Salaaku

"Ära mine ära, emmeeee..."
"Ma ei lähegi ära, ma lähen ümber."
"..."

Ehk kuidas ajada last küllaldaselt segadusse, et saada hilisööl voodi juurest omi asju ajama, mitte lõputult küsimustele vastata ja "no mis nüüd siis mureks" uurida uniselt "emme"-hõikujalt. Sellise vastuse puhul oli ta küllalt kaua mõtlikult vait, et jõudis vahepeal magama jääda.

--
Ükspäev jooksin linnas ringi ja ajasin mingeid asju, ja üks mees sõitis jalgrattaga mööda, suur koer rihmaga kõrval. Eespool jäid nad foori taga seisma. Inimesi oli veel, hell hunnik, meie vahelgi. Ja ma vaatasin koerale otsa, ja koer vaatas mulle otsa, teiste vahelt, ja tegi siukse... teate küll, kui neil tagumik vingerdama hakkab ja nad pea alla panevad ja tahavad tulla koonu käe alla sokutama, et pai saada. :))) NIIIIII armas!!! :))) Mu käed tunnevad siiamaani, et neil jäi midagi tegemata.
Seda nimetatakse vist koheseks vennastumiseks, mis meil toimus. :)
Ja ma olen nii kõrvust tõstetud, sest kellestki teisest ta seal foori taga välja ei teinud. :) No ma ka mitte. :D Ahaha.

--
Käisin üksöö K-l külas Joosepiga, väga tore oli. Nagu ikka, sain jälle nõuandeid kaasa. Tegelikult ei olegi tema puhul need nõuanded kõige olulisemad, aga see attitude, millega ta neid annab. :) Ühel päeval ma suudan oma väiksest (st suurest) kerest üle olla ja lasta oma sisemine mina vabadusse, see, kes aegajalt, ja viimasel ajal üha sagedamini valla pääsebki. Siis ma olen iseendast üle saanud ja võin teha midaiganes. :D Mina ise olen kõige suurem ületatav mägi. Huvitav, kui ma Muhammed oleks, kuidas see mäelause siis käiks. :D
Igatahes... kui nüüd teise K-ga ka millalgi kokku saaks, siis ajaks vahelduseks törts omaenese asju ka, küsiks talt nõu ja ehk... ehk lähekski ja prooviks ühe asjaga õnne. (Illllgelt informatiivne lõik oli praegu, mõistan isegi. :D ) Aga pole mõtet plaane avalikustada, kui ma ei teagi veel, mis ette võtan. Ja neid vist ei tohigi avalikustada... muidu keegi teine jõuab ette. :D

--
Haamriga vehklemine on saanud olulise tagasilöögi. (Mis kõlab väga õigelt. :D)
Ma arvan, et vana hea fantoomi eemaldamiseks oleks vaja pigem mingeid kirurgilisi tööriistu.

Ahahahaa, random (too honest) fact: ma olen NII sees, et see on naeruväärne. JÄLLE! Kaua võib. Käin salaja teises toas ta nime ütlemas. :D Ahaha, ma olen 12, ausõna. Teises toas on kardinad ees, ja ma olen tuntud paranoid-humanoid, teatavasti asub ju üle õue huulteltlugemiseagentuur. Kindlasti!
Ja selliseid rabavaid tundeasju ei tunnistata kõva häälega, eksoleju, Mar hoiab praegu peast kinni seda lugedes. :D Aga ma trükingi väga vaikselt, vannun.

Naeratan omaette ja võtan vabalt, üle pikapika aja. Bussiga kojusõitmised on kõik jälle sisustatud, head mõtted telepaadipostiga teele. Mul on järsku jõudu jälle ja... Mõjub nii hästi. :) Nagu ennegi. Pole vist mõtet vastu rüseleda, tehku mu südamesse pesa, seal on vaba pleiss enivei. Tegelikult tekib kahtlus, et kas ta üldse vahepeal ära käiski. Seisis hiirvaikselt seina ääres või veresoone taga, va krants. :D

Naljakas, kuidas mõni ämber kohe sobib jalaga kokku. :D Aga mul on tuju nii hea ja ma olen friggin võitmatu. :D Täna. Nii et no wirries.