Vaene Ilme.

Mulle helistas üks tüüp laupäeva (!) hommikul kell pool kaheksa, kaks korda. Ütles õrna häälega, et "Palun taksot."
Aga ma ei andnud.

M kurtis jäiste tänavate üle, meenutan kunagi Pikrist saadud hüva nõu: puista riivitud shokolaadi või näiteks Kasekese kommi (või too Joosepile, see armastab neid :D) tänavale ja hulkuvad koerad lakuvad oma soojade keelekestega tänava puhtaks.
Facebookis tahtis mingi kummaline abielus sakslane end mu sõbraks lisada.
Kirjutasin just sajakuuele ümbrikule aadressid peale.
Ja nüüd lähen poodi ja ostan uued saapad, vanadest puhub tuul külje pealt sisse juba ja segab mu niigi vähest tasakaalu. St kipun teelt otse kraavi traavima.
Mar lubas kantseldama/jalga hoidma tulla. :) Woohoo. Ja homme läheme Joosepiga vist T-le külla.
Asi hakkab ilmet võtma. :)





Lisan veel ühe nipi laste rõõmustamiseks. Tavaliselt jätan/peidan tööleminnes lapsele siiasinna väikseid üllatusi, noh, komme või pisimänguasju, ent tundub, et vaesel masuajal kõlbavad ka kõikvõimalikud muud...eee... olevused. :D Jätad lapsele sussi sisse prussaka, teisel kohe tükk aega hea meel.

Pekinjoonis

Lugesin raamatu lõpuni. Ma oleks eelistanud, et see tegelaste sarnasus oleks jäänud lugejale endale mõtlemiseks, ja mitte nii selgelt lõpus välja öeldud, aga noh... kes olen mina, et klassikutega vaielda, eks. :)
Hea raamat igatahes, pani mõtlema. Ehk kunagi kirjutan sellest pikemaltki. Peaks selle majakaraamatu ka uuesti läbi lugema, tõmbaks paralleele.

Otsisin järgmist ohvrit, eile seisin riiuli juures ja lappasin erinevaid raamatuid, Krossi "Silmade avamise päeva" lugesin kogemata läbi peaaegu. :D Kerge lugeda, siis läheb ludinal. Ma loen üldse üsna kiiresti. Ent Krossi eelmainitud teost olen ma kunagi juba lugenud... tegelikult olen ma enamuse oma riiulitel leiduva juba korduvalt läbi lugenud, aga õnneks on mul kõige shitem mälu maailma ajaloos, nii et võin korduvalt kõike nautida. :D

L says:
ma läksin hommikul enne tööletulemist kohvikusse
sepe armastab neid singi-juustusaiu
ja isa istus seal ja mugis saiakesi :)
nii kummaline on oma isa niimoodi kuskil kohata
tundus täitsa nagu inimene, mitte nagu isa XD
mar says:
:D kujutan ette
L says:
ja sepe ütles mulle just telefonis, et "ärkasin üles ja otsisin sind, aga, pagan, sa olid juba ära läinud" :D

--

Hästi imelik on näha küll inimesi kõrvalt, nagu võõra silmade läbi. :) Minu arust on inimesed hoopis teistsugused, kui nad ei tea, et sa neid vaatad. Nagu etendaks nad mingit rolli just sinu jaoks, kui sind märkavad. Mitte meelega siis, vaid noh... inertsist või kuidagi. Seepärast ongi ehk imelik/väsitav olla, kui mitmed erinevad tuttavad koos on, pisut siuke... skisoefekt. :)

Mul on selg totaalselt haige, üritasin end soojashoidmisega päästa, aga ei mõika eriti. Homme peab ilmselt hommikul valuvaigisteid peoga näost sisse ajama enne lapse lasteaeda lohistamist. Kelguga siis ikka, eks. Täna on ema õnneks kodus ja ei pidanud Joosepit hommikul kurja kagutuulega kiusama. :) Aga krdi valus on.

Niiet näedsiis, anonüümsel oli õigus, ülemise korruse mees paneb kohe täie rauaga, niipea, kui miskit paha teed. :D Kummaline, et ta ühtegi head asja ei märka.
Aga noh, ju ma siis polegi sõpru üldse väärt. Ei arvagi eriti, tegelikult, just viimasel ajal. Koguaeg väsinud ja närvid pingul nagu raseda kõhunahk. (Õli pange peale, btw, tavalist toiduõli. :) ) Keelan endale kõike. Süüa ei tohi, armastada ei tohi... milleks siuksele sõprugi vaja? :)

Teatrikülastuse pidime kah edasi lükkama, ma ei mäleta, kas mainisin juba kuskil... igatahes, märtsis käime ära. Ma niiiiiiii tahaks juba teatrisse. (L) Mu pööning sobib teatriga ülihästi kokku. Oleks mul väheke väiksem ego, ma oleks näitlejaks hakanud. :) Ma ei taha sõna kuulata, ma tahan ISE teha. :D
Eile tekkis hetkeks täiega meeleolu kirjutama jälle hakata. Ühe pooliku idee oleks juba äärepealt välja kirjutanud, aga siis haudusin seda ja tundus, et teema hakkas hoopis hargnema, et kuidas ma lõpetan selle lihtsalt lõpus ära, kui sealt annaks ometi nii mitut moodi edasi minna. Ja nii jäigi jälle pooleli. :) Aga noh... ma ei usu, et ma üldse kunagi midagi asist kirjutan, halan ja ohin ja valmis ei saa essugi. Mul ei ole mootorit. Süda on tühi, olen kõik varud ära kasutanud.

Üks klient käis just, tuli trepist üles tuikudes, mul tekkis hetkeks täiega hirm jälle. Nii ammu pole enam mõelnud sellele, mis juhtus. Aga lasin ta uksest sisse ikka, ja ei olnudki midagi, ehk tal on ka tasakaaluhäired nagu mulgi. :) Mulgi tasakaaluhäired. :)
Ja... random idea, ehk hirm ongi see, mis paneb inimese kõiki asju tegema.

Eile oli Reporteris masendav lõik hooldekodudest, nii kahju oli neist inimestest seal. :( Ja mis krdi värk on, et hooldaja saab vähem palka, kui ühe vanuri "koha" eest kuus makstakse?! See on ju absurd. Kuhu see raha kõik läheb? Minu arust peaks laste ja haigete ja vanainimeste eest hoolitsejad kõige rohkem pappi saama. Ülejäänud tõstavad kisa või võitlevad, kui miski ei meeldi. Nad suudavad.

Teine lõik, mis meelde jäi, oli see, kus küsiti tõsimeeli, et "kas on selline asi üldse võimalik, et mees ei kuluta üldse raha ja naine on ikka õnnelik?"
Nagu... PFFFFFT. Mis krdi naistega need reporteri-inimesed küll lävivad, et neil pidevalt siuksed nõrgameelsed ja lausseksistlikud küsimused on.
Vabalt läheks kohtama kuhuiganes... Kui õige mees on. :) Mis see raha siia puutub? Vale mees võib kasvõi songani maksta, kasu poleks ikka midagi. :)
Ja uff, kui pindakäiv see on, et reklaam on palju valjem kui film! Koguaeg otsi pulti ja muudkui häälesta. Nagu vangla dushiruum, I bet.
Huvitav, kas nad ise pole selle peale tulnud, et kui mingi väljakriisatud tootenimi iga jumala kord magava lapse üles ajab või su surnuks ehmatab, siis poes seda nähes tekib siuke vahkviha, et trambid selle sodiks ostmise asemel. :D

Hahaa, mis meenus, eile sirvisin Otto kataloogi ja seal olid meestebokserid nimega BRUNO BANANI. :D Ja ma kujutasin ette, kui koorid oma kallimal pükse maha ja järsku avastad, et ta on hoopis Banaani-Bruuno. :D Oh kurask, huumorimeel on ikka NII tähtis asi. :D Kui mees ostab endale siuksed püksid, siis ta peab arvestama, et naine võib naerma pursata peale teksade eemaldamist. :D Ma naeraks vist oma pool tundi ühtejutti. :D See rikuks totaalselt hetke ära, aga ma armastaks seda tüüpi vist pärast. :D Huumorimeel on nii krdi oluline.

Joosep kirjutas mul näiteks ristsõna kõik U-sid täis. Ma küsisin, et miks just U? Vastas, et see on nagu naerunägu. :)

Ja ütle mulle, kui loed telekavast, et TRA Draamateatri etendus "Kolm õde" ja naerma ajab, siis see näitab vist hoopis kergekujulist idiotismi, eks. :D Kumb ma olen, Beavis või ButtHead? :D

Vaata Pingut ka. (L) See on supermultikas, universaalkeeles. :D




Pee. Ess. :) Ma panen veel paar videot Joosepist ja tervitan oma üksikuid allesjäänd sõpse :D, kes ei põe iga tühjatähja pärast. :D Parem on öelda kohe nii nagu on ja mitte enda sisse koguda, et hiljem plartsuga välja lasta ja sootuks riidu minna.

Hahahahaa, ja ma nägin täna bussis ühte naist, kel oli juustest mantel. :DDD
Täiega. See ei olnud üldse kasuka moodi, kapuuts oli peas ja ma vaatasin algul, et deem, kui pikad juuksed... ja siis taipasin, et soeng oli kuni kandadeni, saapad alt ikka vilkusid, muidu oleks "Jeti!" karjuma hakand. :D

- I Wish You Love -

Tööletulles nägin bussist üht autot, mille küljele oli kirjutatud väikselt (sest väikest teksti loed ju alati esimesena, eks :) ) "ventilatsioonitööd" ja suurelt "AIRDUDE." :D Airdude, noh. Huvitav, kas see nimi talle külge ka hakkab, kesiganes seal autos on. Ma üritasin piiluda, aga pea ei paindunud nii alla ja bussisein tuli ka ette. Aga mu ettekujutluses oli ta tüüpiline "the Dude." Ehk siis sussides ja hommikumantlis, hõlmad vaevu koos püsimas, juuksed sassis ja pea veel rohkem. :D Deem, the Dude on üks lahedamaid filmitegelasi üldse. :D Ehkki ühes korteris temaga küll elada ei tahaks. :D

Joosepi uus lemmiktegelane on doktor Uulits. Ta räägib loomadega, olgu vihjeks öeldud. :D
Joosep on üldse kuul, vahel aitab mul ilmateadet vaadata hommikul, kui kiire on. Siis mina olen peegli ees ja Joosep raporteerib teisest toast eriti energilisel häälel, iga teine sõna on vau, aga neid ma kirja ei pane. "8 läheb 17ne vahele! Ja keskel on 20! Ja homme on 16 meetrit külma!"
Siis laseb ta mul alkomeetrisse puhuda, muidu ei tohi ma ta kelku tirida. "Sa oled 7-8 meetrit purjus! Kaks kuude ja kolm."
Hmm... Siis võib vist välja minna küll. Pärast kaheksandat meetrit läheb kergemaks.

Kella ma tema käest eriti küsida ei taha, seda küsin vaikselt ema käest. Sest Joosep satub kella lummusesse ja siis seisab teleka ees ja hüüab mulle, kes ma närviliselt täisvarustuses ukse juures higistan ja kindaid käes krutin, et "oota, oota, näe, kohe läheb 20-ks, enne oli 19.... woohooo, nüüd ongi 20, oota-oota, kohe läheb 20-üheks!"

Hakkasin lugema, muide. Kes veel loeb nii, et pastakas on käes ja teeb endale teisele lehele märkmeid? :D Õudne inimene olen ikka küll, ennast ajab ka haigutama. Aga mulle tunduvad nii paljud asjad NII tähtsad! :D Koolis oli ka kõige keerulisem see, kui pidi teksti lühemaks tegema. Et jäta need asjad välja, mis pole nii olulised. Aga erinevate inimeste jaoks on ju eri asjad olulised! :D

Enivei, valisin jube vale raamatu oma hetkemeeleolu jaoks. Ehk "Proua Dalloway."
Kirjaniku vastu tekkis ta elulugu lugedes teatav kamraaditunne, nagu Sylvia Plathigi puhul. Ja raamatu lühiiseloomustuse järgi lootsin, et seal pole mingit erilist armulugu ja ohkimist ja... aga noh, krt, kõik on ju armastus. :D KÕIK on armastus.
Alates 11-ndast leheküljest "Talle oli alati tundunud, et on väga, väga ohtlik kas või üks päev elada." hakkas raamatu meeldima ja siiamaani meeldib, ehkki ma pole veel lõpuni jõudnud.
Samas on jube häiriv, et koma või punkti taga olevat vahet ei ole tihti üldse jäetud. Ma olen tähenärija, you know. :) Olen vana aja raamatutega harjunud.

