Scrat'i päevik (P.S.Igav, ausõna :) )

Eile arutasime sõber Õilsa Võrsega, et mis iseloomuga me oleme, ja jõudsime äratundmisele, et mina olen ilmselt koleerik (mistõttu tundsin täna Jääaega vaadates Scrati suhtes teatud heldimust) ja tema sangviinik, ehk siis... Diego? Matvere häälega võiks rääkida küll. ^^

Õilis Võrse kutsus kinno meid Sepega, mis on nii lahe. :) Kahju ainult, et praegu on jube niru ajastus, lapsel nii miljon uut kogemust ja muljet vaja peas läbi seedida (aju on ju teadupoolest põhiseedimisorgan) ja ma ei taha ta peakujule liiga teha.

Kuna eelmine kord rääkisin üsna pikalt lasteaiast, siis jätkan seda ka nüüd, eriti kuna see teema mul üpris tugevalt südames on. Joosep on lasteaias täitsa tubli olnud, eriti viimased kaks päeva. Noh... neljapäeval oli igatahes nii (ma kolmapäeva enam ei mäleta :( ) et läksin hommikul sinna, meeletu migreen oli, istusin sinna tooliveerele ja lasin Jopel eemal mängida. Kuna selle teise poisi ema oli ka seal, siis istusime kõrvuti ja rääkisime vaikselt juttu, üsna kõrvalises kohas olime.
Ootasime hetke, mil tema poiss natuke rohkem mängimisse süveneb, et siis koridori taanduda.

Tema tegi alguses selle vea, et lasi õpetajal endale öelda, mida teha. Õpetaja ütles, et seiske eemal. Minu arust on see nõme. Kuidas lapsel tekib siis julgus teiste laste keskele minna kohe, kui ta pole eeskuju näinud ega seda ise kunagi teinud. Loomulikult laps kardab alguses. Aga miks ta peab seda üksi tegema?
Mina igatahes marssisin (esimestel päevadel, kui Joosepiga seal olin) kohe koos poisiga teiste laste sekka, ütlesime tere ja suhtlesime, näitasin talle, kus mänguasjad on ja nii. Laps tundis end kindlana, nägi ära, kus midagi on, ja mida võtta tohib ja kuidas käituda. Järgnevatel päevadel ma läksin algul temaga kaasa, siis taandusin eemale.

Teine poiss on aga koguaeg oma ema juures, ja kuna tema ema on viisakam, ja ei taha õpetajat segada ega ärritada, siis seisiski ta seal eemal koguaeg, ja laps tema juures. Ehkki idee ongi ju lapsed omavahel tuttavaks teha, siis on emale aseaine niiöelda leitud ja kõik on okei. Siis nad ei tunne end seal enam üksi.
Jah.. ma võin nüüd öelda küll, et mul on nende kahe õpetaja seas oma kindel lemmik tekkinud. Üks on vanem ja kogenum, ta mobiliseerib nad kiiresti, keegi ei kahtle antud käsklustes ja lapsed kuulavad paremini sõna. Mis on mõnes mõttes väga väga hea, sest see on turvalisem, kui lapsed sõna kuulavad.

Ent... see vanem õpetaja ei räägi lastega. Ja nutt on tema mõistes ilmselt jonn, vähemalt nii olen mina aru saanud, ja ma ei pea end mingiks asjatundjaks siin, eks. :) Ma lihtsalt ütlen oma subjektiivse mulje. See poiss, kes ema ligi väga hoiab, nutab vanema kasvataja käes pool tundi, sest ta lihtsalt ei tegele probleemiga, ta ainult ühmab, et ära nuta ja tegeleb siis teiste lastega, lootes, et lapsel nutt ise üle läheb. Noorem sai minutiga hakkama, sest ta tegi teise õpetaja jaoks ilmselt tabulükke: võttis korraks sülle. Laps tundis end kohe kindlamalt, õpetaja kinnitas, et ära muretse, su ema tuleb kohe varsti tagasi, ja pani lapse maha ja suunas ta tähelepanu mujale. :) Ja oligi kõik. :) Ei mingit nuttu, ei mingit jorutamist... Pealegi märkas ta lapse nuttu kohe, ja ei lasknud sel suureks paisuda. Väga broo. :)

