I'll be back

Otsustasime sel nädalavahetusel, et ostame kõik Terminaatori osad DVD-na ja vaatame jutti läbi. Tekkis millegipärast jube nostalgia, vaatasime youtube'ist klippe ja Joosepile hakkas ka hirmsasti meeldima. Hea koht on see, kui Arnold Terminaator 2-s seal Lasnamäe kanali moodi asjas poisile appi läheb, ja kui ta motikaga müürilt alla hüppab, siis on tal päris mitu sekundit mingi hoopis teise mehe nägu ees. :D Ja siis ilmub jälle Arnoldi nägu, alguses on viltu veel. :D Ohjah... aga see ei häiri küll üldse filmi vaatamisel. Pigem isegi nagu heldimapanev.

Viisin lapse paar tundi tagasi kooli ja kasutan nüüd vaba hetke kirjutamiseks. Joosepil on koolis täna algklasside leiutiste päev, tema mõtles (praktiliselt hoobilt) välja kandikkoera või koerkandiku, mina ostsin ehitusmaterjalid ja täna öösel meisterdasin siis leiutise valmis. Leiutis pidi olema miski, mis lihtsustab igapäevaelu. Ausalt öeldes olen ma oma lapse üle väga uhke, sest idee on kuldaväärt, mõtle vaid, kandikkoera saab kasutada näiteks haiglates ja vanadekodudes, kus alatasa personaliga kitsas käes. Kokatädi laob koerkandiku peale (kaantega) kausikesed toiduga ja hõikab koridori: "Proua Maasikas viiendast palatist, hüüdke Murit!"
Ja kõigil hea meel. :)
Panen teile pildi ka, ärge pange tähele, et kasutasin koera asemel sebrat, meil lihtsalt pole sellist koera, mis ise püsti seisaks, et leiutist kõige paremini demonstreerida.


Ühtlasi olin hommikul sunnitud õpetajale teatama, et Joosepi matemaatikavihik on ilmselgelt röövitud. (Catriona.) Otsisin terve eilse päeva ja öö takkajärgi, aga mata vihik on kadunud meie korterist nagu tina tuhka. Õpetaja naeris ja ütles, et ta korjas vihikud ära eelmisel nädalal, ju on tema laua peal.
Pfffft, eksole. :D Aga reedel käis mu ema hoopis Joosepil koolis vastas, nii et ma ei saanudki seda kuidagi teada, minu kojutuleku ajaks oli koolikott juba poolenisti lauale tühjendatud.
Ja ma niiiiiiii loodan, et õpetaja ikka mõistis mu kahtlasevõitu huumorit ega arvanud, et ehk mõtlesingi, et röövitud.. :)
Kunagine allkiri lapsevanemate listile meenub, ehk "Joosep L-i veikene mamma." Pärast "send"-i vajutamist hakkasin alles mõtlema, et ehk kõik pole nii suured Lindgreni fännid kui mina. :D

Nädalavahetusel nägin lollakat und, kõndisin talvisel tänaval, siinsamas Mustamäel, ja mingi tüdruk oli väga õnnetu olemisega. Küsisin talt, et mis juhtus ja kas saan kuidagi aidata... Selgus, et tal oli vaja mingeid pabereid kuskile jagada või midagi taolist. Lubasin aidata, enne läksime tema juurest läbi. Tüdruk läks kööki või kuskile ja ma ootasin koridoris. Siis läksin pissile, ja samal ajal tulid talle külalised. Kui ma kempsust väljusin, oli koridor jalanõusid täis, aga kedagi polnud enam näha. Ootasin siis täpselt niikaua, kuni kõrini sai, ja läksin siis toaukse peale ütlema, et kle, ma lasen nüüd jalga. Otse ukse vastas diivanil istus üks teatav mees ja vaatas mulle otsa näoga a la wtf-sina-siin-teed. Ülejäänd tuba oli rahvast paksult täis ja ma ei tea, kas nägingi seda tshikki seal enam... igatahes panin ukse kinni ja läksin koridori tagasi, et lähen koju ära. Panin jope selga ja taipasin järsku ilma mingi paanika või üllatuseta, peeglisse vaadates, et mu püksid on kadunud, ainult pikk t-särk oli seljas jope all. Venitasin seda igatepidi pikemaks, ise mõtlesin ülipraktiliselt, et oh no, väljas on hanged ja küüüüülm..

