Karulaul

Esimesed laused on alati nii keerulised. Keegi teine võiks esimese lause anda ja ma siis kirjutaks sealt edasi. Sest edasi möliseda oskan ma vabalt. :D
Olen hetkel täitsa haige, ilge köha ja nohu ja värgid. Aga noh... mis siin ikka. Homme jääme Joosepiga mõlemad koju, tema ei lähe kooli ja mina tööle. Väike puhkepäev kulub alati ära.
Ostsin talle täna ühe noore hea bändi t-särgi tulevikuks. Limited edition särk ja tüüpidel on pikk ja põnev tulevik ees, andekad. Siis Joosep saab kunagi nende kontserdile minna, vana-uue särgi selga panna ja khuul olla. :) Ehmatasin vaese noore muusiku vist päris ära, pidime kokku saama tänaval ja ta vaatas eemalt mu poole ja mõtles vist, et no SEE tädi ei saa küll sama inimene olla, kellega telefonis rääkisin... :D Ja mina jällegi mõtlesin, et kas see on see tüüp... vist mitte, kui ta selja pööras sootuks, ehk ootab niisama bussi. :D Ei tunne neid va bändimehi nägupidi nii hästi.
Õnneks on mobiiltelefonid välja mõeldud ja saime ikka kaubale.
Ajasin vist küll jälle ülisegast juttu.., mis teha. Mu missioon elus on noori mehi hirmutada. :D Võõraste inimestega rääkimise puhul ongi kõige totram see, et kuna nad mind ei tunne, siis võivad mu jutust hoopis miskit muud välja lugeda. Aga noh, huu keers. :) Ma vähemalt ise tean, et olen hea, tark ja ülikaunis. :D
Ehkki mingi kümme kilo võiks vabalt tihastele riputada.

Eelmisel nädalal tulin töölt koju ja kesklinnas tuli vastu mingi tüdruk, kel kõnnak ikka väga kiiva kiskus, läks suure hooga aina rohkem sõidutee poole, õnneks sai lõpuks ikka tänavapostist kinni ja jäi sinna külge rippuma nagu nahkhiir. Vaatasin seda värki eemalt ja ohkasin sisemuses, et palun, palun, minge keegi teine ja aidake teda, ma ei jaksa enam igalepoole sekkuda, ausõna. Tshikk rippus jupp aega seal, siis helistas kellelegi ja üritas end kokku võtta. Kahmas käekoti kaenlasse ja hakkas edasi minema. Kahjuks kiskus teda endiselt just nimelt valele poole ja käis siis mauhti sinna sõiduteele rentslisse kägarasse. Vihma sadas, rentsel vahutas rõõmsalt.
Oeh. Vaatasin, et autod lähenevad, ja valmistusin juba südames, et pean jälle võitlusse astuma.. kohe üldse ei tahtnud sel päeval, aga..
Siis jäi mingi teine tüdruk ta kõrvale seisma ja tiris püsti ja nad läksid kaelakuti eemale. Ehk mõni tuttav, kuidas nad muidu kohe nii kindla suuna võtsid.
Jube kergendus oli, et mina ei pidanud minema. Ja samas jube niru tunne, et ma kohe appi ei läinud.

Seisin siis paduvihmas bussipeatuses, buss hilines rämedalt. Õnneks mind ei koti vihm eriti, silmi ju ei värvi. :) Järsku läks miski vastu mu seljakotti. Vaatan, võõras vanamees seisab mu selja taga, hästi lähedal. Oma suure vihmavarjuga. :)
Ise vaatasime mõlemad püüdlikult mujale. Aga naeratus kippus küll peale. Nii tore, et selliseid onkleid veel olemas on. :)

Buss tuli, ronisin peale ja sõitsin minema. Sõidu ajal lahistasin nutta nagu lollakas. Aga noh... see oli nii kummaline tunne, et keegi aitas mind ka vahelduseks.

Mürts kirjutas siin ükspäev facebookis, et elu on ilus ja hetki tuleb nautida ja muud sellist väga tarka. Ja siis selgus, et ta oli lapse ravumid maha unustanud ja pidi siblima hakkama hullupööra.. Ja mul tekkis selgushetk. Kui teed head ja üritad igati tore olla, siis Ülemise Korruse Mees, kesiganes või misiganes see siis ka pole (Murphy, ma kahtlustan,) hakkab kohe lisaks paska paiskama, et noh, vaatame, kas sa sellega ka hakkama saad, kas suudad naeratust edasi näol hoida.. Ja kui suudad, siis lisatakse roojavoolu. Selline sadistlik positiivsusetõkkejooks.
Samas.. kui kõrini saab ja ütled, et ah, minge kõik pekki, siis hakkab kohe paremini minema. :D See teooria seletaks imehästi ka seda fenomeni, et miks egoistlikel inimestel elus rohkem veab ja miks rahale raha tavaliselt juurde tuleb.