Seesama noorem kasvataja oli kolmapäeval, vohh, meenus. :) Ja siis käisin ma ka korraks poes vahepeal, kuni lapsed seal liivakastis olid. Ja siis ta rääkis mulle pärast, et vahepeal oli probleem olnud, et Joosep hakkas nutma ja pead vastu seina taguma ja... noh, nagu ta ikka teeb, kui endast välja läheb, tal tekivad sellised.. masohhismihood, kus ta endale haiget hakkab tegema. Seda on õudsalt jube kõrvalt vaadata ja tavaliselt võtab rahustamine jube kaua aega. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ta tahaks õigesti teha ja hea laps olla, aga samas tahaks ka nii teha, nagu ta ise tahab. Segadus ajab ta väikse pea segi ja siis ta on iseenda peale kuri. Ja loomulikult ajab teda vihale see, kui keegi tagant sunnib. :) Keda see ei ärritaks, eks. :D
Enihau, see teine ema oli ka seal sel ajal, ja ütles, et jama oli selles olnud, et Joosep tahtis liumäele minna sinna eemale, aga õpetaja ütles, et ära mine nii kaugele.
Reedel selgus muide, et ta ei tundnud seda õpetajat ära, nii et ehk ta lihtsalt kogemata reageeris nö. õigesti? :D Et võõrast ei kuulanud. :D
Vaene laps jah... aga õnneks oli see tal ikka üle üsna kiiresti läinud, sest ma olin ära umbes tund aega ja kui kohale jõudsin, siis ta juba mängis seal teistega. :)
Varem pole ta lasteaias nii käitunud veel ja see oli üks neist asjadest, mis mulle nati muret teevad.
Aga ma pean ütlema, mulle niiiiiii väga meeldis, et õpetaja mulle sellest rääkis.:) Ta oleks ju võinud mitte midagi mainida. Väga paljud ilmselt teeksidki nii, et näe, oli mingi jama, siis saime ju üle, mis sest mainida. Aga nüüd sain õpetajale öelda, miks ta nii teeb. :) Ja edaspidi ta oskab juba probleemi vältida.

Okei, neljapäevaga jäi enne jutt pooleli, et istusime selle teise emaga seal, ja see vanem õpetaja oli tööl sel päeval. Tal käis sel juttu puhumas keegi vanem naisterahvas ja vaatasid nad kuidagi imelikult meie poole. Siis tuli see vanem naisterahvas meie juurde seisma ja hakkas rääkima juttu a la: "Jah, eks see ole, et raske on ära minna, kui laps nutab, aga peab südame kõvaks tegema, küll nad harjuvad."
Ja läks minema. Mul on hea meel, et ta ära läks, sest mul kerkis nii mõnigi asi keelele, mida oleks hea meelega tallegi avaldanud. Jäime sinna seisma, mõlemad pisut hämmingus ja siis see õpetaja tuli eemalt, käed õieli: "Nii, emad lähevad nüüd koridori, sest muidu lapsed ei kuula mind."
Läksime koridori. Okei, see on loogiline, et õpetaja peab saama oma autoriteeti kehtestada, aga miks, pärgli päralt, sa seda siis ei tule ja ei ütle?! :D Mis ma olen mingi imbetsill või? Et peab mingi tädi saatma sõnumitoojaks ja mammatama minuga, nagu oleksin poolearuline? Fakk, kus ajas närvi. Ja noh... okei, see polndki veel nii hull, aga siis kaks minutit hiljem läks mingi tädi veel sealt koridorist mööda, ilmselt juhataja või keegi (need kipuvad ikka ülbed olema.) ja möödaminnes heitis meie poole sellise... ülitugeva irooniaga maitsestatud "Kas kõik on korras?"
Ma vastasin momentaalse "jah"-iga. Sest kõik ongi korras, ma ei lase oma lapsele enivei liiga teha. Aga arvamus lasteaia kohta kukkus nagu... väääääga palju.

Shiet. :D Oleks see õpetaja KORDKI huvi tundnud, MIKS ma seal olen, või miks see teine ema seal on. :D Sel teisel lapsel on tervisega probleeme olnud, nuttes hing kinni jäänud väga rämedalt, ja arstid ei lubanud tal pikalt nutta lasta, et võib astma tekkida. Ja Joosepil pole mingeid probleeme sellega, kui ma sealt vahepeal ära lähen. Mul on muud värgid, mida ma üritan korda saada.
Teine ema elab poole tunni kaugusel. Bussipiletid maksavad tänapäeval üsna palju, tööl ta ei käi. Lähed ja hängid kuradi poes kuskil või? See on ju nii lõõgastav, kui pappi pole. Või lähed nurgatagusesse baari ja teed mõned napsud. Või seisad lasteaia ees ja lõdised vihmas.