Siis ärkasin üles ja väga tobe oli olla. Ma pole sada aastat appi-paljas unenägusid näinud, ja see polnudki tegelikult selline, avastasin oma alastuse ju alles üksijäädes... Üritasin siis mõistusega unenägu paika panna ja mõelda, mis see tähendada võiks. Ja hakkas hirmsasti naerma ajama. Ja vihale ka. :D
Näita ainult hetkeks selle tüübi näolappi, ja kohe kaovad püksid jalast. :D Rist ja viletsus, ma ütlen.
:) Tegelikult ei ole hullu, mu pea on meestest täitsa tühi ja ajukurrud ei laineta kellegi peale mõeldes. Ehkki kõik mu eelnevad armastused on mulle endiselt kallid ja ma loodan, et neil läheb hästi.

Reedel käisin töölt tulles Kaupsist läbi, et raha "seina" panna. (Saatsin just minema kah, mu esimene välismaksekorraldus, küll ma olen tubli. :) Eks näis, kui palju see vastuvõtva panga ülekandetasu on, kui liiga palju, siis peab ilmselt edaspidigi kaartide-kingituste vahel raha saatma neile, kel nirum seis, kui mul. Röövelpangad, ma ütlen.)
Enivei, Kaupsis.. astusin sinna pangaautomaadiruumi sisse ja seal oli keegi jommis noormees, enne trepil nägin, kuidas ta mingile oma tuttavale sõimusõnu järele hüüdis. Ja vaatab tüüp siis korraks üles ja ütleb rõõmsalt: "Oh, mis kaunis naine." Ma muigasin ja hakkasin kotist pangakaarti otsima. Tüüp nägi, et päris nii kergelt ära ei räägi ja lisas: "Sind mõtlesin, jah." Veel natuke aega vaikust, mil ta oma numbreid toksis üsna suvaliselt ja siis võttis oma kaardi ja läks, ukse pealt veel kordas, ilmselt arusaanuna, et ülivõrdeid ma ei usu: "Ei, päris tõsiselt, kena naine oled."
:) Tänasin viisakalt, ise lootsin, et ta nüüd pikemasse vestlusesse laskumise loaks seda ei pea.. :D Õnneks ei pidanud. Väga armas temast, tegelikult. Olgugi, et ta tõenäoliselt rääkis sama juttu ka kõigile teistele naistele, kellega kuskil kohtus. :D

Täiesti uue teemana... meil on nüüd titad majas. Või noh, maja sees. Pagana Klarissa, ma ütlen. Lähen mina kööki ja laua peal on tibatilluke hiir, kõrvad veel lössis pealigi, ja eemal seina äärest lipsab ükshaaval minema veel terve trobikond. Väga... mittetore. Joosep keeldus täna õppimast ja istus vaikselt köögipõrandal niikaua, kuni ka üht hiirepoega välja koperdamas nägi. Kilkas, et "NII ilus!!!" :D
Ilus jah, reo. Helehall ja.. ohjah. Avastasin, et nad on seina sisse augu närinud. Also not very nice. Nüüd siis plaaningi teha mingi suurema... ma ei teagi, mille. Remondi? Ühtlasi harvendaks vägivaldselt ema asjadehunnikut, ema on mul ise nagu rott, muudkui koguks kõikvõimalikku pahna. Müürin lihtsalt kõik augud kinni ja loodan, et probleem kaob. Lõkse ma panna ei raatsi, ja mürki ka mitte, see on kuidagi nii.. masendav. Missiis, et Klarissa käis ja sõi saia ümbriskoti sisse augu ja seejärel ka saia sisse uru... Emad on ju ikka näljased. :D
Ise tunnen taas, et olen väga rumal. Ja et mu kodu ei kuulu mulle. Peaksin väheke karmimalt reageerima, ma tean. Aga...

