Uhuktoober.

Hau. Tahtsin siva öelda, et krt, uhuktoober tuleb nüüd lõpuks üks normaalne kuu, ja kui ei tule, siis ma talle alles teen. August oli üks veri ja pisarad ja valu ja kurbdus (jäin beebist ilma :( ,) september oli sitt ja rookimine ja mähkud ja vaev (ema lagunes laiali,) nüüd oktoober tuleb füüsiline ja emotsionaalne taaseneseleidmine ja novembris tahaks kuramuse NaNoWriMost osa võtta lõpuks ometi. Ehk siis november oleks puhas fantaasialend ja reaalsusest irdumine. :D Detsember on veel vaba, kui teil mingeid soovitusi on. :D Ja kui keegi viitsib minuga arutada lollakaid (raamatu)ideid, siis koht imelikule sõbrale on vaba. Samas, ainult sellisele, keda tegelikult huvitab. Mitte see, MIDA ma kirjutan, vaid jutt ise, ja üldse kirjutamine. Uudishimulikest (kes asjast endast eriti ei jaga) pole mingit erilist abi, on aeg näidanud. Ühtlasi öelge, kus rahapada on. Tõsiselt pinda käib see nikerdamine. Nii... mida ma veel kobiseda võiks. :D Ära istu nii kortsus, selg sirgeks!

Hülgehall häbisilm

Kõigepealt siis see, et ära loodusest leitud hülgepoega ärgita, ta mamma on kuskil eemal asju ajamas, nii et... põrgutee ja heateosillutis on muidu jälle. Las nad olla.
Ükspäev just mõtlesin nende heategude peale, mis heateoks ei klassifitseerugi, sest kuskil on mingi kala või nipp sees. Ma olen oma elus päris mitu korda üritanud õigesti käituda ja pärast asjade üle mõeldes tunnen end süüdi. Täitsa pisar tuli silma, ehkki alati ei või ju ette teada kõiki neid doominoklotse, mis üksteist tõukama hakkavad. (Sellest peaks tegelikult kirjutama. Kui ma kunagi kirjutan. Mida ma ei tee. :D Vt eelmist postitust. )
Kui ei kirjuta, siis vähemalt loen. Jaanuaris kusjuures päris palju, kõige suurema mulje jättis Kingi "Lemmikloomasurnuaid." Ma pole eriline õudukate fänn, aga Joosepil oli seda vaja kooli jaoks ja ma loen enamasti samad raamatud kõrvalt kah läbi, noh, niisama, ajaga kaasaskäimise mõttes. Aga. Jummel küll, see oli nii jube lugu. :D Ja just siis, kui mõtled, et no nüüd küll enam hullemaks minna ei saa, siis King lükkab sipsti varbaga ümbriku üle kuristikuääre. :D
Kummaline, et õpetaja selle raamatu neile valis, seal on kõikvõimalikku seksi, käed ja suud ja peed... Noh, Joosepit ei morjenda, aga kaheksas klass? Ise kui kaheksandik olin, siis muidugi arvasin, et olen täiskasvanu ja tean kõike, aga praegu kõrvalt vaadates.. :D Ehk õps arvas, et kui valikus on enamus raamatuid sajaleheküljelisi, siis viiesajalist ei vali keegi... No mu poeg on mu poeg. :D Küsisin talt millalgi, et kas ta tunneb inimesi, kes raamatuid loevad. (Mr X ütles, et selliseid otsi tikutulega taga.) Joosep vastas: "Ikka, jah. No ja mu ema on mingi fanaatik.." :D
Igatahes, jube hea raamat. Soovitan. Aga ärge enne magamajäämist lugege, see ajab veits une ära. :D
Goodreadsis panen tavaliselt oma lugemised kõik kirja, muidu unustan ära. Ja kui Mr X-ile ütlesin, et deem, ma lugesin jaanuaris ainult 7 raamatut (oleks äärepealt kaheksanda ka läbi saand noh, aga ei jõudnud,) siis ta vastas mulle, et "Kus on selle häbi silmad."
:D Ma muidugi naersin kõigepealt nagu hüään, ammu ju juba hoiatasin, et meil siin muutubki veits imelikuks ja ka tema hakkab imelikku juttu ajama, aga ta ei uskunud, hahaa, inyourface, ja siis hakkasin mõtlema, et jah, tõepoolest, kus on selle häbi silmad. Nii nunnu kuidagi. Häbi polegi enam miski paha asi. Vaid nagu tolmurull, selline hall ja peituv... natuke nagu hüljes. :D
(Just kustutasin ühte koma kolm korda, enne kui aru sain, et see polegi koma, vaid mingi soust mu ekraanil. Häbi silmad on koonu kohal. :) )

