Higher than a dog

Hahaa, jäin just kõrvalmaja katusel olevaid kajakaid vaatama. Ilus noh, kahekesi seisid seal, kaelad pikad, jälgisid oma valdusi. Kõrvuti. Mõlemal käis pilk ringi, ja järsku sattusid kogemata vastastikku vaatama, haha, ma turtsatasin täiega. Mõlemad keerasid kiirelt pea ära ja vahtisid hoolega teise suunda. This is the stuff romantic comedies are made of. :)

Natuke ärritav on, kulla semurid-blogijad, et keegi teine ei blogi. Ja mitte hetkel, vaid juba aastaid! :D Mis värk on? Pole enam midagi öelda? Või on, kellele öelda? :)
Ega ma ju ka ei tea, kes siin üldse lugemas käivad, ehk polegi sõpsid, nagu ma ise arvan, vaid olen enda teadmata näiteks hulluarstide tasuta koolitusprogramm, iga nädal saavad kokku ja arutavad, mis mul veel viga on. :D Analüüsivad mu elu.
Kui nii on, siis paluks mulle ka üks koopia tulemustest saata. :) Thanks. Mitte et ma seda juba palunud poleks. Aga meenutan.
Tahaks kangesti superhäkker olla sellistes olukordades, siis teaks kohe kõike. Aga noh... ma suren ära kunagi ja siis tulen tagasi ajas ja vaatan, et kes loeb ja kuidas, nii et ära irvita seal midagi, muidu saad järgmises elus jalaga peppensisse. Järgmises elus on mul suuremad jalad ka.
Ühtlasi... pean ilmselt ära mainima, et kui tulete mulle tänaval vastu ja ma justkui ei tunneks ära, siis ma ilmselt ei tunnegi, nii et tule ligi ja ütle haudi. Ma ei mäleta nägusid üldse enam. Ja nii ebamugav on vahel, keegi vaatab möödaminnes otsa ja silmis nagu välgatab see.. äratundmine, aga minul ei midagi. Ma ei tea, kes te olete, tõsiselt. Sellepärast olekski hea häkker olla, saaks kohe tshekkida, et kes ja kus. (Ehkki on ikka neid inimesi ka, keda ma mäletan, kusjuures see valik on totaalselt random, mu aju jätab täitsa suvaliselt meelde. Ja siis on veel need, hahaha, kellest ma läbi vaatan kogemata. :D ÕV siin kurtis ükskord ammu, et olin... oot, ma tshekin, kas leian selle ta kirjutatu... vot selline lugu:
“ eile õhtul, kaubamaja juures. astusid mulle ette ja vaatasid minust läbi. ja kui ma hakkasin tere ütlema, tõstsid pilgu sujuvalt kõrgemale ja vaatasid üle minu pea."
:D Ma vist teen nii jah, on paar korda teiste poolt ka öeldud. See tuleneb mu peasuurusest. Selleks, et ma suudaks kõiki neid asju, mis mu peas toimub, korraga mõelda, pluss jälgida ümbrust, peaks mu pea tükk maad suurem olema, kui ta juba niigi on. Nii et see pole üldse meelega tehtud.

--

Margit mudib mu aju ja üritab mind veenda, et reedel (ehk siis täna juba - hilisem täpsustus) (ehk siis eelmine nädal - veel hilisem täpsustus) (eee.. üleeelmine? mul on juba sassis) (no mingi kaks kuud tagasi vist- tänane täpsustus) on kõige õigem hetk väljaminemiseks. Mu aju on kahtleval seisukohal esialgu. Tagajalgu hetkel ei paista... aga kui kasvavad, siis ilmselt läheb minekuks. :)
Vaatasin attending listi ka, esirinnas oli see kuri naine, kes alati vaatab mõrvarlikult, kui keegi tantsida üritab. :D Aru ma ei mõista, miks ta väljas käib üldse. Tal oleks seda kummist mulli ümber vaja, see teeks kõik õnnelikumaks.

Lootsin, et Margit tuleb autoga, siis saan sõbramehe mõttes kaine olla, aga ta ütles, et tahab KA juua, nii et tuleb ilma autota. :D Kurat. Ma nii lootsin, et saan vett juua ja selge olla. Pole nii ammu joonud, et tõenäoliselt tekib kange janu pärast esimest klaasi. :D
Hästi koomiline tegelikult, et purjes peaga kipun alati kangesti vestlema, ja siis hiljem ei põe, et rääkisin selle või teisega, vaid et üldse rääkisin. Noh, ses mõttes, et ma ei tahagi üldse rääkida, öelda omi asju teistele. (Tead, kui raske on olla nii eraklik pläralõug? Aina äärmused koos mu keres.) Ainult sõpsidele ja siin nähtamatule anonüümsele kuulajale, kes tõenäoliselt olen tuleviku-mina ise, ilma mingi mäluta nagu mul kombeks. Praegugi juba loen vahel ja naeran vanu blogipostitusi. Margit alles meenutas ükspäev, et olime Venemaal käinud rongiga, kahekesi.. plikadena. Ütles, et kustumatu mälestus. Noh.. mina ei mäleta mitte kui midagi tervest üritusest. Mitte kui midagi. Mul on kustuvaid mälestusi terve rodu. :)