Kõige pullim on see, et neil on kodulehel kirjutatud, et nad tahavad lastevanematega head, tugevat suhtlussidet ja kasvatada lapsi, kel oleks tugev enesehinnang ja et vanemad peaksid lapsega nii kaua kaasas käima alguses, kuni laps end kindlalt tunneb. Ja mina olen omalt poolt küll tugevat suhtlussidet üritanud täita, rääkisin mõlema õpetajaga, küll ainult hetke, sest sel vanemal ei olnud aega kunagi. Teiste õpetajatega õues liivakasti äärel mõned sõnad vahetanuna öeldi, et lastel on õues mänguasju vähevõitu, et kui mul on kodus mõned väiksed plastpudelid või karbid, et võin sinna viia, et lastel hea liivakooke teha jms. Mõtlesin, et loomulikult, meil oli neid liivavormegi terve hunnik kodus, ja ise saame vaid mõnel korral suve jooksul randa, ja kunagi pole vorme kaasa võtnudki. Pluss oli mul üks igavene suur ratastega käula, millega Joosep enam eriti ei mängi, aga mis sealsetele väiksematele lastele sobiks väga hästi. Kolmapäeval, kui poes käisin vahepeal, siis viisin pärast lasteaeda need asjad. Elementaarne, mu arust, et aitad omalt poolt.

Ja siis nad käituvad minuga, nagu oleks ma mingi ajudeta lehm, kes inimkeelest aru ei saa. :D Nagu... kui meeldiv. Kui nad lapsevanemaga nii käituvad, kuidas siis lastega? :D
Ma oleksin tahtnud sellele õpetajale kohe samal päeval seda öelda, aga ... tead, kui selle teise emaga tagasi sinna läksime (kutsusin ta vahepeal oma juurde, istusime niisama, kuhu tal minna, eks), siis Joosep oli söögilauas ja küsis mitmendat korda süüa juurde. (Kolmapäeval oli ta ühe leivatüki ära söönud, kiitsin teda selle eest nagu hull kodus. :D Varem ei söönd ühelgi päeval midagi, ehkki oli kartulipuder ja viinerid ja muud head paremat, mul jooksis iga kord suu vett. :D ) Ja ehkki kõik koguaeg väidavad, et lapsed teevad alati nii, nagu teised lapsed ees, siis Joosep on vähemalt seda seal tõendanud, et ta on puhtavereline individualist. Ühepajatoit oli sel päeval. :D Üldtuntud laste "lemmik." :D Aga Joosepile maitseb, küsis juurdegi mitu korda. :D

Siis mõtlesin, et hea küll, ei hakka tuju rikkuma, pealegi, kuidas kurat ma saan talle midagi öelda, kui lapsed sealsamas koguaeg on. Ja .. igaks juhuks, neile, kes mind ei tea, ma ei mõtlegi minna käratsema ja kraaksuma. Ma tahan talle ainult seda öelda, mida ma koguaeg olen tahtnud öelda. Need kolm asja, mida Joosepist teadma peaks, et kõik sujuks nii nagu peab.
Tema ei ole huvi tundnud, ehkki võiks ju, eriti kui sa näed, et vanemad kaasas käivad ja neil mingi mure on. Lihtsalt inimeste uksest välja lükkamine või naeruvääristamine ei too just tugevat ja usaldusväärset suhtlemist või muidu häid tulemusi. Teeskle siis vähemalt, et sind huvitab. :D
Hahaa, ja eriti pull oli see, et liivakastil seal räägiti, et vanemad ei huvitu enam üldse lastest, kõigil nii kiire. Ja siis kui mõni huvitub, siis mõnitatakse. :D

Ehh. Kummaline suhtumine tõesti. Aga ju siis nemad näevad vanemaid kui vaenlasi.

Ma igatahes mõtlen üsna tugevalt sellele, et teha oma edasine töögraafik nii, (siis kui Joosep hakkab juba magama ka seal) et Joosep on aias ainult neil päevadel, mil see noorem õpetaja tööl on.
Kusjuures, teisedki vanemad on sama mõelnud ja märganud, ma kuulsin seal ka jutte. :)

Ja ehkki.. nagu öeldud, on ka sel nooremal vigu, aga mulle meeldib see inimlik suhtumine, et lapsed on ka inimesed ja kui keegi nutab, siis küsitakse, mis viga. Aga ehk tõesti see vanem õpetaja lihtsalt ei oska vanemate inimestega suhelda. Ehk lastega omavahel olles on kõik väga broo.
Aga noh, sel hommikul, kui mul migreen oli, siis ma helistasin sinna, et jõuame natuke hiljem. Ja ma polegi tükk aega kellegi nii ebaviisakaga ühenduses olnud.