Üldse tekkis mul raamatuga seoses nii palju mõtteid, et... Ja nagu öeldud, ei ole ma veel lõpunigi jõudnud. Sõpru mul teadupärast ei ole, vähemalt selliseid mitte, keda kangesti huvitaks minuga vestelda teemadel "Kas Clarissa ja Septimus on põhimõtteliselt ühel arvamusel elust." :D Ma tahaks kedagi sellist tunda, kes viitsiks minuga koos raamatuid lugeda, st eraldi kohtades siiski, :D aga kellega saaks pärast arutada mingeid tobedaid pisiasju. Ja arutamine oleks siis selline ikka, et teine inimene ka midagi arutab, mitte ainult L-i üksildased joiud nagu mu elus tavaliselt kipub olema. :D Pedas lootsin alguses pidevalt, et ehk keegi mängib minuga kaasa, aga isegi õppejõud ei osanud mulle midagi vastata ja siis lõin lõpuks käega ja istusin samasuguse kalanäoga nagu ülejäänud. Sestap see asi mul soiku jäigi... vähemalt oli see üks kolmest põhipõhjusest.
Inimesed on nii vastikult viisakad. Nad ei räägi ise midagi, ikka peab küsima. Kuidas ma siis midagigi teada saan, kui keegi midagi ei ütle?! Kui minul midagi uut elus toimub, ma ei oota kunagi, et keegi tuleks küsima, ma lähen ja jagan inffi. Täitsa vabatahtlikult. Ja siis ongi nii, et mina räägin ja teised on vait.
Kuni mul hakkab ebameeldiv ja ma lõpetan suhtlemise. :D Vahel ajutiselt, vahel lõplikult.
Jah, tegelikult on see mu oma viga, et nii käitun, ma peaks kah vait olema.

Fuukin põnev elu. Oleme kõik hästi vaikselt ja vaatame, mis juhtub.

Igatahes. Telekas uuriti, kui palju naisepidamine maksab, st kui palju naised "ilu" peale kulutavad keskmiselt kuus. Saagim arvas, et 9000 läheb lõdvalt ära. :) No mõni ime, et ma olen siuke nagu ma olen siis. :D Ma olen hellalt glamuurne tshikk. Saapad tahtsin ma juba eelmisel kevadel ära visata, aga mõtlesin siis, et noh... viskan parem uuel talvel, et ehk mõnele kodutule kõlbab. Selgus, et ma ise olengi see kodutu. :D Aga noh... lund veel sisse ei tule. Ehk veab ikka kevadeni välja. Ma ei viitsi osta uusi talvesaapaid, kui tegelt on juba paari nädala pärast suvi. No mis kuu see veebruar nüüd. Mingi... üheksa päeva. Ostsin hoopis rohelised kauboisaapad.

Ja mis värk on, et kord kuus peab peeglisse vaadates kõrvus tahestahtmata kuulma vana head "Twilight Zone"-i algusmuusikat. Öö käigus on toimunud totaalne muutumine ja keegi teine vaatab vastu. Õnneks on näonahk vanas eas pisut paremaks läinud siiski, aga no mis pagana geomeetrilisi kujundeid mu lõuast on moodustunud?! Hämmastav.

Öösiti on meil soojem muide, kui aastaid on olnud. Mis pani imestama algul, sest tegelikult on ju külmem, ja köetakse ju ikka ühtemoodi. Aga siis taipasin, milles asi. Lumi on maas. Ja ühtlasi seal majadevahelises urus, kuhu tavaliselt tuul sisse puhub täie hooga, et meie kõrvades lõpetada ja me juukseid lehvitada magamise ajal.
Aga nüüd on seal lumi ees ja meil on hea soe. :) Sestap pole ka Joosep haige olnud sel talvel eriti. Vähemalt sellest ajast saadik, kui lumi maha tuli.
Maja soojustati küll ära, näe, aga see auk jäeti ikka sinna kahe maja vahele. :( Nii nõme. Toanurk hallitab, sest seal on nii niiske ja rõske. Väga tervislik staff. Tulge omale saia peale kaapima.
Aga noh.. tühja kah. Ma laon sinna tekid ja padjad ette ja ignoreerin edukalt. :D 2011 suvel hakkan remontima, kui pangalaenu tagasimaksed otsa saavad. :)

Armastusega on selline asi (ma kuulen küll, kuidas te ohates teed luristate!), et mul on villand. Jälle. :D jah, ma tean, et olen üsna... ee... tujukas ja mõtlen sada korda kuus ümber, st ma TEAN, et see tunne ja see mees jääb mu sisse jube pikaks ajaks nüüd (for god's sake, juba mu esimene armastus kestis 10 aastat,) aga ma ei taha enam tema peale mõelda. Ma üritan tundeid tappa ja loodan, et mul läheb edukamalt kui J-l, kes ühtlasi iseenda maha pidi lööma. :(
Praegu peaks Fantoomi ümber õnneks armastust olema, ja no kurat, kui pole, siis on ise süüdi. Tulgu ja küsigu oma osa kätte. XD
Hetkel aga proovin veelkord lahti rabeleda sellest lummusest, sest ma ei kavatse niimoodi üksi ulguma jäädagi. Loll olen muidugi endiselt, just vaatasin pilte, ise ju tean, kuidas mu käed hakkavad siis mõtlema sellepeale, kuidas... Ehh.
Ja tal on vist oma miljon klooni, ma näen teda igalpool, aknataga just ja paar päeva tagasi tunnelis ja tänaval mitu korda päevas ja... See on kõik mu peas, ma tean, sestap ei tee enam üldse väljagi. :D Vaatangi kõike läbi tema. Läbipaistev mees. :D
Me peaks ikkagi päris hästi kokku sobima siis, mina ju nähtamatu naine. :D

Telekast oli nädalavahetusel The Island, ehk Ewan kaksikosas. Tal oli seal kloon. Kloonid on tegelikult ainult lohutuseks, tegelikult ei ole ju kloon sama inimene, tal on sootuks teised kogemused ja mälestused ja seega ei ole ta üldse selle algse inimese moodi. :( Nii et isegi, kui keegi mulle Fantoomi klooni kingiks, siis ei oleks see enam üldse tema. (Aga kinkige ikka! :D Küll ma midagi välja mõtlen... köhh.)
Ewani kloon ehk Lincoln 6 Echo pani filmis tikutoosi endale püksivärvli vahele, sest kloonidel ju teadupärast taskuid pole :D, aga see meenutas mulle omakorda ta "panipaiku" Trainspottingus. Trainspotting on superkuul film. Ehkki mulle meeldib Shallow Grave rohkem. :)
Ja praegu trumpab The Island kõik ülejäänd filmid üle, sest seal oli stseen, kus peategelase silmanurgas olid samasugused kurrud nagu... eee...

Igatahes. Millest ma nüüd rääkisingi.
Et ma põgenen J juurde, kuigi tuleb tunnistada, et tegelikult ma tean küll, et ta ei armastanudki mind NII palju, et tema juurde põgenemisel mingit pointi oleks. Vähemalt on ta turvaline. Noh... ei vaidle vastu, ei seisa jalus ja ta ei saa mind enam ROHKEM maha jätta. :D Fuukin must huumor mul täna.

Aga mismoodi saab üldse üks inimene teist armastada, kui tal pole vähimatki aimu teisest. Nagu päriselt. Ma olen alati mõelnud, et Joosepi isa armastas mind, aga kuidas ta sai mind armastada, kui hiljem selgus, et tal ei tunnegi mind üldse. Missiis, et mitumitu aastat koos elasime-olime. Ta armastas kedagi teist, kedagi, kes minu moodi välja nägi. Või kas peabki teist üldse teadma? Ehk on olulised ainult need üksikud suured hingekinnipanevad selgushetked, mil sulle tundub, et tead. :D
Või on see... mingi selline... nälg. Kui sul on tunne, et PEAD olema teise lähedal, et elus püsida. Või on see siis hoopis enesealalhoiuinstinkt ja seega egoism? :)
Homme naelutan end magamistuppa seina külge. Või noh... põranda, sest ma ei viitsiks niikaua püsti seista. :)
Ma pean vist alkot ostma suuremas koguses. Ehk siis pudeli siidrit. :D ma joon seda enivei kaks päeva, krdi odav naine. Aga tuimestust vaja NIIIIIIII hädasti. :(((
Kahju, et ma seda kuulpähesmailit ei saa siia panna, aga kujutage seda endale ette. :)
Igatsus ongi põrgu. Saatan ju kah, langenud ingel, pidi üksinda ja õnnetuna oma uut elukohta sisustama. Mõni ime siis.
Ja mõni ime siis, et ma ütlen, et ma pean nüüd minema. Ja kuigi ma olen nõus sellega, mis proua Dalloway ütles, ehk "Armastus ja usk! Need on kõige julmemad tunded," siis soovin sulle ikkagi just neid kahte. Eriti esimest.

Ja teeme siukse näo, eks, et ma ei ole üldse nii hale, kui ma tundun. :D (Tulen just youtube'ist. (A) ) ja noh... tegelt olen ikka hale küll, aga missiis. :D Keegi peab ju hale ka olema, eks võtan selle raske koorma siis enda kanda. :P

Ja ma tahaks nii meeletult L-ile helistada. Või veel parem, ma tahaks, et ta oleks minu juures, diivanil, ja me saaks rääkida. Tema saab aru mu nõmedatest väikestest rõõmudest, mu mängudest ja ideedest... Tema ei pea mind ullikeseks.
Mul on mitu sõpra, kes vaatavad minu tegemisi.. noh... nagu kassipoega lõngakeraga. Mulle tundub vähemalt nii. Nad ei võta mind kuigi tõsiselt, isegi kui teavad, et tõsine olen. Need asjad, mis on minu jaoks olulised, ei ole seda nende jaoks.
Üsna loogiline, eks. Me ei saa ju kõik ühesugused olla. Aga ma tunnen end veel rohkem niruna nii. Kas mitte Muumitrollis polnud mingi Niru-nimeline tegelane? :)

Ehh. Vana tõde, et inimene ei vihka kedagi teist nii palju, kui oma sõpru. :D
(Learn how to blog AND piss off all your friends at the same time. Ma olen nii osav.)

Tegelikult on kõik muidugi hästi. Ma ise olen ainult natuke... blue.
Ja eks ma püsin ikka seal, isegi kui mind seal pole. Mõned lihtsalt on nii... armsad. =)

Invisible handcuffs

Facebooki testi järgi olen ma biitlite "Let it be." Lugesin just sõnu, nutma ajas. Oleks siis tõesti nii, et kuskil on mingi lahendus kogu jamale.
Kunagi mingi uurimuse kohaselt, muide, võib murtud südame pärast tõepoolest surra, did you know. Ja minu süda on fuukin järjepidevalt siukses jamas, et... Ei tea, kas on mõtetki mainida, ema sunnib mind jälle südamearstile minema, kaks õhtut järjest on siuksed valud südames, et täitsa nõme. Aga ma ise arvan, et see on see krdi stress ja masendus. Teadmine, et mu lootustel ei ole mingit põhja all.

Boss oli mulle lauale kirjakese jätnud, et "järgmisel nädalal tulen ma jälle E ja K tööle." Ahsooh. Hea, et ka minu käest küsisid. (See oli iroonia, hea, et ta üldse ütleb, millal mul vaba päev on. :D Vahel paistab ta arvavat, et ma olen selgeltnägija ja ei vaja mingit lisainffi.)
Seega on järgmise nädala Joosepi karnevalil kah kriips peal. Kusjuures, küsisin talt, et kellena ta tahab minna, mis loomana. Teised lapsed olid seal öelnud, et tahavad lõvi ja orava ja jänesena minna... Joosep tahab siga olla. XD
Aga noh, eks sigatseb siis nüüd kodustes tingimustes.

Humanast ei leidnud muide ühtegi kostüümi, tuiasin seal niisama ringi natuke ja siis nägin kõige armsamat mängukoera ever. :D Terjer, siuke...paksude käppadega. =) Ostsin ära ka, kotti ei raatsinud toppida, siis võtsin ta niisama kaenlasse nagu päriskoera ja läksin nii. Vaadati küll imelikult, aga missiis. :D Mehed on alati palju sõbralikumad ja mängulisemad, naeratavad ja puha, naised on nii pagana mõistlikud.
Joosep armus ka koera hoobilt, tassis teda terve õhtu kaasas igalpool ja üritas talle nime panna. Algsed variandid olid sellised: Enni, DJ või Kooma. XD See viimane meenutas täiega seda, kui mu 3 aastat tagasi surnud vanaema läks kunagi omal käel mu koera kuskile ametlikku nimekirja kandma. Ja siis tuli paberiga koju. Fakk, kuidas ma vihastasin. :D Koera nimi oli Kristjan Koeraste. Vanaema ütles, et "nooh, tead, mul ei tulnud see nimi kohe kuidagi meelde." Ütles siis midagi, mis tema arust sarnaselt kõlas.
Paberil seisis "Kriis."
XD

Veel tahtis Joosep koerale nimeks panna Torssi, mis pidavat tähendama "ma aitan sind mäest alla." :D Aga lõpuks jäi kogu asi nii vaimuvaesele nimele pidama nagu Komissar Rex.
Eks näis, ehk areneb asi ikka edasi veel kuskile. Komissar Rexi ei kanta mütsina.

