsisin, et kas bänd vist juba lõpetab, jah? Ta ütles ebaleva naeratusega, et "oi, nad siin mängivad koguaeg niimoodi on ja off..." Mis ajas naerma, mistõttu vastasin raha ulatades, et järelikult lõpetavad juba. :D
Oma lemmiklaulu kuulsin ikka ära ja üsna mitmeid veel, nii et no wirries.
Pleiss on mu jaoks tiba võõras ja harjumatu, pisike ka, nii et tundsin end seal üsna.. nagu kellegi ema noh. :D Ühtlasi teadsin, et mul on ainult natuke aega veel jäänud, nii et rabasin kiirelt sidriku ja kulistasin nagu üks Kalle nimeline kollane kandiline mees. Suitsu tegin ka, mu esimesed suitsud avalikkuse ees seega. :D Siinkohal mental note - osta välgumihkel. Ma ei oska tikkudega tuule käes suurt essugi teha. :D Oli väga koomiline. Pool pakki tikke per suits ei ole vist päris see proportsioon, mis mõeldud on.
Seltskonna mõttes oli üsna kesine õhtu, meesisikutelt laekus naeratusi üsna mitmeid, ent ainult üks lause, seegi viisakus lihtsalt. Või noh, tegelikult tundus tähendus rohkem tere-sina-ka-siin olevat, mis oli väga tore. Siis ei tundnud end enam nii out of place ja kutsumata külalisena. :)

Igatahes, lõpuks panin ikka pillid kotti ja hakkasin kodu poole astuma, ahhh, meenus, tegelikult ütles veel üks meesisik ikka kesklinna piires ikka ühe sõna, mingid kodutud tulid suurte kottidega ja ma vist naeratasin neile viisakalt möödudes, sest nad naeratasid vastu ja ütlesid tere. :D
Taksot oli muidugi võimatu saada, mistõttu lihtsalt jalutasin aina edasi. Mõtlesin, et so what, lähengi jala koju. Külm ju oli, aga ma ei registreerinud seda eriti, sidrik ja hea tuju hoidsid sooja veel. :D
Ja nüüd jõuangi lõpuks peale pikki eksirännakuid selleni, miks ma seda blogi üldse kirjutama hakkasin (boy, ma olen pika jutuga tshikk.) :D

Poolel teel leidsin bussipeatusest mingi tüübi. Istus pingil, pea rinnal, tundus, et magab. Läksin juba mööda tast, ja siis keerasin ringiga tagasi. :D Mammasüda ei andnud asu. Magaski. Ise värises meeletult. Kummardusin ta kohale ja müksasin sõbralikult, et kuule, ärka üles, sa külmud siin surnuks või varastatakse paljaks sind. (Tal oli seljakott seljas.)
Ta ei vastanud. Istusin siis kõrvale ja arutasin endamisi, mida teha. Tundus täitsa korralik poiss olevat muidu. Katsusin ta käsi, et kui külm tal on. Käed olid tulikuumad. Üritasin siis uuesti äratada, võtsin ümber õlgade kinni, et seda värisemist peatada. Ta mühises midagi, küsisin siis siva, et kuule, ma viin su koju, kuskandis sa elad. Ta ütles peatuse nime. Fain, see on mu majast ühe peatuse kaugusel, mõeldud-tehtud. Tellisin takso, õnneks saingi ühe kohe liinile, lubas 10 minutiga tulla. Samal ajal läks mingi eriti noor poiss, no... 15 aastane maksimaalselt, mööda ja üritas hääletada. Ma ütlesin talle, et kui ka Mustakale lähed, siis meil tuleb kohe takso. Ta vastas väga kategooriliselt, et ei, mul pole raha üldse. Ma vastu et jah, mis siis. :D Ta ei tabanudki kohe ära mu mõtet, nii et kordasime sama vestlust veel paar korda, lõpuks sai aru, et ma ei küsi talt raha vaid võtan niisama peale. Ja siis tuligi takso ja kupatasin kutid sisse.
Jõudsime siis üsna pea (naljakas, kui pikk see maa jalutades on, ja kui lühike autoga sõites) kohale ja nad ronisid välja, ma maksin arve ära ja tegime veel taksojuhiga nalja seal ja.. Mõtlesin, et kutid läksid juba igaüks eri suunda minema, aga nemad hoopis seisid kahekesi kõrvuti seal teeveeres ja vaatasid nagu käsklusi ootavalt mu poole. :D Uurisin siis nooremalt, et on tal veel kaugele minna, aga ütles, et ei, väga vähe veel, seega ütlesime tsauki ja soovisime head. Enne vaatas mind üksisilmi, nagu oleks üritanud mind igavesti meelde jätta. :D (Ma ei mäleta nende kummagi nägu, ofkoors. :D) Aga need ta ülimalt üllatunud silmad oli mu jaoks nagu... ma ei teagi. Kas tõesti pole keegi kunagi varem, lihtsalt niisama, aidanud teda või? Vaene väike tibu.
Suurem poiss, no.. ta oli ehk 20 või midagi sealringis, tuikus nagu puhuks megatuul. Ehk puhuski, ega ma pannud tähele. :D Igatahes otsustasin, et saadan ta kohe päris koduukseni, siis on süda rahulik ja ta ei jää kuskil auto alla või magama uuesti. Võtsin siis käe alt kinni ja hakkasime minema. Ta oli nõus ka kohe, ta üldse kuulas iga mu sõna, nagu ma oleks mingi õpetaja või keegi siuke... autoriteet. :D Eks sai ise ka aru, et tal on minuga koos kindlam. Rääkisime minnes natuke juttu ka, väga tore poiss tundus olevat. Nii naljakas oli temaga koos kakerdada, trip down memory lane, ütlesin talle ka, et vanad head ajad, kui sai eksiga koju mindud, meenuvad.
(Eks muide ütles peale uue naise leidmist, et see jätab teda alati igalepoole vedelema, ja ta peab täielikult ümber harjuma, sest mina lohistasin ju alati koju. :D See oli see teibiga rula külge ja kelgu huumor. Aga no.. kui armastad, siis ei jäta ju teist abituna kuskile.. Maailm ei ole nii sõbralik pleiss. Pealegi, tema poleks mind ka jätnud ümberpööratud olukorras, raudselt.)

Igatahes, aitasin poisi koduukseni, ta värises endiselt ja kurtis, et marukülm, otsis veel võtmeid, sest "ema magab." =) Ja siis kallistas mind ja küsis, et kuidas tänada saab. Ma ütlesin, et pay it forward. :) Sai kohe lennult aru ja lubas nii teha. Lubas kohe teki alla sooja ka minna ja kuuma teed meega juua. :D
Ja siis lasin jalga, mammasüda oli armastust triiki täis. :) Loodan, et ta nüüd ikkagi haigeks ei jäänud... ja et enam nii segi end ei kammi. :D
Ja et me enam kunagi ei kohtu. :) Tal oleks ehk häbi, kuigi ma üritasin seda igal sammul hajutada, kõigiga ju juhtub vahel. Ehk ta ei tunneks mind ka ära.. ma mäletan ainult ta juukseid, need olid pisut nagu... Ühel.
Ehh... ♥

Muudame kähku teemat. :) Igatahes, ma mõtlesin jupp aega, et kas üldse kirjutada sest juhtumist midagi, kõlab veits nagu rinnaletagumine. Aga krt, inimesed. Aidake ikka teisi, missiis, et hirm on, missiis, et võib hea tahe vastu silmi lüüa (ma shitturkodututele viisin ka lõpuks ikka kampsuneid, aga no.. ma vihastangi nagu ilutulestik, kõvasti ja värviliselt ja siis läheb kähku üle. :) ) sest see on megarush. Parem kui mistahes narkootikum. Ma olin nii õnnelik kojujõudes. :) Sain kellelegi kasulik olla.
Ohjah, väike egoistlik mina. :)
Aga no tõesti... friggin külm on õues öösiti juba, kui ma poleks aidanud, ma oleks elu lõpuni põdenud seda. Mõtle, kui lähed mööda ja järgmine päev loed lehest, et külmus surnuks. :(





Ahaha, Joosep ja vanaema põrkasid just pimedas koridoris kokku. Joosep: "Oh, sa ehmatasid mind!" Vanaema: "Mina sind ka!"

Täna käskisin Joosepil rasvaplekkidega joonistused-kirjutised minema visata, et niimoodi ei saa, endal mitu lauda, hoidku üks puhas ka. Ta lõikas seepeale kääridega plekid paberitest välja. Tarkpea.

Sattusin kogemata ühel heategevuslikul lehel kuulutuse peale, kus mitme lapse ema otsis lastele talveriideid. Mul on Joosepi vanad kõik kokku pakitud, et järgmisele lapsele... Aga.. nii kurb oli, ja mõtlesin oma tulevikuväljavaadetele ja läksin siis küsisin ema käest, et "ega ma ei saa ju rohkem lapsi?"
Ema vastas üliehmunult: "selleks on ju meest vaja!"
:D
D'oh, ema, kavatsesin küll seekord pungumist proovida.
Vaata, ehk on sul midagi ära anda, mida endal enam vaja pole, aga kellegil ehk väga. Või neid lasteriideid... sest ma veel loodan, et ehk saaks kuskilt mõne jõnglase ikka soetada... :)
www.spunk.ee

Muide, nägin öösel unes, kuidas üks mees magas mu peal. :D Me olime sõbrad niisama (päriselus ma lihtsalt tean teda, aga ei tunne, kena mees though ;)), ja tulime koos mingilt prallelt, ja ta lihtsalt magas mu peal, ei midagi muud. :D Ei mingit erootilist alatooni, aga ma mäletan siiamaani, kui soe ta nahk oli. Human touch. Minu jaoks ülim eksootika.

Ma näen üldse ogaraid unenägusid viimasel ajal. Näiteks olin Saksamaal, ja mul oli kaks kohvrit ja hiigelsuur pappkast raamatutega hotellitoas, ja ma ei suutnud kuidagi ilma raamatuteta lahkuda, ehkki ma ei jaksanud neid ju tassida. :D Masendav oli mõista, et pean need maha jätma, ja terve öö tegin hullumeelseid plaane, kuidas neid ikkagi kaasa võtta. :D
Ja siis olin rokkkontserdil, (kõik istusid toolidel nagu teatris oleks :D ) ja järsku tuli lavalt mingi kõrvaline mees, andis mulle limonaadipudeli ja ütles, et L, jou, ole nii hea, mine keldrisse ja lülita lõpupeo nupp sisse. :D
Ma ei läinud, sest maja oli nagu Ermitaazh ja kelder ilmselt samasuur. Ja no mis krdi lõpupeo nupp??? :D Vastasin, et ega ma seda limonaadi nii väga ka ei taha. :D

Ja ühes unes ma pidin peale prallet kuskil korteris ööbima, aga mulle ei meeldinud seal millegipärast ja hakkasin koju minema, mööda üsna harvalt valgustatud linnaäärset tänavat. Ja järsku kostis õudsat mürinat ja mootorratas kihutas pimedusest välja ja kimas mööda. Mul tekkis paaniline hirm millegipärast ja klammerdusin võrkaia külge, ja siis tulid sealt totaalsest pimedusest jalgratturid, viuh ja viuh, siukse vaikse sahinaga, ja neid oli mingi... miljon vähemalt. Praegu räägin, et näe, jalgratturid, aga unes oli see kõige skeerim asi ever. :D Nad olid nagu kummitused või midagi, see oli nii ebaloomulik kuidagi ja õudne. Ja ma mäletan, et rippusin seal aia küljes ja kartsin nii meeletult. :( Ja siis järgmine pilt oli minust telefoniputkas, üritasin kellelegi helistada, aga ei mäletanud numbreid ja littisin siis suvaliselt neid üksteise otsa. Ja järsku läks uks lahti ja ema küsib, et issand, mis juhtus. Ma olin talle helistanud ja appi kutsund. Üritasin meenutada, et mis juhtus, aga mitte midagi ei tulnud meelde. Üritasin siis veel rohkem mälu pingutada, ja suust hakkas verd jooksma. Nagu... meenutamine ei olnud vist hea. :D Aga eriti suvaline uni... Ma ei saagi aru siiani, et mida see siis nüüd tähendama pidi. Kui üldse midagi. Ja wtf mul nende jalgratturite vastu unes oli? :D

Meanwhile, reaalelus, K käis ühe meeletult khuuli projekti välja, nii et varsti ilmselt on käed tööd täis. Aga ma jumaldan asju, kus lõpp-produkt toob inimestele rõõmu ja kus ma saan oma pulbitsevat fantaasiat rakendada. (Mul on selles osas tõsised ülejäägid. :D)

Ja siin saate omale soovida, mida vaja hetkel. :) Ehk mõikab, eks. :D

http://www.horoscope.com/horoscope/genie/cast-a-spell.aspx

Kõikkõik on uus oktoobrikuus

või siis same old shit? Noh... või õigupoolest küll uus sitt. Keegi oli mu köögiakna alla suure hunniku teinud. Vähemalt pühkis ka, paberid olid juures ja puha.
(midagi positiivset tuleb ju leida.)

