Siga rukkis

Heips. Ma olen endiselt elus ja kõrvuni armund, kirjutan tasapisi oma ogaraid lookesi ja siblin ringi. Juhuks kui keegi muretses. :)
Käisin esimest korda Haapsalus American Beauty Car show'l, oli väga khuul. Nii palju ilusaid autosid, mulle õudsalt meeldivad need vanaaegsed, eriti sellised ümmargused ja selle... ee... teate küll, kus esiratta kohal on see kumer värk ja siis see läheb üle astmelauaks auto küljel.
Kui ma laps olin, siis meil oli vist millalgi selline auto õue peal ja me ronisime seal ringi ja vajutasime kõiki nuppe, keerasime rooli ja ketrasime aknaklaase üles ja alla... Kust selline auto sinna sai, pole aimugi, peaks isalt küsima. (Isa käis täna siin tööl, lonkas ja ütles, et oli kirvega jalga löönud. Arsti juurde muidugi ei läinud, kui verekaotusest külm juba hakkas, siis istus lihtsalt teki all. :D Meil on see kõvapealisus perekondlik trend.)

Igatahes... väga lahe oli autos ööbida, Mr.X-il on suur usa auto, niigi diivanilaadsed istmed käivad alla igatepidi, magad nagu kodus voodis. Kui teised pralletasid, siis hiilisin vahepeal sinna piiskopilinnuse maaalusesse muuseumi, nii põnev. Käisin kirikus ka, nuusutasin krohvilõhna ja istusin libedale külmale pingile... noh, et ehk kirjutan mõnda juttu kunagi kiriku sisse. :D (Kirjanikud ei tunne kunagi midagi erapooletult, ütles kunagi keegi. Kõik kasutatakse millekski ära. Ka kõige masendavamal hetkel oma elust mõtlevad nad, oh, see on hea, selle jätan meelde ja kirjutan kuskile sisse. :D Miski poleks nagu lõpuni siiras ja vahetu. Tegelikult on ikka, aga... taksomeeter tiksub. :D Seepärast tunnengi, et küllap ma siis ikka olen kirjanik... ehkki viimasel ajal kipub ajusisene prügiauto jälle tuututama, et miks sa üldse vaevud midagi kirjutama, see on kõik hale pask. Olen üritanud paar korda Mr.X-ile seletada, kuidas see masekavärk töötab, aga ta on liiga päikseline loomus, ta ei taba üldse ära. Kodus panen ühe lingi siia vahele, seal oli ideaalselt ära seletatud, kuidas asi käib. Prügiautot on ilgelt raske vaigistada. Ehkki mul on õnneks selline päikseline tüüp abiks, kes kallistab nii kõvasti, et kõrvakuulmine kaob. :D No ja kuna ma tegelikult ronisin august juba jupp aega tagasi omade jõududega välja, nüüd kukun ikka aegajalt mõnda kanalisatsiooniauku sisse, aga tean, et saan varsti jälle välja. See teadmine on nii suur samm edasi.. :) )

http://bpdfamily.com/bpdresources/nk_a112.htm

Kirikutes on see värk, et almusekastid on. Ja ma ei saa sealt kuidagi niisama mööduda, kristlased on süümekatetekitajad ja needusepanijad teadupärast (no on jäänud selline hirmus mulje, sorri, Jeesus, kes sa olid kindlasti täitsa lahe säga, su jüngrid lihtsalt keerasid asja pekki,) nii et ma iga kord kirikutesse sattudes ikka suskan neile poolvastutahtmist väikse nutsu. Noh, kasvõi niisama siis, selle atmosfääri säilitamiseks. Majapidamisrahaks. :D
Mulle meeldiks mõelda, et kirikusse võib sisse astuda ja siis istuda omaette kuskil taga ja mõelda omi mõtteid, ilma et keegi ärgitama tuleks või lääge marmelaadina pähe määrima jeesuslapsukesi. Et on selline... universaalse ajubasseini ja kosmosetoru koht. :D Mitte rahapumpamis- ja võimukehtestamisjaam. Aga kes teab. Mulle lihtsalt meeldib nii mõelda. :)