Veel Joosepi uudissõnu: "Kriminaat algab kohe tv kolmest!" (Brigaad)
Ja "seaveoauto."
(Seda viimast ma mõtlesin ikka jupp aega, enne kui aru sain. :D Sõjaväeauto noh. Militaristid everywhere vehivad nüüd rusikaid, I bet. :P)

Ise sõin esimest korda mangot. Teiesugused uue maailma asukad on kõik juba seda imeasja söönud kindlasti, mina alles avastasin. St ema tõi. :D Aga kohtuotsus on üsna positiivne, võib teinegikord süüa. Ehkki ta maitseb täpselt nagu porgand kadakaokastega. Proovi ise. :)

Teate, et mina, paadunud koeralemb, olen hakanud koeri kartma. Iga kord, kui ma mõnda koera näen, tuleb mulle silme ette, kuidas mu viimane koer mulle hambaid välgutades näkku kargas. Ma ei usalda neid enam. :( Mis on minust jube nõme, aga... can't help it. Täiesti irratsionaalne hirmusööst tekib ja siis ma omakorda mõtlen, et koer ka kindlasti tunnetas selle ära ja nüüd ei usalda omakorda mind.
Mehi kardan ma ka. Mitte et nad mind hammustaks, aga... kõik on nii kurjad. :(
Ja mõni on lihtsalt valus töll. Nagu see mees seal Väljalennu saates, endal oli naine kohekohe sünnitamas, ja tema läheb palmi alla peesitama. Normaalne. Kui ego saab olla. Naine ju kardab, krt küll. Rääkimata sellest, et hiljem kirjeldad aastaid oma esimese lapse sündi, et ohjah, kui ta sündis, siis mina päevitasin ja ei kottind mind miski. Rumal rumal rumal.

Isegi Fantoom on nagu surmaingel. Pole teda ammu näinud ja igatsus on haripunktis. Ja iga päevaga mõtlen üha rohkem, et ehk ei tohikski teda enam näha. Miks kiskuda vanu haavu jälle lahti. Niigi ajab iga väiksemgi asi ulguma.
Laupäeval oli eriti sitt, ei tahtnudki enam hingata. Ja siis tuli vh1-st Kings of Leoni Use Somebody.
Pean leidma kellegi reaalse. Fantoom on niikuinii juba läinud, temasugused mehed nüüd vaevalt kuskil riiulil tolmuvad ja tahtjaid ootavad. Tema mind obviously näha ei taha, muidu oleks ta ju juba tulnud ja vaadanud. Ta ju nüüd teab, kus ma olen.
Ma olen ju üldse üsna avatud, eks. Nagu lahkamislaua peal, ainult tule ja heida pilk sisse. Ma olen näinud lahkamisefotot inimesest, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist. Inimene on nii punane. :'(

Tuleks ometi keegi ja ütleks, et kui sa oled üksi ja õnnetu, siis sellega lunastad sa välja need, keda sa kalliks pead. Siis ei juhtu nendega iialgi midagi paha.
Vaata siis kui õnnelik õnnetu inimene ma oleks. :) Aga praegu ei näe ma küll mingit pointi. Lihtsalt... nagu neetud. :(
Margit ütles just msnis, et sa oled nii vintske. Et vastu pean.
:) Nii hea, kui keegi mõistab, et raske on. Püsin veel traagelniitide najal koos.
Eks näis, millal laiali lagunen.

Ma ootasin ja ootasin, et Joosepi isa mulle vastaks, et "jah, ma olen nõus DNA-testi tegema." Kahjuks ei ole ikka veel mingitki vastust tulnud, nii et nüüd... ma kirjutan talle täna ja ütlen talle, et ma ei oleks ealeski uskunud, et ta seal kaugel niipalju muutub. Argpüksiks ja egoistiks. :( Ta ei taha lihtsalt tunnistada, et eksis. Kellele see ikka meeldiks, eks. :( Aga kui sa tead, et teisel on kogu elu pees sellepärast... Et see ussitab ta südant ja ei lase õnnelik olla, no kui raske on siis öelda, et "hea küll" ja tulla ja anda oma krdi tilgake verd.
Muud ma ju ei tahagi. Tõde. Mingit vestlust arendada ma ei taha, mis meil enam ikka rääkida.
Ehk tal ongi seal keegi, kes talle kõrva sosistab, et kes teab, mida ma kõik tahan. Keegi, kes isiklikus elus kõrvetada saanud ja nüüd arvab, et kõik ongi sellised... Mis näitaks muidugi veelkord, kui vähe Sepe isa mind tegelikult tunneb. :(
Aga noh... shitta kah.
Ehk kunagi tuleb keegi ja usub minusse niipalju, et igasugused needused kaovad.

Nii nagu detsembri keskel oli mul tunne, et keegi kuskil rasestus (ära küsi, jube imelik), samamoodi on mul praegu selline tunne, et surm luusib kuskil mu läheduses. :( Ei teagi, kui lähedalt see minuga seostub... aga juhuks, kui mul süda peaks üles ütlema, siis ärge põdege. Ma jään niikuinii mingiks ajaks veel siia lehvima nagu paha hais. Tahan veel vaadata neid, kes meeldivad. :) Te viige Joosepit kinno ja teatrisse ja kelgutama ja tuletage talle mind vahel meelde ja kõik on ookaa. Peaasi, et armastust oleks. :)
Armastus on see, mis mindki tiksuma paneb. Muidu ei ole mõtet. Ehk seepärast ongi surmahõngu tunda.

Ma igatsen lugemise järele. Pole nii ammu lugenud, viimane kord lugesin "Ettelugejat" ja rääkisin siingi sellest, ja seda sa ju enam ei mäletagi, eks. :D See näitabki, kui häbematult kaua aega möödas on. Nüüd veel see... lugemiseaasta või mistandoligi, tahan võtta plaani, et loen iga kuu vähemalt kaks raamatut. Eks pean siis lihtsalt öösiti üleval olema ja pärast pead valutama. Joosepiga on võimatu lugeda, ta segab igal viiendal sekundil ja ma muudkui loen ühte ja sedasama ja lõpuks ei saa enam midagi aru. Minu lugemised on ikka ühe hooga terve raamat, ükskõik, kui paks see siis ka ei oleks. Oskaks nüüd ainult midagi valida... Tahaks midagi hingele, aga mitte armastust. Ei teagi, mis see siis olema peaks.
Ja ma ei oleks iialgi tohtinud Pedas Critical Reading-ut võtta, see segab nüüd totaalselt lugemist. Lähen liiga süviti. :)

Haah, jälle see SALE SLAVE reklaam. Mind hämmastab see natuke. Kes tahab end vabatahtlikult ja avalikult allahindluste orjaks nimetada? Huvitav, mis järgmiseks välja pakutakse? IDIOTS SHOPPING? Rahvas tungleb kohe poodi. :D

Vaatasin seda Kaalust... eee.. maha? Alla? Noh, misiganes, see saade, kus paksukesed läksid trenni tegema. Nii inspireeriv oli vaadata, kui palju nad alla olid võtnud. Olgugi, et ma ise olen ka sama teinud. Aga ikkagi. Nad olid kõik nii tublid. :)
Peakski mõne oma rasvapildi üles otsima ja kuskile panema... et näeks ja oskaks võrrelda. Ehk teeks natukenegi tuju heaks. Ei uskunud ju eriti keegi, et ma vanasse kaalu tagasi saan. 40 kilo on rohkem kui pool mind, poolteist. :D Okei, tõele au andes oli 15 kilo sellest Joosep ja temaga kaasnev staff. Mul oli vett juba mingi 10 liitrit sees. :D
Aga ikkagi. Ja uni on nii tähtis, esimesed kaks aastat ei võtnud ma mitte ühtegi kilo alla, ürita, kuidas tahad. Aga ma magasin ju igal ööl umbes kaks-kolm tundi kokku, mitmes jupis. Olin õige pisut zombie. :)

Oleks äärepealt eile Joosepile vahele jäänud, muide. Joosep jahus midagi sellest, et temal ei ole susse. Mina siis kurjustasin, et mis jama sa ajad, alles ma kinkisin sulle need kutsusussid. Ja Joosep siis vastas vihaselt, et "ei kinkinud sina neid kutsususse, JÕULUVANA kinkis!"
Ohkräpp, õigus jah... Köhh.

Siis helistas mulle Ago Ühinenud Ajakirjadest. Pakkus mulle Marie-Claire-i ja Cosmopolitani tellimiseks. Ma vastu, et ma ei värvi end niipalju, et peaksin iga kuu uutest möksidest lehekülgede kaupa lektüüri läbi lugema. Tema pakub siis Kodudoktorit. Ma ütlen, et nooh... ma olen üsna terve, tead. :D Tema, et ehk siis tehnikahuvi oleks? Mina eitan kategooriliselt. :D Siis küsib, et aga ehk kokaraamatuid sooviksin. Mina, et pigem sööks, kui loeks või vaaritaks. :D Tema siis, et aga ehk kaloriraamatut? Mina: nojaa, vabatahtlikult matemaatikat, eks. :D
Lõpuks ta hakkas juba naerma. :D Ta oleks võind siis lõpuks mind välja kutsuda või midagi, sellepeale oleks ehk "jaa" öelnud. :D Niisugune tore naerune hääl, enam ei olnudki nii ametlik kui alguses. :D

Ohhjah. Täna oli bussis ka rekordarv mehi. Umbes viis.
Aga üks selgete silmadega tüüp, kes mulle otsa vaatas, see läks Lasna bussi peale hoopis. Ja noh.. tal on ilmselgelt naine ka olemas.
Miks vabad ja vallalised ei võiks kanda rinnas silti "Vaba ja vallaline." Miks?
Nii palju kergem oleks.
Isegi need, kes netis single on, on enamuses ju siiski kõik juba kellegagi koos. Nii raske on niimoodi... orienteeruda.

Ohpersik. Ma ei teagi... miks nii on. Raadiost laseb nüüd Smilersi "Nüüd on nii hea." Joosepi isa ütles kunagi, et see on meie laul. Hah. Nii palju siis sellest.
Mul on see nutmine nii krdi... peaks ennast kuskile kinni panema ja kõva häälega kohe tükk aega nutma. Kõrini on sellest... vaidlemisest ja kraaklemisest. Kodus ei saagi nutta ju, Joosep tuleb kohe kallistama ja pisaraid pühkima. Suru aga kõik alla. Ma lämbun sellesse juba.

http://www.youtube.com/watch?v=bxNJHuM0Js0
Embeddida ei lase, raibe.

And tell me you love me, come back and haunt me
Oh and I rush to the start.

Kaks nädalat veel vastu pidada. Siis hakkab tasapisi kergemaks minema, ei ole enam nii palju kiusatusi. Ehk. Ma ei lähe ju kuskile, kuhu mind ei taheta. Teen südame kõvaks ja... teesklen. Teesklen, et ta ei meeldi mulle enam, et ei mõtle enam ta peale.

Miks peab kõik nii.. miks elu ei või rahulik olla, voolav. Miks... miks keegi ei voola koos minuga. Kõik rüselevad ja karjuvad ja vehivad rusikatega ja ma ei jaksa seda jama enam kaasa teha. Ma lähen lihtsalt ära siis.

Ohmoonitar. :)

Haha, panin just bussis enne väljumist jakinööbid kinni. Istudes. :D Minusugune uimane õnneks tunneb iseennast, kontrollisin üle igaks juhuks, ja oligi. Kotisangad olid nööpide vahelt läbi. :D Hahahahaa, ja ma kujutasin seda nii elavalt ette, kuidas ma olekski niimoodi tööle läinud, kes siukseid tühiseid asju ikka märkab, eks. :D Võileivakott ripub rinna peal nagu hobusel. :D Hihihii. :D


mar says:
ma tahaks ilusaid kontsaga kingi endale
L says:
ma tahaks ketse XD
ma läksin facebooki ja kiri oli ees: View live feed 226
nagu... ÜKS päev on vahel olnud XD
mar says:
http://www.elu24.ee/?id=213913
palun vaata seda- teeb tuju nii heaks
L says:
awww. :D
teeb jah :)
nii kõrini on sellest krdi naiste mahategemisest.
just oli manias mingi anekdoot kus mees tuli koju ja ütles et enne seksi ei saa, kui kiisu pole paljaks aetud.
nagu... mingu pekki oma jamaga.
võtku mingid paljad hiinlased omale naiseks kui ei kõlba nii nagu loodi.
ise nõuavad mingeid... vahatatud ja lakitud imenaisi ja siis vigisevad kui naised idikaks muutuvad oma välimuse pärast. ühed ainult tegelevadki oma välimusega ja jätavad kõik muu unarusse ja ülejäänud põevad ja häbenevad iseennast, ehkki nad on täiesti kuradi loomulikud ja ÕIGED ja ILUSAD naised.
fuukin mehed.
mar says:
meeldib su mõttekäik
L says:
:)