Reedel oli jälle see noorem tshikk tööl, ja läksime selle teise emaga algul poistega kaasa, siis tema vaikselt läks minema, ja ma jälgisin, et kas ta poisiga saab kõik korda, jep, minut ja korras. :) Ja siis ütlesin omakorda Joosepile, et okei, ma käin nüüd natuke ära. :) Lehvitasime ja oligi korras.
Läksime P-ga poodi ja siis tulime meile teed jooma ja plärama. :) Olimegi peaaegu kolm tundi meil. :) Vahepeal helistas mulle õpetaja, ma juba mõtlesin, et oh jummel, kas kõik on ikka korras, aga ta ainult ütles, et Joosepile oleks kuivi pükse vaja, et ta tegi püksid natuke märjaks. :) Tutvustas end ja puha, oli väga normaalse telefonikäitumisega. :) Viisakus ütleb inimesest nii palju.

Mul olid poisil seal ka ühed kuivad vahetuspüksid, ehkki ma jätsin talle hommikuti mähkmed jalga. Kodus ta käib juba ilusti potil ja puha, ei ole probleeme, aga seal on miljon last ja uues kohas, kui pea laiali otsas, kipub ju unustama. Eriti kuna ta ei tunne veel neid õpetajaid nii hästi, et neilt abi paluda. Ja ma ei tahtnud korrata oma kunagisi lasteaiamälestusi, kus püksipissinud tõsteti teiste ette ja mõnitati. Ehkki see polnud mina, jäi see mulle ikkagi väga tugevalt hinge torkima. Sellisest asjast on inimese egol väga raske üle saada.
Ja kuna vanema õpetaja rühmas oli Joosep saanud riielda, et laua peale ronis, ehkki keegi polnud öelnud, et seda teha ei tohi, siis mõtlesin, et noh.. Parem karta kui kahetseda.

Minu tegelik esimene reaktsioon oli see, et vau, ta sai Joosepil püksid maha. :D See juba ütleb üsna palju, sest Sepe ei lase end üldse peldiku poolegi vedada, kui ta kardab, et teda millekski sunnitakse. Ja ta kardab neid lasteaia potte veel natuke. :) Pärast kuulsin, et nad olid ikka väikse poti sisse lasknud, aga ikkagi.. algus on tehtud. :) Väga vinge.
Ja siis lõunal, kui lastele järele läksime, istusid nad lauas ja sõid. :) Joosep ka. Ma olin nii uhke ta üle. :) Vohmis mingit kartuli-makaroni suppi nagu vana mees. :) Magustoitu ta põhimõtteliselt ei söö, tundub. :D

Joosepil ma pole veel märganud mingit õpetaja-eelistust, tal on savi. :) Aga reede õhtul rääkis ta mulle päris mitmest asjast, et kuidas lasteaias on ja mismoodi peab. :) Ja teadis teiste laste nimesid. Vot see oli ka asi, mis mulle õudsalt meeldis, see noorem kasvataja tegi neid omavahel tuttavaks, pani neid ninapidi kokku ja ütles neile teise poisi või tüdruku nime. :)

Haa, praegu Joosep kirjutab siin kõrval ja tal on selline kirjutamistehnika, et tõmbab pikad vertikaalsed jooned ja siis teeb sinna siuked pusad ümber. :) Ja räägib mulle, et ta kirjutab ....(ja siis lasteaiakaaslaste nimed.) :)) Nii aww. Ja küsib mu käest, et kes veel oli. Ma siis ütlesin veel nimesid, nii palju kui mäletasin, ja siis meenus, et üks teine Joosep on ka. Joosep küsib, et aga kus teine A on? Ma ütlen, et A-d on ainult üks. Joosep: "Ei, kõik lapsed on Joosepid."
:D Individualist mai ääss.

Ükspäev ma lugesin, voodis siruli, ja Joosep maandus oma mängulennukiga mu tagumikule. Küsisin, et "Mis see on mingi vihje, et mu tagumik on liiga suur või?"
Joosep: "Ei!!! See on LENNUK!"
XD

Eile seisis seljaga minu poole ja ütles: "Ma ei noki midagi."

Ja siis isaga oli mul ükspäev selline vestlus:
Mina: Särgi silt kraabib vastikult.
Isa: Lõika ära.
Mina: Siis jäävad ju need ääred kraapima.
Isa: Põleta tikuga ära.
Mina: Pluus?