Ei teagi, kas see väljutav kodanik oli nüüd üks neist kodututest, kellele eelmises postis kaasa tundsin, või mõni muu, kes tahaks kangesti mu hinge mõne sooja ja aurava lasta. Küllap on ju neidki... Pole aimugi. :(
Tuju rikkus küll korralikult ära, nii et mission accomplished, well done.

Ehk keegi ikkagi kutsus neile kodututele politsei ja nad arvasid, et see mina võiksin olla, seega maksid kätte. Või häiris mu suitsulkäimine nende tegemisi küllaldaselt... Kolm korda tegin öö jooksul akna lahti, kus seda enne nähtud, eksoleju.
Igatahes... eks ma teen suitsu ikka edasi. Ma olen ema, ma olen sitaga harjunud.



Muide... mul ühel tuttaval oli just selline juhus, et talle meeldis keegi hullupööra aastaid, ja kui ma ütlen hullupööra, siis seda just mõtlengi, see khuul armumine, kui käed värisevad teise läheduses olles ja mõtted lähevad sassi ja jooksed vastu seinu kogemata. Ja lõpuks, kui teine avastas, et uu, sa oled olemas... siis oli juba liiga hilja. Süda oli väsinud ja järsku märkad, et teine polegi nii über alles.
Mul on lausa kahju sellest vaesest ullikesest, sest ta jäi mu sõbrast ilma, ta ei saagi teada, KUI õnnelikuks ta oleks võinud saada.
Minu esimene armastus kestis 10 friggin aastat. Ja lõppes täpselt samamoodi, kui ta tuli ja Märkas mind, lõpuks ometi... ja mind järsku enam ei kottinudki üldse. Ja ei, see ei olnud mingi... et sain kätte ja enam ei taha. Ma ei ole eriline jahimees. :)
Aga lihtsalt... kui lastakse nii kaua oodata, ju siis ei hinnata küllaldaselt. Ja ma ei ole ka mingi seelikuga mänguasi. Kui ma Tõtt ei näe teise silmis, siis jääb ära.

Tundub, et kõnnin taas samadel radadel. Ja see on pagana kurb.
Suurpuhastus jätkub täie hooga.

Kakukese 25-s tund

Nägin unes, et läksin prillipoodi ja nõudsin kategooriliselt, et mulle tehtaks täpselt samasugused prillid nagu mul enne olid! Ja osutasin mingitele eriti kummalistele helesiniste kivikestega laubakroonprillidele. Nägid välja nagu prillid, mille külge on tiaara keevitatud. :D Aga ilusad sellised.
Tegelikult läksime Mar-iga poodi ja valisime mingisugused, mis mu praeguste sarnased on. Ega ma ei mäletagi enam, millised nad välja nägid, aga savi. Ise ei näe ju ka peeglist, kui pärisprille ees pole, siis on kõik meeldiv udu. Täna õhtul lähen järele neile, eks siis näis. Vähemalt püsivad pea küljes ja otse ja ma ei pea neid koguaeg kergitama. Ma loodan.
Ahahaha, mis meenus, proovisin eri prille ja vaatan järjest Mar-i poole, et kuidas see on, ja kuidas see... ja Mar vaatab ja küsib, et "kuule, kas sul pea on lopergune või?" :D
JAH, noh. :D

Igatahes, leidsime ühed enampvähemp justkui sobivad. Järgmisel päeval käisin ja maksin ära ja tellisin ("Te ju tahate veelkord prille proovida ka?" -eh.. noh, no anna siia, hea küll.) ja lasin silmaarstil endale sügavalt silma vaadata. Silmaarst oli mees. Meesarstid on nii toredad, rahustavad sellised. Või siis ehk on neil see tüüpiline mehelik hirm, et naine muutub iga asja peale hüsteeriliseks ja hakkab nutma või karjuma ja nad lihtsalt üritavad seda "paratamatust" paaniliselt ära hoida. :D
Seletas mulle kõik asjad lahti, ehkki mulle oleks piisanud ka lihtsalt paberist ja kolmest lausest. Mul oli tegelikult marukiire, tööajast käisin ju, ja asendaja ei teadnud suurt millestki midagi. :)
Aga arstionul olid kenad käed. Ega tal endalgi miskit viga olnud, ma lihtsalt kaldun endiselt suure hooga heledamate meeste poole. Või noh... olen avatud variantidele, juhul kui... variandid sobivad on. :D
Ainult et komplimentide tegemist peavad Eesti mehed veel õppima... ütles mulle, et mul on "normaalsed silmad." :D "Ilusad" on see sõna, "ilusad!" :D

Muide, kummaline, et pärast seda, kui ma laiskusest enam silmi ei viitsinud värvida ja seetõttu huulepulga kasuks otsustasin (mitte silmade värvimiseks siis, eks :D ), märkavad mind palju rohkemad mehed. Nüüd kavatsen proovida, mis siis juhtub, kui suu ümber veel ring ka joonistada. Keegi tuleb suudlema, raudselt. :D
Naljakas jah, mismoodi tähelepanu suunatakse. Naistele peab mingeid ümbernurgavihjeid tegema, mehe jaoks peab suure punase ringi ümber joonistama ja noole ka juurde igaks juhuks. Paned nabani dekolteega särgi ja vöö seelikuks ja mees ei saa ise ka aru, miks just see naine kuidagi kenam tundub...
Meestest veel niipalju, et tee või tina, aga mulle ei meeldi vene mehed. Kindlasti on neid normaalseid ka kuskil (mõnda olen näinud ka), aga millegipärast olen oma pika ja pideva elu jooksul enamasti kohanud just selliseid... äkilisi kaabakaid, kel rusikad käivad ees ja aju lohiseb järel. Praegu just nägin siin õue peal... kaks tshikki läksid mööda teed, üks oli jummala jommis, hästi noor selline, kakerdas ühest teeäärest teise, ja teine oli kaine. Vastu astus neile vene mees. Teate küll, üks neist vene meestest, kelle rahvusest juba kaugelt aru saab. Ja jommis tshikk kakerdas talle vastu ja sai juba mööda tast, aga siis kaotas tasakaalu veits ja hakkas tema selja tagant teisele poole teed minema suure hooga, ja ta käsi riivas onklit. Tõesti riivas ainult, ma just jälgisin ju. Ja see keeras ringi ja lõi teda ja haaras siis tal õlgadest ja tõukas täie hooga, nii et tüdruk kukkus selili. Ja sõbranna astus ruttu ligi, et wtf sa teed, mees?! Ja see onkel oleks talle ka vist kallale läinud, näha oli, et kangesti oleks tahtnud, tõstis juba rusikagi. Rusika, saad aru. Aga kell on krdi kolm päeval, valge, kesklinn. Tundus, et see oli ainus asi, mis teda takistas. Ma ei taha mõeldagi, mis sellest vaesest jommis plikast oleks siis saanud, kui ta selle tüübiga kuskil pimedamal ajal üksi oleks kokku sattunud. :(
On ikka faking värdjaid olemas, aru ma ei saa.
Selliste meeste puhul loodan ma siiralt, et ta sõidab kuskil vastu puud ja sureb, enne kui endale pere jõuab luua. Ah kui inetu minust. Noo.. ma loodan, et kuskil polegi nii rumalaid naisi, kes temasugust tahaks. Või et see loll naine oleks vähemalt sigimatu. :(
Rumalate inimeste puhul on lapsed alati need, kes kannatavad. Noh... tarkade inimeste puhul ka tegelikult.
Ja kui ma juba mölisema hakkasin, siis sõbrannale annaks ka piki pead, laseb teisel niimoodi kakerdada. Hoidku käe alt kinni ja viigu koju. Sõprade eest hoolitsetakse, dämmit.

Joosep ütles muide täna mulle, et ma pidavat rääkima nagu mees ja mu käed pidavat ka sama karvased olema. :D
Ja veel ütles, et ta ei tea, kas Oliver on Rasmuse õde või vend. Ma küsisin, et missssmõttes ei tea?! Tema: "No ma ei tea, kas ta on noorem või vanem."
Mnjah. :D Üllatusi igal sammul. Mul on kah seega kolm õde. :P Ja mina olen nende suur vend. Hell, ma olengi see Big Brother, kellest paranoikud räägivad. :D

Semu S-iga rääkisime üksöö sõprusest, ja kuidas sõpradega on niipalju lihtsam. Sõber annab kõikvõimalikku jura andeks, sest ta teab sind. Ta ei solvu, kui kirjutad või ütled midagi, mida on võimalik ka kuidagi valesti mõista. Ta teab, et sa ei mõtleks paha. Ja see on võrratu. :) Usaldus on üks pagana hea asi.
Sõber ei vaja selgitamist, kui sa ütled, et vaagisid asja nii- ja naapidi ja otsustasid midagi, siis ta ei kahtle sinus. Uute inimeste puhul häiribki mind pahatihti see, et nad arvavad, et ma olen napakas. :D No eks mu käitumine aitab üldjuhul kaasa, ma ei suuda/tahagi koguaeg mõistlik olla. :)
Ja eriti pralledel, ofkoors, kus tavaliselt uusi inimesi kohatakse. Näiteks käisin peol, eks. Ja ma ei tundnud seal kedagi. Pole aimugi, kas need ülejäänud inimesed tundsid kõik üksteist, aga õhkkond oli veidi selline... noh.. ettevaatlik. :) Ja mul tekib sellistes olukordades sama kiiks, mis kunagi uude kooli minnes. Seal oli klass täielikult killustunud, olid sporditshikid ja peotshikid ja nohkarid ja nii edasi. Mis oli mu jaoks täiesti vastuvõetamatu, loomulikult. :D Mistõttu hakkasin nö. klouniks. Tegin lollusi ja nalju ja naer ju lähendab inimesi, eks. :) Kui sealt koolist lahkusin, siis polnudki vist mingeid gruppe järele jäänud, vähemalt suhtlesid siis kõik omavahel vabalt. Oleme sõbrad, ju nõu. Mulle meeldib see, kui kõik on semud.

(Semulaul, ma ei suuda sellest naisest kuidagi mööda vaadata, ta on nii... põnev.)