Mul on üks uus tuttav, kes kohtudes hakkab alati mind "kasvatama," st kõikvõimalikke sügavmõttelisi õpetussõnu jagama ja targutama. (FB-s on mul ka paar sellist tuttavat, puhas horror, ma ütlen, teate küll neid pilte, mida nad jagavad. :D Ja just seetõttu, et nad ise kohe üldse seda joont ei jälgi, ainult räägivad, et nii peab.)
Peale selle, et selline käitumine niisama kaki keema ajab, paneb see ka mõtlema, kui erinevad me oleme. Neil, kes oma sõnade kohaselt on mingil salapärasel "teel," on ilmselgelt hoopis teine elumõte kui mul. Ja noh, küllap ongi inimestel erinevad eluülesanded, karma kohaselt või niisama... leninlikel õppepõhjustel, ma arvan. :) See ei tee ju ühtesid tähtsateks ja teisi niisama jalus tolgendajateks. Küll aga võivad tekkida väiksemad või suuremad hõõrumised arusaamistes. :) Meil ei tekkinud, ma ei näinud põhjust. Küll ta jõuab ise endale vajalike arusaamisteni, varem või hiljem. Leplikkus tuleb tavaliselt koos kogemustega.
Igatahes... kui rääkisin oma viimasest südantpitsitavast kogemusest Mustamäe ennenägematult pikaks kasvanud muru, lõpuks saabunud niidukimeeste ja siilipoegadega, siis öeldi, et ma peaksin õppima ütlema "ei."
Ma ei teagi, miks ma peaksin seda õppima... Ehk ta mõtles, et ma kahetsen. Aga selliseid asju ju ei kahetseta, kahetsetakse seda, kui midagi ei tee. "Ei" oskan ma vabalt öelda, iga kell. :)

Täna hommikul helistati mulle ja öeldi, et kahjuks see ainus ellujäänud siilike siiski ei vedanud välja. Aga ta sai vähemalt võimaluse... Ja minu arust on väga oluline, et ta ei surnud mahajäetuna ja kartes.
Ehkki samas on natukene... vaata, kunagi ei tea, eks. Tee põrgusse olevat sillutatud heade kavatsustega, äkki oleksin ma ise suutnud ta siiski kuidagi... isiklikuma lähenemisega elule poputada.
Ta oli nii armas, Rosina moodi natuke, naerusuuga.

(Ja siin paar päeva hiljem leidsin ma õue pealt surnud linnupoja. Miks mina olen alati see, kes leiab... Pärast süda valutab hirmus pikalt. Aga noh... ju siis oli mul see au. Väike armas linnupoeg, pehme kael kortsus ja nahaga kaetud tiivaköndid, polnud veel sulgesidki.. Lebas keset kõnniteed. Kügelesin seal juures tükk aega, mõtlesin, et mida ma nüüd tegema peaksin. Rosin on õnneks nii hea koer, ta ainult nuusutas korraks ja läks kohe edasi, omi asju ajama. Mitte nagu vana hea hundikoer Reku mu lapsepõlvest, kes nätsutas kõiki surnud loomi natuke, maitse mõttes.
Lõpuks võtsin eemalt kaks suurt kortslehe moodi asja ja tõstsin linnupoja teelt kõrvale, puu alla. Panin lehed talle peale, ehkki küllap keegi ta enivei ära sööb, loodus on nomnomnom. Aga ei tahtnud, et ta sinna keset teed jääb, mõni tuleb, nina püsti ja märkab alles pealeastudes ja siis piinleb elu lõpuni süümekates, et ehk lind oli enne elus.)

Sulud oli jälle... nojah. Kirjutaks raamatu, mille sees oleks sulgudes veel mõned raamatud. :D Igatahes...
Mr.X ütleb, et ma ei tohiks kõike enda kanda võtta, et ma saan ainult lükata asju paremuse poole, aga ma ei saa olla vastutav terve maailma eest. Ja ma saan temast täiesti aru. Aga ma armastan teda, sest ta helistas mulle, kui ma keset linna seisin järjekordsete suletud uste taga, surev siilipoeg peos ja olin juba täitsa südamemurdumise veerel, sest mitte keegi ei tahtnud aidata, isegi kui raha pakkuda. (Miks ometi ei ole Tallinnas mõnda metsloomade kiirabi??? Üks paljudest loomakliinikutest, kuhu helistasin, küsis mu lause: kas te vigastatud siilipoega saaksite aidata? peale vastu tuimalt: kass või koer? Nad ei vaevunud isegi kuulama, mida ma ütlesin. Sinna ei vii ma oma koera ka järelikult iialgi.)

