Aedik ja armsad mehed

Vau. Ma vist leidsingi mooduse, kuidas uut lõiku teha siin. =) Nüüd ehk ei tule tekst enam ühes jorus. Kui nummi minust. :D

Enivei. See nädal on olnud minevikuhõnguline. Jube pull, kui pole näinud vana semu sada aastat ja siis ta jookseb sulle kuskil kaubanduskeskuses külje pealt sisse nagu polekski vahepeal aega möödunud. Või no õigemini näeb sind riietes sobramas (üritasin Joosepile parajat numbrit leida) ja tuleb seisab vaikides kõrvale, liikudes aina lähemale ja näppides samu asju, mida sina, lõpuks kisub suisa käest juba püksid. Ja kui siis ärritatult pilgu tõstad, et wtf sel teisel ostjal viga on... :D Deem.
Tema oli seesama tüüp, kes teinekord mind pimedal tänaval märgates hakkas mu selja taga kõndima ja aina lähemale ja lähemale tuli (no nii et südar hakkab juba tekkima, et appi, pätt jälitab) ja siis valju-kurja häälega kraaksatas vene keeles midagi a la tütarlaps, kuhu te lähete.
Va koer. :)
Rääkis, et oli ühistel sõpsidel külas käinud, istusid aias ja... mainis seda aeda korduvalt, kuni ma nentisin, et maja ilmselt polnudki, oli lihtsalt aed. :D

Kaks kõva kivi, jumal küll, kui palju me igasugu asju arutanud ja vaielnud oleme. Täitsa vihani välja kohe. :D
Ja tantsu oleme vihtunud, niimoodi, et vahepeal pandi mind niisama põrandale pikali sekundiks. :D Rock'n'roll, ju nõu.
Ja kuidas ükskord, kui teed köögis tegemas käisin ja siis tuppa tagasitulles nägin, kuidas ta mu koerale sügavalt silma vaatab ja aeglaselt ja selgelt hääldades püüdlikult õpetab: "Re-ba-ne..., ree-baaa-neee..." :D Koer kahjuks inimkeelt selgeks ikkagi ei saanudki.

Pärast tööleminnes tulid üldse kõik vanad mälestused vihinal pähe, ja nii kummaline, et neid nii palju on, tegelikult me ei suhelnud üldse eriti palju. Vähemalt ma ei mäleta küll, kuigi nad (tema ja veel kaks sõpsi) väitsid, et ma olevat mileedi nende kolmele musketärile. Mis ajas naerma, sest mileedi saatust teame ilmselt kõik. Tegelikult olin ma see inimene, kes neile padja kiirelt pea alla suskas, kui nad poole jutu pealt tagurpidi vaibale maandusid vastava alkoholisisalduse saavutanuna. :D Ehh, metsik noorus. =) Hommikuti joodi alatasa mu ketshupid ja majoneesid tühjaks.

Aga hästi läbi oleme alati saanud, isegi kaklemise ja vihkamise ajal. :D
Ongi selline... vihkamise-armastuse suhe. Suhe on nii loll sõna, aga ei oska kohe puusalt midagi paremat visata. Nagu perekond noh, nagu vend. Ehkki oma pärisvenda ma ei tunnegi eriti, me ei ole kunagi kusagil nii pikalt koosviibinud, et rääkida ja arutada ja teineteisele pihta saada. Mis on kurb, aga... mul on siis iseadopteeritud vennad lisaks. :)

Teine mees minevikust helistas järgmisel päeval. Ta on ka armas mulle, ja samas ajab vihale ka. :D Ma vist olengi väga vastuolulise iseloomuga, kõik tunded korraga. Ta on selline.. avatud hing. Vaatab otsa ja on nii siiras ja lausa haigettegevalt aus kuidagi, et endal hakkab imelik kinnine ja kuri olla ja siis püüan ka temalikum olla ja pärast on tunne, nagu oleksin end avalikult lahti riietanud. :)

Õudsalt tore, et mu minevikus sellised toredad mehed on, ja et nad endiselt tahavad minuga sõbrad olla. Liiga paljud inimesed vajuvad aja sisse ja jäävadki sinna.
Ühe uue sõbra leidsin ka hiljuti, aga tema toreduses ma alles veendun. :) Tundub küll, et igati lahe inimene, päris mitme meheliku iseloomuomadusega, millest ma juba kartsin, et need väljasurnud ja igaveseks kadunud on.

Vot selline killuke mu elust teile täna. Nüüd tahaks maja taha parki minna ja endale aia ehitada, kus elada. :) Tühja sest majast. Kaevan uru.