Välja arvatud siis, kui kakuke mängu tuleb. :D Haa, see on uus osa minust, mille olemasolust ma teadlikki polnud. Vähemalt ei teadnud ma, et kakuke NII suur osa minust on. Igatahes... linnas mingi nokastanud meesterahvas tuli midagi küsima, ütlesin, et ooo, mul on väga kiire ja tormasin minema, õnneks oli roheline tuli ja sain kohe üle tee minna. Pool tundi hiljem poes vaatas keegi noormees ja naeratas ja tahtis vist rääkima tulla, ja see idee pani mu kohe kiirelt uksest välja jooksma ja trollile tormama. Seisin ostudega trollis ja vaatasin, kuidas noormees poe ees otsivalt ringi vaatas ja ohkasin kergendatult. Ja siis sain aru, kui ogar ma olen. Nagu päriselt.
Igatahes olen end nüüd jälginud ja võin päris ausalt öelda, et ma olengi kakuke. Kõigi eest veeren minema! Või noh, kuni siga tuleb ja joonelt ilma keerutamata kohe nahka pistab. :D
Netis isegi... tuleb keegi mees rääkima, ja ma panen kohe mingi pirni, mis ta ära ajab. :D Täitsa tobe, isegi, kui ma ei ürita pirni panna, see ikka lendab kuskilt tagavasakulttaskust välja ja tabab kümnesse. :D Masendav.
Huvitav, miks ma nii käitun. Mingi põhjus peab ju olema. Ses suhtes, et mul tekib täielik paanika, ma pean põgenema, kui keegi flirdib või pisutki huvitatuks muutub. :D
Ja ei, ma ei tee üldse nalja, nagu enamasti arvatakse. Tõeline seesmine paanika tekib, ma ei oska suhtuda ega käituda ja... siis arvangi, et targem on lihtsalt ära joosta. :D

Hetkel ongi mu elus aktuaalne küsimus, kuidas MITTE tagurpidikäiku sisse panna liiga vara. Tahaks ennetada halba õnne ja öelda, et ma tegelt ei tahagi midagi. :D Ju nõu.
Igaks juhuks. Siis ei tunne end pärast nii nirusti. Ja teinepool ka mitte.
Hmm. Ehk olengi seepärast selline kakuke?
Või ehk on Mar-il õigus ja ma pole lihtsalt seda õiget meest veel leidnud. Või pole see õige mees ise veel end leidnud. :D

Ehk nagu meil ST-ga vestluses välja tuli...

L says: miks ta ei võiks mingi torumees olla
ST says: jajah, aga mitut torumeest sa tunned
L says: :D kahjuks mitte ühtegi. hädasti oleks vaja küll :D
ST says: no näed
kui sulle oleks ette nähtud torumees, siis sa oleks...
no mul ei tulegi pähe
L says: ma oleks siis toru

--

Ehkki see tekitab küsimuse, et misasi ma siis praegu olen, ja KES mulle sobiv mees olema peaks? :D

--
L says: mehed näevad mind kui klompi bussipingil, põhjust, miks nad istuda ei saa.
Margit says: no mõned mehed on tropid.
L says: no tropp ja klomp sobiks ju hästi

--
Kopin siia ühe targa mõtte ka. (Ma ei vaevu enam teemasid eriti siduma, ma kirjutan selle ühe blogiposti mingi... miljoni päeva jooksul kokku.)
Keegi ei jaksa koguaeg tugev olla. Ükskord mingi vanatädi kuskil ütles, kui tema abielu üüratu pikkuse saladuse kohta küsiti, et "teate, meil vedas, meil ei tekkinud kunagi ühel ja samal ajal käegalöömise tunnet."
:) Kõigil on raskemaid aegu, aga küll siis semud astuvad kõrvale ja on selle vahepealse aja ise tugevad ja veavad üritust ise edasi. :)

--
Muuseas... kas te pole täheldanud - pead pestes howcome, et alles teisel korral vahutama hakkab? Meelega tehtud või. Iga kord pean ühe korra lihtsalt juuksed shampooniseks tegema, siis maha loputama kõik ja alles teisel korral hakkab shampoon vahutama. Totaalne raiskamine.
Ahaha, muide, meenus, tuttaval oli fb-s nali: Mõni ime, et mu lisakilod kuidagi ära ei taha kaduda, pesen pead ju shampooniga, millele on kirjutatud, et lisab kohevust ja volüümi... Seda läheb ju dushi all alati keha peale ka! Nüüdsest hakkan end Fairy'ga pesema, see eemaldab tõrksaimadki rasvad.
Hea plaan! :)
Mind üritati täna vallutada. Või hõivata. :D Tulin läbi pargi, tuulehoog tõi lehtedest rabinal peotäie vihmatilku pähe, nagu ikka. Üks kukkus prillide ja näo vahele ja hakkas mööda nina üles ronima. Pagana põrrrrnikad. :D
Pärast oli tükk aega paranoia, muudkui kobasin oma juustes. Trollikaaslased vist arvasid, et mul on äsjaostetud parukas, pidevalt sätib. :D

Deem, nende uute prillidega on samuti see häda, et ma üritan neid koguaeg vanast harjumusest kergitada. Täna isegi panin ette nad, enne seisid niisama kapi peal. :D Mul on uute asjadega harjumiseks aega vaja. Joosepile näitasin, ta hakkas karjuma, et pane vanad tagasi, sul on nende uutega nii suured silmad! :D Ei tea, kas sinna ehitati mingid luubid sisse või? :D Peaks küll sarnaste klaasidega olema, ainult üks väike silinder lisati. Või ehk on nad lihtsalt puhtad? :D
Tegumood on küll veidi teistsugune, küllap seepärast tundub nii. (Käisin uurimas. :D)
Eks siis vaatame, kas reedel hakatakse mu poole pöörduma kasutades sõna "öökullionu." Kui jaa, siis lähen teen prillipoes lamenti. :D
O_O

Ütlesin täna Mustamäel kõva, selge häälega: "Tere, vares."
:D Ise ehmatasin ka ja vaatasin ringi, et ega keegi ei kuulnud. Aga no... keerasin ümber nurga ja voila, vares, pidin ju midagi ütlema. :D
Ah, mis õnneseen õues praegu ringi kõnnib, teeb suitsu. Tahaks ka. Ehkki ma ei saa aru, kuidas ta külili ei kuku. Mul hakkab momentaalselt pea ringi käima, kui suitsu teen. :D

On the Temperance card, the student stands with one foot on land and the other in the water. Two vessels of liquid are mixed as the Sun rises up over the mountains on a path that begins with the sacred water. As the initiate of Temperance, you strive toward a goal above financial or emotional fulfillment. You're looking for the alchemy of happiness by removing yourself from the equation and focusing on others as parents do with a child.

Ei taha veel end remove'ida. :P Lükkan hirmu edasi.
Näen südameid jälle. Puusüda ja lehesüda ja ükspäev oli päris punane (vist sametist) süda mu teel. Asfaldil. Aga jätsin ta sinna, et ta saaks teistel ka tuju paremaks teha.

Sügise alguse puhul toimus mus tavaline füüsiline muutus, ehk põlv läks peesse. Kõnnak muutus veits kummaliseks, aga saan üldiselt hakkama. (I sünnale minnes oli hea, liipasin kohale ja siis juhatati mind mingi kilomeetrise keldritrepi juurde. :D Muidugi jommis peaga hiljem üles-alla laaberdades murdsin põlve lihtsalt krõnksti lahti, nii et praegu on täitsa enampvähemp juba.)

L says:
pidin täna sepe tööle kaasa võtma, aga hommikul läksin emale kurtma, et ta ei ärka kuidagi, et ma ei saa sinna voodisse ronida, et temani ulatada, sest põlv ei paindu ja ema ütles et sepe oli eile juba kaubelnud talt lubaduse välja, et ta saab koju jääda.
mulle ei öelnud keegi, mul oli kott juba vahetusjalanõusid täis topitud.
eile nõudis mult et ma talle eduard vilde raamatu annaks. nii ütleski.
ta tahab lugeda
tal on kõik semud
eduard vilde nime ütleb ka nagu see oleks keegi lasteaiakaaslane
mar says:
:D lahe poiss
L says:
nagu ükskord tänaval kui ta jäi üht meest vaatama ja siis ütles mulle naerdes, et see mees on ju nagu peeter. ma küsin et mis peeter. sepe: peeter oja!
nagu oleks see kõige loogilisem asi. peeter noh
mar says:
:D
L says:
eile just mõtlesin suitsu tehes, et ta võiks hakata mu telefonikõnesid vastu võtma. ma tahaks näha, kuidas telefonimüüjad ta raudsest haardest end välja kisuvad, et toru ära panna ja põgeneda
ideaalsete klotsilinnade ja pepukarvade maailmast
mar says:
:D hea mõte

--
L says:
mul arvuti kirjutas arvutis kuupäevaks 24 september
automaatselt. kõigil arvetel on 24 sept peal
mar says:
homme on 24
L says:
miks peaks üks arvuti nii tegema. oleks siis et paneks mingi totaalselt vale kuupäeva, aga üks päev edasi, mis mõtet sel on
mar says:
esimest korda kuulen
L says:
eile on 23 september kuupäevaks pannud
aga bossil oli õige kuupäev. lihtsalt 22 sept kadus nagu vahelt ära.
ja kuupäeva lööb automaatselt, mina seda ei löö sisse
:D kaduneljapäev kadus ära. loogiline

--
L says:
otsin emale tööd just. ja ma ei saa aru, miks nad ei või teha mitu valikuvõimalust. et sa saad otsida korraga nii koha kui ala järgi.
või kirjutada rohkem inffi ühele reale. praegu vaatan, tallinn, firma nimi lendav liblikas, aga wtf see teeb või millega tegeleb, no idea.
ja siis klikin mitu korda, et saada teada, et nad otsivad kelnerit
mar says:
:D
L says:
pean ikka jumalaks hakkama, ja asjad korda tegema, krt
mar says:
tee seda palun

Joosepi mängumaailmas olen ma ka jumal, kui mingi jama on, siis tulevad autod/karud/batmanid mu juurde, et "küsime jumalalt." :)
Ahaha, muide, need ülejäänud raha-lastele allkirjalehed jäid Joosepile joonistamiseks, eks. Ja vaatasin täna hommikul, ühele oli peale kirjutatud sinna nime-aadressi kohale:
BATMAN
SÕPRUSE PST 2**-17

Praegu vaatan Van Helsingit ja deem, kui vale mehe nad Draculaks panid. Ma koguaeg ootan, et ta laulma ja tantsima hakkab, no ei ole kuskilt otsast kuri või õudne. Jackmani kuulus ma-olen-väga-intensiivne nägu tuleb ka ainult vahel ette, ülejäänud ajal ta justkui seisab ja ootab paparazzosid. :) Aga temaatika on übernummi, ma armastan igasugu üleloomulikku ja vanaaegset staffi. Ja see peegli ees tantsimise koht ballisaalis on ka überkhuul. Ent vampiiril peaks ikka mingit pagana seksapiili ka olema, mitte et vaatad ja mõtled samal ajal, et mis kaalikal ja naeril vahet on.
Aaa, jaa, seda mõtlesin ka, et kui sul on kaasas sada nuia-vaia-vibu ja püssi ja sa jooksed mööda metsi... kas on siis mõtekas sellist suurt mantlit selga panna? Kui ma peaks kiiruga kuskilt taskust miskit leidma, ma takerduks ikka lootusetult hõlmadesse. :D

Loogiliselt jätkan sellega, et vaatasin ükspäev, mis sõnu guugeldades on inimesed mu blogisse sattunud, esikohal oli konkurentsitult "tõmmuriisikas." :D Ahaha. Vaesed seenehuvilised... oleks ma siis seentest rääkinud, aga ma ütlesin ainult, et ühel vanatädil oli roheline barett. :D

Täna on mingi 5 päev. Just lugesin raha üle, mul on 5,55 euri. Ja mu prillitellimuse number on 55.

Ehh, krt, nägin neid prügikastikolle just, kes mu akna juurde põõsasse endale pesa on teinud. Alguses ajas ikka vihale küll, ses suhtes, et lähed aknale, oma aknale, ja hirm on, sest põõsad liiguvad ja rögisevad. Krt teab, kes need seal olla võivad. Aga nüüd nägin. Kaks pisikest vanameest, rääkisid omavahel juttu, kui raginal põõsasse sukeldusid. Süda jookseb verd, nii tahaks kuidagi... viiks neile võileibu ja teed termosega või oma vanu kampsuneid või.. tekke, et külm ei oleks... või midagi. Aga... siis vist ei saakski enam aknal suitsu tegemas käia, äkki tuleks juttu rääkima, ja ma ei taha juttu rääkida.
Jutud on jamad. Mul on sõnadest kõrini.