Ürgmöku

Krt.. teate küll seda laulu, eriline kaabakas. No ma olen elementaarne möku. Teist nii jubedat pole vist olemaski. Teen plaanid, teen tööd, meeleolu on hea, kõik on vinksvonks, ja siis üks sõber ütleb midagi kriitilist, ja mul jääbki see pähe loksuma ja nüüd tundub, et kõik mu ideed on lollid ja mul pole üldse mingit pointi midagi üritadagi.
Ja mõistusega saan aru, et see on kõigest ühe inimese arvamus, aga... ehh. Kusjuures, ega see sõps ka pahasti/kurjasti mõelnud, ütles lihtsalt tõtt, ühe nurga alt, ühe väikse osakese kohta.
Miks ma küll selline olen.... Misiganes muu teema kohta oleksin öelnud, et tühiasi, so what, ja edasi läinud, aga mina-ise on väga kehv teema. Oskaks ennast juba armastama hakata, kaua võib. Ma kirjanikukoolitusel küsisin ka, et kuidas uskuda, et just sinu jutt on väärt avaldamist, et kedagi üldse vähekenegi kotiks. Ja T ütles, et iga inimene on unikaalne, omab erilist vaatenurka ja vahel räägib su pihta sada inimest, ja sa ei saa aru, ja siis see sajaesimene oskab täpselt õigesti öelda ja järsku läheb nagu ajuuks lahti. Nii ju ongi. Ja mõndasid asju peabki hästi paljudes kohtades ütlema/kirjutama, sest need on tähtsad ja neid peabki igale poole jalgu sokutama, et rahvas sinna komistaks. Ja kõik see muu jutt.
Aga ürgmöku on loll. :(

Haha

Naersin just pissi peaaegu püksi... Me siin, Joosep ja Rosin ja mina, eksole, ja Joosep tuli midagi rääkima ja samal ajal näitab ühte poliitikut telekast ja ma mainin, et näe, sa oled ka selle mehega ühes ruumis olnud. Joosep küsib, et millal. Mina: no siis, kui me seda lasteaedade värki ajasime Maha TTV-ga. Joosep: ahjaa, seal koosolekul. Aga mis selle mehe nimi oli, kes meid autoga koju tõi.
Mina: Jaan-Matti.
Joosep vaatab mind sellise jube süvenenud näoga, üritab vist meenutada. Ma ei suuda vastu panna, lisan aeglaselt: Maan-Jatti.
Joosep lihtsalt seisis ja valas oma käes olnud kommikarbi aeglaselt mulle laua peale ja põrandale ja igale poole laiali. :D Ma ütlesin, et wtf, tema: aaaargh, ma nii üritasin praegu aru saada, mida kuradit sa ütlesid, et ma lülitasin kõik oma motor skillsid välja, käed läksid nõrgaks.

:DDD Siis korjasime neid väikseid kommtablette siit tervest maailmast, krt ja põrgu, ma ütlen. :D Isegi oma poja suudan veel kokku jooksutada, kõik pole veel kadunud. :D

Vana lõpp

Hei, ütles häbelik hääl sambla seest.
Mhmh, mina, va ront, jälle siin. Sain uue arvuti... või noh, vana. St ei pea teismelisega kaklema, et klaviatuuri manu kükkida. Nüüd pole enam ettekäändeid, juba nõuatakse "surematuid teoseid."
No kuni järgmise jaanuarini, mil arvuti kindlasti jälle saba paneb.
Meil on siis vana lõpp... uus lõpp oleks palju põnevam, aga nii heaste ka ei lähe. Ikka seesama vana. Mul on hetkel uuevajadus, värskelembus. isegi unes nägin Chris Hemsworthi Aquamani asemel. :D