Väljas oli igatahes päris tore... huilgasime küll bändile ja naersime kõige peale, suu ja põselihased valutasid pärast mitu päeva. :D Üks mees tantsis ainult peaga. Ja siis üks teine seisis liikumatult nagu kivikuju, jälgisin teda, sest ma ükskord märkasin, et talle lugu väga meeldib ja siis selle koha peal, kus lugu “rokkima hakkas” nagu Beavis ja Butthead oleks öelnud, siis ta ei suutnud enam vastu panna ja järsku tõstis käe külje peale hoogsalt. :D See oligi tants. Ahaha, ma ütlesin Margitile, et jälgi, ja siis kui kutt mingi kolmanda laulu ajal järsku käe külje peale lõi, siis Margit hakkas nii hirmsasti naerma, et pidi pikali kukkuma. :D
Ahaha, ja üks mees (kusjuures, ma pärast tshekkisin guest listi ja tuli välja, et täiega andekas tüüp, kunstnik) tantsis maru naljakalt, nagu kingad ees niimoodi... nagu suusasammu tegi ettepoole või... suskas nagu kinganinadega siiasinna tantsides ja siis ma kommenteerisin jälle Margitile kõrva, et kas ta seda filmi mäletab, kus Jackie Chanil oli see ülikond, mis teda juhtis... et sel kutil on jalanõud, mis ise tantsivad, kutt lehvib ainult järel. :D Väga stiilne ja erispidine tegelikult. Mulle õudsalt meeldivad kõik need inimesed, kes kuidagipidi huvitavad on. Ja naljakad inimesed, neid lihtsalt peab armastama.. päriselt.

Haha, me Margitiga oleme nagu need Monty Pythoni kusik-maratoonarid, mäletad, Silly Olympics klipist. Me ka samamoodi suhtleme, ja siis aegajalt üks või teine vajub kuskile nurka kossdi magama, ja ärkab jälle, räägime edasi ja siis mauhti teine vajub kuskile tagavasakule ära norinal. :D
Eile alles vajusin ära poole jutu pealt ja pärast vaatan, ta oli küsinud, et "jäid magama?" nagu see oleks kõige enesestmõistetavam asi maailmas. Ja nüüd täna kirjutame, kirjutame, järsku jääb vaikseks. Ma kohe teadsin, et ta jäi magama. :D
Nooremana tahtsime/jõudsime ikka laused lõpuni kirjutada... :D




Naljakas on see, kuidas sa vanemaks (haha, ma kirjutasin enne "vanaks" ja siis läksin tagasi ja parandasin :D ) jäädes hakkad end tahtmatult saboteerima. Näiteks... noh.. nooremana ei olnud mul kordagi sellist olukorda, et ma oleks mööda tänavat minnes järsku mõelnud, et "jumala eest, kas mul suu on kinni või lahti," või "kus mu käed on."
Aga mida vanemaks saad, seda rohkem mõtled, elad ennekõike sissepoole, eks. Ja siis unustad sellise tühise asja nagu kere ära lihtsalt. Aeg-ajalt tuleb järsku meelde, ja siis pingutad üle.
Kõnnid ja pingutad lõualihaseid ja kroogid hoolsalt suud kokku, et huuled üle õla ei lehviks, kui mõttesse peaks vajuma... nii need kortsud tulevadki. :)