(Täna neid pole, kusjuures, aga viin vist nüüd lõpuks oma kevadisest suurpuhastusest meelega seks puhuks kõrvalepandud kampsunid nüüd lõpuks kastiga prügikastiäärele, ehk on sellestki mingit abi.)

L says:
ma nägin unes, et sain k-ga linnas kokku ja ta ütles et oh, L, sa PEAD muga kaasa tulema, tahan sulle kedagi tutvustada.
ja läksime mingisse rokibaari või siuksesse... nagu tapper, kuhu on lauad pandud :D
mar says:
noo?
L says:
ja siis ootasime ja ta keeldus ütlemast, et kes või mis, aga ütles, et sa ei usu iial! :D lappasin ise seal oodates mingit kaustikut, ja k ütleb et anna oma raamatut lugeda, kas said valmis juba. ja ma ei tahtnud anda, küsisin vastu et kas sa mirabiilia sarja tead muidu, seal on jumala häid raamatuid :D (ilgelt hea vangerdus, eks :D )
ja siis tema läks kuskile taharuumi riideid vahetama ja ma mõtlesin et vaatan ka moepärast peeglisse, et otse töölt ju tulin... tööriietega. ja siis lähen koridori poole, kus oli peegel. mul oli seljas valge pluus ja valged lohvakad püksid, ja oranzh vest :D (Ehk ma töötasin arst-teetöölisena või midagi :D )
ja siis tuli k mulle vastu ja tal oli tüllist kleit seljas, siuke puhvis varrukatega ja allosaga, nagu isetehtud, litreid täiskleebitud ja liimine veel siitsealt, vildikaga oli ka joonistatud äärtele. :D
ja siis ma ärkasin üles ja ei saanudki teada, kellega ta mind tuttavaks tahtis teha.
aga jumal tänatud, ütlen ma. kostüüme arvestades XD

Ehhh, ma istusin just mingi tund aega, rätikuturban peas, ja ootasin juuste kuivamist. Way to go.

mar says:
ma vïbolla sinna tulen teiega, vaatame kuidas ajaliselt jüan
õuan
j
L says:
juan
don
:D
mar says:
:D

Katkine hunt

Oh pee, kui lahe video. Kuulan ta Youtube'i mixi, niiiii khuul naine. :) Ma peaks vist ikka Norrasse minema, ehk seal ootab mind miskit. Kuidagi selline tunne on, et sealsed inimesed on mulle armsad. Vabad ja heatahtlikud ja.. Enivei, video:



Nagu K2 ütles, "muuda midagi, et muutus saaks sinu juurde tulla." Täitsa õige, eks. Ma siis tegin ühe ebaviisaka lükke, mis mu elu pisut helgemaks teeb. Loodetavasti ei ole see inimene solvunud... me oleme lihtsalt liiiiiga erinevad ja ma ei tundnud end omaenese arvutis enam koduselt. Ma ei taha viha ja hukkamõistu ja ärapanemist oma ellu.
Küllap on ta liignoor või kogenematu veel, noored kipuvad mustvalgeid hinnanguid panema kõigele, küsimata või analüüsimata, miks miski toimub. Kui MINA põhjuseid ei leia, siis ei tähenda see ju, et põhjuseid polegi. Eriarvamusi on maailm täis, aga... see "ütlemine" lihtsalt väsitas niiii meeletult. Mõtlesin, et ehk inimesel on mured ja... no ikka juhtub, et pannakse kohe vihaga paika asjad, aga siis toimus ta elus midagi ilusat ja ta on ikka samasugune. Peaks ju ometi olema armastust ja headust täis... aga ju ta hoiab seda ainult omadele. Võib ju nii ka, igaühel omad meetodid.

Ise olin ka täna kuri, nägin tööaknast narkarit jälle. Täiesti normaalses rõivis mees, vihmavarju ja kotiga, ja siis läks lihtsalt majaseina äärde ja kükitas, pannes käe jala alt läbi, ju siis polnud millegagi kinni siduda, eks. Ja süstis end. Lasteaia hoov kümne meetri kaugusel, vabas vaateväljas. Üritasin mööda vaadata, seal varemgi narkareid nähtud. Aga siis ta kükkis seal päris pikalt, ja siis tõusis püsti. Mõtlesin, et tõmbab uttu. (No pun intended, tahtsin algul "laskis jalga" kirjutada, aga see kah... ei sobi nagu.) Ent tema kükitas uuesti, üle teise käe, ja hakkas teise käsivarde ka süstima. Siis helistasin politseisse. Ise teadsin küll, et mitte kui midagi ei juhtu, mida nad temaga ikka teha saavad, eks. Telefonitädi uuris küll innukalt, et kus ja mis, küsis kirjeldust ja puha... aga kuni tööpäeva lõpuni ei näinud ma mitte ühtegi patrullautot. Ohjah, eks ta ole. Aga õudne on mõelda, et selline tüüp läheb nüüd, süstlad kotis, bussi või trolli trügima. :(

Huvitav, kas mina ka kunagi nii ummikusse omadega satun? Igaüks ju eksib vahel... mõni eksimus on lihtsalt valem ja saatuslikum kui teine. Raske on hukka mõista, kui oled läbi elanud nii palju ja endal on õnneks läinud.
Õnn on läinud.

Täna oli lasteaias jalkatrenni näidis. Jube hea reklaam, kas sa ei leia. :)
Joosepile ka meeldis, muidugi. Treeneriteks kaks meest. Misjärel ma nentisin omaette, et pean kuskilt selle raha ikka kokku kraapima, siis on Joosepil vähemalt mingitki meesautoriteeti elus. Mingitki kokkupuudet isaste inimestega.

Joosep vaatas uudistest lambakarja maha murdnud huntide lugu, alguses lubas nad kõik maha lüüa, siis meenus talle, et mulle hundid meeldivad: "Ma ütleks neile huntidele, et nad teeks nunnut nägu inimestele, siis nad annavad neile kanakonte või midagi."
Ehh. Pean talle veel hundi hingeelust rääkima. Hunt, kes kanakonte kerjab, on poolik hunt. Katkine. Murtud hingega.
Kuigi... eks hunte on ka kindlasti igasuguseid. Mõned leplikumad ja rahulikumad kui teised.

Vanaemale ütles ta täna, et "mis sa küsid nii lolle küsimusi, purjus oled või." Vanaema solvus hirmsasti. Eks tõde on kõige raskem kuulda.
Kurb, et Joosep ka juba aru saab neist asjust. Nagu mina, üsna väiksena juba tabasin ära, et kui inimeste silmad läigivad imelikult, siis võib neilt midaiganes välja pressida. :) Ma nõudsin, et mulle muinasjutte loetaks. Ja siis terve peoseltskond käis kordamööda mulle lugemas, ilmselt vastavalt jommijäämisastmele. Ühtlasi poetati kogemata igasugu elutarkusi ja puistati südant. Põnev. Oli siis. Nüüd enam ei ole. Nüüd tundub nagu oleks mind üksinda jäetud kurja kainusesse. Mitte et mul purjakil peagagi väga lõbus oleks. :) Aga tundumisi ei saa ise kontrollida.
Mistakes are proof that you are trying. (Leidsin just netist sellise lause ja tegi tuju heaks. :) Seda ma pidingi kuulma.)

Kahju ju veidi on, aga mõtlen aina rohkem selle blogi kinnipanekule. Kaks-kolm sõbrantsi ehk käivad lugemas veel, ja ülejäänusid ei huvita enivei. :) Sõbrantsid ehk helistavad siis hoopis, ja küsivad, et noh, kuidas käbarad käivad.
Ütlen niigi koguaeg asju, mida ei tohiks kõva häälega öelda. Ja siis on kõigil ebamugav. :)
Ehk hakkan remonti tegema. Kuigi raha pole. Alustan vähemalt. :) Vaatasin ükspäev, et pean kiiresti pildistama neid katkiseid ja värvipuistavaid seinu, sest mu lemmikud hakkavad kaduma. Ajahammas sööb ära mu kempsukoerad. Meil on voodi kõrval ka üks oksendav koer. :) Moodustus sellest tapeedist, mille Joosep pisikesena seinast maha kiskus.
Koerad välja. :) Südamest ka. Ah, kuidas koerad mulle meeldivad. :) Oskad mu ridu lugeda või jaa? :) Eelmainit' pilte mu peast leiad ju küll. Eh, järjekordne kokkusattumus.
Näe, koeravideo ka. Muusika pole küll minu maitse, aga...



Pffft. Tegelikult ma võitlen siin, et mitte kustutada kõiki neid asju, mis ma eales olen kirjutanud ta kohta. Kogu mu avameelsuse kohta on mul hirmprivaatne süda.
God, lend me your balls. Ei ole üldse ju tunne nagu seisaks paljalt tänavanurgal, roos hambus, ja vaataks, kuidas kõik kohmetult mööda lähevad.
Mu esialgne, eilekirjutatud variant sellest blogipostitusest oli selline:

"forget it. i never opened up. didn't happen.
not doing it again."

Ei oskagi öelda, kas astusin nüüd sammu edasi või tagasi. Aga noh... huu keerz, üksi ju tantsin. :) No wirries, people. I'll live.
Cheers.

NightSmoke

Õues on öö. Kas sügis on, või veel suvi? Meeleolu järgi võttes on sügis, siis kisun ma kassilikult omapäi asfaldile. Ma armastan seda uduvihmases linnaöös kontsadel kõndimist, kui mõtled omi mõtteid ja lihtsalt lähed ja sammud kajavad pimedusest vastu. Kahjuks on linnas teisigi inimesi. Teised inimesed ajavad asjad alati hirmkeeruliseks. Välja arvatud siis, kui nad su käevangus on ja sind taipavad. Aga selliseid ei kohta just eriti tihti.

--

Tulin tööle ja mingi noormees läks mu ees majja sisse. Keeras ust kinni panema ja märkas mind. Ja siis märkas veel üks kord. :) Hoidis mulle ust lahti ja mul oli isegi meeles naeratada. Väliselt siis. Tavaliselt ma naeratan ja ütlen: "Aitäh, kui armas Teist," sügavalt seesmiselt. Väliselt olen nagu vaikiv kivirahn. :D Igatahes... nii tore, kui on veel mehi, kelle silmad mind külla kutsuvad.