--

L says:
igatahes... ma pean minema väikseid jubinaid sajakaupa pakkidesse lugema.
kaubasaatja oli idikas
saatis 2000 kõik lahtiselt, mitte sajakaupa, nagu nad tavaliselt on
mar says:
kindlasti pettis ka
L says:
XD
jah, viis endale koju kümme tükki... imeb nüüd endal sülge suust sellega
telekat vaadates
mar says:
njämma
L says:
väga :D
mul tekivad buldogipõsed järgneva kahe aastaga
et sa teaks :D
juba praegu on keeruline küljepealt pilti teha
mar says:
väga huvitav
L says:
:D jeap
80aastaselt on põsk põlvini
mar says:
kindlasti väga ilus oled siis
L says:
:D ma arvan ka
põsed varjavad mu lontis tissid ja voldilise kaela ära
ühtlasi saan neid salli ja keebina kasutada
mar says:
väga praktiline mõtlemine - taaskasutus ja muud sõnad
L says:
just :D

--

L says:
hahaa, yasmine ütles just facebookis, et talle meeldivad kõik mu kommentaarid
"Yasmine: I love all your comments on everything :D"
selliseid inimesi võiks rohkem olla. :D
ma kommenteeriks end ogaraks XD

Deem seda edevust. :D

--

L says:
hahaa, isa käis, ilgelt koomilise mütsiga
mul tuli kohe meelde see üks nokaga müts, mis tal oli. mille kohta mu väike õde, tollal veel päris titt, küsis, et mis lindu sa nüüd mängid :D
mar says:
:D
mulle meeldivad koomilised mytsid
L says:
mulle ka :D
mul on üks siuke... patsiga müts. aga mul on vaja veel veits pohhuismi arendada, enne selle pähepanekut
mar says:
(Y)
L says:
ja see pole isegi värviline... oleks ta värviline, siis oleks juba peas, ma pakun :D
kui on ainult natuke üle võlli, siis ma ei julge :D kui on ikka täiega mööda, siis ma kannan kohe rõõmsalt :D
mar says:
:) ma meenutan siiani seda triibulist, hästi pika sabaga mütsi mis sa mulle kunagi kudusid
L says:
:D hahaa. ma ise ei mäleta muidugi jälle midagi
küll ma olen ikka nummi :D
mar says:
no tõesti-tõesti
L says:
:D

--

marita says:
tahan teatrisse minna
L says:
ma ka :)
mar says:
lähme?
L says:
lähme :D
ma tahaks ikka seda everit näha, aga kas sinna on juba pileteid tekkind?
mar says:
kas mäletad mis selle tüki nimi oli?
L says:
hiilgav
mar says:
Hiilgav!
L says:
XD kordamine on tarkuse ema

--

mar says:
http://www.draamateater.ee/index.php?lk=15&show=334
see on järgmisel reedel
ja 30.01 laupäeval on Rahauputus - komöödia
http://www.draamateater.ee/index.php?lk=17&show=11
L says:
jah, see esimene sobib mulle väga
avandi ja prangel ka sees ja puha
ja väga kõva muusika :D (Y)

--

L says:
haha. :D istun siin tööl, laua taga
järsku kostis ilgem mürin ja kraana kerkis akna taha
S says:
XD
L says:
nad vist võitlevad nende purikatega
aga jube tobe oli :D
S says:
:D
nagu mul yxkord
magan ja siis kuulen mingi IIKS IIKS IIKS
ja akna taga mingi tyyp pesi aknaid
kraanaga ka
ma olin alasti
L says:
:D
tüübil oli vähemalt rõõmus meel
S says:
:D iiks ikks iiks
L says:
:D

--

Ja näe, eilsele jutule, et mehi on igale maitsele, lisaks sellise artikli. :D

http://publik.delfi.ee/news/kurioosum/article.php?id=28524723

--

Mul toimub viimasel ajal igast imelikke asju elus, eile näiteks, vabal päeval, eks, kui magada tahaks, helistati mulle varavalges. Kõigepealt helistati postkontorist, et pakk on kohal. :D Eriti innukad nad viimasel ajal.
Ja siis jõudsin just uuesti magama jääda ja jumalat tänada, et Joosep kah edasi magada otsustas, kui helistas järgmine inimene. Mingi tädi.
-"Tere, Nadezhda! Kas oled Tartus?"
-"Oi, mina küll Nadezhda ei ole, teil on valeühendus."
-"Ohh, vabandust... Aga kes see räägib seal siis? Külli? Helena?"

XD Tal on nagu täiega savi vist, kellega rääkida. :D Oleks pidanud ütlema, et "ei ole, paku edasi." :D Minu nime peale poleks ta küll never tulnud.

Nonii, ja sujuvalt järgmise kõneni. Helistajaks keegi vanem ähkiv mees. :D Mul oli täiega hirm vahepeal, et ta saab minuga rääkides veel rabanduse või midagi.
Igatahes, vestluse algus oli järgmine:
-"Tere, kas Sõpruse puiestee?"
-"Jah XD"
-"Ja kas L kuuleb?" (Mu perekonnanimi.)
-"Jaa, see mu nimi on."
-"Mina olen ka L!"
-"No vot kui tore siis. :D"
-"Ärge nüüd toru kohe ära visake, ja ärge pahandage, ma tahtsin lihtsalt uurida, et palju meid on ja kust me tuleme."

XD Hahaa. Ma ei visand toru ära ega pahandanud ka, rääkisime päris jupp aega. :D Ta rääkis üsna ladusalt, ähkimiste vahele. :D Ja tundus selline... noh... haritud. Kahjuks ei ole ma oma sugupuud eriti uurinud, tean ainult üldist värki, nii et andsin talle oma isa telefoni, see on ka rääkinud nii mõnelgi korral, et peaks asja käsile võtma. Las siis ähivad vastastikku.

Esmaspäeval kui koju läksin, nägin pargis rotti. Igavene paks rott oli, jooksis üle tee, tagumik käis siiasinna nagu liiga täislaaditud vankril koorem. Mõtlesin, et kohe kukub külili. Ja ta ei kartnud ka üldse, ma olin temast meetrikaugusel. Kükitas keset parte ja sõi nende eest saiapuru ära. :D Oleks pilti teinud, aga... mul tuli see liiga hilja pähe, nii et ta jõudis ikkagi minema juba minna. Ilgelt külm oli ka, kindaid ei tahagi nagu käest ära võtta või nii. :D

Jooksime Joosepiga koju, st tema istus kelgul ja jauras vahetpidamata, ehkki ma soovitasin tal suu kinni hoida, et külm sisse ei pääseks. :D Ja mina jooksin, et ta külmetada ei jõuaks. :D Väga lõbus. Mulle meeldib selline talv, kui maapind libe ei ole. Ja siis läksime koju teki alla multikaid vaatama ja kannikaid soojendama. Kakao on ka üks igavesti hea asi. :)

Ema tegi kooki, et töökaaslastele viia oma sünnipäeva puhul, ja oli juua täis. Aru ma ei mõista, miks ta alati midagi tehes end segi kammib, siis läheb ju kõik peesse. Tehku enne asjad valmis ja joogu siis. Aga ei, tema joob end täis ja siis kõrvetab põhja ja keerab pekki ja vusserdab ja kallab pool soolapakki kohvi sisse ja siis on tige ja õiendab. :D
Noh... vähemalt ei puutunud see meisse seekord, hoidsime lihtsalt pikivahet ja vältisime kööki.
Ükspäev, paar nädalat tagasi umbes, hoidis ta ju Joosepit. Ja jõudsin mina koju, läksin veel otse töölt, õnneks ei läinud kuskilt poest läbi ega miskit... ja uks on lukust lahti, irvakil. Välisuks. Korteril. Vaatasin kööki ja ema tuppa, tühjus. Arvasin siis, et ju ta läks prügikasti välja viima või miskit. Joosep magas magamistoas.
Ja 20 minutit hiljem ilmus siis ema ka välja, jopehõlmad valla, saapad poolenisti jalas, jumala kännuämblik. Kus ta ometi käis või mida ta endast mõtles... ei hakanudki küsima midagi. Juua täis inimesega ei ole mingit mõtet vaielda, tal niikuinii õigust ülegi.
Et siis sellised lood. Usalda, aga kontrolli.
Ehkki... ma ei tea, minu arust on kontrollimine nii... ma ei tea. Ma tahan niisama usaldada. :D Nuhkimine on alandav.

Tuttava tuttaval juhtus selline asi, et mees jättis lapse koju magama üksi ja käis korraks sõidus. Ja tuli tagasi koju ja keeras ukse lukku ja läks ajas omi asju. (Ainult meesterahvas teeb sellise vea, et ei lähe last tshekkima tagasitulles. :D)
Ja siis tund või paar hiljem läks vaatama ja last polnudki voodis. Tormas siis ringi ja lõpuks tegi välisukse lahti, laps oli õues ja seisis ukse taga kannatlikult.
Õnneks jope oli ikka selga pannud, nii et ehk ei külmetanud ära end väga hirmsasti. :) Ta ärkas üles ja läks vaatama, et kus paps on. Aga pärast tagasi tuppa ei saanud, sest isa oli ukse vahepeal lukku keeranud ja uksekellani ei ulata ju nii pisike. :) Aga jah... ainult mees teeks sellise vea. :D Aga ta oli ise ka pabinas olnud, nii et... :) Annan andeks. :D

Eile öeldi ühes filmis, et punapead toovad halba õnne. Olen ma punapea või? Või niisama puupea? :D Ehk seepärast ongi nii niru õnn koguaeg... peaks lihtsalt juuksed ära värvima. :D
Koridoris on meil juba aastaid-aastaid katkine peegel. Peaks ehk selle minema viskama ja uue ostma, katkised peeglid pidavat ka halba õnne tähendama. Aga see on nii... ilusti seina küljes kinni. XD Ausõna, kuidas ma selle uue seina külge saan, nii et ma USUN, et ta sealt alla ei kuku? :D
Mar oli unes näinud, et mul olevat mingi mees-kummitus, kes mulle halba õnne toob. :D Nii et ehk pean hoopis mingi... ee... kummitusevastast OFFi ostma.

Joosepil on järgmisel kolmapäeval karneval, pean kuskilt mingeid loomariideid sebima talle. :D Huvitav, mis loomariideid valikus on. Mar mainis, et oli Humanas näinud mingeid, lähen tshekin sealt kõigepealt.

Täna päeval oli vahepeal tunne, et keegi põnev on linnas... Tekkis selline... ma ei tea, naerunägu tuli pähe. :) Tegelikult ma ilmselt lihtsalt... igatsen liiga palju. :) Selline... roosa tunne on jälle. Tõenäoliselt lipsab ta mu käeulatusest sootuks, bussikutiga oli ka ju nii. Mitu aastat ta mulle nüüd meeldiski... peaaegu kolm aastat. Just siis, kui tundus, et no nüüd saab lõpuks tuttavaks või miskit... leidis ta omale naise. :D
Ma ei taha üldse mõeldagi sellistele variantidele. Ausõna. Nii et ei mõtlegi. :D
Kõik on ilus ja roosa ja ta on täitsa üksinda koguaeg. :D (Väga lõbus. :D Fuukin egomaniakk.)

Igatahes... eile mõtlesin selle asja üle. Kui paljud inimesed muutuksid hoopis vabamaks ja õnnelikumaks ja julgemaks, kui nad teaks, et keegi neid armastab? Kõik, ma arvan. :) Ja kui paljud inimesed tahaksid armuda kellessegi, kes on rõõmus ja julge ja... Kah kõik. :) Nõiaring. Kui ma teaks, et ta mind armastaks, oleksingi selline, kellest ta päriselt huvituda võiks. :D
Ehh seda elu. :)

Joosep kardab BigBank reklaami muide. :D Random info. Eelmises elus oli kindlasti väike krimpsus vanamees, kelle kogu varandus oli madratsi sisse topitud. :D
Ja näe, tõestusmaterjal, et ma ikkagi ei sobiks õpetajaks.

- Mis number see on?
- 48.
- Aga see?
- 49.
- Aga see?
- 50.
- Aga see?
- 51.
- Aga see?
- Kuule, tõmba uttu oma numbritega!

Uff, ja ma lasen nüüd jalga jälle, muidu ei leia Joosepile seapead. :) Reedel kuuleb.
Hihi. Ma hakkan nüüd telefoni niimoodi vastu võtma. "Redel kuuleb."