--

Niih... Täna on tegelikult juba esmaspäev. :) Ma kirjutan mitme päeva jooksul, sest jään vahepeal magama siin-seal. :D Tänane lasteaiaraport: kui järele läksin Joosepile, siis ta istus laua taga ja sõi leiba. Teised sõid suppi ja magustoitu, Joosep istus ja sõi leiba. Teised lapsed, kui oma emasid näevad, jooksevad neile vastu, või vähemalt hõiskavad miskit, Joosep heitis mulle pilgu ja mälus leiba edasi. Siis võttis leivataldrikult veel ühe leiva. Ma käisin vahepeal koridoris ja kõndisin ringi, siis läksin uuesti vaatama. Joosepil oli leivataldrik tühjaks söödud ja ta mälus viimast tükki. Mõtlesin, et jee, saab minema, ja viipasin talle kutsuvalt. Tema keeras pilgu mujale ja rabas laualt ühe teise lapse mahajäetud ja poolnäritud leivaviilu. Ja mälus edasi. :D
Kõik ülejäänd lapsed olid juba söömise lõpetanud ja tegelesid muude asjadega, Joosep aina istus ja sõi oma leiba, eriti rahuliku näoga. :D

Õpetajale (see vanem oli täna) ütlesin oma kolm põhireeglit ära, ta noogutas ja tegi vähemalt näo, et ta kuulab. Ja miskit vängemat ma ei hakanudki ütlema, sest ta paistis täna kuidagi... viisakam mu vastu. Ehk ma mõtlesin ta peale nädalavahetusel liiga kõva ja kurja häälega... nii on varemgi juhtunud. :)
Aga... kui kunagi veel mind alavääristada üritab... siis hoidku oma piip ja prillid. Rrrr.

Täna toodi sinna palju uusi lapsi ka, ja paar uut ema oli oma lastega seal kaasas. Ja võiks siis arvata, et inimene vähemalt teeskleb empaatiavõimet, et neile uutele paremat muljet jätta või midagi, aga ei. Üks poisike nuttis jälle, ja õpetaja ignoreeris. Abiõpetaja närv ei pidanud vastu ja ta ütles: "Kuule, üks nutab seal." Õpetaja: "No ma ei oska midagi teha."

... Miks ta siis seal õpetaja on... Ei tea tõesti.

Õnneks abiõpetaja ikka lohutas siis ise poissi, aga mul oli küll äraminnes selline tunne, et no.... mine või tagasi ja aita neil oma tööd teha.
Kui ta oleks koheselt reageerinud, siis poleks nutt üldse suureks kasvanudki.

Mnjah... paraku on see nii, et kui aidata tahad, siis saad vastu pead. Mis selgus alles äsja mu bossi käitumisest. :D Nädal enne Joosepiga lasteaeda esimest korda minekust ütlesin ma oma bossile (tegelikult teadis ta sellest juba varem.), et olgu siis kannatlik minuga, et ehk on vaja mõningaid päevi ümber tõsta, või et ehk pean mõned puhkusepäevad välja võtma. Tema ütles: jaa, ära muretse, ma tean küll neid lasteaia-alguse värke, küll me hakkama saame, käime kasvõi poole päeva kaupa.

Mul jäi suu lahti täitsa, et vau, kui normaalne. Mitu päeva oli tuju nii hea, kohe pool muret oli turjalt kadunud. Küsisin talt veel, et ega te kuskile reisida kavatse, ütles, et ei ole midagi plaanis. Nii... hiljem oli mul vaja siis kaks päeva vabaks võtta. Ta viskas mulle telefonis üht-teist mürgist ja mõnitavat, mida ma siinkohal ei kordaks ja ütles et nojah siis, kui KUIDAGI muudmoodi ei saa.
Ülejärgmisel päeval selgus, et ta oli hoopis Soome sõitnud ja tööl oli inimene, kes sellest tööst suurt miskit ei tea. Big trouble.

Nojah. Reedel helistasin isale ja arutasin asjad läbi, et võiks ju nii teha, et kuna ta niikuinii kahel päeval neist, mis mina tööl olen, linnas käib, siis võiks ta ju möödasõites ise Joosepi poole päeva pealt ära tuua lasteaiast, siis nad ka näeksid teineteist tihedamini kui kaks korda aastas. Siis saaksin mina samamoodi tööl olla nagu siiani, ja tema saab koos poisiga tööpakid laiali viia.
Ta lubas asja arutada bossiga ja siis mulle teatada. Boss on mu isa uus naine siis. (Aren't I the lucky one.)