Meh, valuvaigisti ei mõika just eriti, iga kord kui köhatan, tõmbaks nagu keegi raspliga üle kurgu. :( Hahaa, sellest meenus, kuidas ükspäev oli vastik peavalu ja kirjutasin facebooki staatuses selle kohta. Ja Mar saatis veidi hiljem osavõtliku sõnumi: "Kuidas peavalu on, sitt?"
:D Soovitasin tal mind nii enam mitte kutsuda. :D
Nagu mu isa kirjutas kunagi sõber Kaljule kirja, alustas sõnadega "Tere Kalts," ja pärast imestas, et sõps tige oli. :D
(Et siis palk-palgi ja palk-palga fenomen.)

Ise käisin vahepeal nende kasvavate-kahanevate ja valutavate sünnimärkide pärast arstil, ta vaatas mind tikutopsiga (no nägi sedamoodi välja see masin) ja ütles, et neis pole midagi kurja, täitsa sõbralikud sünnimärgid on. Ja et kui ma tahan, siis võin ilukirurgi juures lasta need eemaldada. Ega ei taha küll. :) Samas kui mõni võlur tuleks ja sama pakuks, siis oleksin ilmselt nõus. :D Skalpellumid-laserjooniumid hoiaksin oma kerest igal juhul eemale.
Margiti ja Katiga enne kirbuturul (esmakordselt elus) käies rääkisime sel teemal, ja üldine arvamus oli, et sünnimärgiarstil skänneeritakse su nahk sisse üleni, pannakse info arvutisse ja siis prinditakse uus nahk välja, omasoovitud mustriga.
Avaldasin lootust, et ehk uus nahk on kitsam ka. :)
Kahju oli suisa arstilt kuulda, et mu oma nahk on kobe küll ja uut ei saagi. :)

Üleüldse oli see kirbuturg suht mõttetu käik, jäime kõik finantsiliselt küll nulli lõppkokkuvõttes, aga äriajamise külje pealt seal küll rikkaks ei saa. :D No müüjaid oli üle saja ja kliente ehk oma 50. Aga pagana lõbus oli tüdrukutega kohtuda, me muud ei teinudki seal, kui naersime. Väga khuul on olla koos inimestega, kes su huumorimeelele pihta saavad. Ja Margitit on väga lõbus naerma ajada alati, sest ta ei oska vaikselt naerda, lõkerdab alati täishäälel üle terve platsi. :D
Ise ostsin kirbukalt hulgi (nagu plikad itsitasid,) ehk siis selle rohelise selli, Hulk-i. Joosepile. (Ehkki ma ise olin rohkem elevil sellest. :D)

Muide, üks naljakas fakt veel, mida olen tähele pannud. Kuidas käsitöölased kokku hoiavad. Rimist ostsin lõnga, hästi ilus, meresinine ja sellised metalsed niidid on sees, tekib täiega tunne, nagu veepiisad oleksid kudumi peal pärast. Ja kassiir küsib mult järsku, et oo, mis te sellest lõngast teete? :) Nii lahe.
Ja ühes kaltsukas just alles hiljuti vaatasin üht kotti ja mõtlesin kõva häälega kaasa, et ei tea, kas mu kudumisvardad mahuksid siia sisse... Ja müüja tõi oma kudumisvardad kohe nurga tagant välja ja teatas, et "aga proovime." :D Kotti lõppkokkuvõttes ei ostnudki, aga sain see-eest "Saladusliku saare" kolme eurtsiga. Woohoo. :)

Joosepi koolis toimub 15ndal mingi leiutiste võistlus algklassidele. Teema - mõelda välja ja ehitada miski, mis lihtsustaks igapäevaelu. Joosep mõtles välja, nüüd peame ilmselt ehitama hakkama. :) Tahaks teile juba pilti näidata ja küsida, et mis see on. :D Idee sisaldab koeri ja toitu ja on väga tüüpiliselt joosepilik.
Sestap küsisingi igaks juhuks õpetajalt üle, et kas on ikka LASTE leiutiste võistlus, või nikerdame asja valmis ja läheme sinna, ja seal on sada papat ajamasinate ja amfiib-atv-dega. Õpetaja kinnitas, et jah, lapsed ise ikka mõtlevad ja teevad. :) See on tore.
Ma olen mitmes kohas sattunud sellisesse olukorda, kus kõik olevat juttude järgi väga lastepärane ja lihtne, ja siis selgub hiljem, et oh my god, hoopis emade-isade võistujooks Kes-On-Parem.