Joosepil on tervisega suur jama. Arstiaja sain alles novembri keskpaigaks, öeldi, et niigi vedas. Ja et kui valutama hakkab, siis peame kohe kiirabisse jooksma ja.. operatsioon tuleb ilmselt päris kindlalt. :( Aga õnneks vähemalt praegu ei valuta...
Ohh... Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma jaksan enam. Stress murrab täiega maha.
Ja võtaksin niiiii hea meelega selle haiguse enda peale, oleks ainult Joosepil kõik hästi.. :(

Mäletate, kui mu ema käis selle vana ennustaja juures, kes raha ei küsinud ja jube palju staffi täkkesse pani? Tema ütles, et ma olen nagu täiesti maadligi küürus elumurede all, aga et ma pean ootama veel kolm... kolm kuud või kolm aastat, ja siis, siis.. läheks nagu uks lahti ja valgus tuleb sisse ja kõik on võrratu. Ema rääkis tollal, et ja siis tuleb keegi mees... (Ja sel aastal lisas, et tegelt see naine ütles, et "inimene." :D Haa, haa. Olgem ausad, ma eelistaksingi viimasel ajal, et tuleks hoopis mõni superideega naine, meeste suhtes olen ilmselt liiga... ettevaatlik.)
Tollal oleksin aga väga üht meest oodanud, ja lootsin nagu loll, et kolm kuud. Mhmh, as if.
Noh, nüüd oktoobris ongi sellest ema käigust kolm aastat möödas.
Eks siis näis. Minu õnne arvestades oskan ma selle võimaluse (kui see üldse olemas on) pekki keerata. Tõenäoliselt see jommis kutt pangaautomaadi juurest olekski elu muinasjutuliselt ilusaks teinud. :D

Hah, käisin just köögis ja kraanikausi alt kostis maailmatu lärm. Tegin ukse lahti, tilluke hiir rippus toru küljes ja lasi siis lahti. Kukkus alla ja jäi sinna seisma ja mulle otsa vahtima. Ütlesin talle noomivalt, et no mida sa möllad siin, mine keldrisse. Ja panin ukse uuesti kinni. Siis kostis hirmus krabin ja hiir ilmus kraanikausi servale kapi tagant. Vaatas. Ma küsisin, et kas tulid vestlema või. Aga ta ei vastanud, lipsas hoopis ahju taha kuskile. Kribin-krabin liikus ringi... ja jõudis jälle kraanikausi alla. Vaatasin uuesti uksest sisse. Istus ja ähkis.
Ohjah. Mõtlesin hetkeks, et paneks need paksud ahjukindad kätte ja viskaks ta õue, kui kätte saaks... aga samas.. õues on ju külm ka juba ja...
:D Miks ta ei võiks lihtsalt ära minna. Arvan, et küllap see hiirepoiss jäi emal maha, kui nad suure kiiruga enne põgenesid. Tulgu juba ruttu järele, enne kui ma kodustama hakkan..
Siis oleks vastulöök olemas. Tulevad võõrad hiired, aga omad hiired ajavad nad minema. :D Ahahaha. Mul tuleks mõttetegevus keelustada.

Igatahes... panen siia lõppu veel mingeid ribasid eelnevatest aegadest, ja vajutan ilmselt "publish," muidu ei lõpetagi iialgi. Rääkimata jäi veel päris mitu asja, aga noh, eks jõuab. Someday.
Musa ma teile siia valida/panna ei saa, sest Joosep mängis mingeid arvutimänge ja häälenupp on kadunud. :D

--

L says:
isa küsis mult täna, et kas sul on 18 või 19 sünnipäev. ma ei osanud öelda. :D
hea suguvõsa
S says:
haha 19 :D
ja St on 20
L says:
jah, ma mäletan et St-il on 20, sest ta kunagi ütles mulle et tal on 22-l sünnipäev.
ma ei oska seda loogikat kuidagi seletada
S says:
xD