Mnjah... eile siis helistasin hommikul isale, et mis värk on, sa lubasid tagasi helistada. Ta unustas. Noh.. nagu ikka. :)
Ja siis anti toru bossile edasi. Ma küsin, et kuidas siis jääb nende tööpäevadega, et ma saaksin esmaspäeval näiteks ise minna, et teisipäeval on poisil arst. Boss, eriti norival toonil: "Aga esmaspäev on ju minu tööpäev."
Mina, üritades mõelda ennekõike lahendust probleemile: "Noo... ma ei tea, või ehk siis tõesti hakata käima poole päeva kaupa?"
Boss, eriti mõnitavalt ja osatades: "Nooo..., nooo...! Ja kes sinu arust viitsiks siis seal pooleks päevaks kohale tulla! "
Ma siis pakkusin seda varianti välja, et isa toob poisi ära poolest päevast möödaminnes, lastes kõrvust mööda selle, et ta süüdistas mind idees, mille ise oli mulle välja pakkunud :D, ja siis läks veel hullem sõim ja näägutamine lahti. :D
Kõige tagatipuks julges ta öelda, et tema on väga professionaalne ja puhtalt tööalane peab meie suhe olema. (Kas te ei leia, et ta käitumine on nii professionaalne? :D)

Seega... ma pean oma isaga siis ilmselt kõik suhted lõpetama. Sest ma ju töötan seal. Järelikult ei saa mu isa enne Joosepil lasteaias järel käia, kui ma sealt töölt ära tulen. :D
Igatahes, kes jaksab seda möla siin vahutada, lõppkokkuvõtteks räuskas ta mulle, et "teeme nüüd nii (uhh kuidas ma vihkan seda mammatamist), et sina istud ilusti Joosepiga seal lasteaias ja harjutad temaga! Sa tahtsid puhkust välja võtta, oled siis kuu aega temaga seal ja siis räägime edasi!"

Köhh. :D Ta oli minu asemel tänase seisuga tööl olnud kolm! päeva, ühel neist polnud teda ennast kohalgi. Ja mina oleksin täna vabalt võinud tööle minna ta asemel, kui ta nii krdi põikpäine poleks. Aga noh... kahe nädala (ehk kuue päeva) vastastikuse aitamise asemel eelistas ta kuu aega üksi tööl käia. Ja mis saab mul selle vastu olla. Eks siis oktoobris näeme. :D

Ja hiljem, kui Joosep hakkab lasteaias haigeks jääma, siis on mul õigus ka sealt puhkust saada. Ehkki ma algselt planeerisin nii teha, et alles siis oma puhkusepäevad välja võtta... kui üldse vaja peaks minema.
Enivei, ta täna juba helistas mulle jälle... Ei teagi, mis sulakulda ja pärlikeesid seekord sealt tulnud oleks. Ma panin parajasti last magama, nii et ei saanud vastu võtta. Ja ega ei tahtnudki, ausalt öeldes. Kelleks ta ennast peab, et võib minuga niimoodi käituda. Mõelgu järele.

Ei teagi, kuidas teda vältida. Lülita või telefonid välja. :)

Vot sellised asjad siis toimuvad mu elus. :) Joosep on iseenesest lasteaiaga juba üsna harjunud, ja ma jätan teda juba mitmendat päeva 9.00-12:30ks üksi sinna.
Tema ei karda, ainult alguses paar minutit kuni harjub jälle teistega, ja siis võin jalga lasta juba. :) Magama ei taha ta sinna veel jääda, aga küll ta varsti vaatama hakkab, et teistel on lõbus ja ehk siis õnnestub ta kuidagi ära rääkida. :)
Kui saaks, siis jätaks ta pikkadeks päevadeks ainult neil päevil (vähemalt alguses), kus see noorem õpetaja lasteaias on.

Homme on meil silmaarst, väga jamal kellaajal. Nii et poiss on selleks ajaks maruväsinud. See arst oli hästi tore tädi, nii et ehk Joosep lubab end seekord vaadata. Eks näis, loodame parimat ja hoidke pöidlaid. :)

Ööd tänaseks. :*

--

- says:
haha :D mul ema vaatab sepega mingit disney raamatut ja ütles just: meil on tavalised hiired, aga see siin on mikihiir.
--

- says:
hah.. sepe on nii nupukas, et vahel jääb suu lahti :D
- says:
meil läks kuidagi jutt sigade peale ja tema ütles et väike notsu läks... eee.. ja mina küsin, et kas väiksed notsud käivad ka lasteaias?
- says:
ja tema ütles: ei! notsud käivad LOOMAaias.

XD

--

Ja veel üritas ta täna üle oma varju astuda. :D See oli ka ülikoomiline.:D
Ma leidsin muide lasteraamatust luuletuse, mida tahaks oma tuhaurnile. :D Ausalt. Ott Arderi "Küünal," viimane salm kõlab nii:

Elas kord üks küünal
Ja põledes lühenes.
Ära põles küünal,
kuid pimedus vähenes.