Joosepil on kooliga loogiliselt kaasnenud iseolemise tahe, mistõttu ta käib nüüd üksinda õues alatasa. St ma hiilin ikka koguaeg kuskilt, akna taga riisus mul ükspäev suure hooga ja ühel õhtul otsustas kella 9 ajal, et nüüd lähen jalkat mängima. Ütlesin küll, et ogar oled, kottpime on ju väljas... aga ta võttis taskulambi kaasa. :D
Väga koomiline oli eemalt vaadata seda visklevat valgusvihku.
Ahjaa, koolis läheb tal üsna hästi, viied aina kukuvad. Ma juba ootan, et mõni muu hinne ka tuleks, motiveeriks teda natuke pingutama rohkem. :)

Panen siia veel vahepealseid Joosepi arvamusavaldusi, et alles jääks kuskile. FB kipub neid ära kaotama viimasel ajal.

Joosep otsustas, et tahab Blongiga eelajaloolisesse muuseumi minna ja hüüdis: "Ma lähen siis guugeldan.. aga ma ei tea, mida, pean ilmselt secretit tegema."
:) Ehk siis searchi.

Üritasin Joosepit koolimineku puhul tüürida juukselõikuse poole ja küsisin, et missugust soengut sa tahaksid. Joosep mõtles ja ütles, et "sellist ülevalt ümmargust."
Poega tundes tahtsin igaks juhuks täpsemat selgitust. Tuli välja, et Joosep tahab afro mikrofonisoengut... (paremat kohta kolme punkti jaoks polegi tükk aega olnud.)
Otsustasin, et las olla siis parem juba pikad juuksed.

Sarjast Mustamäe loodusimed.
Joosep kodu poole jalutades: "Ma nägin vist tigu... või siis oli see kellegi sülg."

Joosep: Kes see oligi, kellel palju kaenlaaluseid oli..
Mina: ...?
Joosep: ...keldri... keldri..kakand!

"Igakord jõuad, kui sul on draakon," Joosepi vanasõna.

Palun öelge Joosepile, et mul on õigus, kui ma väidan, et eesti keele vihikusse ei tohiks N-tähe juures olevasse joonistuskastikesse nokut joonistada.

Delfist kah huumorit: Kui Eestimaa tänavatele ilmusid esimesed panga automaadid, siis tegi ka üks minu tuttav õpetaja endale pangakaardi. Läks siis automaadi juurde - suts ärevil ka - paneb kaardi sisse ja loeb ekraanilt, et sosista PIN-kood. Suts imelik tundus, aga sosistas. Ei midagi. Sosistas uuesti ja pisut kõvemini. Ikka ei midagi. Siis alles märkas, et mitte sosista, vaid sisesta oli see sõna.

Ja mingist random filmist: kaks meest seltskonnaga söögilauas, üks neist pime. keegi mainib midagi maalimise kohta. pime mees ütleb, jaa, maalimine, mulle väga meeldib maalida.
teine küsib: jah? olete hea maalija?
pime mees: ma ei tea tõesti

:D
Üks muusika ka teile siia, minu ja Joosepi ühine lemmik. Joosep ütles, et oli kunstitunni ajal joonistades järsku kogemata kõva häälega öelnud: "Full Steam Spacemachine!!" :D



Minul on alanud totaalne teatrihooaeg, oktoobri lõpus on meil Joosepiga kaks teatrikülastust plaanis. Loodan, et temalegi nakkab see... pisik, mis mul on. :)

Veel on meil, nagu ikka sügiseti, rotid majas. Kõigepealt kuulsime krõbistamist siinseal, ja ükspäev kööki minnes nägin, kuidas rott ronis üle sileda seina nagu kaskadöör. Aga nagu me teame, on kõik millekski hea, sain Joosepi järjekordse loomalunimise peale vastata, et "aga meil ON ju rott!"
:P Ema kutsub seda rotti Klarissaks. :D Ohjah. Meil on kõik ogarad.

Joosep näiteks teatas, et kui on nohu, siis pannakse ninna peeti.
Tegelikult ajas ta peedi ja küüslaugu lihtsalt segi. Ehkki kui ikka peet ninna toppida, siis tatt naljalt välja enam ei tilgu. :D

--

Ühel hilisõhtul nädal-paar tagasi tuli pähe täitsa ootamatult üks.. noh.. see pole isegi nagu mõte, vaid lihtsalt selline.. lõik kirjutamata raamatust. Selline positiivne, ja sisaldas mahajäetud talumaja ja karu. Kujutasin kogu olukorda piltlikult ette ja tuju läks hirmus heaks.
See tuli nüüd uuesti meelde, kui selline vestlus arenes:

- Emme, kas sa tahaks veel ühte last?
- No.. ma ei tea, võiks ju küll.
- Missugune sa tahaks, et see laps välja näeks?
- Täpselt selline nagu sina.
- Aga mina tahaks, et oleks nagu mõmmi.

..et siis... kui kellegil on mõni tuttav vallaline karu, võite tutvustada.

:)