--



Zoofiilsete kalduvustega inimestel ei soovita seda videot vaadata. :)
Need lambapliksid on nii hotid, et võtaks isegi mõne ette, ausalt öeldes. Jumal tänatud, et ma mees ei ole, ütlen vist kaheksasajandat korda, ja mitte lambalembusest tingitult vaid.. nii palju on ilusaid naisi, täitsa ogar. Hundikoer-tshikk on muide totaalselt selle hundikoera nägu. :D Kui nii võib öelda... vist ei või.
Ja see muusika! Mis sel muusikal on, et nii sõltuvust tekitav on? Ma olen seda klippi mingi 20 korda vähemalt kedranud juba. :) Mõnus vedrukääksutamine, meenutab kunagisi naabreid. :)
No ja see tüüp, muidugi. Vastik paks ilaniit on seal alguses... aga vastikud asjad, nagu me teame, ongi tihtipeale.. ee.. põnevad. Köhh. Ma seda teist mõtet mu peas ei maini, see on liiga lõbus. :D Igatahes. Tüüp seletab nüüd elupäevade lõpuni inimestele, et ei, ma ei vaata lambaid. :)
Kas sa oleks julgenud seda rolli mängida? Tillukeses ärapanija-Eestis vist ei soovitaks.. :)

Hukkamõistmisest niipalju, et see on ülilihtne. Ma tundsin juba mitu kuud tagasi, et hakkan vajuma, mitu korda küsisin inimestelt nõu, mida teha, kuidas vältida. Ent enamasti hakatakse lihtsalt rääkima sellest, kui vale see on ja nii edasi. Selle asemel, et öelda, mida siis teha, et olukorda vältida. Kui inimene palub abi, siis ei taha ta, et tema kallal õiendama hakatakse, kuna ta nii rumal on. Seda teab ta ju isegi. Igatahes. Ma hakkasin suitsetama jälle. Ei ole üldse õnnelik selle üle, aga... ma loodan, et olen küllalt juurikas, et suuta uuesti maha jätta, kui vaja. St kui enam ei ole vaja suitsetada, et asendada eneselõikumist or sth. Ma ei kannata teadupärast verd, nii et seegi üritus oleks üsna huvitav tegelt. Aga tahan endale kuidagi... ära panna, ju nõu. Kättemaksuks, et ma nii loll olen. Siis olen veel lollim, lennult. Lammas. :D

Kahju, et mul pole kedagi sellist, nagu usa filmides AA-s on. Kedagi, kes ütleks, et pea veel veidike vastu, kohekohe juhtub vahelduseks midagi suurepärast. Naaaatukene veel oodata, ole tugev. Ma võin ju vastu rehmata, et ei usu, aga tegelikult elab mu sees lootusetu fantastikromantik, kes tahab kangesti kõike seda jura uskuda, mida keegi eales välja suudab mõelda. :)
Ehh. Enivei, praegu suitsen ainult öösiti, siis, kui laps magama on läinud. Köögiakna peal, st võimalikult kaugel magamistoast. Aga tunne on, nagu polekski kunagi vahet pidanud. Lootsin, et ajab vähemalt köhima või midagi...
Ööd on veel soojad, juba ütlesin, et tekib meeletu tahtmine minna ringi kõndima, nagu ma vanasti armastasin teha. Aga vanasti oli mul ka meeletult kõikvõimalikke sekeldusi öises linnas, nii et... vist ei maksa. Peab elus püsima. Ema olema.
On nii palju inimesi, kes mõtlevad, et emaks olemisest piisab. (Enamasti on need inimesed ise õnnelikus abielus. Justkui.) Ent ma ei ole ju ainult ema, ma olen veel naine ka. Kuivanud selline. Oh well, nevermind.

Mul on üks mees. Mõtlen ta peale ja süda paisub nagu popkorn mikrolaineahjus, ma tunnen seda füüsiliselt. Tuled lähevad põlema, kellukesed hakkavad helisema, päike tuleb pilve tagant välja.
Aga ma ei taha seda kõike, kui tema samal ajal vaikuses ja pimeduses on. Ma tahan meest, kes minule mõeldes samamoodi särab ja tiliseb. :D Ju nõu. Koos teeks tsirkust ja ilutulestikku.
Ma mõtlesin viis miljonit aastat (ehk kolm päeva,) kuidas ja mida siin üldse öelda. Kas anda võimalus näpuga näitamiseks. Kas panna kohe punkt (vägisi) või anda endale veel üks võimalus. Venitada veel pisut selle verevalamise ja südamerebimisega. Ja... ma unistan veidi veel.
Aga, tshikid, lepime kokku, et kui ma ära otsustan, siis on Üks jälle kujuteldavas õnnelikus abielus, ja me EI maini teda seekord enne, kui ma olen temast üle saanud. Ma rebin ennast tükkideks muidu ta peale mõeldes ja teades, et sel pole mingit pointi. Teist korda ma ei luba end eksitada ja tagasi meelitada. Pagan võtaks seda informatsiooni pealetungi. Kui tahad Hiina müüri lõhkuda, siis ütle mulle, et ta on seal teiselpool õnnetu ja et minu võimuses on seda muuta.
Olin juba enamvähem "paranenud" ju, ma isegi nägin teda alles suvel ja suutsin täitsa külmaks jääda...
Ja nüüd jälle. Keeraks nagu iseendale selja ja jalutaks minema. Ei suuda seda enam läbi teha.
:(
Nii pagana...
Aga iga kord, kui ma mõtlen, et ehk on meestel ka selliseid... mõistusevastaseid tundeid, mida nad endalegi seletada või õigustada ei oska ega tahagi, et ehk see on ikkagi kahesuunaline tänav siin... siis.. ta on siin blogiski käinud (iz why i love the flag counter thingy and travelling people), on end ära tundnud, ja... Ehk itsitab semudega koos mu hullu jutu üle, eksoleju. Naljakas tädi. Või veel õudsam, tunneb kaasa. :S
Juba mõte sellest võimalusest on hävitav. Ja vastupidisest pole ühtki käegakatsutavat, kindlalt reaalset märki. Ja kuni fakte pole, on kõik väljamõeldis, eks.
Mul oli keskkooli ajal üks sõbranna, kes luges alati kõiki märke enda kasuks, midaiganes talle hetkel meeldiv poiss tegi, oli alati temaga seotud. Seda oli nii totter kõrvalt kuulata, eriti kui mõistsid ise, et tegelikult ajendas tüüpi hoopis miski muu. Ja mul on veidike hirm, et ma muutun ise samasuguseks. Seega seletan kõik ulmelised ja seletamatud asjad ära kokkusattumustega.
Aga... kui suur hunnik peab neid kogunema, et kahtlus tekiks, et ehk polegi kokkusattumus?
Ehk ongi... mu personaalulme. Ulmik. :) Ega ma kedagi suurepärasemat suudakski välja mõelda. =) Ma ei suudakski üldse. Müts maha selle ees, kes ta välja mõtles.

Ja lõpetuseks pean tunnistama, et heameelega kustutaks pool sellest jutust nüüd ära, tunnen end ülilollakalt. Aga.. olengi ju. Mis ma siin ikka häman.
Pealegi oleks nõme, kui ma selle blogi siin vassides või varjates lõpetaks, alati olen aus olnud.
Kui nüüd kuskil on mõni särisev-sädelev-tilisev mees, siis paluks astuda kiiresti kolm sammu ettepoole ja tõsta käsi. :)
Ent ära siis pahaks pane, kui ma iseäranis raudrüüs olen nüüdsest. Pean end ju kaitsma kuidagi, pärast hinge paljakskiskumist. Võta konserviavaja kaasa, KUI ikkagi huvi on. :) Või krt, milleks siis SMS välja mõeldi.

Oh kurja, publish post? Eeeeeiiiiiiiiii!!!!

Lego

Kahetsen, et bloggerisse blogi tegin, oleksin wordpressi pidanud valima. Seal saab valida, kas tahad posti avalikustada või mitte. Saaksin viisakamad-lõbusamad värgid teistelegi lugemiseks jätta ja ülejäänu oma teada hoida, ent siiski kirja panna.
Huvitav, kas wordpressis on ka mingi kamm, mida oleks hea enne teada... ja kuidas seda teada saada? Kas keegi kirjutab seal miskit, kes kommenteerida oskab?

Täna on muinastulede öö. Oleksin ka tahtnud kuskile mere äärde minna, kasvõi korrakski, aga ma ei julge üksi öösel Stroomi minna Joosepiga. :( Ja sõbrad on mul nagu ikka busy-d, keegi ei reageeri mu helistamise või smsside peale, sest kõik juba teevad ISE midagi.
Istun siis kodus ja ulun teleka ees, nagu kõigil ülejäänud õhtutel.

Ema räägib viimasel ajal aina rohkem sellest, et ta tahab mingi sensitiivi juurde minna ja mind ka kaasa viia. Aga mina ei taha üldse. Mul on selline... paha tunne, et sensitiividel ei ole mulle midagi head öelda. Mul on kohe varsti müür ees, selgelt tunnen seda, natukene saangi veel minna, ja siis... ma ei tea, mis siis juhtub, aga juhtub. Ja ma ei taha seda kuulda mingi võõra käest.
Pealegi ei usalda ma neid üldse. Kunagi usaldasin ühte, ja ehkki sel hetkel olid tema valed tagantjärelevaadates ainsad asjad, miks ma praegu veel elus olen, siis teist korda ma samamoodi end haneks tõmmata ei lase. Valetamine ei meeldi mulle.
Kuigi... ehk ma valetaks ise ka, et kedagi elus hoida? Seega ei saa päris veendunult teda hukka ka mõista.

Tuttaval käis sensitiiv maja "puhastamas." Ütles, et imelike mütsidega hinged on seal, sestap paha energia. Ma pakkusin kohe, et teeks surnute hingedele väljaajamispralle, kõik tuttavad tuleks külla, sööks ja jooks ja siis paneks kõik imelikud mütsid pähe ja teeks siukse... tantsiva jenkarivi metsani, ja siis metsasügavuses hargneks kõik eri suundadesse jooksuga. :D Ma olen väga sadistlik.
Õnneks lahenesid probleemid ka minu abita. :)

Ohh, kuidas ma ei salli nädalavahetust. Üksildasele on see nagu jõuluõhtu või sõbrapäev või misiganes muu taoline. Kui iga sekund lõikab südamesse, sest tead, et mitte keegi ei mõtle igatsedes su peale, mitte keegi ei kiirusta, et su kaissu joosta. Kedagi ei koti. Suvine nädalavahetus on veel eriti vastik, sest siis peaks kasvõi kuskil olema või midagi tegema...
--

Eelmisest nädalast saadik tahan blogida, aga kiire on koguaeg ja muid asju vaja teha esmajärjekorras. Nüüd kaks viimast ööd olen a kaks tundi maganud ainult, ja haige olen kah, palavik ja kogu see ametlik värk. Kõndida ei jaksa, ja kui köhatan, siis läheb pilt hetkeks taskusse pidevalt. :D Lõbus. Aga ma juba tunnen, et paranen.

Tuju kisub jälle kurvapoolseks, ehkki eelmisel... reedel vist avastasin Ühe (heal lapsel mitu nime, jah? :) ) nimest niiiii armsa anagrammi, et ei suutnud kohe kurb edasi olla. :) Tuline kahju, et teile öelda ei saa, see nii superloogiline mu jaoks. :D Ja sobib niii hästi.
Esimese hooga oleks kohe nimeomaniku endaga tahtnud rõõmu jagada, aga... sain ikka ajuohjad pihku. See oleks sama random, kui hommikul töölesõites bussijuht tuleks ja ütleks, et joonistas mulle kaardi reede puhul. :D Ehkki SEE ei üllatakski mind eriti, ta naeratab mulle alati nii sõbralikult. :)

Igatahes... ma ei pane üldse pahaks, et Ühel parematki valida on, tõmmaku ringi. :) Ma olen selline... vanaemalaadne toode välimuselt, ja tegelikud head küljed on kõik seespool peidus. Maks on väga vastupidav ja neerud ja.. :D Ehh, ma ei oska midagi öelda. Pole nii ilus kui võiks tegelikult olla. Potensiaali ju nagu oleks.. :)
Aga kuna mul pole hetkel energiat nooremohvitserolemiseks, siis... jäämegi nii. Tema hoiab mul lõuast kinni ja üritab midagi tõsist öelda ja mina hoian oma kõrvu kinni ja jorisen trallalalalaa, ja koban teda mitte just eriti salamahti. :D Aaaah, puhas fantaasia.
Hea, et seegi olemas on. :)

Vahel näiteks teleka ees istudes mõtlen sellele, kuidas Üks istub samal ajal kuskil, ja panen pea ta õlale. Ma tean, et ta poleks kuri. Või kui mõnipäev vihma sajab, siis loodan, et ta on toas, aga saadan igaks juhuks mõne kallistuse, et soojem oleks. Ja vahel tundub, et tal on mind ka vaja, siis võtan tal käest või seisan selja taha. Seepärast ma vahel polegi päris üksinda, ehkki olen üksi. Ja pole päris vaba, ehkki olen täitsa vallaline. Ja tõenäoliselt olen lihtsalt üleni hull. :)
Aga so what. Mõttevabadus meil veel on. Keskerakonda ma ju ei kuulu.