Kusjuures, haha, täna sain lõpuks ometi teada, miks ma nii põrund olen. Mingi random lehe reklaam oli hommikul putka külge kleebitud, ja seal kirjutati suurte tähtedega, et "magamata öö on võrdne peapõrutusega."
D'uh.
Ja jällegi, vanurid on pidevalt ilgelt vara hommikul juba üleval, sest nad ei suuda magada... huvitav, kas siis vananeks aeglasemalt, kui unerohtu võtaks öösiti?
Või kas mu prillipoepeegli idee läheks müügiks... Prillipoes on selline jama alati, et kui sa tahad näha, kas uued prilliraamid sobivad, siis võtad enda vanad eest ära, paned uued klaasid ette ja nendid fakti, et mitte essugi ei näe. :D Astud ettepoole ja kobad peeglit.. :D Masendav noh. Aga kui neil oleks selline... peegel, mis läheks nagu lainetades edasi, st seal oleks nagu suurendus sees juba. (Prillikanguskate noh. :D) Iga järgnev 15 senti on kangem. Siis paneks lihtsalt uue tavaklaasidega prilli ette ja liiguks mööda peegelseina edasi kuni jõuaks selle osani, millega näed ka.
Aga noh... ma pole seda just läbi mõelnud, ega uurind, kuidas see asi tegelikult töötaks, pealegi oleks see vist liiga kitsas kasutusala... :) Noh, misiganes. Kes tahab, uurigu edasi. :)
Nagu see zhelatiinipakitud mesi, mida kunagi mõtlesin... Noh, ei pea olema zhelatiin, aga mingi selline materjal, mis sulab ära kuumas vees, aga pole kahjulik. Igatahes oleks palju mõnusam mett tee sisse panna nii. Kui ei mäkerdaks lauda ja käsi ära selle käigus. :)
Võiks ju muidugi õppida vähem kobakäpp olema, aga.. ahaha, ma kirjutasin kopakäpp algul. :D

Joosep mõtles ju muide välja saapad, mille kontsa sees oleks iselaadiv patarei, et kui kõnnid, siis see vajutamine ja liikumine laeb patakaid. Mu arust idee on väga nummi, aga kahjuks pole mul patakate tööpõhimõtetest mitte mingisugust aimu, nii et... las siis see idee ka jääb siia. Ehk kunagi avastan ja meenutan Joosepile. Kui ta juba vanem ja targem on. :)

Pilt vahutas just raadios mingist artiklist, kuhu oli kirjutet, et lastega mehed saavad rohkem palka. Ja siis eri teooriad, et miks nii on. Pilt pakkus, et need rabelevadki, et saada võimalikult palju, sest peavad peret toitma. Ma näen hoopis teisiti. Kui inimene õpib igast asjast, mis ta elus toimub või ette tuleb, siis lapsesaamine ja -kasvatamine on ikka päris raske, st. informatiivne. Ja sellega õpib absoluutselt kõike. :D Kannatlikkust, rahulikkust, ennast õpib tundma, teistega arvestama, aega planeerima, ja see on kõigest tilluke osa kogu sellest.. andmebaasist.
(Hahahaha, praegu ta loeb ette mingi lühikese mehe kirja, et naised teda ei taha , ehkki ta muidu on väga tore mees oma jutu järgi, aga ta loeb sellise.. vaikse kogemata-pervohäälega, see ajab nii naerma. :D Ta tegelikult üritab viisaka ja toreda mehe häält teha, aga ei tule eriti välja.
Teemasse - sel mehel on raudselt midagi muud viga, käib kindlasti riides nagu härjapõlvlane või midagi. Lühike kasv pole küll mingi takistus, võib-olla ainult mingite 180sendiste noorte ajudeta beibede puhul. Ma tean mitut lühikest meest, kes on friggin hotid.)

Paksud mehed samamoodi, kusjuures. Mul vanasti oli bussis üks täitsa trullakas tüüp, aga selline... ma ei oska öelda, hea inimese näoga. :D Ja siuke stiilne. Täitsa meeldis mulle.
Täna nägin ühte, kel oli mantel seljas, ja ma vahtisin neid õlgu tagantvaates koguaeg. Ja tal oli mingi sada asja, millel kõigil olid need... kuidas see eesti keeles ongi.. buckle inglise keeles. Pannal? (Haa, nali.) Igatahes, see millegipärast
klikkis ära kuidagi. :D Pole aimugi, mis sadomaso alateadvus mul olla võib. :D Või äkki olen salaalpinist.

Ma postin ära selle blogi, missiis, et poolik ja hüplev, te olete enivei harjunud. Eks ma homme õhtul siis timmin ja postin selle teise poole kah millalgi ära. Täitsa sassis järjekorras tuleb nüüd igasugu kraami:

Uff, see Ukraina teema hetkel... ma lähen nii põlema sellest, et väldin. Samamoodi nagu Estonia teatrit, ma vaatan tihti mujale sealt mööda sõites, sest ma näen seal endiselt ühte meest seismas ja see on lihtsalt liiga.. palju. Mida ma saan teha, on jagada infot sellest jubedusest, ja loota, et mõni selline, kes ei ole munajoodik, märkab. Sest ma lähen küll mõtetes sügavuti kaasa, aga... ma ei taha tegelikult sellele kõigele mõelda. Keskmine inimene, ma olen omaenese tillukestes lollides poolmuredes nii
sees, et mul on raske sealt välja murda ja näha teisi inimesi võitlemas oma elu ja saatuse eest. Ma olen mömm. :( Ma ei taha nutta, nagu eelmises postituseski ütlesin, mida see muudab, mitte kui fkn midagi.
Kui see teema alguses mu kõrvu jõudis, siis lugesin ühest ameerika netilehest kommentaare. Always a smart move, eh? *viril naeratus* Seal suured mehed, ilmselt keskmisest jõukamad ja haritumad ameeriklased, üritasid teha ühele ukrainlannale selgeks, et mis sa räägid, et inimõigused ja ahistamine.. teil on väga hea praegu Venemaa alla jääda, sest mis teist muidu saaks. Oleksite täitsa omaette ja mahajäetud ilma suure Venemaata. Sa oled ilus naine, saad palju ilusaid tütreid ja ei pea oma pead üldse vaevamagi nende praeguste väikeste poliitiliste nääklustega.
Mul hakkas kõrvadest tossu tulema seda lugedes... esiteks.. see, mida patronizing’uks nimetakse, on üks parimaid ja kiiremaid meetodeid, kuidas mind vihale ajada. Aga... sa vana lollakas patsutad enda ees olevale ja abipaluvale naisele pea peale ja ütled, et no aga see on ju väga hea, et sind praegu vägistatakse, see ju tähendab, et veel ei tapeta. Ära rapsi, ära rüsele... sul on kõik ju hästi!
Ma olin poole viieni üleval sel öösel, ehkki lugesin seda kuskil enne keskööd. Ma ei vastanud neile meestele, sest õnneks tuli sinna kiirelt mitmeid palju rahulikumaid inimesi nende silmi avama.. no ja siis veel lolle, eksole. :) Aga see lihtsalt tõmbas seesmiselt mootori nii käima, et...

Samamoodi oli mul siis, kui Paul Walker, see näitleja, surma sai. Wtf populaarsust hakati sellega koguma, et "no mind küll ei koti" või "sada Aafrika last nälgis samal ajal surnuks."
Laa-di-daa küll eksole, sind ja su õilsat südant, et suuremate laibakoguste üle rohkem kurvastad. Ma hakkan ka mõõtma pisarate koguseid, et üle või alla ei jääks päevaskoorile.
Mõned lihtsalt lähevad rohkem korda. Walkeriga on kusjuures kummaline lugu, ma tegelikult ei ole ta fänn selle loogilises mõttes, ma isegi ei tea temast eriti midagi. Aga kunagi lugesin mingeid materjale ja ta tundus nii positiivne ja heasüdamlik.. Ja midagi oli nagu veel, ma ei saanudki täpselt aru. Ehk oleme mõnes varasemas elus kohtunud või midagi.
Igatahes läks jube valusalt korda, kui ta surma sai. Ehk kunagi saan seosest aru.

Muide, küss. Kas te Hurt Locker’it olete näinud? See sõjafilm. Sellega on mul samasugune side. Nad ei nämmuta oma pointi ette, vist isegi ei vihja sellele. Ent ometi saad filmi lõpuks aru, miks sõdurid on sõdurid. Väga hea film seega, sest mul on selle arusaamisega raskusi olnud eluaeg.
Tegelikult ei saa isegi aru, sest see lõpp on täpselt selline, et tekib tunne. Mõistmine. Aga sõnadesse ei oska ma seda veel panna. Ehk on minu oskamatus lihtsalt. :)

Uff... Alender laulab raadios. Eesti muld ja Eesti süda, kes neid suudaks lahuta.
Vesi, ilmselt. Soome laht? :( Masendav.

Ja Mania-mees on ka masendav jälle, luges ette mingi uudise sellest, kuidas kuskil krt-teab-kus oli mingit eesti naist hakanud ahistama keegi nigeerlane, helistama koguaeg ja mingeid sekssõnumeid saatma ja nii edasi. Ja et “hakati uurima, ja selgus, et ahhaaa! see naine oli ise andnud talle oma telefoninumbri!”
Pfft, nigeerlasele andis ISE oma telefoninumbri, paras siis, kui ahistama hakati.
Või nagu mu ema aastatetagune filmijärgne hittlause: “Aga ta polnud üldse mõrvari nägu!”

--

http://www.mymodernmet.com/profiles/blogs/chino-otsuka-imagine-finding-me

Sellise asja leidsin netist ÕV-d kergstalkides, ehk vaadates, mida ta kommis. No wirries, ÕV, ma kergstalkin peaaegu kõiki maailma inimesi. :D Kõik on põnevad. Välja arvatud need, kes ei ole.
Igatahes, kummaline naine. Ta nagu ei suhestu iseendaga üldse. Võõras endale. Või kuidas sulle tundub?