Sulg läks jälle lendu, sorri. :) Igatahes, Mr.X helistas ja kuulis mu murest ja ehkki ma peaaegu nägin ta üleskerkinud kulmu ("leidsid misasja?!?") metsatuka kohal, lendas ta sellest ja oma parajasti käsilolevast sajast asjaajamisest hoolimata mulle appi. Ma tean, et ta vaatab mind ja näeb sellist... täitsa teisest ooperist inimest, aga talle meeldingi ma sellisena. Ja see teeb mulle rõõmu.

Tema on praktiline ja arutlev. Mina olen rohkem selline... hõljuk. :D
Tema küsib kerjuste käest, et aga sul on ju kodu olemas, tööd otsid ikka? (Neilt suht korralikult riides ja korralikult vines härraste käest, kes kaupluste ümbruses ostlejaid kimbutavad "paari sendi" otsinguil.)
Haa, üks selline tunnistas talle, et ta lihtsalt ei viitsi töötada, tead... Et raha nagu söögiks jätkub, aga õlleraha käib niimoodi teenimas, poeümbrustes.
Ja kui Mr.X talle sellepeale ütles, et ei, oma teenitud raha eest ma ostan ise endale õlle, siis onkel leppis siiski olukorraga, aga viskas mulle kõrvalistmele, et "ma nägin su meest eile siinsamas parkimisplatsil ühe blondiiiniga."
Pfft. Ma ütlesin vastu, et see olingi mina, ma just värvisin juukseid.
Aga hiljem sellele mõeldes ajas jubedalt vihale. Mul üks sõbranna kunagi helistas peikale teisele maale ühiselamusse ja seal võttis mingi samasugune naljalembene tshikk toru ja küsis, et aga kes sina oled. Vastuse peale, et tüdruksõber, hõiskas siis rõõmsalt, et ei, mina olen ju ta tüdruksõber ja viskas toru hargile.
Peika helistas alles peale pikka numbriteotsinguid ja jama (tollal oli kaugekõnedega veel raskusi) tagasi talle ja teatas, et see oli loll nali kõigest. Sõbrantsil oli arseen juba purgist välja võetud.
Nii et.. on nalju, mis on naljakad, ja on nalju, mis ajavad kopsu üle maksa. (Jällegi, kõik oleneb elukogemustest.)
Too peika... ilmselt enamus lugejaid tõmbas irooniliselt suu muigele, et küllap... aga olgu öeldud, et ma ei usu, et ta oleks sõbrantsi petnud. Ta ei tundunud üldse selline. Praeguseks on ta vist üksikisa, ehk siis täitsa selline... dependable. (Ei tule meelde sõna eesti keeles, ehkki mind häirivad ennastki viimasel ajal kõikjal kasutatavad inglisekeelsed asendused.)

Aga kujuta nüüd ette, kui oleks niru enesehinnangu või ebausaldusväärse mehega naine, kellele ta samasugust "infot" paiskaks.. Isegi kui ta ei usu, saab aru, et vihaga öeldud, siis mingi kahtluseseeme on igal juhul hinge külvatud. Ohjah. Miks tekitada paha.

Ma ise olen ka kerjusele konkreetselt "ei" öelnud. Oli üks mees, kes samuti poe ees ikka küsis. Esimene kord, kui talle andsin miskit, oli tal silt, et palun annetage süüa. Ma siis ostsin poes kahte toidukotti, ühe endale, ühe talle. Ta võttis koti vastu, vaatas sisse ja pani kohe kodu poole ajama.
Edaspidi kohates küsis raha, ma andsin, kui võimalust. Mitu korda. Ja siis nägin teda korduvalt seal poe ees täitsa umbjoobes. Järgmine kord, kui raha küsis, aga kaine oli, siis ütlesin vaikselt ja viisakalt, et vaata... ma olen üksikema, miks ma pean sulle andma oma lapse söögiraha, et sa saaks end täis juua.. Kui sul söögiks vaja on, vot siis räägime.
Ta tundis ikka häbi küll, näha oli. Ja rohkem pole ta minult kordagi midagi küsinud, üsna aupaklik on isegi.