--

Käisime vahepeal Joosepiga Vabaduse laulul, mille ümber kõikvõimalikku tolmu on nüüd üles keerutatud. Natuke läbimõtlemata see esinejate seltskond ju oli, aga noh, pole hullu. Sibulast oli veits kahju, sest vähemalt seal, kus meie olime Joosepiga, polnud essugi kuulda. Noored jommis inimesed seisid me ümber ja rääkisid kõik jube kõva häälega ja vahetpidamata omavahel juttu. :D Täiesti hämmastav, kas korraks vait jääda on siis nii ületamatult raske.
Valjemad bändid tuleks õhtupoole jätta, tõusvas joones emotsiooniga, mu arust... aga noh, polnud hullu. Natuke tekkis küll selline mootorijupsimise tunde, et hakkas juba minema ja siis vajus ära, ja hakkas jälle minema ja suri välja jälle. :) Aga üldiselt... tore, et noori tegijaid ka kutsutakse ikka esinema.
Ja Kerli Kõivu kallal võetakse, lugesin. Rumalus. Ta oli täitsa lahe, ehkki üldse mitte minu maitsele ta muusika, ent "mulda ja südant" laulis väga kenasti, tundega. Ja tal on väga ilusat värvi silmad, avastasin ekraanile vaadates. :)
Joosepiga kontserdil on see paha asi, et ta hoiab mul nii kõvasti ümbert kinni ja surub põse niiiii kõvasti vastu minu põske, et esiteks prillid lähevad diagonaalis üle näo, ja teiseks ei kuule ma siis selle temapoolse kõrvaga mitte kui midagi. Ja justkui sellest vähe oleks, teise käega hoidis ta mu teist kõrva kinni! :D

T-i nägin ka jälle, ma näen teda pidevalt igalpool üritustel, tal natsa Ühega sarnane stiil, seega jääb kogemata silma, aga seekord märkas tema mind ka. Torkas mind lipuga. :D Muidu purjetab alati mööda.
Ütlesin tere ja ise ei vaadanud talle otsagi. Nüüd on siiamaani paha tunne, et nii ebaviisakas olin. :D Aga no.. tähelepanu hajus.
Samamoodi põen seda, et aardekaardile "Hei sõber!" kirjutasin, ja mitte "Hei, sõber!" :D Aga mõtlesin väiksemate laste peale, Joosep luges ka alles hiljuti kõik küsimärgid s-ideks ja hüüumärgid i-deks. Pagan teab, mis sest komast oleks saanud. :D Aga minu sisemine õpetaja keerab oma hauas ringi närviliselt.
(Aardekaardi-ja jahi kohta ütles Kati muide, et inimestele meeldis, olime kiitagi saanud. :))) )

Enivei, pärast läksime Joosepiga jalgsi kesklinna, nägime sadamasse suunduvat laeva pimeduses, väga majesteetlik, Joosep väitis, et ta näeb meres laevajälgi, ja rääkis mulle salajastest põhjustest, miks kuu alla ei kuku. Kosmosepauer hoiab kuud taevas, aga viimasel ajal on kosmosepauerit vähemaks jäänud, ja kuu tuleb aina lähemale.
Ja siis kinkis mingi välismaa mees Joosepile õhupalli, mille Joosep kohe lendu laskis kogemata ja siis oli hirmõnnetu. Lohutuseks läksime Mäkki ja ostsime burksi ja jäätisekokteili, mille ta kohe sealsamas alla kaanis ja siis ütles, et paha on olla. :D Tellisin takso, ootasime ja ootasime, taksot ei tulnud ega tulnud. Helistasin ja uurisin, et mis värk on. Dispetsher selgitas mulle, et see on kõik minu süü, sest (ta teadis paremini) ma ei olnudki koguaeg seal tänavanurgal seisnud. :D Igatahes, lubas uue takso saata, ei viitsinud mina temaga maid jagama hakata.
Keegi mööduv naine andis Joosepile igavese hunniku õhupalle vahepeal. :) Nii armas temast. Ja siis tuli meie takso, minibuss. Ja hoobilt tormas sinnapoole terve kari noori. Ma läksin kiirelt vahele, et mitte jälle ilma jääda, Joosep nägi juba üsna närb välja (etteruttavalt võib mainida, et tal tõusiski palavik pärast, siiani oleme haiged.) Aga siis mõtlesin, et wtf, kui nad samas suunas tahavad sõita, tulgu peale.
Ja pärast selle lause peale üllatunult kulmude kergitamist pressis mingi miljon noort end sinna bussi ahjualuse efektil ja taksojuht läks hellalt närvi, et liiga palju inimesi on peal. :D Küsis, et mitu teid seal on. Üks jommis kutt hakkas siis abivalmilt kõva häälega tagumist istet üle lugema, vuristas elureipalt: "Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus..." ja siis teised tegid millegipärast kõik kooris "kussss," et teda takistada edasi lugemast. :D
"Eiei, meid on 8 inimest kokku bussis, sõidame!"
(Tegelt oli juba esimese kahe rea peale 6 inimest kokku.)
Taksist (trullakas mees, ehk ta ei viitsinud lihtsalt autost välja ronida, et väidet kontrollida) ütles kahtlevalt, et võtab kahekordse tasu selle otsa eest, mis nad meiega kaasa sõidavad ja hakkas sõitma. Ma mõtlesin juba, et deeeem, kust ma selle papi välja võlun, aga siis lubas see esiistmel istuv kutt, et nad maksavad oma poole ikka kinni, kui maha lähevad. :) Ja nii oligi. Või noh, tegelt ma maksin nende eest veel ühe euri, sest tal oli ainult viiekas. :D Aga arvutades... seega... läks meil Joosepiga taksosõit linnast koju kokkuvõttes maksma 3 euri. Superb. Ja neil läks ka hästi, sest muidu oleksid pidanud mitme taksoga sõitma nii sajakesi, nagu nad olid. :)

Igatahes... haiged oleme nüüd. Aga väljas oli tore ikkagi. :)
Leidsin hunniku vanu pilte ja vaatan järjest ja südame tõmbab valusalt kokku, kui näed, et teine on pildil kuidagi eriti kurb. See, kes meeldib. See, keda tahaks igal jumala hetkel deliriously happy-na näha ringi kõndimas. Ohjah. Kus mu ajamasin on, lähen ajas tagasi igavese hunniku ja saadan talle noorema ja enesekindlama minu. Armastusekahuri. :D (Kunagi oli vist selline sari, meenus täitsa rändomilt.)
Kuigi... KUI minust üldse saaks midagi oleneda, siis TEMA ei peaks küll nädalalõpus õnnetu olema.
(Ehkki see vist ei loe, kui sinust mõtleb keegi selline, kes endale ei meeldi... Shiet. Igatahes, ma loodan, vägaväga, et ... kõik on õnnelikud ja kõik on hästi.)

Ja rsk, kell on jälle miljon. Ma ei oska normaalsel ajal magama minna.
Vaatasin sellist filmi...



L says:
"klubi korter lisas 77 pilti"
mul käis siuke hirmujudin läbi et krt, et ma pole kuskile peale jäänud :D
ei taha küll ühelgi pildil figureerida, ausõna
ebafotogeenilisuse geenius
mar says:
kuhu see korter need pildid lisas?
L says:
:D magamistuppa
mar says:
:D

Beam me up, Scotty.

Mul on üks venelannast klient. Ta tuleb alati vaikselt, kõnnib nagu kass, ütleb ainult need sõnad, mis absoluutselt hädavajalikud. Kannab alati selliseid... sutsuke kummalisi riideid, nii värvide kui väljanägemise poolest. Tutid ja värgid. Ennast ei värvi üldse sealjuures. Ta õudsalt meeldib mulle, tuleb tunnistada. Ta on jube väärikas kuidagi ise seal sees.

Üritasin ükspäev mõelda, kas on kedagi, kes mulle kohe üldse ei meeldi. Ja ei tulnud küll kedagi pähe. Isegi totaalsetel kaabakatel on siiski ka midagi head või ilusat... ja kõik ju väärivad armastust. Ma annan inimestele igasugu asju andeks, alles oli, kui tundus, et nägin... noh, nevermind. Point on see, et mind ei oleks see häirinudki. Pigem vastupidi, mõned vead sootuks kaunistavad inimesi.
Kehtib kõigi puhul, välja arvatud ma ise. Enda suhtes ei ole mul mingit halastust, endale hõõrun oma vigu ja eksimusi hommikust õhtuni nina alla. Mina pean olema perfektne?

Ma polnud siin ühte vana postimeest mingi... no... pool aastat vähemalt näinud, ja nüüd astus üle pika aja sisse uksest ja hõiskas, et "nooh, läksid vahepeal mehele või?"
Minu "möh?"-i peale vandus ta pikalt ja saatis kõik mehed sinnasamusesse lolluse pärast. Tore, et keegi veel arvab, et... et keegi märkab.

Vallalistel inimestel võiks olla silt kaelas, või mingi... ma ei tea.. punane märgutuli pealael. Siuke spets vallalisemüts. Ja kui kellegi vastu huvi tekib, siis tuli läheb roheliseks või.. keerad sildi kaelas ringi. "Vaba"-st "Olen huvitatud"-iks. Siis ei tekiks mingit krdi valestimõistmist ja jama ja... No minu puhul peaks ilmselt ka mu täisnimi seal sildil olema, muidu ma ei usuks ja arvaks, et keegi samanimeline on kuskil mu selja taga. :D Või paistaks mulle päike silma ja ma ei näeks, või vaataks ma just siis kuskile mujale või... Ausõna. Kuuli oleks mul hädasti aksessuaariks vaja. Sobiks mu vallalisemütsi oimukohta oivaliselt.

Olen alati öelnud, et kui reaalsus sakib, siis mõtle välja, mis meele heaks teeb. Kes ütleb, et elu peab reaalne olema? Ei pea. Inimene peab ju millalgi õnnelik ka olema. Ent jamaks läheb siis, kui need kaks maailma segunema kipuvad. Kui reaalsus tuleb ja lööb kõik segi, peksab puruks su viimase pelgupaiga.
Kui pole enam millestki kinni hoida, millelegi loota. Kui ümberringi on pärismaailm ja näed kõike nii, nagu on. Ja kui ei oskagi enam uut maailma enda jaoks unistada, ega tahagi, niikuinii hävitatakse seegi.
Siis seisadki keset seda pärismaailma ja mõtled, et ehk sa oledki koguaeg ilu ja muinasjutud ja armastused välja mõelnud ja tegelikult ei ole siin midagi. Tühjus ja külmus ainult. Ja tunned iga oma krdi keharakuga, et tahaks äraaaaaaa. Ma ei taha siin enam olla. Ma ei taha siin enam olla.

Ja siis... tunned end veel shitemalt, sest

Joosep tuli kallistama: "Emme, ma ei koli iialgi minema su juurest. Isegi siis, kui ma juba suur olen. Mulle nii meeldivad need kohad siin... köök, peldik..."

Ja üks sõber koosnevat tal vargast.

Täna hommikul läksime riidu lasteaias. See õpetaja oli tööl, kes ei viitsi lastega tegeleda, ja siis istusid need poisid, kes polnud vaevunud veel riideid vahetama, kõik garderoobis ja häälitsesid ja lollitasid. Sõna ei kuulanud loomulikult ükski. Joosep muidugi ka, eks, ega's temagi saa erineda, kui kõik ülejäänud kaabakad on. :(
Aga mul ju kiire, iga krdi sekund loeb, et mitte bussist maha jääda. Siis ütlesingi paar krõbedat sõna ja tulin lihtsalt tulema, ei mingeid kallistamisi ega musitamisi täna. Tegin südame kõvaks ja ei vaadanud isegi kordagi tagasi.
Ise vihkasin ennast, muidugi. Aga ma vihkan ennast niikuinii, seega pole erilist vahet.
Ma olen muidu üsna teadlik sellest, et inimene on siin ainult hetke, ja ma ei taha enam kunagi nutta, sest olin oma viimasel kohtumisel teisega biatch. Järelikult peab koguaeg biatch olema. Easy-peasy.