--

Euroürituse esimene osa oli seekord päris tore, ükski laul ei ajanud päris vihaseks. :D Kõik olid täitsa sellised.. toredad. Lemmikud oli alltoodud Super Hot Cosmos Blues Band ja Wilhelm, ehkki Wilhelmi laul mulle eelkuulamisel ei meeldinud, laval hakkas alles elama. (Ja teisest osast meeldis mulle tunduvalt vähem laule, olgu siia vahele öeldud, lemmik oli Miamee.)
Enivei, Nevesise laulja hääl sobib mu kõrvaehitusega ilmselt üleüldse, ja see laul... kohe kui algas, mõtlesin, et uu, nagu tiiger pappkastis. (Kusjuures, ma nii armastan nüüd seda väljendit, et kirjutan kunagi sellise nimega raamatu, raisk.. :D )
Selline... noh.. nagu ärritunud inimesega naljatamine, mõistad. Või tülinorimine, kui märkad liiga hilja, et teisel on mingi pagana karatevöö peal ja üritad siis "nägu päästes" (pun intended) sujuvalt aina vaiksemaks jääda, et teise kannatus ei katkeks. :D Kui tunnetad, et teine on tugevam või ohtlikum kui paistab. Seda laulu ka kuulad ja mõtled, et okeeei... ja ülejärgmisel päeval taipad, et ümised seda omaette juba pikemat aega. Ja siis lähed netti ja kuulad seda 50 korda järjest. :D Tõsilugu.
(Huvitav, kas see laulutegelane on kuskil pikemalt ka välja kirjutatud või miks mulle tundub selline.. põhjapanev..)
Igatahes... ole ettevaatlik. :)



--

Tööl olen üksi nüüd kolm nädalat peaaegu, bossid on puhkusel. Hea rahulik, aga väsitav. Silmad jooksevad vett koguaeg. Ja pakid viin ka ise ära, enne ja peale tööd. Boss käskis küll postiga saata, aga... see on nii kallis. Ja pole veel ühtegi nii kauget kohta olnud, et peaks posti panema. :) Ja no, mõned asuvad nii lähedal, et sõidavad ise kümme korda päevas mööda.. neilt küsin alati enne, et ehk nad tuleks ise, kui vähegi võimalik.
Ühele kliendile rääkisin eile, et meil pole hetkel autojuhti, aga kui te ise ehk siit kasvõi mööda sõidate, siis ei pea peatumagi, ma tulen majast välja ja annan kauba otse tänaval üle.. või noh.. KORRAKS ikka peab peatuma.
Ta turtsatas muidugi. Ennast ajas ka naerma, kujutasin selgelt ette, kuidas ma tal sõidu pealt kilekoti läbi küljeakna sisse virutan nagu pesapalliäss..

--
ma kommisin mingit person of interesti asja a la reese is awesome ja siis järgmisel päeval vaatan, et john reese on vastanud, tuli notification :D
raisk ta on küll täitsa väljamõeldis eks, aga siuke tuline jutt käis läbi kere!
ahaha
keegi tegi temanimelise konto ja seal on pildid ja värgid ja nii, ja siis oli mulle thank you öelnud
aga see esimene hetk oli nii super
vananaise rõõmud
--

M says: ma ootan ka kohtumist diivani ja mr reesega :D
L says: Mõtle, kui mr.Reese ja diivan oleksid üks ja seesama..
*nohiseb õndsalt*
Ma ei tõusekski enam püsti. :D
M says: usun :D varsti saad töölt minema tormata :D äkki ootab üllatus ees :D
L says: :D Jah, mööbel on ära viidud ja mingi vanamees lamab põrandal.
:D No kui tõesti mr Reese oleks, siis ei pahandakski.

--

Eile sattusin Person of Interesti lehel parimale kommentaarile :D Üks oli sinna kirjutanud, et "Person of Internet is the best show ever!"
:D Ohmu.


"Ühes USA lennujaamas puhkes paanika kui kaks eestlast juhuslikult kohtusid.
"TERE RISTO!", hõikas üks teisele."

L says: ma söön nii kõva pirni, et mulle hakkab vaikselt tunduma, et ta on puust
M says: :D


Haa, tsheki testi vastust, nii ongi.
Result: Scopophobia (or fear of being looked at)
You take shy to a whole new level. You feel the weight of judgment in other people's glances. Your body language criminally betrays your sensory pleasure when smelling or tasting. Eating something potentially messy in public would be torture, considering the high risk for stains or smears. Your clothing is your last line of defense against the horror of public nudity. There are medications that could help.
--