L says:
mul on üks uus asi, mida ma teha tahaks
mööblit
kui mul suur maja oleks, siis mul oleks iga toa jaoks mõni hobi
armastaksin oma majakest =) käiks ühest toast teise ja teeks igalpool midagi


Jutt läks kuidagi sugulaste peale ja rääkisin talle isapoolsest vanaisast, kes palju pulli tegi ja oskas ka süüa teha. Joosep: "Ma pean minema ta välja kaevama ja mõne luutüki ajamasinasse panema, et ta uuesti nooreks teha, siis oleks mul ometi keegi, kes mulle hommikul süüa teeks!"

Õppisime Joosepiga soome keelt. Seletasin "kirja" ja "raamattu" erinevust eesti keelega. "Joosep, kas sa tead, mis piibel on?"
Joosep: "Jaa, see on selline paks asi, ja siis on ümmargune asi küljes ja selline toru, mille kaudu suitsetatakse."

Hommikul ärgates rääkis mulle oma unenäost: "Meil olid suuured kommikotid, mis me tahtsime vanainimestele viia, aga siis meid rünnati ja me võitlesime ja lõpuks jäi ainult kaks kotti alles... Ja siis ma sõin need lihtsalt ise ära, sest mis mõtet sel enam oleks olnud."

Väikebussis oli silt: "Uksed sulguvad automaatselt." Joosep luges: "Uksed sulguvad automaitseliselt."
Seega.. ära lävele munema jää.

Karulaul

Esimesed laused on alati nii keerulised. Keegi teine võiks esimese lause anda ja ma siis kirjutaks sealt edasi. Sest edasi möliseda oskan ma vabalt. :D
Olen hetkel täitsa haige, ilge köha ja nohu ja värgid. Aga noh... mis siin ikka. Homme jääme Joosepiga mõlemad koju, tema ei lähe kooli ja mina tööle. Väike puhkepäev kulub alati ära.
Ostsin talle täna ühe noore hea bändi t-särgi tulevikuks. Limited edition särk ja tüüpidel on pikk ja põnev tulevik ees, andekad. Siis Joosep saab kunagi nende kontserdile minna, vana-uue särgi selga panna ja khuul olla. :) Ehmatasin vaese noore muusiku vist päris ära, pidime kokku saama tänaval ja ta vaatas eemalt mu poole ja mõtles vist, et no SEE tädi ei saa küll sama inimene olla, kellega telefonis rääkisin... :D Ja mina jällegi mõtlesin, et kas see on see tüüp... vist mitte, kui ta selja pööras sootuks, ehk ootab niisama bussi. :D Ei tunne neid va bändimehi nägupidi nii hästi.
Õnneks on mobiiltelefonid välja mõeldud ja saime ikka kaubale.
Ajasin vist küll jälle ülisegast juttu.., mis teha. Mu missioon elus on noori mehi hirmutada. :D Võõraste inimestega rääkimise puhul ongi kõige totram see, et kuna nad mind ei tunne, siis võivad mu jutust hoopis miskit muud välja lugeda. Aga noh, huu keers. :) Ma vähemalt ise tean, et olen hea, tark ja ülikaunis. :D
Ehkki mingi kümme kilo võiks vabalt tihastele riputada.