Mr.X-ga koos on kergem käia ringi ses suhtes, temalt ei julge keegi midagi küsida. :D
Aga ikkagi... viimane kord oli MacDonaldsis, ma lippasin üleukse Joosepile burksi ostma ja Mr.X jäi ukse taha autoga. Sisseminnes jäi mulle ette mingi mees, kes pobises miskit, ma isegi ei kuulnud nagu, ei saanud arugi, et minuga räägib. Kui järjekorras seisin ja ootasin, siis hakkasid sõnad alles ajus sirgeks end ajama. Küsis, kas saaksin natuke pappi anda.
Mõtlesin, et ta oli täitsa kaine, ja seisab siin mäki ukse taga, eks.. Vihma veel sadas.
Väljaminnes suskasin talle kiiresti pappi pihku. Hüüdis mulle õnnistusi sappa, kui aru sai, mis ma tegin. Läksin ruttu autosse ja Mr.X, va röövik, küsis kohe, et mis sa selle kodutuga seal askeldasid. :D
Aga onkel korjas majanurgal oma mantlihõlmad kokku ja tormas õnneliku näoga mäkki. Tal oli kõht tühi noh.
:) Mida ma Mr.X-ile ütlesingi. Et näe... vahel annad ja pettud, aga vahel annad ja läheb vägagi asja ette ja õigesse kohta. Siis on kõigil hea meel ja kellukesed helisevad. Tuleb lihtsalt vahel riskida.

Awh, eile nägin asja, mis oli südamekujuline ja seda Mr.X-ile näidates ütles ta, et ma olevatki ise üleni üks suur südameke. :) Ah kui nunnu. :)
Ma olen leplikumaks jäänud küll, tuleb tunnistada. Viimase nädalavahetuse veetsin just inimestega, kes olid väga toredad, aga kellega ma tõsisemalt ealeski rääkida ei saaks, ja kelle suust tuleb alatasa väiteid, mis lähevad terve mu olemusega vastuollu. Aga ma naeratan niisama ja pean lihtsalt leppima selle mõttega, et kui nad kunagi kellegagi peaks kaklema minema, siis mina jään teisele poole. (Minu "kaklused" jätavad küll ainult emotsionaalseid haavu, sest vägivald on mu arust lollidele.) Ja nii lihtsalt on.
Kas ma olen siis alatu või reeturlik? Kuniks nad ei küsi mu käest minu arvamust, seniks hoian selle oma teada. Kui küsivad, siis ütlen, nii nagu on. Tagasi ei hoia, aga peale ei suru. Loodan neilt samasugust suhtumist ja usun, et nad ei paneks eriti pahaks.
Erinevad arvamused on ju kõigil. Ma näen, et nad on muidu väga kokkuhoidvad ja abivalmid inimesed ja puha.. Kas peaksin ilmtingimata hakkama oma tõde kuulutama ja vaidlema asju selgeks... see on ju võimatu. :) Nii olengi siis salaagent ja tasapisi õõnestan seestpoolt seltskonda armastusega. :D

Ahjaa, kuidas teile meeldib küsimus: "Kuidas sa näed ennast viie aasta pärast?"
:D Mhmh. Ma pakkusin, et pikksilmaga.
:D Tegelt ei pakkunud, aga ei vastanud soovitud kujul ka. Vot needsamad varemmainitud "teelolevad" äriinimesed, kes hetkega kunagi rahul pole ja loodavad saada vastust, et siis on mul oma maja ja olen üldse maailmatu rikas. Sest siis saavad nad mulle, näljasele, noolega inimesele, pakkuda kõikvõimalikke omakasupüüdlikke nippe ja kalleid vidinaid soovitu saavutamiseks. Mul on kõik hästi, ma ei pea kuskile ponnistama, ma olen juba praegu õnnelik.
Ta, vaeseke, muudkui üritas mulle oma loogilisi ja arukaid plaane selgitada, joonistas kavandeid ja tõmbas jooni ja arvutas protsente ja mina istusin rõõmsalt päikese käes naeratades nagu teflonist buddha, kogu tark jutt mööda külgi aeglaselt maha libisemas nagu tatilõõrikas. Ükski mu vastus ei sobinud, jutt jooksis järjekindlalt ummikusse. Lõpuks öeldi, et ma olevat liiga kastist väljas. :D
Ma olen free range neh. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui mind vägisi kuskilepoole karjatada üritatakse, kas siis vajalike vastuste või ideede suunda. Ma tahan ise sinna jõuda, juhul kui see üldse mu loomusega sobib. :)