Nädalalõpus peab Joosep kirjutama luuletuse Minu sõber, luuletustevõistlusele. Ma juba mitu päeva ootan, et ta küsiks õpetajalt, kas see peab ilmtingimata mõne klassikaaslase kohta olema. Igav oleks klassikaaslastest teha, ja selline... riskantne. :) Joosep on liiga emotsionaalne, ja ehk need luuletused talletatakse kuskile, pärast on elu lõpuni kuskil seina peal mingi tema liigemotsionaalne või –isiklik pahvakas. Parem on asja huumoriga võtta. Kooliminnes arutasime seda, ta pakkus välja, et kirjutab koiliblikast. Et näris padja sisse südamekujulise augu. :D Hihii.
Oh, mul on nii hea meel, et ta olemas on. :) Ja et ta just tema on... ma kirjutasin sulle, eks, et naise ja mehe peale kokku on 64 billion erinevat geenikomplekti variatsiooni ehk last. Täielik jackpot, et just Joosep tuli. :)

--

Hah, Joosep helistas ja ütles, et ta võitiski sel luuletusevärgil, nüüd peab lavale minema peast seda koiluuletust lugema. :D Oli väga uhke ja väga nördinud. :D
(Aga sai ilusti hakkama, hilisem märge.)

--

Ahjaa, eile Joosep rääkis, kuidas õpetaja tegi neile tähelepaneliku lugeja testi. Kõigepealt pidid lugema instruktsioonid korralikult läbi. Need olid umbes siuksed, peast ei mäleta täpselt:
1. Tõuse püsti ja tee tiir ümber oma laua.
2. Mine ja kirjuta tahvlile üks sõna, mis vastab küsimusele "mida teeb?"
3. Laula kõva häälega üks laul.
4. Kirjuta vihikusse esimene salm luuletusest, mis asub õpikus lk.45
ja jooni alla tegusõnad.
5. Täida ainult ülesanne number 4.

Ma ei suuda isegi ette kujutada, kui raske pidi õpetajal olema seal tiirutamise, tahvli ette trügimise ja üksteisest üle jorutamise keskel tõsise näoga olla... :D Mitte keegi polnud tähelepanelik lugeja.
Õpetaja peale olid kurjad pärast, ahaha. :D

--

Uuuuf, tööl on mõnel päeval nii rabavalt igav... Keegi ei kirjuta mulle!
Margitid käisid ju mõlemad ühel ja samal päeval tööintervjuul ja said mõlemad tööle ja nüüd mul pole enam kellegagi rääkida. :D Varsti lähen hulluks.

Mulle anti käsklus kätte mõmmile kampsun kududa, seega ostsin siis tööletulles lõnga ja asun varrastele tuld andma.. Ta armastab oma mõmmit täitsa meeletult. :) See on tal sünnist saadik olnud, igavene kulunud ja kahvatund, väiksena kui ta kurb oli või miski muu mure, siis ta nuttis alati sinna sisse, ta lootis, et pisarad äratavad mõmmi ellu. Tassis teda kaasa alati igale poole, lasteaeda ja kinno ja... siiamaani paneb mõmmile teki peale, kui ise vara ärkama peab ja kooli tormama. Väike Joosep. =)

Tal on täna raske koolipäev, kuus tundi, eesti keeles on kontrolltöö (tegusõnade ja sulghäälikute peale,) ja muusikas tulevad neile sinna mingid külalised kuskilt koorist, kes käsivad kõigil seda lolli
Leopoldilaulu laulda ja siis valivad osad vist kuskile.. ma ei saanudki ta jutust aru, mis toimub, aga kõlas üsna õudsalt, ta kardab hirmsasti. Ma muidugi laulsin talle seda laulu ette nagu vana mees sada korda, noh, et talle jääks samamoodi pähe nagu mulle. :D Tead küll, Hea sõbra jaoks on valla, mu uksed ja mu hing, mu silmad, ning mu kõrvad ning mu perekonnaring.... kui tahad, tule alati, ma ootan, uksed avali, või lenda, lenda kasvõi läbi teeeeleeeekaaanaaaliii. :D
Ma võin edasi ka panna, täiega peas on. Igatahes, ma tegin selle nagu.. naljakaks lauldes, rõhutasin neid naljakaid kohti, nii et õhtuks tundus, et ta juba ei karda seda enam laulda.. aga noh, eks pärast siis kuuleb, kuidas läks. Suurem asi esineja ta pole, põeb hirmsasti... aga samas kipub alati ikka etteritta. :D Teatris ka, kui käisime, siis seal olid Nublus need tuletõrjujad, ja küsisid siis saalist laste käest igasugu küsimusi, ja Joosep ka kohe tõusis püsti ja vastas kõigele ja.. Jube asjalik. :) Nunnunaator.