Eelmisel nädalal tulin töölt koju ja kesklinnas tuli vastu mingi tüdruk, kel kõnnak ikka väga kiiva kiskus, läks suure hooga aina rohkem sõidutee poole, õnneks sai lõpuks ikka tänavapostist kinni ja jäi sinna külge rippuma nagu nahkhiir. Vaatasin seda värki eemalt ja ohkasin sisemuses, et palun, palun, minge keegi teine ja aidake teda, ma ei jaksa enam igalepoole sekkuda, ausõna. Tshikk rippus jupp aega seal, siis helistas kellelegi ja üritas end kokku võtta. Kahmas käekoti kaenlasse ja hakkas edasi minema. Kahjuks kiskus teda endiselt just nimelt valele poole ja käis siis mauhti sinna sõiduteele rentslisse kägarasse. Vihma sadas, rentsel vahutas rõõmsalt.
Oeh. Vaatasin, et autod lähenevad, ja valmistusin juba südames, et pean jälle võitlusse astuma.. kohe üldse ei tahtnud sel päeval, aga..
Siis jäi mingi teine tüdruk ta kõrvale seisma ja tiris püsti ja nad läksid kaelakuti eemale. Ehk mõni tuttav, kuidas nad muidu kohe nii kindla suuna võtsid.
Jube kergendus oli, et mina ei pidanud minema. Ja samas jube niru tunne, et ma kohe appi ei läinud.

Seisin siis paduvihmas bussipeatuses, buss hilines rämedalt. Õnneks mind ei koti vihm eriti, silmi ju ei värvi. :) Järsku läks miski vastu mu seljakotti. Vaatan, võõras vanamees seisab mu selja taga, hästi lähedal. Oma suure vihmavarjuga. :)
Ise vaatasime mõlemad püüdlikult mujale. Aga naeratus kippus küll peale. Nii tore, et selliseid onkleid veel olemas on. :)

Buss tuli, ronisin peale ja sõitsin minema. Sõidu ajal lahistasin nutta nagu lollakas. Aga noh... see oli nii kummaline tunne, et keegi aitas mind ka vahelduseks.

Mürts kirjutas siin ükspäev facebookis, et elu on ilus ja hetki tuleb nautida ja muud sellist väga tarka. Ja siis selgus, et ta oli lapse ravumid maha unustanud ja pidi siblima hakkama hullupööra.. Ja mul tekkis selgushetk. Kui teed head ja üritad igati tore olla, siis Ülemise Korruse Mees, kesiganes või misiganes see siis ka pole (Murphy, ma kahtlustan,) hakkab kohe lisaks paska paiskama, et noh, vaatame, kas sa sellega ka hakkama saad, kas suudad naeratust edasi näol hoida.. Ja kui suudad, siis lisatakse roojavoolu. Selline sadistlik positiivsusetõkkejooks.
Samas.. kui kõrini saab ja ütled, et ah, minge kõik pekki, siis hakkab kohe paremini minema. :D See teooria seletaks imehästi ka seda fenomeni, et miks egoistlikel inimestel elus rohkem veab ja miks rahale raha tavaliselt juurde tuleb.

Meh, valuvaigisti ei mõika just eriti, iga kord kui köhatan, tõmbaks nagu keegi raspliga üle kurgu. :( Hahaa, sellest meenus, kuidas ükspäev oli vastik peavalu ja kirjutasin facebooki staatuses selle kohta. Ja Mar saatis veidi hiljem osavõtliku sõnumi: "Kuidas peavalu on, sitt?"
:D Soovitasin tal mind nii enam mitte kutsuda. :D
Nagu mu isa kirjutas kunagi sõber Kaljule kirja, alustas sõnadega "Tere Kalts," ja pärast imestas, et sõps tige oli. :D
(Et siis palk-palgi ja palk-palga fenomen.)

Ise käisin vahepeal nende kasvavate-kahanevate ja valutavate sünnimärkide pärast arstil, ta vaatas mind tikutopsiga (no nägi sedamoodi välja see masin) ja ütles, et neis pole midagi kurja, täitsa sõbralikud sünnimärgid on. Ja et kui ma tahan, siis võin ilukirurgi juures lasta need eemaldada. Ega ei taha küll. :) Samas kui mõni võlur tuleks ja sama pakuks, siis oleksin ilmselt nõus. :D Skalpellumid-laserjooniumid hoiaksin oma kerest igal juhul eemale.
Margiti ja Katiga enne kirbuturul (esmakordselt elus) käies rääkisime sel teemal, ja üldine arvamus oli, et sünnimärgiarstil skänneeritakse su nahk sisse üleni, pannakse info arvutisse ja siis prinditakse uus nahk välja, omasoovitud mustriga.
Avaldasin lootust, et ehk uus nahk on kitsam ka. :)
Kahju oli suisa arstilt kuulda, et mu oma nahk on kobe küll ja uut ei saagi. :)