Fuuking hea huumorimeel mul ikka.
Köhh. :D

Pepuriisikas

Ehk siis Joosepi uus sõna. :) Väga nummi mu arust, ehkki Mar pööritaks kindlasti silmi jälle. :D Ka "ninasarviku puuksuhais" ja "ahvi kaenlaalune" on talle liiga vänged väljendid, ent mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt siiski iga kell paremad kui need teised põnevad sõnad, mis lasteaiast koju tuuakse. :) Natuke fantaasiat ei tee paha. Kui juba nirusti öelda, siis vähemalt huvitavalt, eks. :D

Mina ei olegi suuteline vist päris "korralikult," mahlakalt ropendama, olen proovinud, ei mahu suust välja. Mulle tundub see masendav. Kui noored tshikid ropendavad näiteks kuskil avalikus kohas, neljatähelised lendavad siiasinna. See on kuidagi... alandav. Väiksed karvased väljendid kui kogemata sisse vupsavad, siis ei ole ju hullu, aga mõnel on iga teine sõna selline. Tekib tunne, et inimene ei tea isegi oma väärtust, üritab kuskile seltskonda end pressida ja justkui jube "lahe ja üleolev ja ükskõikne" olla. Tegelikult on lihtsalt nõme. :)
Noortel kuttidel on sülitamisega tihtipeale sama rida. (Hihii, sõna otseses mõttes.)
See EI OLE cool, kui sa kannal ringi pöörled ja igasse ilmakaarde tatti pritsid poolesekundilise vahega. Mitte miski cool ei kordu nii tihti. :)
Näiteks... kui seitseteist Clint Eastwoodi tuleks kõnnumaal vastu, siis ei oleks ükski neist kuigi cool. :D Nad oleks niisama naljakad. :D Hahaa, ma kujutan seda praegu liiga elavalt ette. :DDD Ilge silmakissitamine ja süljelarakate lendamine. Ei mõjuks üldse nii, nagu üksik Clint. Eastwood on üldse kummaline mees. Isegi need õudsad ahvifilmid ei suutnud teda mu jaoks ära rikkuda. :)

Mu emal oli laupäeval sünnipäev, eks. Ja tädid tulid kohale ja pralle oli täitsa tore, tuleb tunnistada. (No ma istusin teises toas ka. :D) Tavaliselt käivad mulle kõik pinda hirmsat moodi, aga seekord ei häirinudki. Üks tädi mängis Joosepiga klaverit, nii armas. Õpetas talle ühte-teist. Ma mõtlen, et ehk peakski talle mõne klaveriõpsi kuskilt sebima... Tundub, et tal huvi oleks. Kui kellegil on mõni tuttav tore inimene, siis andke teada. Ei pea miski hell virtuoos olema, alguses hea, kui niisama põhitõdesid teab ja oskab veits mängida midagi. :) Taskuraha mõttes.
Enihau, ma sujuvalt eksisin jälle teemast kõrvale. :D See kõnealune tädi on üks selline naine, kelle suhtes ma ei oska kuidagi mingit hoiakut võtta. Ta ei ole mulle kunagi eriti meeldinud, samas ei ole mul otseselt ta vastu ka midagi. Ta on liiga... kuidas seda nüüd öeldagi... hukkamõistev. :) Mulle ei meeldi selline asi.
Sel õhtul oli ka, ta oli nii normaalne ja tore Joosepi vastu ja viitsis temaga seal jamada ja puha, ja siis õhtu lõpuks ütles ta ikkagi midagi, mis jubedalt segas. Et nagu... siit siiani on normaalsed inimesed, ja siis need, kes teistsugused on, on kõik inimrämps. :) Mulle ei mahu selline suhtumine pähe kuidagi. See on nagu.... et kui kõigil on meiekandis ruudulised püksid ja siis üks keigar lendab triibulistega sisse, siis see on küll ilmtingimata pätt ja kaabakas ja temasugustega meie ei räägi. :)
Aga noh... eks ta ise on sellise suhtumise juures kõige suurem kaotaja. :) Olgugi, et arvab, et on väga põhimõttekindel ja nupukas. :P Igaühele oma.

Teine tädi noomis mu ema koguaeg, et see ei jooks. :D "Ma helistan su arstile praegu!"
Nad teavad teda juba küll, mu ema ei tunne üldse mingeid piire, tõmbab nina poole tunniga täis ja vajub kuskile norskama. Ja siis teistel ei jää muud üle kui koju minna. :D (Ma pean nüüd ilmselt tunnistama, et seda ma tädile ütlesingi, ehk seepärast ta oma kordnikurolli nii tõsiselt võtma asuski. :D Teadis, et mul on õigus.)
Ühtlasi jõi ta vist ema eest kõik joogid ära hoolikalt, sest ta jäi ise nii jommi, et ohohohoohhoo. :D Õhtu lõppedes oli koridor üle 50 tädisid täis, kõik olid "spaidermänid." :D Hihii. Ma ei saanudki päris täpselt aru, miks nad just spaidermänid olid, aga noh... peaasi, et lõbus. :D
Mõtlesin, et mul on 15-16 aastat veel, siis hakkan ka spaidermäniks. Sinnani olen ikka wonderwoman. :D

Panin orksi pildi üles sellest uuest seelikust ja küsisin Mar-ilt, et kas on siis liiga lühike, nagu mu ema arvas. Mar arvas, et on lühike jah, aga et ma võin selle ikka vabalt selga panna. Et "hea, et sul puudub selline asi, mis sind takistaks." XD
Mille peale ma vastasin, et olin just pool hommikut ulgunud, sest tundsin end nii südantlõhestavalt koledana. Ja jah, ma olen teadlik, et on inimesi, kes on minust VEEL koledamad. :D Selle kohta ütles Õilis Võrse kunagi jube hästi. Et kui on kaks naist, enamvähem ühtemoodi, aga üks tunneb end vabalt oma keres, siis tundub ta tükk maad kenam. Lihtsam suhelda ka.
Ja mõtle ise, tegelikult ongi nii. Ilu tulebki seestpoolt. Tuleb ignoreerida neid... koledamaid, välisemaid asju. :D Hihii.
Jummel küll, ma olen nüüd poindist nii kaugele purjetanud, et... aga noh, ma räägin siis edasi ja vaatan, ehk jõuan ringiga tagasi. Koguaeg tuleb uusi asju meelde, millest peaks ka rääkima. :D

Eile oli Kättemaksukontor. Joosep armastab neid eesti sarju ja siis vihastab mu peale, kui ma neid valesti kutsun, eile räuskas mu peale pool tundi, kui ma teda hüüdsin, et "kättemaksukoerad algavad!" :D Ja Kelgukontor.
Ja seal olid mingid supermodellid siis loos sees. Ja siuke asi öeldi: "Mõtle nüüd ise, kui oled supermodell ja sõidad lahtise sportautoga, kas sa kutsuksid siis kellegi sellise nagu Kaspar Tuvi välja?"
:D Mul oli täielik hämming. :D Mis Tuvil viga on siis? Tuvi on super. :D Päriselt.
Miks tohiks üldse keegi niimoodi öelda. Inimestel on liiga erinevad maitsed selleks. Alles oli mingi haige saade... kuskilt, mingi... dieedidoktorid vist oli nimi. Ja seal oli mingi tüüp, kes oli "haiglaselt kõhn" ja "hirmus" ja "jube." Ja noh... ma ei tea. :D Nad seal siis nuumasid teda ja ravisid ja treenisid ja... See pea seal otsas ei olnud küll kuidagi minu maitse, aga ülejäänd kere oleks küll sobinud. :D
Ehkki... õigluse huvides peab mainima vist, et tal oli igast muid hädasid seal veel küljes. Aga ma ei viitsinud seda saadet ju ometi vaatama jäädagi, for god's sake. :)

Point oli igatahes see, et ei pea muutuma ilmtingimata, tuleb lihtsalt üles leida see ullike, kellele sa hirmsat moodi peale lähed. :) Kõigi jaoks on ju kuskil mõni ullike. :D Hihii, elutarkused a la wonderwoman.

Mar just msnis ütles, et aitäh, et ma talle elutarkusi meelde tuletan. Eile olevat ma öelnud miskit, mis ta mõtlema pani ja nüüd täna hommikul siis nentis, et mul on jälle õigus. XD Ma ise ei mäletanud muidugi midagi enam.
Aga asi oli sellesama seeliku kohta, millest ma tund aega tagasi rääkima hakkasin. :D
Pärast seda, kui ta ütles, et see ongi liiga lühike :D , jaurasin ma omalt poolt jupp aega vastu seda, et ... millal siis veel liiga lühikesi seelikuid kanda, kui mitte praegu. Kümne aasta pärast on juba lootusetult hilja. :D Siis on hilja mõelda, et deem... oleks vist ikka pidanud selle raisa selga ajama ja jalga keerutama minema.
:)
Sama asi Inksuga. Sa ära muretse nii palju. Kümne aasta pärast vaatad pilte ja naerad ja mõtled, et deem, oleks võind rohkem teha. :) Ma ei paneks ju üles pilti, mis on kole. Kui mina seal peal juhuslikult jube kaunis oleks, siis ma laseks sul ju ennast välja lõigata ja paneks SIIS alles pildi üles. :D Ma ei ole ju mingi kaabakas. :) Kui sa kole oled, ma kannan sulle kohe ette. :DDD (Väga südamlik.)
Neid kahtlase väärtusega pilte oli seal ka, lõpupoole just. Seepärast ei pannudki enne üles, kui sa kah online oled samal ajal. Kahjuks täna ei jõua üldse tegeleda sellega, tööl on hellalt töine täna. :D
Ja lubasin Joosepile kähku järele minna. Täna oli meil aega musitada ja kallistada, nii et lõpuks tegi mulle täitsa rõõmsalt põsele pai ja jooksis mängima. :) Ei mingit jonni. Hirmus igatsus on kah ta järele nüüd. :) Minu ilus poeg. :)

Ja näe, vana Mang lubab mulle nii palju häid asju. :) Puha arrrrrmastust. Loodetavasti on see nüüd ikka vahelduseks kahepoolne. :D

http://www.maaleht.ee/news/horoskoop/mang/tahetark-igor-mang-mida-toob-uus-aasta-12-tahemargile.d?id=28329979

SKORPION 23.10.–22.11.

Õnne ja rõõmu

Skorpionile on see suurepärane ja tõeliselt hea aasta, on võimalik edu paljudes eluvaldkondades. Eriti paistab õnne ja rõõmu tulevat eraelus – teda ootab ees suur palav armastus. See tuleb paljude Skorpionide ellu kevade esimesel kuul.

Pensionäridele tuleb pensioniraha kätte tõrgeteta, samuti on neil palju rõõmu laste õnnestumistest. Igas vanuses Skorpionid võivad aasta kolmel esimesel kuul sagedamini osaleda lotomängudes või börsil.

Jaanuaris töötab tal pea paljude projektide kallal. Vaim on erk ja otsib kontakte, et kedagi oma kampa saada. Jaanuaris on võimalikud reisid, et talverõõme nautida ja ka uusi tutvusi luua. Juba aasta esimesel kuul on võimalusi tundeküllaseks kiindumuseks.

Kuu lõpus, alates 25. kuupäevast kuni 11. veebruarini, on ohus tervis: tegu on kas tavalise külmetuse või sel ajal leviva epideemiaga.

Suurem osa veebruarist kulub tegelemiseks koduste asjadega, suhetele pereliikmetega ja nendega koos tulevikuperspektiivide arutamisele.

Alates 24. veebruarist astub nende ellu fortuuna, olles saatjaks kogu märtsi, täpsemini 28. kuupäevani. Selles ajavahemikus toob väikseimgi sotsiaalne aktiivsus populaarsust, annab vajalikke sidemeid, toetajaid, sponsoreid. Isegi keskealistel inimestel võib siin sündida ilus soe romantiline suhe ning naised võivad jääda lapseootele. Tuleb sõite ja seiklusi.

Aprillis on vaja meelistegevus ja südameasjad kõrvale jätta, kuna töökohustused suurenevad. Töökohas on näha suuremat laadi segadust, mis on tingitud mõne töökaaslase ebaõnnest, kelle töö tuleb nüüd temal ära teha. Ka tervis on kuu esimesel poolel vilets.

Aeg alates 14. aprillist kuni kuu lõpuni on edukas – on võimalik saada ülemuse või kollektiivi tunnustuse ja tähelepanu osaliseks.

Kuu lõpul on järjekordne armastussuhete periood, mis kestab intensiivselt kuni 21. maini. Kergeks seda suhet pidada ei saa, sest nõuab tõsist otsustust – kuidas koos edasi? Partneri mõju on nii tugev, et lausa muudab Skorpioni väärtushinnanguid, ehkki ta pole just alluv tüüp.

Mai viimasel nädalal ja suuremas osas juunist kuni 18. kuupäevani peab ta tegelema väga maiste ja praktiliste eluküsimustega: korter, kinnisvara, pangalaenud, vanad võlad, lapsed, töökoha tulevik. See on rahutu aeg, kui tuleb ette hajameelsust, on oht kaotada asju, kulutada ülearu raha.

19. juunist läheb elu meeldivamaks ja rahulikumaks, siis saab taastada suhteid inimestega, kellega tülli mindud.

Juuli lubab tulla väga tähendusrikas kuu, kui öeldu või tehtu mõju ulatub aasta kogu teise poole peale ning kaugemalegi. Siin tekib võimalus mõnel Skorpionil astuda suurde poliitikasse. Ka nendel, kes vahepeal olid sellest eemale tõmbunud.

Neid meelitatakse ja neile pakutakse tähtsaid kohti. Kui mitte just rahandusministriks, siis sinna, kus liigub suur raha. Kui Skorpion ettepaneku vastu võtab, tuleb augustis suuri tööalaseid muutusi. Juuli jääb siiski puhkusekuuks.

Kui ta tegi otsuse jääda vanale ametikohale, on augustis töö­kohal ikkagi väiksemat laadi muutusi. Augusti esimesel poolel on pingeid ülemustega tuleviku osas. Igatahes 22. augustist on olud tööl muutunud Skorpioni kasuks.