Kui keegi vaid arvakski minust nii. =)

Erni ilmumine

Suicide Blonde says:
joosep näeb inimest, keda seal pole. mu silmade jaoks vähemalt. :D nimi on erni :D :D ma ei saagi aru, kas ta ise on erni või on erni ta kujuteldav kaaslane, kord tundub nii, kord naa
Suicide Blonde says:
:D praegu just tuli kööki: "mul pitsis vesi pluusi peale, võtsin ära seljast.. nüüd on vaja kutsuda plekieemaldajat"
--
Suicide Blonde says:
jah, ema just helistas ja küsis kuidas meil läks ja ütles et ärni või erni jah... et tal on juba hirm nahas täiega
Suicide Blonde says:
sepe muudkui räägib sellest
Suicide Blonde says:
aga minu arust on väga broo, et tal on kujuteldav sõber. :D tahaks endale ka :D
Suicide Blonde says:
ja kojutulles oli NII hea moment, aga ma ei saand pilti teha
Suicide Blonde says:
päike paistis ja täiega vihma kallas ja jope oli lombis oma uhiuue tibatillukese helerohelise vihmavarjuga
Suicide Blonde says:
täiega suvevihmapilt
Suicide Blonde says:
hästi ilus
Suicide Blonde says:
aga ma olin läbimärg ja ei tahtnud fotokat vihma kätte võtta :D ja keset krdi autoteed noh.. :D ei saa taganeda ka, mõni tuleb ja sõidab sepest üle selle ajaga
St says:
tead meil oli täpselt sama siin. ma vaatasin aknast onju. ja päike paistis ja hästi tihe vihm, ja B seisis keset rohelist muru, kummikutes ja vihmavarjuga, ja laulis
Suicide Blonde says:
jaaa =)
Suicide Blonde says:
hästi tihe ja ilus vihm jah, ideaalne pildistamiseks
St says:
uh mul on hääl nii ära ja B tuli kysima kas meil on midagi kylma juua ja ma ytlesin: ghhhrfhrrr
St says:
ja siis B seisis ja pani mõlemad käed näo ette et ma ei näeks et ta naerab
Suicide Blonde says:
:D
Suicide Blonde says:
ma helistasin töölt taksot ja siis dispetsher võttis vastu ja ma ütlesin : tere, ma helistan (firma nimi)-st.... ja siis olin hetke vait ja ütlesin: see tähendab, ma telliks takso :D
Suicide Blonde says:
ja siis see näkk seal täiega purtsatas
Suicide Blonde says:
ja tead, hääl oli kohe hoopis teine
Suicide Blonde says:
ta tundis mulle kaasa
Suicide Blonde says:
vaene töine inimene
Suicide Blonde says:
ja no naeris mu üle ka :D
St says:
:D AHAHAHAAHAAAAAHAHHAHAHA
St says:
AHAHAHAHHA KUI NALJAKAS
St says:
väga eluline
Suicide Blonde says:

G says:
kids see things that grown ups don't see
Suicide Blonde says:
yeah... ernis
G says:
pernis

Suicide Blonde says:
väga eluline vestlus :D ja väga tüüpiline
Suicide Blonde says:
meil läheb ikka varem või hiljem jutt peenistele :D
--
St says:
tead mis minuga juhtus
St says:
liiga hea et tõsi olla
St says:
ma seisin söögiplatsil burksijärjekorras ja yx itaallane ytles mulle:
St says:
please, can you tell me, what is kalapa laaa?
St says:
see rõhk oli no niiiiiii mööda ja kuidagi pehmelt ytles ja. ma esimene sekund absoluutselt ei saanud aru
St says:
ja siis lõi nagu välk
St says:
KALAPALA
St says:
AAHAAAAHAHAAAAAAHAAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA
St says:
kalapa laaa
St says:
ka lapalaa
St says:
voh kuidagi nii ytles jah
St says:
ka lapalaa
Suicide Blonde says:
:D
Suicide Blonde says:
uhhh... kuuendast näitas just kuidas ühed jäid tornaado kätte, said mingi suure silla alla peitu
Suicide Blonde says:
ja siis filmilindile jäi see, nagu... rohi ja maa, kuitornaado üle läks
Suicide Blonde says:
fakk,s ee oli nagu rong oleks üle sõitnud, megamürin ja vihin ja rohi liikus nagu tuul puhuks mingi... ma ei tea, 500 km/h... puhuski umbes nii
Suicide Blonde says:
õudne
Suicide Blonde says:
see oli nagu siuke klipp, mille vaatad ära ja siis tuleb pisar kurku
Suicide Blonde says:
nagu oleks ise üle eland
Suicide Blonde says:
ja siis üks teine klipp, ühtedel läks tornaado üle maja. ja need olid nagu.. noh, absull ei mõelnud, kui ohtlik see olla võib. ja tornaado pani üle, aknad kõik purunesid ja mööbel hakkas välja lendama ja üks tüüp jooksis kaamera eest läbi, akna juurde ja võtis oma õlle
Suicide Blonde says:
ja tagant kostis naise hääl: "kuule, kus me koer on?"
Suicide Blonde says:
nagu... sa riskid eluga et õlle päästa ja koera peale ei mõtle keegi
Suicide Blonde says:
aga õnneks oli koeraga kõik ok
Suicide Blonde says:
koerasordi nimi oli muide wienerdog... taks siis või?
St says:
jaa
St says:
ahahha
--