Haa. Sellest meenub, nägin siin mingi nädal aega tagasi unes, et olin rase. Kõht oli suur ja kandiline, ümarate äärtega nagu kadunud katusekino täispuhutav ekraan. :D Mäletan, et kobasin unes neid nurki ja mõtlesin, et meh??? :D
Mitu päeva hiljem vaatasin dreammoods'ist tähendust, seal on alati sellised... ootamatult loogilised ja läbinägelikud põhjendused kõikvõimalikele ogaratele uneasjadele. Ja oli öeldud, et rasedus tähendab muuhulgas, et su sees on mingid ideed või emotsioonid, mis tahavad välja tulla, mida enam ei suuda tagasi hoida. Siis lõi küll nagu välk pähe, et ahaha, see oli ju raamat. :D
Oh, ma ei ole nii ammu enam bloginud, pole ilmselt ka Millasest midagi rääkinud... Seega... mainin kähku ära, et loe Juan Jose Millas'e "Asjad kutsuvad meid," see on niiiiii lahe raamat. <3 Just seda lugedes tekkis minu sees teadmine, et aga ma olengi juba kirjanik. Enne mõtlesin koguaeg, et ma pean kõigepealt midagi maailmatu suurt ja olulist kirjutama. Aga ma juba olengi kirjanik. Millas olevat leiutanud omaenese zhanri... ma leiutasin sellesama zhanri täitsa iseseisvalt. Võrratu oli tema kirjutatud lühilugusid lugeda, tundsin end nii paljudes kohtades ära. :) Tahaks temaga kohtuda, missiis, et see suht võimatu on. Lähen unes talle külla.

Panen siia vahele paar chatirida ka, neist lugudest.

L: selles raamatus oli üks jutuke mehikestest. et ta ema arvas, et nende kodus
olid sellised väiksed mehikesed
ja siis kirjeldas neid, et polnud nagu eraldavaid tundemärke või midagi
erilist, lihtsalt mehikesed
polnud advokaadid ega kirjanikud ega maalrid... et mehikestel ongi ülesanne
lihtsalt saada mehikeseks ja siis rohkem pole enam vaja
mrX: :D
L: see mõte ajas nii naerma. meil kah selliseid mehikesi siinseal
mrX: sama segane lugu nagu sina..
L: :D oh... sa ei kujuta ettegi. üks lugu on uksest, mille ta leidis
ja siis nad isaga vaatasid seda üle, ja mõtlesid et ust ei saa ju ära
visata, see on nagu viskaks terve toa ära
ja siis panid koridori lõppu selle. aga siis lapsed käisid koguaeg ust
avamas, ja üritasid sinna sisse minna, panid silmad kinni ja jooksid vastu
seina. siis isa mõtles et okei, lähevad lollakaks, ja keeras ukse lukku.
aga siis nad hakkasid lukuagust piiluma koguaeg, ja nägid seal igast asju
noh, enivei, lapsed kasvasid suureks juba
ja siis läksid vanemaid vaatama, ja lukuaugul oli paber ette kleebitud
küsisid et mis värk on
vanemad ütlesid et naabrid olid neid sealt piiluma hakand
eramaja :D
mrX: :D
L: uks on lihtsalt liiga suurte võimalustega asi, pole midagi teha
mrX: nagu millegi uue algus...kunagi ei tea, mis ukse taga on...
L: just
igatahes jah... selline... lahe lugemine
mrX: :D minu jaoks suht segane värk
L: mulle meeldib selline avatud meelega kirjutamine, et iga hetk võib
muinasjutuks minna
või ulmeks
või milleksiganes
mrX: sa tunned selles kirjanikus ära iseennast...
L: jah, ta on nii lahe :D
--