Muusikaõps on vist ainus õps, kes mulle ei meeldi... tal ongi ainult kolm õpetajat praegu, klassijuhataja, musaõps ja usundiõpetuse õps. Haa, las ma räägin usundiõpetuse õpetajast, Joosep
alles hiljuti rääkis, et neil oli teemaks olnud vaesus ja rikkus. Ja kuula nüüd, sellise lükke tegi õpetaja, kes on õppinud justkui igasugu psühholoogiaid ja õppetrikke ja värke... ehk kel peaks justkui aju
peas olema: "Nii lapsed, nüüd need, kes on rikkad, lähevad klassi etteotsa, ja need, kes on vaesed, lähevad klassi tahaotsa."
...
Mul käed tõmbusid rusikasse ja lõug vajus vaibale, kui kuulsin. Joosep rääkiski sellest ainult seetõttu, et tal tekkis paha tunne sellega seoses, tunnistas, et "ma ei tahtnud neile öelda, et me vaesed oleme,
hakatakse veel narrima... ma läksin ikka klassi ette..."
(Sel hetkel mul kees kõik sees... aga siis ta rääkis edasi, õpetaja oli pärast siis nad kõik ikka sinna klassi ette viinud ja seletanud, et nad on tegelikult kõik rikkad, sest neil kõigil on asju, mis nad rikkaks teevad, et ega ainult raha ei ole kõige tähtsam. Noh, et kõigil emad-isad armastavad ja katused on peakohal ja süüa ja mänguasju saab ja.. Ainult selletõttu ei ole selle õpetaja pea mul
praegu kamina kohal, mõistsin, et ta tegelikult tahtis ikkagi head... Põrguteed ollagi ju heade kavatsusetega sillutatud. Aga... ta oleks ju saanud seda asja teistpidi ajada, tõepoolest...
Mõtle, mis tunne neile lastele südamesse jääb, kes end vaeseks tunnistasid... neil oleks nagu elu lõpuni märk küljes, seesmiselt, isegi kui veab ja ei hakata narrima..) Ohjah..

--

Margit nägi siin vahepeal koguaeg paljaid mehi unes, nüüd, lõpuks ometi paljad mehed kolisid mulle üle. Nägin igast kammajaad muidu, aga lõpus olid filmivõtted ja sada paljast inimest kahlasid kõik kaelani vees, mis läbigi ei paistnud, nii must ja rõve. Väga vastik... ja ilgelt häiris, et vesi läbi ei paista. :D

Bussis oli kah jälle üks... maitsev. Istusime vastastikku, enne mahaminemist ma keerasin meelega põlved tema poole. (See pidavat sümpaatiat näitama, ma ei tea küll, kas ta teab ka seda. :D )
Ma kahjuks mingiks muuks sümpaatianäitamiseks valmis veel pole. :D
Eriti kui arvestada, et ma nägin välja nagu astronaut. Ja ta pole vist eestlane ka.

Õumaigaad, kui vanaks Madonna on jäänud... just nägin delfis pildiga uudist temast..
Vananemine toimubki vist niimoodi, et ükshommik ärkad ise küll üles, aga nägu jääbki alla põlvi.

Täna oli NII võrratu taevas omikul, ma jäin bussist maha ja sõitsin trolliga, jumala tühi oli, ja vahtisin terve aja aknast välja... NII ilus.. ja siis peas mõtlesin igasugu asju ja hell inspiratsioon ja selline.. üleüldine heldimus kõige suhtes tekkis. :D Ja siis jõudsin töö juurde ja isa ja Blong olid kahekesi siin, istusid mornilt vaikides laua taga, üks oma tahvelarvutiga ja teine nina mopsis ja... nagu must auk. :D
Mul inspiratsioon vajus kuidagi.. longu. :D Kirjutasin üles küll paari sõnaga mõtted, aga järsku tundus see jube mannetu ja lapsik.
No küll tuleb tagasi, mul alati tuleb. :)

--

Helistasin ja ütlesin arstiaja ka ära (arstiõde oli nii tänulik, huvitav, kas tavaliselt ei helistata, kui kohale ei minda?), tundub, et see rohi tõepoolest funktsib, sest enam pole nii jube olla kui enne. Ja no mida ma sinna niisama siis ikka lähen. Kui soojemaks läheb, siis käin ehk annan vereproovi, et vaadaku, mis seal seespool teoksil. Aga muidu pole ju mõtet minna.. et ütlen et oli, aga nüüd enam pole. :D Ehk kellegil teisel on suurem/kiirem häda.