Peaks mingi kokkuvõtva posti siia püstitama, aga ei oskagi eriti midagi öelda. See aasta oli üsna õudne, mõnes mõttes, ja üsna tore, mõnes teises mõttes. Omaenese mõtteid on raske taibata. :) Oleks teisiti läinud aprillis, siis... noh.. oleks kas väga ilus ja hea praegu, või hoopis katastroof. Ei või ju teada. Mul on usku, et läheb nii, nagu peab, ja nagu parem ongi.
Leidsin enda seest kirjatsura jälle üles, või vähemalt kasvatasin kirjatsura enesekindlust natuke. Käisin kirjanikukoolitusel, kahel, ja nii tore oli, kui inimesed, kes ka ju kirjutavad, ütlevad, et nii hea idee, ma ostaks kohe selle raamatu. :) Et inimesed tahavadki ehk ikkagi mu jutukesi kuulda... Mr. X on ka jube toetav, tahab, et ma luuletusteraamatu samuti ikka välja annaks. Natuke õudne on. :) Tänapäeval peab iga lause nii läbiv ja kõiketähendav/hõlmav olema, et lihtsad emotsiooniräbalad on ehk liiga naeruväärsed. Aga eks näis. Kunagi ma selle raha ju ikka kokku saan. :D (Ma naeran tegelikult seda, et ei saagi, aga ma ei ütle teile, arvake pealegi, et ma niisama naeran. :D )

Elu on tragikoomiline.
Hetkel näiteks valutan jalga ja küsiksin, kuidas teada saada, kas reieluu on katki või lihtsalt muljutud või kuidas esineb närvipõletik kintsus... või mis muud võib viga olla, kui käia kuigi hästi ei saa, aga ei mäleta, miks. :D Oeh, oleks see siis ühekordne lugu, aga ma ei panegi tavaliselt tähele, sõrmed on alatasa purud ja sinikad siinseal, endal pole aimugi, millal juhtus. Mida ma sellele arstile ütleksin, kes küsib, et mis juhtus... Ei tea! Millal? Ei mäleta! :D Nagu mingi vana joodik... Ja pole joonud! Ehkki võiks, natuke janu oleks küll. :D
Huvitav, kas targem oleks homme peale tööd traumapunktist läbi minna, ehk neil pole enne aastavahetust veel väga palju inimesi, või oodata ikkagi jaanuari alguses mõne viisakama päevani, ja siis lihtsalt perearstile minna. Endale meeldiks see viimane variant rohkem. (Veel rohkem meeldiks see variant, et ignoreerin kogu valu kuni üle läheb või surm tuleb. Aga krt, reieluud on seismiseks ikka vaja..) Traumapunktis nad käituvad nagu inimesed läheksid lihtsalt huvi pärast nende tegemisi sinna passima, kõigil on aega maa ja ilm ja patsientidele meeldibki, kui peavad alandlikult kuskil nurgas tundide viisi passima. Tõesti ei taha sinna minna. Perearstile ka ei kipu... krt küll noh. Faking vanadus.
Sellised asjad morjendavad nii ära. Peole liipan muidugi ikka, vahepeal saab täitsa kenasti liikuda.