Üleüldse oli see kirbuturg suht mõttetu käik, jäime kõik finantsiliselt küll nulli lõppkokkuvõttes, aga äriajamise külje pealt seal küll rikkaks ei saa. :D No müüjaid oli üle saja ja kliente ehk oma 50. Aga pagana lõbus oli tüdrukutega kohtuda, me muud ei teinudki seal, kui naersime. Väga khuul on olla koos inimestega, kes su huumorimeelele pihta saavad. Ja Margitit on väga lõbus naerma ajada alati, sest ta ei oska vaikselt naerda, lõkerdab alati täishäälel üle terve platsi. :D
Ise ostsin kirbukalt hulgi (nagu plikad itsitasid,) ehk siis selle rohelise selli, Hulk-i. Joosepile. (Ehkki ma ise olin rohkem elevil sellest. :D)

Muide, üks naljakas fakt veel, mida olen tähele pannud. Kuidas käsitöölased kokku hoiavad. Rimist ostsin lõnga, hästi ilus, meresinine ja sellised metalsed niidid on sees, tekib täiega tunne, nagu veepiisad oleksid kudumi peal pärast. Ja kassiir küsib mult järsku, et oo, mis te sellest lõngast teete? :) Nii lahe.
Ja ühes kaltsukas just alles hiljuti vaatasin üht kotti ja mõtlesin kõva häälega kaasa, et ei tea, kas mu kudumisvardad mahuksid siia sisse... Ja müüja tõi oma kudumisvardad kohe nurga tagant välja ja teatas, et "aga proovime." :D Kotti lõppkokkuvõttes ei ostnudki, aga sain see-eest "Saladusliku saare" kolme eurtsiga. Woohoo. :)

Joosepi koolis toimub 15ndal mingi leiutiste võistlus algklassidele. Teema - mõelda välja ja ehitada miski, mis lihtsustaks igapäevaelu. Joosep mõtles välja, nüüd peame ilmselt ehitama hakkama. :) Tahaks teile juba pilti näidata ja küsida, et mis see on. :D Idee sisaldab koeri ja toitu ja on väga tüüpiliselt joosepilik.
Sestap küsisingi igaks juhuks õpetajalt üle, et kas on ikka LASTE leiutiste võistlus, või nikerdame asja valmis ja läheme sinna, ja seal on sada papat ajamasinate ja amfiib-atv-dega. Õpetaja kinnitas, et jah, lapsed ise ikka mõtlevad ja teevad. :) See on tore.
Ma olen mitmes kohas sattunud sellisesse olukorda, kus kõik olevat juttude järgi väga lastepärane ja lihtne, ja siis selgub hiljem, et oh my god, hoopis emade-isade võistujooks Kes-On-Parem.

Joosepil on kooliga loogiliselt kaasnenud iseolemise tahe, mistõttu ta käib nüüd üksinda õues alatasa. St ma hiilin ikka koguaeg kuskilt, akna taga riisus mul ükspäev suure hooga ja ühel õhtul otsustas kella 9 ajal, et nüüd lähen jalkat mängima. Ütlesin küll, et ogar oled, kottpime on ju väljas... aga ta võttis taskulambi kaasa. :D
Väga koomiline oli eemalt vaadata seda visklevat valgusvihku.
Ahjaa, koolis läheb tal üsna hästi, viied aina kukuvad. Ma juba ootan, et mõni muu hinne ka tuleks, motiveeriks teda natuke pingutama rohkem. :)

Panen siia veel vahepealseid Joosepi arvamusavaldusi, et alles jääks kuskile. FB kipub neid ära kaotama viimasel ajal.

Joosep otsustas, et tahab Blongiga eelajaloolisesse muuseumi minna ja hüüdis: "Ma lähen siis guugeldan.. aga ma ei tea, mida, pean ilmselt secretit tegema."
:) Ehk siis searchi.