Joosepi rühmas oli remont suvel, täna saime siis uut garderoobi näha. Mul kukkus lõug põrandale, ausalt öeldes. KUI loll peab selle süsteemi väljamõelnud inimene olema?
Kodus monteerin siia kaks pilti, enne ja pärast

(unustasin ofkoors, homme panen)

aga praegu räägin niisama. Kapid olid maha lammutatud ja selle asemel on nüüd kaks nagi ja üks tilluke riiul igaleühele. Samas kästakse lastele vahetusriided alati kaasa panna. Nii... riiulis on kohustuslik kiiver (kui tõukekaga lähed, eks.)
Ja siis on veel vahetuspüksid ja -särk, alukad, sokid, talvel ka veel villased sokid, vest ja kaks paari kindaid. Ja mütsid-sallid-õueriided... Eee... Tihti pannakse vanemale lapse kappi ka tema joonistusi või meisterdusi, kui pidupäev on, siis on sealsamas ka veel piduriided. Rääkimata taskurättidest ja muust taolisest.
Nüüd tahaks näha, kuidas ma kõik selle nagisse riputan.

Islandi päeval on Krahlis mingi muusik, kelle nimi on Snorri.
Mul on mõnda kodulooma vaja, kellele Snorri nimeks panna. Mõistate.

Snorrrrriiiiii...
Krt küll. Üks viipab paralleelmaailmast. Ei saa ära ka joosta, pean veel natuke tööl olema. Elu on nii ebaaus. Kas sina oled päriselt õnnelik või mängult? Mina olen kõigest väike õnnelik mängupusa. Täitsa sassis.
Kui keegi nööri viskaks, kas ma pääseksin siis või läheksin veel rohkem pusasse?
Ah, who cares.
...let me count them with no fingers.

Tales of Disinterest

Lugesin siit random infost, et "A cat's jaw can't move sideways."
Arva ära, kes see veidrik oli, kes seejärel oma lõugu proovis külgedele vibutada? Mhmh, ma ka ei tunne selliseid.
--

Ohh, võitlesin just die hard hiigelämblikuga. Ei vedanud tal, ma olen ka die hard moor. Täitsa uskumatu himu oli tal mu tuppa tulla. :D Üritas mind üle kavaldada igatepidi ja hüppas kolm korda käe pealt tuppa tagasi nagu kaskadöör ja rippus pea alaspidi ja... Aknast välja, öösse, ta kadus lõpuks. Ostku kummikud.

--
Käisime täna jälle allkirjajahil ja nüüd tõmbame otsad kokku. Megakergendus. Süda hakkas kohe valutama, üle pika aja. Stressi vähenemine olevat ju ka stress. :) (Ogar, I know.)
Aga oh kui tore, et ma ei pea enam tänavale minema niimoodi. :)
Ehkki õppisin sellest värgist niiii palju asju, mida ma enne ei teadnudki, ja pealegi sain kõvasti enesekindlust juurde. Ma ei ole tegelikult veel üle saanud sellest ajast, neist aastatest, mil mu vanaema segane oli ja oma täislastud aluspükse ja mähkmeid radika vahele ja kappidesse ära peitis ja seintele koopamaalinguid tegi. Kui kõigil riietel oli see hooldekodu/peldikuhais juures ja... siis ma vaatasin lihtsalt maha igalpool ja üritasin nähtamatu olla. Häbenesin ennast ja arvasingi, et olen rõve. Küllap olingi. Ja sisemiselt tunnen end endiselt samamoodi. Alaväärsena.
Igatahes... nüüd järsku inimesed naeratavad ja kuulavad, mis ma räägin ja on väga vastutulelikud. Ju ma siis ei ole ju nii jube... Eriti kuna ma, nagu selgus, olen sellises aktsioonis üsna andekas. :) Tulemuse mõttes vähemalt.
Ja tundsin end vajalikuna ka. Nüüd olen jälle kasutu. :)

Üks naine tuli kord, kui poe ees allkirju kogusime, vaidles ja rääkis hirmus kiiresti, nagu automaadist tulistades, ja jube kurja häälega, ründas igat mu väidet ja siis jõudis oma eraelust rääkimiseni... ja endal kerkisid vahepeal silmad pisaraid täis. Siis tekkis küll selline tunne, et ütlen talle, et tühja kah sest allkirjast, ära ole kurb. Kange tahtmine oli kallistada või õlast toetavalt pigistada, aga... ma olen ise samas olukorras, nutuveerel nonstop, seega ma tean, et puudutada ei maksa. Siis ei jaksa enam tagasi hoida ja lased kõik lahinal välja.
Ja ma ei tea küll teiste inimeste suhtumist, aga mina vihkaks südamest neid, kes näeksid mind kuskil avalikult lahinal nutmas. :D
Ohjah. Eestlane on kivist. Mina ka. No mul tuleb väikseid löristamisi siinseal ette niikuinii. Bussis sõidan tihti silmad nagu kaevud.
Nagu netis näha viimasel ajal, kui miskit ilusat ütled või kirjutad, siis (lugesin just K seinalt fb-st) kirjutatakse sinna sappa, et “purjus oled või” või “gay.” :D Huumor huumoriks, ma oleksin siis jube hea meelega purjus gay, aga... mul pole pidet. Pole kodu. Hulkuv koer. Vot just sellest räägin allpool edasi.

Igatahes, kui tahate vestelda ja/või arutada midagi, proovige see nüüd järgneva kahe päevaga korda ajada, peale seda tõmbun natukeseks endasse ja eelistaks mitte suhelda. Ehkki.. kui mure on, siis helista ikka. :) Ju nõu mii.

Homme läheme Joosepiga kinno, kauaoodatud autofilmi vaatama. Ma niii lootsin, et saame Kosmosesse minna, aga seal vist enam ei näidatagi. Neil on üldse mingi kaks päeva film kavas ja siis kaob igaveseks. Coca Cola Plazas on aga see paha 3D, mis mulle vastiku peavalu tekitab igakord. Noh... panen silmad kinni ja mõtlen ühe peale. :)
Ma olen väga numbrilembene.

--

Mnjaa, ma kirjutasin selle suhtlushoiatuse siia küll üles, eks, aga ei postinudki blogi ära. Aga noh, kes minuga ikka niiväga suhtleks. Mul murti vahepeal naksaki selgroog jälle ära. Või murdsin ma selle ise, ei mäleta. Alkohol on kuradist.
Mis ajab nutma, teate. Alkohol on mu eelviimane semu. Päris tõsijutt.
Ütlen vahele, et kinos ühe peale mõtlemine ka ei aidanud, ajas hoopis nutma. Loll naine olen, mis teha. Ja merevesine.

--
Sõitsin öösel viimase trolliga linna. Troll oli noori jommis inimesi täis, kes karjusid kõik täiest jõust läbisegi. Mulle ei jõudnudki nagu kohale, miks kuradi pärast peab öises trollis oma kaaslasele, kes seisab sinust 20 sentimeetri kaugusel, nii meeletult lõugama iga viimset kui asja? Või on tänapäeval kõigil mingid vidinad kõrvas ja siis ei kuule helisid sel tugevusel, mil normaalne inimkõrv? Oh, eitea. Igatahes tekkis meeletu masekas ja tunne, et ma olen vähemalt sajamiljonviie aastane.

Siis läksin maruaeglaselt (oma arust) klubini, krdi kontsad, mulle meeldib kontsadega ainult kuskil juba kohal olla, minemine on alati meganõme. Oleks mul auto, mul oleks koguaeg eri jalanõusid pagassis, võtaksin siis sealt suva järgi kohapealolles.
Mar ja T olid juba seal, zumisesid lõbusalt. :) Esimene bänd oli musa poolest päris lahe, aga sõnumi poolest.. Noh, ütleme nii, et ma teesklesin terve õhtu, et nad laulavad mingis muus keeles ja ma ei saa sõnagi aru.
Ja üks neist oli juba oma kohalolekuga nii pagana närvidelekäiv, et mine või tüli norima, et saaks lõuksi anda. :D

Nevvik oli superb, as always. Selleks ajaks olime juba kännuämblikud ka, T magas vahepeal diivani peal. :D See öö oligi vist mingi selline universaalne purjus-öö, järgmisel hommikul kuulsin teistegi tuttavate käest nende seiklustest. Hea näide siin:
"piltide pealt on näha et ma ronisin purskkaevu. see seletab miks mu mobla ei tööta"
:D Friggin khuul.
Igatahes, crowd-surfing on üsna laias kaares mu väljakannatatatatatavatest asjadest väljaspool, ma olen selle pealtvaatamisekski liiga ema, süda väriseb sees ja kujutan ette, kuidas kolp vastu põrandat puruneb.
Aga ülejäänd oli vinge, hüppasime ja kiljusime nagu maniakid, eesseisvad noormehed hoidsid kõrvu kinni ja naersid. Õnneks olid nad ise ka bändi suhtes positiivselt häälestatud (Nevviku fännid on üldse marusõbralikud, tundub :) ) ja olgugi, et saime Mar-iga jälle selle va "gruupi"-sildi laksaki otsaette, oli see öeldud siiski naeruga ja mittetigedalt. Aga kordan veelkord, igaksjuhuks. Wtf see meeleheitel koduperenaine peab end siis välja elamas käima? KUHU ma lähen?! Kuhu ma vaatan, et keegi ei arvaks valesti?! What... the... fuck. Kas siis, kui otsa vaatan või naeratan, olen kohe armunud? Ma vahin niikuinii enamasti põrandat, et keegi jumala eest midagi ei arvaks.

Sealsed mehed olid küll kõik väga toredad, aga SEE mees, kes mulle meeldib, ei olnud üldse seal ürituselgi. Vähemalt ei näinud ma teda küll kuskil.
Kui oleks näinud, siis oleksin ilmselt seisnud nagu kaelkirjaku luukere kuskil nurgas ja üritanud mitte hingata kartusest kolinal kokku kukkuda.

Ja naljakas, et SIIS võib kõikidele naeratada ja kõigile tere öelda ja flirtida ja midaiganes, kui sul juba mees olemas on. Siin tulebki välja see kodutu koera efekt. Kui naine on vallaline ja vanem, siis on ta ilmtingimata mingi rabajas, kes üritab ükskõik kellele käppa peale saada, eks? Ohjah. Minge peppu.
Enivei. Paar tuttavat oli seal veel, kõik tundusid vähemalt sama kapsad kui ma ise. Rääkisime juttu ja jõime. Vahepeal tehti välja siit-sealt väga armsasti ja... ma pakun, et see Jägermeistri shot oli see pöördepunkt.
Mingil hetkel tuli Mar ütlema, et läheb koos T ja ühe Cobra 11 politsisti (selle kenama) moodi mehega minema. Ta läheb alati kuskile "edasi." Mina lähen lihtlabaselt koju.
Ma kõikusin veel jupp aega trepil ja üritasin K käest küsida, kas ta ka tuleb või jääb veel sinna. Kahjuks ei tulnud see mul vist eriti osavalt välja ja lasin siis niisama jalga.
Sisseharjunud inertsist jalutasin pool teed jala. Suvel peabki nii tegema, ma leian, see on kohustuslik. Ilusaid öid on liiga vähe. Ehkki seekord oli tegemist juba hommikuga, kell oli 5 või midagi. Loopisin oma mobiili mingi miljon korda vastu asfalti, ime, et ta veel funktsib. Jube äraaetud ja mõlkis näeb välja küll. :) Sõpaka alguses võtsin takso ja kutsusin mingid suvalised vene noored, kes minuga ühele poole jalutasid, ka peale. Kui niikuinii sinnapoole sõidan, why not, eksoleju. Nad olid nii õnnelikud, ja ehkki ma ütlesin, et annan taksistile raha ja nad võivad edasi sõita, kuhu tahavad või kuhumaani see lepaleht venib, siis andis üks mulle ikkagi kolm euri tagasi. Neil vist oligi ainult kolm, nii et poleks ise saanud taksot kutsuda, krdi loll sõidualustustasu rikub kõik ära. Igatahes, seisin ma siis burksiputka ees, burksiraha ootamatult käes. (Ma jõudsin juba leppida olukorraga, et tulen taksoga ja burksi jaoks ei jätku.)
Kuna mul kunagi meeles ei ole, mida ma täpselt tellin, siis ütlesin kioskitädile lihtsalt, et ma tahaks seda burksi, mis on mahlane ja kus on palju kastet ja salatit ja... ma ilmselt kirjeldasin seda nagu näljahädaline, sest ta ulatas mulle burksi ilgelt suure ja armastava emanaeratusega. :D
Ja megapalju oli kastet ja salatit pannud! Njämm. (Mul praegu seda kirjutades käivad siuksed neelud, et otsustasin just koduteelt ka täna burksi osta. Tegi kohe tuju veidikene paremaks.)