L: :)
jumal küll, see on nii lahe raamat ikka... tüüp vaidles oma nähtamatu
kaaslasega ja lõi ta maha
nüüd on laip vannitoas
verd kõik täis. mida teha
mrX: segane raamat :D
L: mhmh :D
"..naiste aluspükste osas olen ma alati kahe jalaga maa peal olnud."
"Kas te mäletate esimesi naiste aluspükse, mida te elus nägite?" küsis ta.
"Esimesi nägin ma unes."
"Aga te just ütlesite, et naiste aluspükste osas olete alati kahe jalaga
maa peal olnud."
"Naiste aluspükste maa ongi unenägudes," vaidlesin mina vastu.
Mu psühhoanalüütik oli solvunult vait.
mrX: :D
L: hahahaha
krt võtaks
see lugu, mis ma just lugesin, täiega üllatas
seal oli lennukikaaperdamine
mingi kutt tõusis lennukis üles ja väitis et tal on pomm kintsu külge
teibitud
ja kõik nägid et tegelt on telekapult
aga taheti uudistesse saada ja noh, põnev oli ka.
hakati siis küsima, et mis sa tahad. aga tal oli kõik olemas, ei tahtnudki
midagi
siis soovitasid, et kuhu sõita
kõik olid nii rõõmsad ja elevil
nõudis siis lõpuks nobeli rahupreemiat.
ja lepiti kokku et hea küll. maandusid rootsis ja politsei tuli vastu ja
relvadega karjusid et heida maha, anna alla... ja just enne seda kui
politsei temani jõudis
vahetas mees kanalit
mrX: :D päris hea
L: onju :D
üldse ei oodanud
see raamat on täis selliseid ogaraid lühijutte
mrX: sama hullu fantaasiaga nagu sina.. :D
..kuigi ...sul vist veel segasem
L: ei ole, mul on alati kõik väga loogiline :D
aga samas ma tunnen selle tüübi juttudes ka loogikat
kõik on nii nagu peab
haha, nüüd oli lugu, kus kutil on kõikvõimalikud sundmõtted, kardab et kui
hilineb, siis maailm hävib, ja läheb alati varem kohale ja vaatab, et mis
toimub ja kus ja kuidas, ja kui korterist väljub, siis teibib uksenurga
kinni et näha, kas keegi on vahepeal sees käinud. ja paneb uksepiida peale
hambaorgi samal põhjusel. ja nii edasi ja nii edasi.
läheb siis lõpuks psühhiaatri juurde ja kurdab mured kõik ära ja see ütleb
et jah, teil on tõesti probleemid
aga tüübile ei meeldi ta hääletoon ja siis ta kirjutab hiljem ankeeti oma
ametiks spioon
mrX: :D
L: ma tahaks seda vanameest näha juba :D meil jutt lippaks
mrX: kindel see..
loed jah? ...aga kes kirjutab
L: haa. järjekordne hea jutt
no ma loen siva läbi ja siis kirjutan, kui aega üle jääb
mrX: oh sind musit
L: haa... üks hing otsis uue keha, aga peab seda mitme teise hingega jagama,
rüselevad seal sees ja: "... mõnikord, kui kaubandusdirektor on hajameelne,
tõusen salaja silmadeni ja vaatan terve päev kehasid.
ma juba kardan natuke lugeda, äkki tal on mõni täpselt samasugune nagu mul
plaanis, see rikuks kõik ära :D
mrX: :D no aga see välistaks kordamise...vaevalt, et maailmas veel mõni nii segane
kirjanik oleks...peale teie kahe..
L: oh, kindlasti on :D
mrX: no ei tea midagi..ma juba arvasin, et sa oled ainus segane
--

Hullud inimesed on hoopis need, kes siia reklaamiks kommentaare panevad. Ses mõttes et... ma saaks aru, kui mul oleks megaaktiivne ja popp blogi, siis jah, kirjutad kommentaariks alla et ohohooo, kui tore lugu, ja lisad oma kodulehe aadressi, ehk siis mingi parimasiever.com, aga kamoon. : ) Siin ei käi ju enam kedagi eriti, raiskate oma moosi mu peale. :P Sutsuke häiriv kah, olgem ausad. Selline kiitus on võlts.