Septembris saab ta rakendada kõiki oma häid omadusi ja võimeid: energiat, julgust, kiiret taipu, vastutuse võtmist. Nende omadustega pälvib ta ülemuste ja kollektiivi tunnustuse. Tuleb läbikäimist mitme riigiasutusega. Kuu kõige tülirohkemad päevad on 16.–19. septembrini.

Oktoobris on parem tuure maha võtta, sest edukus ja autoriteet võivad hakata konkurente häirima. Ka sellel kuul tulevatest tutvustest on oodata pigem sekeldusi kui kasu. Aga oktoobri lõpul seltskondlikest üritustest loobuda küll ei tasuks.

Novembris on näha loomeenergia taastumist ja aktiivse juhirolli võtmist. Kuid on ka kalduvust partnereid ja alluvaid kritiseerida või neid liigselt taga sundida, mis tekitab pingeid. Samuti on näha trauma ohtu liigse kiirustamise tõttu, eriti 4.–6. ja 9.–11. novembrini. Rahakaotusele viitavad päevad on 28.–30. novembrini.

Detsembris näitab fortuuna end jälle täies mahus: mis eelmine kuu toppama jäi, saab nüüd tasa tehtud. Läheb käiku mitu projekti, tuleb ka rahalist kompensatsiooni. Ja armastus – seegi ärkab taas ellu. Siin võib tulla üllatusi uue suhte näol või siis võtab kevadine lugu nüüd teise iseloomu.


Edit. :D Hahaha, ma unustasin poindi ära! XD Lisan siis nüüd takkajärele, et Mar lubas ka siukse seeliku osta ja minuga koos välja tulla. :) Woohoo!
Kuigi ma pean ilmselt omale mõne uue lemmikbändi (vähemalt ajutiselt) otsima, sest praegune juba kardab mind vist. :D Ootan soovitusi. Bändid võivad oma CV-d saata. :D Alastipildid on ka väga oodatud.

Luusing ool õup.

-"Ma ei taha süüa."
-"Miks?"
-"Sest siis ma kasvan suureks. Ma ei taha suureks kasvada."
-"Miks sa siis suureks ei taha kasvada?"
-"Siis ma jään vanaks ja suren ära."
-"Oh kullake, sul on veel pikkpikk elu ees, pead veel koolis käima ilmatu aja ja siis naise võtma ja lapselapsi mulle meisterdama."
-"EEEIIII! Ma ei taha lapsi! Ma ei taha sünnitada!!!"
-":D Sina ei sünnitagi ju, naised ainult sünnitavad."
-"Kelle ma endale siis naiseks pean võtma?"
-"Ei PEAGI kedagi võtma, kui ei taha. Otsid mõne toreda tüdruku, kes sind hirmsasti armastab ja hoiab ja selle võtadki omale naiseks. Keda sina ka armastad."
-"Ma võtan siis tädi Margiti naiseks."
-":) Kas sa armastad tädi Margitit?"
-"Jah. Natukene."

:D

Et siis sellised tulevikuplaanid. Margitiga saame seega sugulasteks, pane oma vaim valmis. :D
Täna polnud terve hommik netti, seega pean nüüd siblima nagu segane.
Emal on täna sünnipäev, andsime hommikul pool kingitusest talle kätte juba. :) Joosep joonistas/kirjutas eile kaardi ka ja puha. Suuremat poolt kingitusest, ehk pappi, ei taha ma talle enne sünnipäeva kätte anda, muidu ta ostab selle eest külalistele süüa. :D Nii et saab selle poole kingist hiljem. :D
Külalised tulevad alles laupäeval, nagu selgus. Pisut häiriv, ma tahaks just siis keskenduda ja astraalis ringi hõljuda siinseal, aga noh... Hea küll siis. Õgin kooki ja mõtlen muudele asjadele.
Kolmapäeval oli küll täitsa selline tunne õhtul kojuminnes nagu oleks keegi seisnud kuskil lähedal. Mad about you-s oli alles siuke osa, see sari noh, telekast, kus näitas seda paarikest ENNE nende kohtumist. Kuidas nad läksid teineteisest mööda, ja olid samades baarides ja lihtsalt ei sattunud kokku õigetel hetkedel. Nii... südantlõhestavalt kurb oli vaadata. Ja mõelda, et äkki on keegi, kes on just nimelt minule mõeldud, kah niimoodi seisnud kuskil... käeulatuses, ja mina ei teadnudki.

Täna sõitis rong üle silla just siis, kui ma bussiga alt läbi kimasin. Siis saab soovida, mäletate? :) Tegi kohe tuju heaks. Läheks ainult täide...
Hmm. Täisid meenutas see sõna nüüd. Mis omakorda meenutas üht vana klassiõde. :D
Ja seda raamatut, kus sipelgad lehetäisid lüpsid nagu lehmi, teate küll seda raamatut. (Kui teate, siis öelge mulle ka, ma enam ei mäleta. :D Tahaks Joosepile ka lugeda seda.)

Tunnen end jälle vana ja igavana. Osa põhjusest on muidugi see, et olen viimasel ajal üsna paljude piltide peale sattunud, ja valdaval osal neist näen välja nagu Savisaar. :D (Ärge kellelegi öelge, õde ütleb pidevalt, et ma ütlen asju, mida tema pole üldse märganudki ja siis ta näeb ka järsku ja lõpuks häirib nii megalt, et peab silmad välja torkama. :D)
Aga mul on selline... olukorraga leppimine tekkinud. So what, kui olengi vana ja ilmetu. See-eest on mul sees palju põnevaid asju, ma ei peta kunagi ja ma armastan võimsamalt kui keegi teine. :D
Kui mees otsib omale ilusat näolappi kõrvale ja võltsküüsi selga, siis lasku aga käia. :) Igaühele oma.

Mul käib majast mööda üks muldvana mutike, peaaegu maad puudutab nina käies, nii küürus seljaga. Ja ta käib mu majast mööda täpselt ühtemoodi juba aastaid... niikaua kui mäletan. Viimane kord oli tal veel about kolmeaastane laps ka käekõrval. Nii kõbus vanamoor. :) Ja mõtlesin, et kunagi tulevikus tuleb ta mulle meelde, ja siis mõtlen, et näe, teda pole enam ammu näha olnud...
Aga noh... loodame, et siis marsib ta kohe mööda jälle. :D Surematu.
Veel mõtlesin täna jälle selle siili peale, keda Leigolt tulles treffasin. Ei tea, kuidas tal läheb. Siilid magavad ka talveund, eks. Mitte ei kuhni kuskil lume all ringi nagu mutid. :D

Iuu, rändom, just raadios ütles, et kuskil tehakse hambapastat vaalaspermast. Hea, et ma Kuskil ei ela. :) Hambad kukuks üsna kiirelt vist suust välja. XD Ja miks just vaal. Oleks mõni kena mees... siis annaks veel mõelda. Köhh.

Öelge midagi positiivset. Midagi, mis annaks jõudu edasi minna. Peaks trenni tegema, aga ma ei näe mingit pointi. Elu on nii tuim, samahästi võiksin ju siis istuda ja.. ma ei tea... grill-liha järada ja viint juua.
Ja ülemisel korrusel on värske titt, ma kuulen, kuidas ta vääksub. Instinktiivselt hakkasin otsima, et kus ta on, võtaks sülle. Siis alles jõudis kohale, et pole ju meie korteris. :D

Aaaah. Lähen siis ostan grill-liha ja viint. Hoirassa ja pudel rummi. Viisteist meest oleks ilmselge liialdus.

With a love like that.

Joosepi lasteaeda viimine on viimasel ajal nagu see suitsetamise mahajätmise reklaam, kleebib teine mu külge kinni ja ei jää kuidagi sinna, kuhu ma ta asetan. :D
Hoiab kintsu ümbert kinni ja muudkui jaurab mingeid seosetuid juppe sellest, mis ta unes nägi ja mis ta muidu mõtleb. Ja mul on bussile kiire, ei taha koguaeg hiljaks jääda, dämmit. Igavene jant. Peab täna uurima, mis tal selle lasteaia vastu siis on. Ehk on lihtsalt mingi lasteaiaväsimus jälle kallal. :)
Endal on ka kõigest nii villand.

Käisin esmaspäeval hambaarstil, äraminnes küsisin, et millal ma siis jälle tulen... et nagu... auke parandama või nii... Arst vastas: "Aga sul ei ole ju auke veel!"
XD Optimistlik arst, eks. Veel pole. Küll tulevad. :D
Käskis mul kevadel hakata tammelehti närima. XD Hihii. Ma ei kommenteerigi siinkohal midagi. :D

Kuna ma tööl ei jõudnud kõike ära teha, siis pidin tagasi tööle tulema, eriti nõme, aga möödaminnes ostsin linnast omale seeliku. XD Väga super, just selline, nagu ma tahtsin. Ja siis kodus seda selga proovides ema ei suutnud jätta kommenteerimata: "Kas see nagu liiga lühike ei ole või?"
Ah, minge pekki. Pole olemas "liiga lühikest seelikut" ja "liiga suurt dekolteed."
:D Tegelikult on küll, ma tellisin endale sarnase seeliku kataloogist ja see oli liiga lühike, sestap saatsin tagasi. :) Ikkagi vana inimene juba, tead. :D Ei saa enam vöö väel ringi traageldada.

L says:
no räägi uudiseid
Sul says:
uudised
1. tulen täna tallinna
2. homme tööle
3. pole sind ikka näinud weel
4. isegi häält pole kuulnud
...
oled mõttes?
L says:
ei, ma vaatan pilte XD
aga mis must ikka vahtida või kuulata
Sul says:
sõprus on kord selline :D
tahad ju teistele öelda et mu sõbrataril on maailma ilusam hääl
L says:
haha
noh, võid kohe julgelt mitte öelda XD


:D Eriti heal arvamusel minust, kas pole. :) Joosep ütles eile, et ma olen maailma kõige ilusam inimene. Aga noh... ta kah natuke erapoolik, ma olen ta küpsisetransporter. Ahjaa, ta ütles mulle seda ka ükspäev, et ma ei olevat üldse vana. Sest mul ei kuku ju hambad suust ära. :D Loogiline.
Ja ükspäev tegi vannis omal juuksed märjaks ja teatas siis kõva selge häälega mulle, et "Emme, ma pesin pea ka ära, näed, siitpoolt kukkusid juba kõik putukad maha."
XD Naabrid peavad meid vist jubedateks loomadeks. :D

Laupäeval käisime kelgutamas, bussiga sinnasõites kummitas mul Valgre terve tee millegipärast. :D Metsas on jube ilus ikka küll, ma proovisin oma seebikarbiga neid suhkrukõrsik-oksasid pildile saada, aga see on ilmselt võimatu. :) Puud polekski enam nagu puud vaid ainult varjud. Puude hinged. Kummitused. Kui ma väike olin, siis olid kõik talved sellised. Kummaline mõeldagi. Ja nüüd tundub, et mul polegi talve vastu eriti midagi. Maas on lumi, mitte lörts. :) Jalad on kuivad.
Ma kõnnin, mitte ei uisuta. Meeldib. :)
Tahaks suusatada, nagu kunagi ammu Rovaniemis, kui joulupukki-t vaatamas käisime. Ma olen jube niru mäest allalaskja, aga see-eest naudin õudsalt pikka ja igavat sõitu, kus on sellised väiksed rahulikud sujuvad mäekesed ja saab omi mõtteid heietada ja nagu muuseas suuskadega vehkida. Niimoodi võin tundide viisi ringi sõita, kaon oma pähe ära ja ei saa arugi midagi. :D Ajataju kaob nagu ühe teatud tüübi läheduses.

Sellest meenub, esmaspäeval töölt koju sõites nägin bussikutti üle miljoni aasta. Nagu mul kombeks, vaatasime kogemata täpselt teineteisele silma. Ma ei tea, kuidas mul alati nii juhtub. Isegi, kui lähen salaja hiilides kuskile ja üritan nähtamatu olla, siis kohalejõudes selgub, et olengi ainus inimene seal. Peale selle inimese muidugi, kelle eest oleks tahtnud peitu jääda. XD Ja tema vaatab juba ukse pealt otse silma. :D
Shiet noh. Failwhale, I tell ya. :)
Igatahes.... Veider oli bussikutti jälle näha. Hetkeks lõi jalad alt küll, tuleb tunnistada. :) Pool minutit ehk oli selline tunne, et... Ja siis kujutasin neid Fantoomiga kõrvuti ette. :) Ega ei teagi, kumb võidaks. :) (See oli iroonia.)

Ehkki mõtlesin pärast, et ehk peaks teda siiski kuidagi... ära kasutama, et Fantoomist ikkagi üle saada. Kõrini on neist ühepoolsetest tunnetest. Kuitahes sügavuti need ka ei läheks.