Siis tulin koju ja sõin burksi ja rääkisin emaga juttu (ta ka viimasel ajal ööloom,) ja nii tore oli kõik. Emal oli ka hea tuju, ta oli just samal päeval teada saanud, et biopsia tulemused näitasid, et vähki netu. In your face, va sõraline.
Ühesõnaga... asjad olid kõik justkui toredad. Vahelduseks.
Hommikul... eee.. lõunal ärkasin üles ja täitsa vastupidiselt loogikale oli väga hea olla, tegin igavese suure laari bolognese kastme ja hakklihaga makarone, neid pisikesi, mis näevad välja nagu riis. Ma ei ole kuigi emane inimene ses suhtes, et juustusordid on mu jaoks "hea, halb ja õudne juust" ja makaronid on kõik makaronid, pole aimugi, milline neist mis italjaanokeelse nimega tuntud on. Igatahes, hirmus maitsev tuli. Ja siis koristasin selle ajaga, mil ema Joosepiga poes käis, kõik toad ülihelikiirusel ära. Pohmelli asemel energiapuhangud, väga broo.
Joosep tuli tagasi koju, vaatas üllatunult ringi ja küsis: "Emme, kas sada aastat on möödas?" :D

Aga õhtul ütles sõbrants fb-s, et ma olin nagu pisut halvasti käitunud seal kontserdil. Ja fakk, ma ei mäleta üldse, mida ma siis rääkisin sellele inimesele või miks või üldse midagi. :( Üldse ei mäleta, isegi umbes mingit teemat mitte.
Mis ajab hirmsasti vihale. Juua ka enam ei saa. :(
Tuju läks nii nulli, siis tekkiski selline... ma ei oska suhelda, ilmselt. Nii et ei üritagi veidi aega. Ei taha ju olla mingi... nõmedik. Vähemalt veel rohkem, kui juba enivei olen.
Hea on vähemalt see, et inimene, kellele võiks mu oletatav käitumine/flirtimine kuidagi haiget teha, teab ülihästi, kuhupoole ma tegelikult minna tahaks.
Pisutki lohutav.
Natuke kurb on see küll, et kui sõbrants näeb, et ma jommis peaga nõme olen, siis võiks ju tulla ja kohe öelda seda, et saaksin end selgitada ja asjad klaarida. Samas... ehk ütleski, ja ma lihtsalt ei mäleta?.. :(
Jah-jah, minuga on raske. Jah, ma võtan südamesse asju, süviti. Ma ei oska teisiti, krt. :(
Ja sellepärast peangi nüüd pausi inimestest ja suhtlemisest ja kõigest-kõigest. Ausõna. Minust saadakse alati kuidagi valesti aru ja ma ei taha enam end selgitada ja.. Nii väsinud.
Tahaks kaugele minema minna, kuskile, kus oleks kõik võõrad. End uuesti üles ehitada. Siiajäädes olen ma ilmselt sunnitud end lõpuks lihtsalt maha lammutama. Ma ei oska olla.
Teate seda reklaamsilti "Turistina sündinud?" Ma tunnen end samamoodi, igal pool. Kuskile ei sobi, kõikjal olen võõrkeha. :( Igavene turist.

Ja omavahelöeldes ärritab natuke, et ma seda üldse südamesse võtan/sellest kõigest üldse räägin. Edaspidi joon üksi, krt, siis pole probleemi teistega. :D
Olengi liiga kauaks ühele kohale jäänud, peaks uue blogi ette võtma, kuskil mujal, mõnes muus keeles. Kuna ma olen enamasti üksi ja vait, siis PEAN kirjutama. Ma lähen muidu hulluks. Aga uut pleissi on vaja, sest... Saaksin anonüümsem olla jälle ja hinge laiali laotada. Mu hingel on õhku vaja. Sest tal on väga määrdunud sokid.



Ja et mitte morbiidselt lõpetada, siis... räägin veel random asju.
Fantoomiigatsus on. Nii kurb, et ma nõiduda ei oska, mul on nii palju häid ideid, mida saaks teoks teha. :D Tragikoomiline on see crush. Ma oleks nii rabavalt vale ta jaoks. :D :'(
Ehk peaks mõne muruniitja omale meheks otsima. Muruniidukijuht peaks loogiliselt võttes muru järele lõhnama. Või võtaks mõne puidutöölise... Neid ju vedeleb igalpool.
Joosepi isa oli muruniidukiga kuskil rannaääres tööl kunagi, kui me veel ei tundnudki. Rääkis alati itsitades, kuidas ta vastu puud sõitis mingeid topless tshikke vaadates. :D Aga ma ei tea, kas ta muru järele tollal lõhnas.
Naha lõhn on muidugi ise juba mõnus. Otsin nahkse mehe. Ainult nuusutamiseks. Seisab toanurgas nagu lõhnakuusk. Ei ripu. Ma nii karm veel pole.

Ükspäev nägin noolt taevas. Kõik oli pilves, välja arvatud suur sinine noolekujuline koht. Kusjuures, nali seisnes selles, et tuul puhuski sinnapoole, kuhu nool näitas.

Kõige lõbusam asi, mis viimasel ajal juhtunud on, on aga avastada kodust lahkudes, et korteriuks on terve öö lahti olnud, võtmed ees rippumas. Ühe korra juba kontrollisin õhtul seda ust, aga ema käis ilmselt pärast veel postkastist miskit toomas või prügikasti viimas või krt teab mis, ja unustas. Mitte et ta seda eales tunnistaks.
Ma ilmselt tunnengi end oma kodus liiga turvaliselt, eksoleju. :(
Õnneks olen ma ise selline, kes öösiti sisemise ukse lukku ja riivi paneb, nii et päris pea pakul me ei oodanud, aga välisukse (ehk siis see, mis lukus on, kui me ise kuskil ära oleme) võtmed võis küll iga varas järele teha endale vahepeal.
Loodetavasti seda siiski ei juhtunud, aga... Ma elan ju sellises kohas, kus sekunditega kaovad järelvalveta asjad. Ennemuiste, kui uue teleka ostsin, siis viisin vana teleka ukse ette juba ja siis läksin tuppa telefoni võtma, et äraviija kohale kutsuda, ja selle ajaga, kui ma toas mopsi järel käisin, oli telekas kadunud. Olgu öeldud, et elan esimesel korrusel. Seega olin ära ehk mingi... 30 sekundit. Totaalne hämming, ma ütlen.
Igatahes, tunnen end nüüd nii krdi on edge jälle. Ei taha rohkem mingit jama enam, ausalt.
Ja pappi ka pole, et lukku vahetada.
Oh well. Vaatame, mis hunniku saatus seekord ette kärutab.

Haha. Lõpetuseks. Mulle toodi just hiigelkorv maasikatega. :D Nüüd paluks vahukoort ja üks... üks. :)

Salaaku

"Ära mine ära, emmeeee..."
"Ma ei lähegi ära, ma lähen ümber."
"..."

Ehk kuidas ajada last küllaldaselt segadusse, et saada hilisööl voodi juurest omi asju ajama, mitte lõputult küsimustele vastata ja "no mis nüüd siis mureks" uurida uniselt "emme"-hõikujalt. Sellise vastuse puhul oli ta küllalt kaua mõtlikult vait, et jõudis vahepeal magama jääda.

--
Ükspäev jooksin linnas ringi ja ajasin mingeid asju, ja üks mees sõitis jalgrattaga mööda, suur koer rihmaga kõrval. Eespool jäid nad foori taga seisma. Inimesi oli veel, hell hunnik, meie vahelgi. Ja ma vaatasin koerale otsa, ja koer vaatas mulle otsa, teiste vahelt, ja tegi siukse... teate küll, kui neil tagumik vingerdama hakkab ja nad pea alla panevad ja tahavad tulla koonu käe alla sokutama, et pai saada. :))) NIIIIII armas!!! :))) Mu käed tunnevad siiamaani, et neil jäi midagi tegemata.
Seda nimetatakse vist koheseks vennastumiseks, mis meil toimus. :)
Ja ma olen nii kõrvust tõstetud, sest kellestki teisest ta seal foori taga välja ei teinud. :) No ma ka mitte. :D Ahaha.

--
Käisin üksöö K-l külas Joosepiga, väga tore oli. Nagu ikka, sain jälle nõuandeid kaasa. Tegelikult ei olegi tema puhul need nõuanded kõige olulisemad, aga see attitude, millega ta neid annab. :) Ühel päeval ma suudan oma väiksest (st suurest) kerest üle olla ja lasta oma sisemine mina vabadusse, see, kes aegajalt, ja viimasel ajal üha sagedamini valla pääsebki. Siis ma olen iseendast üle saanud ja võin teha midaiganes. :D Mina ise olen kõige suurem ületatav mägi. Huvitav, kui ma Muhammed oleks, kuidas see mäelause siis käiks. :D
Igatahes... kui nüüd teise K-ga ka millalgi kokku saaks, siis ajaks vahelduseks törts omaenese asju ka, küsiks talt nõu ja ehk... ehk lähekski ja prooviks ühe asjaga õnne. (Illllgelt informatiivne lõik oli praegu, mõistan isegi. :D ) Aga pole mõtet plaane avalikustada, kui ma ei teagi veel, mis ette võtan. Ja neid vist ei tohigi avalikustada... muidu keegi teine jõuab ette. :D

--
Haamriga vehklemine on saanud olulise tagasilöögi. (Mis kõlab väga õigelt. :D)
Ma arvan, et vana hea fantoomi eemaldamiseks oleks vaja pigem mingeid kirurgilisi tööriistu.

Ahahahaa, random (too honest) fact: ma olen NII sees, et see on naeruväärne. JÄLLE! Kaua võib. Käin salaja teises toas ta nime ütlemas. :D Ahaha, ma olen 12, ausõna. Teises toas on kardinad ees, ja ma olen tuntud paranoid-humanoid, teatavasti asub ju üle õue huulteltlugemiseagentuur. Kindlasti!
Ja selliseid rabavaid tundeasju ei tunnistata kõva häälega, eksoleju, Mar hoiab praegu peast kinni seda lugedes. :D Aga ma trükingi väga vaikselt, vannun.

Naeratan omaette ja võtan vabalt, üle pikapika aja. Bussiga kojusõitmised on kõik jälle sisustatud, head mõtted telepaadipostiga teele. Mul on järsku jõudu jälle ja... Mõjub nii hästi. :) Nagu ennegi. Pole vist mõtet vastu rüseleda, tehku mu südamesse pesa, seal on vaba pleiss enivei. Tegelikult tekib kahtlus, et kas ta üldse vahepeal ära käiski. Seisis hiirvaikselt seina ääres või veresoone taga, va krants. :D

Naljakas, kuidas mõni ämber kohe sobib jalaga kokku. :D Aga mul on tuju nii hea ja ma olen friggin võitmatu. :D Täna. Nii et no wirries.