Käisin vahepeal enesearendamiseks ühel loengul. Täitsa tore oli seal. :) Ainult et kui inimene on õppinud psühholoogiat, siis ta võiks teada, et kui ta slaididel on
sada kirjaviga, siis on teda kohe tükk maad raskem tõsiselt võtta. :D "Raamat kui meelelehatus" või "inspireeria" näiteks ei innusta just tema juttu usaldama. :D
Aga muidu oli lõbus, seal oli näiteks üks tädike, kes jäi hiljaks kõigepealt mingi veerand tundi ja siis hakkas küsimusi esitama ja arvamusi pakkuma igalepoole jutule vahele ja siis tal telefon helises mitu korda ja.. Lõpuks otsis ja otsis midagi oma krõbisevast kilekotist ja siis hakkas midagi sööma. Ise istus esireas ja vahtis loengupidajale otsa. Hämmastav. :D Tema taga istus selline korrektne liimitud lokkidega daaminimene, kes, iga kord, kui eesistuja jälle mingi pirniga hakkama sai, kergitas end pingilt, nagu olekski päriselt ora pees ja mühises ja mühkis etteheitvalt. :D Mul oli lõbus igatahes, tundsin end vabalt ja ei häirinud mind keegi.
Ja loengu pidaja vaatas koguaeg mulle otsa ja uuris, et aga mida mina arvan. :D Hihii, no tegelt ta küsis kõigilt, aga minu arvamusi hakkas nagu peegeldama naljakalt, isegi kehakeelt mingil hetkel. Mu arvamused järelikult sobisid. Aga no... ma olengi nii super, mis teha. :D Pärast seda loengut mõtlesin isegi, et võiksin vabalt minna kuskile ka loenguid pidama.





Ja helistasin igaks juhuks sinna kirjanduskonkursile... lühijutud on täiesti aktsepteeritud. Jällegi jeee. :) Nüüd on täitsa tahtmine kohe osa võtta, enne niisama mõlgutasin niimoodi muuseas.
(P.S. Blogi postimise ajaks olen jälle kahtleval seisukohal, eks näis, mis septembriks tundub.)
--

“Tead, mis meil Mr.X-iga oli täna... ta tõi mu koju ja siis läksime Rosinaga jalutama. Kõndisime majade vahel ringi ja siis üks koer tuli oma peremehega vastu, koerad panid ninad kokku ja Rosin tegi oma tavapärast tsirkusetrikki, ehk siis tiirutas nagu hullumeelne ülihelikiirusel ringiratast ja ringiratast. :D Ja lõpuks siis tirisin koera eemale, ja läksime maja poole. See onkel tuli oma koeraga järele, mõtlesime et noh, elab ilmselt samas majas või midagi, tõmbasin koera koomale ja seisame maja ees, räägime Mr.X-iga veel juttu ja nii...Ja onkel tuli, seisis sinna kõrvale ja ei lähegi ära. :D Hahahaha. Krt, isegi musitada ei saanud korralikult hüvastijätuks. :D Ajas nii naerma.
Mr.X muidugi pärast fb-s ütles, et onkel oleks ise taht musitada, mina ju kohalik aktivist ja iludus :D Ahaha. As if. Ta näeb mind nagu Putin Venemaad. Luuludega.
Aga krdi kahtlased onklid on küll, üks teine on meil ka siuke, kelle koer on hästi tore, aga eemaldudes omanik tuleb lihtsalt järele nagu lollakas, lõpuks lipsan ukse vahelt kiiruga sisse, et järele ei tuleks tuppa. :D “

Ahaha ja tuli just meelde, et kui Rosin veel väike oli, siis mul oli ta ju tööl kaasas reedeti ja isa käis temaga õues jalutamas. Meil on akna all väike murulapp ja lasteaed on kõrval, selline võrega ümbritsetud, nad on nagu ahvid seal puuris.
Ja lapsed olid jooksnud kõik aia juurde koera vaatama ja üks oli hüüdnud, et: “Mis loom see on?”
Isa vastas oma tüüpilisel õpetlikul toonil, et "see on siil."

Haa, mulle pakuti just mingit ajakirja, preemiaks pidi kaasa saama ühe kolmest variandist minu valikul. Valikud olid: ripsmetush (mina: seda ma ei kasuta paraku) või huuleläige (mida ma ka ei kasuta) või kokaraamat. :D Hihi. Ma ainult söön, ma ei tee. Raske minusugusega.