Enivei, kelgutada oli superlahe, ma ei oleks uskunudki, et lähen ja kelgutangi kohe niimoodi. Räägi veel lühikestest seelikutest. :D Ise vanem kui Jeesus.
Üks isa õpetas seal oma tütart mäest suuskadel alla laskma. Ja laps palus küll, et laseme poole mäe pealt, aga ei, isa oli endas kindel. Laps lasi siis sõnakuulelikult mäest alla ja kukkus muidugi. Jalg keeras end koos suusaga peaaegu tagurpidi. :( Õudne oli vaadata, ma kartsin, et nüüd murdiski jala ära. Käia ta igatahes ei saanud. Hüples minema. Loodan, et isa viis ta ikka arstile igaks juhuks pärast.
Mõtlesin veel, et äkki laenaks neile kelku, aga Mar arvas, et ei hakka end teiste asjadesse segama. Ja isiklikku kelku mul kaasas polnud. Ehk nad said ikka hakkama.

Mul tuli kohe valulikult oma isa meelde. Temal oli sama komme, viis mu kõige kõrgema mäe otsa ja käskis alla lasta. Ma ei lasknud, ofkoors. Ehkki tundsin end väga nirusti, nagu oleks talle pettumuse valmistanud. Ent eelistasin siiski ellu jääda, ükskõik, kui pettunud mu isa siis ka pole. :D
Krdi nõme käitumine igatahes. Kui mõni isa siin loeb, siis ärge tehke nii. Aitüma.

Joosep käis ka korra käkaskaela, siis oli tige ja solvunud ja käskis mul "pergusse" minna. :D Mina olen ju teadupärast süüdi kõigis asjades, mis maailmas toimuvad. Aga muul ajal meeldis kelgutamine talle väga. :D
Leidsime sealt ka lume seest ühe hobuseuru ja tegime palju pilte. Inks pildistas mind veel salajagi. XD St tal rippus fotokas käe küljes avatult ja ringikäies ta nagu muuseas tegi pilte, isegi teadmata. :D Selliseid uduseid, külili maailmaga. Muide, Inks, seda pilti ära ära kustuta, eks, see aiaga. :D See on üks parimaid pilte, mis must kunagi tehtud on. :D

Biitlid laulavad siin kõrval raadios, et "with a love like that, you know you should be glad. She loves you, yeah-yeah-yeah."
Tegelikult on see õudne tunne, kui sa tead, et keegi armastab ja sa peaksid õnnelik olema, aga tunned ainult tühjust. Tahaksid küll vastu tunda midagigi, aga...
Mitte et mul keegi selline olemas oleks. :) Ma niisama... mõlgutan. Olukordi on ju igasuguseid olnud elus.

Emal tuleb reedel sünnipäev.
(Saku auto sõitis just mööda. XD Tekkis täitsa õlleisu. Pole sada aastat õlut joonud.)
Reedel sünnipäev, jah... Siis tuleb kari joobnud tädisid meie juurde kokku. :D
Oh rõõmu.

Käisime Joosepiga eile postkontoris paki järel. Margit saatis Hollandist paki, Sepe kilkas ja siblis nende asjadega ringi, käis vanaemale ükshaaval näitamas. Jube armsa t-särgi sai ka, koertega, JOOSEP peale kirjutatud. :)
Ja siis veel tuli pakk BonPrix-st. Aru ma ei mõista, miks pakkijad panevad asjad üüratutesse kastidesse. Nagu oleks kõigil inimestel autod. Sest kuidas kurask see jalakäija sellise hiigelpakiga minema peaks kuskile... Õnneks oli meil kelk.
Ja siis fotopoes küsiti, et palju mul mälukaardil on. Ma ütlesin, et hell hunnik. ta ütles, et noh... läheb about pool tundi, ehk 40 minti. Ma ütlesin, et väga hea, ma siis tiirutan niikaua siinkandis. Läksin siis 50 mindi pärast ja öeldi, et oih, läheb veel pool tundi, sest teil on seal kaardi peal nii palju.
Nagu... wtf. Ma ju ütlesin, et palju on.
Siis pidingi juba koju minema ja ei saanudki pilte kätte, sest no kaua me seisame seal maja ees. Metsa või kuskile niisama kelguga kimama ei saanud ka minna, sest fuukin hiigelpakend oli kelgul. Mõni tuleb veel kurikaga.
Kusjuures, ega kelguga ei saanud ju poodi sisse ka, sest see raibe krigises nii roppu moodi, kui järel vedada. :D Siis jätsime ta sinna ette poodi ja väristasime eemal südant, et nüüd mõni vehib kogu täiega sisse. Krdi närvidemäng koguaeg, aru ma ei saa. Ma ei salli üldse selliseid asju.
Ja autojuhid, kes end pargivad jalakäijate tee ette, pange end põlema. Nagu ausõna. Hea, et Joosep enam titt ja vankris ei ole. Muidu ei saakski üldse liigelda, krdi egomaniakid oma raudsete kastidega sõidavad sust lihtsalt üle.
Ma ei suuda kannatada... tervet trobikonda asju. XD
Olen üldse jube kergesti ärrituv. :) Kui te pole veel täheldanud.

Woohoo! :)))))) Ma sain just teada, et ühe varsti tuttava kõhuelanikuga on kõik siiski okei. :) Nii hea meel. :)))))) Kui mul on juba siuke kergendus, mis ta emal siis veel olla võib. Nii hirmus, kui ei tea täpselt, mis su sees toimub. Rasedatel võiks kõhunahk läbipaistev olla ajutiselt, oleks palju rahulikum olla. Ja põnevam. :D Telekat poleks enam vajagi.
Väga armas lõpp tänasele päevale. :) Aitüma kuulamast.

Ja fantoomile ütleks veel, et... igasugu ilusaid asju. :D Kuula mu mõtteid.

Looda sa!

L says:
sepe ütles üleeile kui kelgutamas käisime ühele vastutulevale tädile "ilusat hommikut."
mar ja inks tegid awwww.
ja siis sepe lisas: "ninasarviku puuksuhais."
XD

Set the night on fireeeeee

Vanaaastaõhtul sõime "vereviinerit" ja jõime "ma tean küll seda, see on see Prantsuse mahl"-a ja vaatasime telekat. Ma olin ootusärevust täis, ehkki polnud ju mingit põhjustki. Õhtu kõige lahedam hetk oli see, kui mulle tuli tundmatult telefonilt SMS: "Kuradi täikrae, ma tahan ju ka sõnumit vastu saada."
:D

Hiljem tuvastasin saatja ka ikka ära, ja ehkki ma mõtlesin, et inimene, kes kasutab sõna "täikrae" ei saa inimsoole veel päris kadunud olla, siis ikkagi ei olnud mul ta isiku vastu mitte mingisugust huvi. Vastu saatsin muidugi SMSi juba siis, kui ma veel ei teadnudki, kes ta on. :D Ma ju viisakas inimene. (A)

Ilutulestik oli sel aastal eelmistega võrreldes veits niruvõitu ja SMSe sain ka märksa vähem vastu kui välja saatsin. Ehkki viies või kuues sõnumis kutsuti mind millegipärast "kullakeseks," mis oli väga nummi. Üldsiselt oli väga vaikne ja vagur kõik. 2009nda algus oli palju põnevam.

Eile sai siis kolm kuud täis sellest, kui mu emale mingi ennustajatädike ütles, et ma armastuse leian. Ütles, et kas kolme kuu või kolme aasta pärast. Ja nüüd siis kolm kuud möödas.
Ja ehkki ma seda ju ei usu.... siis ikkagi... :'(
Kolme aasta pärast ei taha ma enam üldse ühtki meest näha, juba praegu mõtlen, et... ma olen nii kaua üksi olnud, pole keegi mind näinud ega tundnud... Läheb veel natuke aega mööda, siis ma enam ei julgegi. Teen ka teki sisse augu, kui lapsi vaja saada. :(

Täna.. hommikul ärkasin õigel ajal ja jõudsin kõik tehtud ja Joosep käitus ka hästi ja ilm oli ka täiesti tore ja ilus ja... ma ei tohiks üldse vinguda. Kõik läks superhästi. Ja sellest hoolimata oli mul terve hommik nutt kurgus. Jah, jäin tööle hiljaks, aga mis tähtsust sel on. Ei oota mind siin ju keegi. Kell on praegu 12 ja siiamaani on täielik ja totaalne vaikus.
Ma ei tohi loota. See on see õppetund. Sest asjad ei lähe kunagi nii, nagu ma loodan.

Ja mind ärritab meeletult see, et facebookis tuli just fortune cookie sisuga: "Never quit."
Mingil hetkel ei ole sa enam sihikindel. Mingil hetkel murdub kuskil mingi saatusepais ja siis oled lihtsalt loll ja hale, mitte enam lootusrikas ja unistustest kinnihoidev inimene.
Ja mulle tundub küll, et ma olen sellest piirist juba üle läinud. Korduvalt. Loll ja hale.

Ja veel tundub mulle, et kuna ma ei suuda end sel teemal kuidagi vaikima sundida, ja samas on jube nõme tunne sellest rääkida, siis peaks vist blogimisega natukeseks jälle vahet tegema. Õnneks on kõik nii busy'd, et ega sel vist niikuinii vahet ole.
Ennevanasti, kui mu pea veel ühe teatud tüübi pikki käsi-jalgu-juukseid täis polnud, ja suutsin veel naljagi visata, siis oli blogi tõenäoliselt tunduvalt lahedam lugeda, kui nüüd, mil ma ei suuda ise ka enam aru saada, mispidi ma liigun.

Margit kadus juba jupp aega tagasi orbiidilt, ütles, et tahab üksi olla ja end selgeks mõelda. Ehk peaksin ka sama tegema. Kaevun lume sisse peitu ja ei suhtlegi enam kellegagi. Mitte et ma end siis selgeks mõtleks. See on ilmselgelt võimatu.
Täna seisin trollipeatuses ja ootasin järgmist trolli, et edasi sõita. (Sest ma jäin bussist maha ja sõitsin mitme trolliga tööle.) Ja siis sõitis mingi buss mööda ja paiskas mind lumelödiga üle. Turtsatasin naerma, see oli nii krdi appropriate antud hetkel. Ootasin, et meteoriit või vähemalt lumelaviin ka mu kõrvale maanduks, aga paraku päris nii meeleolukaks ei läinud. Selja taga oli pood "Eneseabivahendid." Ma olin sügavalt veendunud, et kui ma sinna sisse oleks astunud, siis esimese asjana oleks nööri näinud.

Eile ühes filmis jälle mehed rääkisid, et ole ettevaatlik, enne kui sa arugi saad, pissib su tshikk juba lahtise kempsuuksega. Need jutud alati hämmastavad mind. Ma saan aru, et kõik ei ole päris normaalne, kui tshikk korralikult juurima läheb või vähemalt paar kõlavat kärtsu peeru laseb, aga mis selle pissimise juures siis nii hirmsat on. Istub ju niisama. Mind küll kusevad mehed ei häiri. Kui nad seda just elutoas ei tee. (Üks tuttava tuttav kusi purjus peaga elutoas kase peale. Ema-isa istusid kõrval ja vaatasid telekat. St teda vist siiski rohkem sel hetkel.)

Aga et... "hävitab salapära." Mis krdi salapära. Et kas ta ikkagi kuseb nagu meie, inimesed, või ehk kuidagi muudmoodi. Tõstab pruut ehk jalga või imbub kusi läbi tallanaha salaja vaiba sisse. Ma kohe kujutan elavalt ette, mismoodi noormehel on tõsine huvi ja probleem, mille üle juurelda pikemaltki.
Noh... eks see on vist siuke armumise-rida rohkem. Minu puhul kehtib reeglina see, et kui juba armun, siis võtan teise hoobilt kogu täiega omaks. Siis ei häiri mingid tühised asjad. Ega ka suured asjad. :D

Deeeeem noh. Deeeeeeem. Mõistad. Ma ei tahagi alla anda, aga...

Kirjutatud 4ndal jaanuaril.

