Ürgmöku

Krt.. teate küll seda laulu, eriline kaabakas. No ma olen elementaarne möku. Teist nii jubedat pole vist olemaski. Teen plaanid, teen tööd, meeleolu on hea, kõik on vinksvonks, ja siis üks sõber ütleb midagi kriitilist, ja mul jääbki see pähe loksuma ja nüüd tundub, et kõik mu ideed on lollid ja mul pole üldse mingit pointi midagi üritadagi.
Ja mõistusega saan aru, et see on kõigest ühe inimese arvamus, aga... ehh. Kusjuures, ega see sõps ka pahasti/kurjasti mõelnud, ütles lihtsalt tõtt, ühe nurga alt, ühe väikse osakese kohta.
Miks ma küll selline olen.... Misiganes muu teema kohta oleksin öelnud, et tühiasi, so what, ja edasi läinud, aga mina-ise on väga kehv teema. Oskaks ennast juba armastama hakata, kaua võib. Ma kirjanikukoolitusel küsisin ka, et kuidas uskuda, et just sinu jutt on väärt avaldamist, et kedagi üldse vähekenegi kotiks. Ja T ütles, et iga inimene on unikaalne, omab erilist vaatenurka ja vahel räägib su pihta sada inimest, ja sa ei saa aru, ja siis see sajaesimene oskab täpselt õigesti öelda ja järsku läheb nagu ajuuks lahti. Nii ju ongi. Ja mõndasid asju peabki hästi paljudes kohtades ütlema/kirjutama, sest need on tähtsad ja neid peabki igale poole jalgu sokutama, et rahvas sinna komistaks. Ja kõik see muu jutt.
Aga ürgmöku on loll. :(