Uuest aastast ootan küll uusi asju. Mitte karke, eksole. :D Kuna detsembris pidi soovida saama, et aina soovi ja muudkui tuleb kõike, siis ma sooviksin... et Joosepil oleks kõik endiselt hästi, ja mr. X-il ka, ja et mina oleksin ise ka terve ja suudaksin aina kirjutada, kõik need mitmed ideed, ja et ma saaks näiteks lotovõidu, umbes kaks miljonit, siis saaks suvila korda ja raamatud välja anda... No tegelt piisab ka ühest miljonist, või krt teab, maja on küll täitsa logu... Ühtlasi küsiks, kas siin pole mõnda katusemeistrit. ;) Või võrkaeda üle, umbes 100 meetrit, siis saaks vähemalt osale uuenduse, Rosinaplikale turvatunnet kosilaste eest. :D
Rosinale ka palju tervist uueks aastaks, ta on mu armaskallismusirull. Muid soove mul nagu eriti polegi... Mis siin ikka tahta, kui kõik kallid terved on, ja kõigil oma väljund või hobi... Maalima tahaks ka õppida, mõtle, kui oskaks kõik need asjad ja olendid välja maalida, keda ma näen. :) Ja Joosep võiks leida omale mõne interneedusevälise huviala. Mida veel.. haa! Vot ema võiks mul omale mõne rikka peika leida, kes ta kuskile tallu elama viiks ja seal poputaks. Või vaese peika, kes ta kuskile viiks. :D Peaasi, et oskaks meelitada. :D
Ohjah... Noh, tegelikult on mul üks päev ju veel aega mõelda. Küll ma siis homme soovin veel juurde. :D
Soovin teile ka rõõmu ja õnne ja vedamisi. :) Head vana lõppu.

Mehe Pai

Lihtsalt väike vahemärkus.
Kui mr. X jälle alles hilisöösel töölt koju jõuab ja ma olen veits nördind ja peseme siis hambad ära ja kobime voodisse ja ma keeran talle selja, sest kell on liiga palju ja peab siva magama jääma, et ilgelt vara jälle tõusta ja ütleme juba oma "head ööd" ära ja mul vajub silm kinni. Ja tema sirutab käe ja teeb mulle pai. Mitte üks kord, vaid oma kümme minutit. Vahepeal jääb ise magama ja siis mõni sõrm vajutab mulle ajju või silma, aga see on selline tore ajulohk, see ei häiri. See teeb rõõmsaks, ma magakski niimoodi ta sõrme all koguaeg täitsa hea meelega. Nii kummaline temast, eks. Nagu see muinasjutt kunagi, "Memme musi," aga hoopis Mehe Pai, mingi ürgne kõikevõitev maagia, pühib mu peast kõik pahad mõtted ära ja lohu-tab mu aju. :) Nii hea.
Tehke rohkem pai omadele ka.

Mnjah, eelmises postituses sai hõisatud, et uus arvuti ja kodusolek... Arvuti pani praktiliselt kohe saba, emaplaat olevat katki, ehkki ma ütlesin, et ei tea midagi sellest.. Oli kuu aega paranduses. Siis selgus, et mr.X-i korter müüakse maha ja ta peab sealt uttu tõmbama. Pidin oma korteris ühe toa tühjaks tegema, kõik ümber korraldama. Nüüd siis elame koos. Või noh, ta käib lihtsalt meil tagatoas magamas, töötab ju poole ööni nagu ikka.
Mis natsa vihastab ja natsa kergendab olukorda. Tahaks ju kordki tunda, et on nagu perekond. Aga eks tõsi on, et ongi nagu perekond, mitte on perekond.
Lisaks oleme mõlemad erakud, mistõttu käin mina talle pinda ja tema mulle ka. Tema lihtsalt näitab seda rohkem välja. Nähvab, täitsa nõmedate asjade peale. Ja siis mina olen tige, ja tema ei saa aru, miks.
Ühesõnaga, ma olen väsinud. Ja tunnen sõpradest puudust, aga kahjuks mul pole ühtegi sellist, kes jaksaks minuga tegeleda. Ehk mu selle elu ülesandeks ongi olla omaette ja mitte jagada.
Mis teeb selle blogi olemuse kah kuidagi valeks. Mõtlen veel, kas panna see lihtsalt kinni või teha kuskile uus, mida teised ei tea.

Oeh.. See aasta on olnud nagu pidev orkaan.
Mind on mitmeid kordi tükkideks lahti võetud ja väga haiget tehtud. Õnneks on mr. X olemas, ta ikka hoolib, ehkki vahel tunnen, et kauaks seegi. Üsna raske on, kui teine ei taipa su hinge või olemust. Ehk ta tunneb samamoodi.
Igatsen hirmsasti merd. Igatsen sõnatut üksmeelt. Ükssarvikuid.