Üritasin Joosepit koolimineku puhul tüürida juukselõikuse poole ja küsisin, et missugust soengut sa tahaksid. Joosep mõtles ja ütles, et "sellist ülevalt ümmargust."
Poega tundes tahtsin igaks juhuks täpsemat selgitust. Tuli välja, et Joosep tahab afro mikrofonisoengut... (paremat kohta kolme punkti jaoks polegi tükk aega olnud.)
Otsustasin, et las olla siis parem juba pikad juuksed.

Sarjast Mustamäe loodusimed.
Joosep kodu poole jalutades: "Ma nägin vist tigu... või siis oli see kellegi sülg."

Joosep: Kes see oligi, kellel palju kaenlaaluseid oli..
Mina: ...?
Joosep: ...keldri... keldri..kakand!

"Igakord jõuad, kui sul on draakon," Joosepi vanasõna.

Palun öelge Joosepile, et mul on õigus, kui ma väidan, et eesti keele vihikusse ei tohiks N-tähe juures olevasse joonistuskastikesse nokut joonistada.

Delfist kah huumorit: Kui Eestimaa tänavatele ilmusid esimesed panga automaadid, siis tegi ka üks minu tuttav õpetaja endale pangakaardi. Läks siis automaadi juurde - suts ärevil ka - paneb kaardi sisse ja loeb ekraanilt, et sosista PIN-kood. Suts imelik tundus, aga sosistas. Ei midagi. Sosistas uuesti ja pisut kõvemini. Ikka ei midagi. Siis alles märkas, et mitte sosista, vaid sisesta oli see sõna.

Ja mingist random filmist: kaks meest seltskonnaga söögilauas, üks neist pime. keegi mainib midagi maalimise kohta. pime mees ütleb, jaa, maalimine, mulle väga meeldib maalida.
teine küsib: jah? olete hea maalija?
pime mees: ma ei tea tõesti

:D
Üks muusika ka teile siia, minu ja Joosepi ühine lemmik. Joosep ütles, et oli kunstitunni ajal joonistades järsku kogemata kõva häälega öelnud: "Full Steam Spacemachine!!" :D



Minul on alanud totaalne teatrihooaeg, oktoobri lõpus on meil Joosepiga kaks teatrikülastust plaanis. Loodan, et temalegi nakkab see... pisik, mis mul on. :)

Veel on meil, nagu ikka sügiseti, rotid majas. Kõigepealt kuulsime krõbistamist siinseal, ja ükspäev kööki minnes nägin, kuidas rott ronis üle sileda seina nagu kaskadöör. Aga nagu me teame, on kõik millekski hea, sain Joosepi järjekordse loomalunimise peale vastata, et "aga meil ON ju rott!"
:P Ema kutsub seda rotti Klarissaks. :D Ohjah. Meil on kõik ogarad.

Joosep näiteks teatas, et kui on nohu, siis pannakse ninna peeti.
Tegelikult ajas ta peedi ja küüslaugu lihtsalt segi. Ehkki kui ikka peet ninna toppida, siis tatt naljalt välja enam ei tilgu. :D

--

Ühel hilisõhtul nädal-paar tagasi tuli pähe täitsa ootamatult üks.. noh.. see pole isegi nagu mõte, vaid lihtsalt selline.. lõik kirjutamata raamatust. Selline positiivne, ja sisaldas mahajäetud talumaja ja karu. Kujutasin kogu olukorda piltlikult ette ja tuju läks hirmus heaks.
See tuli nüüd uuesti meelde, kui selline vestlus arenes:

- Emme, kas sa tahaks veel ühte last?
- No.. ma ei tea, võiks ju küll.
- Missugune sa tahaks, et see laps välja näeks?
- Täpselt selline nagu sina.
- Aga mina tahaks, et oleks nagu mõmmi.

..et siis... kui kellegil on mõni tuttav vallaline karu, võite tutvustada.

:)