--


No tere jälle. Ehk täna suudan lõpuni kirjutada. :) Mitte et mul nüüd niiväga öelda oleks miskit. :D Ja täna on Joosep minuga tööl kaasas, nii et kõik on raskendatud.
Ta nina läbis kõik vikerkaarevärvid ja siis veel trobikonna erinevaid kauneid varjundeid ja nüüd näeb jälle endine välja.
Eile hommikul kuulsin läbi une, et ronib teine riiulitelt asju võtma. Siis käis mulle näitamas oma röövretke saake, ma keelasin ja ütlesin, et ära roni, kukud.
Hetk hiljem kostis põnts ja ma olin ülihelikiirusel teises toas. Hämmastav tegelikult, kui kiiresti ma liikuda suudan, kui väga vaja on. :D
Nuttis mingi kaks minutit ehk. Ütles, et käsi sai väga haiget, ja hoidis seda niimoodi... sirgelt. Tavaliselt ta kukub ja siis läheb ja ronib kohe jälle uuesti, ei lase end eriti häirida. Või kui haiget saabki, siis laseb mul peale puhuda ja siis ongi jälle terve jälle. Seekord oli mitu tundi hiljem ikka veel käsi imelikult kehast eemal ja ta ei suutnud seda kuidagi kõverdada korralikult. Moosisin teda terve selle aja, et ehk läheks ikka arsti juurde. Lõpuks sain nõusse. Helistasin traumapunkti ka enne ja küsisin, et kas sellisel puhul ikka lubatakse sinna minna üldse. (Õnneks Mar ütles enne, et lastel on eraldi traumapunkt, sinna suurte inimeste omasse ei saadaks vaenlast ka. :D Ma olen seal kaks korda käinud ja mõlemal korral öeldi, et ma olen simulant ja mõtlen välja asju või siis valetan niisama. Ehkki ma ei taipa, kas on tõepoolest olemas inimesi, kes TAHAVAD traumapunkti kangesti sisse pääseda või mis. Aga jah... traumapunktis on nad kõik väga kaunid ja rikkad ja kõrgelt haritud, ülejäänud seevastu kõik viimased paadialused. :D
Esimesel korral saatsin nad pekki ja tulin tulema. Sõrmed jäid kõik liikuma ja armid on näos õnneks ka pisikesed järele jäänud. Teisel korral naeratasin viisakalt ja ootasin ultraheli tulemuste ja perearsti saatelehega (mis on ju jama, sest mida need polikliinikuinimesed ka oskavad, eks :) ) kuni mu pimesool plahvatas. :D
Kusjuures meid oli terve päeva jooksul seal ainult kaks inimest. Mina ja üks 80aastane naine. Meid aeti veel omavahel segamini ka, mistõttu käisin veel röntgenis. :D
Ja siis arst sõimas mind veel paksuks. :D Meesarst. Noor siuke. Väga meeldiv käik igati. :D
Pärast oppi tuli üks teine meesarst ja tahtis mulle süsti teha, et rinnapiim kinni jääks. Millepeale ma saatsin ta joonelt tead kuhu. :) Õnneks olen igavene põikpäine juurikas, mulle on jube raske midagi peale suruda.) Osavalt pikk vangerdus, eh? :D Sulg oli viiskümmend meetrit.

Enihau... Helistasin enne traumapunktiminekut mitu korda isa mobiilile, et ehk see on kuskil linnas ja viskab meid ise ära. Ta ei võtnud vastu toru, aga helistas jupp aega hiljem tagasi ja ütleb, et " tere, siin seejasee sealtjasealt firmast, te olete helistanud." Mina: "Jap, ei tunne ära või? :D" Isa: "Eeee... ei, kes te olete?"
:DDD Normaalne.

Ja siis proovisin taksot saada, aga see oli ilmvõimatu. Hea, et mingi... pea lõhki ei olnud või midagi. Ptüi-ptüi-ptüi. Kelguga ei saanud ka minna, sest ühe käega ei saa end kuidagi kinni hoida korralikult. Läksime siis jala. Mulle talv ei meeldi, sest jalad on lühikesed ja käivad niisama ringi, edasi ei saa kuidagi. :D
Ahjaa, seljakott läks ka katki enne väljaminekut. :D Täismäng nagu ikka.

Vantsisime siis läbi hangede lastehaigla poole, ma ei mäletanud enam täpselt, kus see on üldse. Joosep pole ju haige üldse. St me ei käi arstil. :D Saame ise ka terveks.
Lõpuks nägin silti eemalt ja ütlesin Joosepile, et phew, lõpuks ometi, traumapunkt paistab. Joosep vaatas minu poole ja silmad lõid särama: "Vauu, dramamamapunkt!" :D Siis oli hetk vaikust ja ta lisas: "Komm."
XD Kui öeldakse punkt, siis tuleb ka com lisada. Netiajastu laps, mis sa teed.
Ja ma pean talle vist ikka selle bändisärgi ostma. :D

Üksõhtu lamas voodis ja näitab mulle laest varjusid: "Vaata, see on nagu K-täht. Või nagu liblikas... Või nagu tiibadega lohe. Nii kandiliste tiibadega ei saagi ju lennata, kukub kohe põrandale maha, vaeseke."
XD
Selles suhtes on küll minusse poiss, et kui hakkab otsast jaurama, siis ei või iial teada, kuhu ta välja jõuab. :D

Traumapunktis oli igatahes täitsa tore. :D Inimesed olid ikka hoopis normaalsemad kui täiskasvanute "punktis." Eriti need röntgenitädid, kes itsitasid päris vähe, kui mulle selle tinapõlle ette panid ja ma oleks äärepealt põrandale siruli vajunud. :D No pagana raske. :D Kui kokkadel peaks siuksed põlled olema, siis nad oleks kõik erakordselt lühikeste jalgadega. :D

Luu katki õnneks ei olnud, aga see, et käsi ei paindunud ja paistes on, tegi arsti ka veidi murelikuks, nii et soovitati paar päeva ettevaatlik olla ja käel puhata lasta. Seetõttu ei viinudki teda lasteaeda, seal ta unustaks ettevaatuse esimese kolme sekundiga. :)

(Head musa mängib täna raadios. :))

Täditütar saatis meile paki, väga naiselikult olid kõik väiksemadki asjad ära pakitud ja kaunistatud ja salvrätid ja staff. :D Lillekesed ja kleepsud ja kommid ja värki. Joosep harutas neid pakikesi ja karbikesi seal mitu tundi lahti. :D Nagu Jõul vol 2. :D Väga super.
Pärast helistasin talle ja tänasin ja rääkisime veits juttu ka. Meil kipub alati jutt jube pikaks venima, seekord rääkisime ka üle poole tunni. Kaugkõne jaoks üsna krõbe. Aga noh... harva helistame ka. :)
Nii naljakas, et mulle on viimase paari nädala jooksul mitmelt poolt öeldud, et "sina saad ju aru." :) Mis tarkpea nüüd mina. Aga enamasti saan aru jah. :D Mul on see emotsionaalne külg üsna avatud... või siis ehk olen nii vana hing, et olen kõik värgid juba ise läbi elanud millalgi. :D

Detsembrilõpupralle Blongi juures andis palju lõbusaid pilte. Ma paistan küll nagu vana joomar neil fotodel, silm on igalpool poolloojas ja klaas käes, aga seda on küll selgelt näha, kui lõbus meil oli. :D Mis annab neile totaalse lisaväärtuse, nii et olen nõus natuke koledam siis olema. :D Kes mind ikka vahib.
Kusjuures, ma polegi kunagi varem selle peale mõelnud, aga ma hoian alati klaasi kramplikult käes. Blong suunas mu tähelepanu sellele. Lapsena ma ju ei joonud enam edasi, kui klaas kuskile mingiks ajaks mu silma alt välja jäi. Siiani vahel. Koduski. Tee jääb lauaäärele ja pärast valan kraanikaussi, va raiskaja. :D
Olen sellest siin varemgi rääkinud vist.
Aga jah, ärge siis imestage, kui ma klaas käes ringi käin. Või pakkuge end klaasihoidjaks. :D Muidu pean enne tühjaks jooma, kui miskit muud teha saan.

Homme läheme vist kelgutama Pääskülla. Joosepit peab siis süles hoidma, sest tegelikult arst ei lubanud tal pingutada ega käele toetuda ega siukest staffi. Noh... küll elame üle. :D Oleme ettevaatlikud.
Teeme Mar-i juures ahjus juustusaiu ja viinereid ja joome teed. Inks tahtis Nutellasaia ka. :D Eks proovin siis ka ära, ma polegi seda vist varem kunagi söönud. Joosepile kindlasti meeldib. :D

Joosep praegu võimleb siin seljataga mul ja käib hellalt pinda. :D Esmaspäeval koristan pool päeva seda jampsi, mis ta siin ehitab. Lõikus siin pakkenööri juppideks ja ise räägib: "Vaata, kui pirakad. Nagu maitseained."
:D

M-iga rääkisime ükspäev ja ta avaldas arvamust, et ehk peab mu fantoom mind mingiks psühhopaadiks. Noh... kuna ma nii vastandlik olen. Ma ei usu küll, ma ei ole ju kunagi midagi sellist teinud, mida psühhopaat teeks. :D (Minu ettekujutus psühhopaadist on ehk teistsugune.) Ma pole ju pealetükkiv ja siuke.
Aga natuke masendas mind see idee ikkagi.
Ja lausa morjendav, kui paljud inimesed arvavad, et ma ei tohiks talle mitte ühtki sõna öelda. :D Tekib kohe tahtmine minna ja tal nööbist võtta. :D Eks näis, mis olukorras järgmine kord näeb teist.
Kella ma kusjuures küsida ei saagi vist... tal pole kah. :D Aga küsija suu pihta ei lööda. :D Ma loodan. Andku niisama laksu. :D Hihii.

Nõid Nastja sõnul on tulemas armastuse aasta. :D Et mehed hakkavad ka armastuse peale mõtlema üha rohkem. Oleks kena küll... ehkki... nüüdseks on nad juba naised kõik nii kurjaks ja kibestunuks teinud, et neil saab raske olema. :) Ja eks siis ülejärgmisel aastal on naised jälle sõbralikud ja mehed võivad jälle tõpraks hakata. :D
Samas ütles ta ka seda, et inimesed ise hakkavad paremaid mõtteid mõtlema ja tõmbavad sellega häid asju ligi... Nii et ehk ta ise juba alustas. :D Selle mõttega, et tuleb armastuse aasta. (Kuigi tegelt ei tule. :D)
Noh... ma olen ka nõus uskuma, et tuleb jah. :D Kuhu ta ikka pääseb. Millalgi peab ju tulema ikka. :D

Üks tuttava tuttav kutsus ühe mehe välja ja õhtu lõpupoole ütles talle, et ostis talle juba enda juurde hambaharja ka, et ta ei pea koju minema.
Mul jooksis külm värin üle selja seda kuuldes. :D Ma olen küll naine ja puha, aga ma jookseks vist kah ummisjalu minema sellise asja peale. :D Kui ma just silmini armunud pole. Ja isegi siis oleks natuke freaked out. :D
Ehkki ma mõtlen, et ehk see naisterahvas mõtles seda ikka... kuidagi.. teisiti. :D Kuidagi... normaalsemalt. Välja kukkus lihtsalt lollakalt. :D

Nagu Al Bundy kirjeldas oma naise magatamisele mõtlemistki: "Ma värisen! Mitu kehaosa juba minestas." :D
Õudsalt jube tegelikult, kui endal selline mees oleks.
Eks paljudel on ka... kui vaadata saadet "Naljakas koduvideod" näiteks. Mulle tundub küll, et kui juba pulmapäeval üritatakse teisele torti ninna ja silma toppida, siis ei saa see asi kuidagi hästi lõppeda. :D Ma ei tea... ma ei tunne küll mingit vajadust inimesele, keda armastan, iga hinna eest haiget teha. Aga ju ma olengi siis imelik. :)

CSI-s oli just hea koht ükspäev, kus mees nägi, kuidas kamp noori kedagi peksab. Ja ta läks vahele, ehkki teda oleks ennast äärepealt ära tapetud. ja siis ma mõtlesin, et mida ise teeks. Läheks ilmselt ka vahele. Aga samas... täiesti napakalt loodaks, et mu poeg ei läheks. Või see, kes mulle meeldib ja kõik need ülejäänud, kelle pärast ma niigi muretsen. :) Kuigi... Ma usun karmat, ja ma usun seda, et kui sa ära sured, siis sa näed kõike, ükskõik, kelle poole vaatad, näed temast kõike. Kõike, mida ta eales teinud ja mõelnud on. Ja siis oleks jube häbi, kui selguks, et oled mingi hell valevorst ja nõmedik. :D Kuidas ma vaatan teisele otse silma ja tean, et ma olen tegelikult jama. Ma ei saaks nii. ma tahan, et teine võiks mu peale kindel olla. Igatepidi.
Nii et tuleks vist ikka minna ja peksa saada. :D Siis võib mu poeg mu üle uhke olla... Kunagi, kui ta jälle hingena ringi möllab. :)

--

L says:
Sepe joonistab jube koomiliselt. enne teeb näo, siuke ring
ja siis joonistab teise ringi sinna ümber, ma küsin et mis see on, ta ütleb et pea. XD
nagu skafandriga kõik
--


Joosepiga tegime siin eile õhtul infotundi. Siis me küsisime teineteiselt igasuguseid asju ja siis seletasime neid. Minult küsiti näiteks sellist asja, et "miks on karul nägu." Üritasin siis midagi väita, aga õige vastus oli imelihtne: "Et teised karud teda ära tunneks." :D

--

:) Igatahes... pärast kuuendat... või õigemini juba 5nda jaanuari hilisõhtust läks mul tuju kuidagi... paremaks. Põhjust ei tea. :D Aga olen nõus 2010ndale aastale võimaluse andma. :) Näidaku end nüüd heast küljest ja siva! :D

Not being polite

Hei. Head uut ja muud sellist.
Mulle 2010 ei meeldi, üldse ei meeldi.
Proovisin "normaalset" blogi ka kirjutada, aga ep tule täna välja, eks järgmine kord postin. Lähen nüüd ostan midagi juua. Otsustasin, et hakkan siis alkohoolikuks. :)
Ja mul on nutmisest nii kõrini.
Ei suuda kuidagi... olla. Ei tahagi olla. Elurõõm kadus ära. Kuu aega on liiga pikk aeg.

Kuidas minust küll siuke failwhale sai.