Kroonikas on hea intervjuu Taavi Eelmaaga, ta hakkas mulle kohe meeldima. Hästi ettevalmistatud küsimused on kah talle, ehk see intervjueerija teadis, et ta siuke napisõnaline on. :D Aga seal küsib et naljakas, et sa nii kinnine oled, samas oled sa eesti näitlejatest kõige rohkem alasti laval olnud.
Ja Taavi siis vastab, et no mulle on hing natuke olulisem kui perse.
:D
Ajas naerma.
Ahahahaha, Joosep helistas ja rääkis, et nad olid sõbraga kollast lund välja kaevanud. :D Ahaha.
Viskas toru ära vihastades, kui ma ütlesin, et see oli koerapiss. :D

Kõige külmemate ilmadega lähevad nad koolis kelgutama... ja Joosep unustas kelgu koju. :D No loodame, et
Mirjam laenab vahepeal enda kelku. Mirjam oli talle öelnud, et ta meeldib talle, missiis, et ta natuke nohik on. :D
Joosep vastas, et jah, nohikud on targad.
:D

Kui ma peaks kunagi Kaalujälgijate kokkusaamisele minema, siis panen siukse kampsiku selga.
http://mrgugumissgo.bigcartel.com/product/hamburger-sweater

Mu unes oli... no.. üks uni oli siuke, et nagu oleksime istunud mingi seltskonnaga, Katit mäletan ainsana, ja leppisime kokku mingis uues heategevusprojektis, et teeme ära jah. Siuke positiivne pealehakkamine oli, nii mõnus.
Siis teises unes olin ma Pääsküla tänavatel ja jälitasin mingit naist, ma ei tea miks. :D Ja ta läks mööda tänavat, siuke mõnus sume suveöö oli, hästi soe ja tähistaevas ja värki. Ja siis ta kõndis nagu järjest
kergemini ja lõpuks seisis ühe varba peal ja nagu libises mööda maad edasi. :D Ja ma tegin siis sama, lõin aga käed laiali nagu Titanicus ja libisesin niimoodi ühe varba peal edasi mööda maad, hella vihinaga.
Nagu lendasime poolenisti või.. ma ei saanudki aru. Ja siis ma läksin siukse ajuga, et jõudsin talle liiga lähedale ja ta märkas mind, aga ta ei pannud üldse pahaks, vastupidi nagu.. et saime sõpsideks ja
lendasime kahekesi edasi. Kaks imelikku. :D
ja siis kolmas uni oli Mustamäel, et vaatasin hommikul aknast välja, ka suvi oli, ja jõhker üleujutus. Natukene paistis maad ka sealt linnapoolsest majaotsast, ja üks vana sõps Kl*** oli seal akna all, tahtis midagi rääkida või niisama joriseda. Aga ma ei viitsind, ja siis ütlesin, et ma kirjutan sulle kirja. :D Ahaha. Hakkasin kirjutama ka, tuli üks täisleht a4 ja siis sinna külge klammerdasin kirja alguse, mis oli sellisele... ärarebitud paberitükile kirjutatud. :D
Aga õues oli siuke põlveni vesi umber igalpool ja kõik kohad olid koeri täis, ja neil kõigil oli nii hea meel selle vee üle, hüppasid ja kargasid ja pritsisid üksteist.. :D

Ma võitsin vahepeal oma raamatulugemisprogrammis raamatu nimega "Lingvistiline mets." :D Kõlab väga sobivalt, ma müttan seal metsas alatasa.
Kirjutan ühe tsitaadi ka:
"Räägitakse, et täiuslik elamise tunne on selline, mida kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk."
V.Mikita "Lingvistiline mets."
Fkn awesome, ma ütlen. Just nii ongi. Mulle meeldib eriti see mõõk, just puust.. need oleks nagu su mõtted ja tahtmised ja sõnad, mis tahavad välja veel tulla, su plaanid.
Ma pole jõudnud seda raamatut veel päris läbi lugeda, nii nagu peaks, nii et ilmselt ma kirjutan sellest hiljem. Üleüldse peaks vist jagama kogu seda raamatuemotsiooniuputust, mis mu elus hetkel on, veel pole etteantud nimekirjast ühtegi jama raamatut suutnud leida, kõik on supervinged. Ja mitte ainult sellepärast, et mulle üleüldse meeldivad pea kõik asjad. :D

Joosep vihastas ükspäev mu peale ja ütles solvates: "Giraffe!"
Ma naersin ja küsisin, et miks just kaelkirjak. Joosep: "Because you're higher than a dog."
:D

Ja lõppu boonuseks sulatõde üks törts. :D

6. HUMAN: Why do people that act religious think their works are better then the people who just do good deeds to make the world better?
GOD: Because they view themselves as smarter than you. You’re just a gullible simpleton who does good deeds just for the ‘glory’ of being virtuous. They’re getting an eternity in Heaven out of the deal, sucker.

Surelikkus

See on nii õudne, ainult hetk. Elu on õudne kõigi oma võimaluste ja krampidega. Ja mis vahet sellel on, maailma ajaloos, kui ma nutan, mitte midagi. Lihtsalt jubedalt vihale ajab, et see tilluke ajakübe, mis mulle on antud... ja ma ei oska ikka veel elada.