Mõtle kui kellegi nimi oleks päriselus Roojap, ega siis temaga vist eriti pistmist tehtaks. :D Igaks juhuks hoiad eemale. :D

Ma ostsin endale Roheliste Väravate Tänavalt (Nõmmel see suur üritus, jube lahe, teist korda juba käime seal ja lähen järgmine kord ka raudselt) nii ilusa ükssarvikuga sõrmuse. :) Helesinine ja valge ükssarv on peal. Siuke suur ümmargune. Ammu pole tahtmistki olnud sõrmust kanda, aga nii kui nägin seda, tekkis kohe kange tahtmine omale saada. :D Nüüd muudkui kõõritan. Nunnu. : )

Ahahaha, nii naerma ajas just.. delfisse on lugeja pildi saatnud, et müügil uued põnevad puuviljad. Ja siis pilt sildist toote juures: Kirss-ploomkobartomat. :D

Kusjuures, puuviljadest meenus –

eile tema juures vaatasime telekat ja näitas lauri liiva. Mr.X: näe, liiva-poiss.
mina: liiva-annus.
Mr.X: liiva-aanus.

ja siis me nii naersime. :D krdi loll nali, aga me pidevalt venitame ju ajaviiteks sõnu, poes küsisin talt kõva häälega et kas baananit ka ostame, ja tema vastas, et ah, kodus juba üks mellon...
:D
see mulle ta juures õudsalt meeldibki, ta tuleb igast naljadega kaasa alati, saab lennult aru.

--
21:30 Kuula mu laulu
22:30 Kolm naist paadis

Mina loen: Kuula mu naist.
--

Käisime Mr.X-i ja Rosinaga metsas talvel, lasin koera rihma otsast lahti esimest korda nii, väga kenasti jooksis meie vahet. Seal oli siuke mõnus tihe mets ka, lindude järel jookseks minema. Linnud pistaks ta kõik pintslisse, kui saaks.
Oi, kus tormas edasitagasi ja hüppas ilgelt kõrgele üle okste ja mätaste. Mr.X naeris, et kohe näha, et teie pere koer, nad mängisid seal ja Rosin jooksis ringiratast ümber tema ja siis järsku unustas ära, mis teoksil ja hakkas suvalt mingit põõsast närima. Mina olevat sama kergesti eksitatav. :D
Aga alguses oli koer ikka rihma otsas ja Mr.X läks puud autosse viima ja jättis sae minu kätte. Ma naersin ja ütlesin nalja mõttes, et päriselt annad terava asja mulle või.. Ma ju veristan end sellega!
Ise hoidsin Rosinat rihmapidi ühes käes ja saagi teises, ülestõstetud käes enda ees, et Rosin oma uudishimuliku ninaga sinna vastu ei läheks. Ja tema otsustas järsku Mr.X-ile järele joosta ja tormas, rihm tõmbas pingule, käsi lendas üles ja... :D
Muidugi veristasin käe ära. :D Mis siin ikka, eks, natukene ainult, ajasin vere laiali ja polnud hullu midagi. Mr.X tuli tagasi ja vaatas mind nagu mingit eriullikest. :D Ja nagu sellest veel vähe oleks... Saag läks pooleks, nii kui ta saagima hakkas. :D
Mul on söövitav veri, hihii. :D Alien.
Koduteel hakkas Mr.X igatahes Selgeltnägijate tuleproovist ja nõidadest rääkima. :D

"Ta polnud mulle ju avaldust kirjutanud, et kallis naine, palun luba mul ära surra. Kui igaüks hakkab tegema seda, mis pähe tuleb, mis siis saab!" suudab laulja Üllar Jörbergi naine Ester mõne kuu eest Üllarit tabanud tõsise terviserikke üle täna juba nalja heita. :D Tundub igavene lahe moor. :D Nagu mingis teises artiklis rääkis, kuidas Jörberg oli tal sabas käinud nagu siga rukkis. :D

Tahtsin jagada, mis isa rääkis. Ütles, et hommikul oli koer, Rosina ema siis, kummaliselt haukunud, õues selgus, et Kuti oli seal nende hoovis, Rosina isa. Kõurikud olid ninad vastamisi pannud ja sabad käisid aina kiiremini ja kiiremini edasitagasi, kuni lõpuks nad tõusid meetri kõrgusele õhku ja hõljusid aeglaselt nagu kaks väikest karvast helikopterit üle kastemärja aasa.
:)
Isa ütles, et parim hommikumõte, tuleb ka olla õnnelik.