21.08.08

Lapsepõlve süütud, muretud mängud... :)

Või kuidas see seal Blomquistis oligi. :) Ma mäletan ainult roheliste gabardiinpükstega meest. :D Ja kukleid. ..eee... köhh. :D Mitte koos.

Täna ma tundsin end vajalikuna, ja see tegi tuju nii heaks. :))) Kohe tõsiselt rõõmus meel on... loodan, et ma kedagi vihale ei ajanud ühtlasi. :D
Räägin siis meie lasteaiaskäigust. Hommikul läksime sinna ja siis oldi natuke aega tubastes oludes, Joosep alguses tahtis sülle, aga harjus üsna kiiresti, ja siis läks juba teiste laste juurde mänguasjajahile. :) Aitasin teda natuke, et kui tahad midagi, siis küsi teiste käest ja muud taolist. Pealegi katsetas ta igasugu asju ja siis vaatas minu poole, et kas ma raputan pead või naeratan, st kas tohib või mitte. :D Seal on osad suuremad, kõik pole veel lasteaeda tulnud ja siis on mitu eri vanusega rühma koos. Aga see ongi mõnes mõttes hea, siis suuremad aitavad väiksemaid.
Õppisime Joosepiga ta kapinumbri selgeks, ta kapinumber on kolm. Mis meenutas mulle seda, et ta sündis palatis number kolm. :) Jääb meelde küll. Oota, ma küsin ta käest, kas ta mäletab... Mäletas. :D

Õpetajatel on seal küll käed tööd täis, või ehk nad lihtsalt harrastavad sellist stiili, või ehk oli ainult täna nii, ma ju ei tea :D, aga keegi ei öelnud, et lapsed, te võite teha seda või seda, minna sinna või võtta sealt neid asju. :) Mistõttu uued ei tea midagi. :D Aga noh... eks nad õpivad ju üsna kiirelt.
Ehk nad lihtsalt tunneks end väheke kindlamalt, kui teaksid, mida nad teha tohivad...

Igatahes, siis läksime õue, ja Joosep moondus tagasihoidlikust poisist lõviks, kes oma käru kaitses iga hinna eest. :D Suuremate poistega käratses ja vaidles nii et ... :D Hea oli vaadata, et ta ei lase endale pähe istuda. :) Samas on ta üsna kade... aga selle õpetab ka kiiresti ümber, sest ta on tegelikult sõbralik kuju. Jagab hea meelega. Kõike peale käru. :DDD
Aga ma usun, et asi oli natuke selles ka, et ta lihtsalt ei teadnud, mida muud seal õues teha saab. Seega jalutasin ma temaga seal ringi ja näitasin, kuhu veel minna ja mida teha. Üritasin tal vabalt suhelda lasta võimalikult palju.

Ma alguses kartsin, et ehk on seal nö. pahasid lapsi, aga ei olnud näha küll ühtegi, kõik olid toredad. :) Mõned olid hästi energilised, ja mõned vaiksed ja ettevaatlikud, aga kõik olid täitsa lahedad. Üks poiss küpsetas mulle liivakasti ääre peale kooke ja üks tüdruk tuli ja pani mulle liiva pihku. :D Nii awww. :)))
Ja üks suurem poiss pakkus mulle heast peast oma väikest taskuraadiot kuulata. :)

Ma ei ole eriti lapselembene inimene tegelikult.. oma arust. :D Ma arvan, et põhjus on selles, et ma vaatan otsa. :D Enamus inimesi vist ei vaatagi teistele silma. Isegi täiskasvanud omavahel. Kui tänaval kõnnin, siis vaatan ka tihtipeale järjest kõigile otsa, kes vastu tulevad. :D Ja siis inimeste nägudest peegeldub selline "hmm...kas ma tunnen teda." :D
Igatahes, need lapsed olid nii toredad ja ma tahaks juba homme uuesti sinna minna. :D

Saime seal natuke tuttavaks ka juba, ma ütlesin vaheldumisi "kasvataja" ja "õpetaja" ja lõpuks läksin sinna ja küsisin, et kuidaspidi see asi nüüd õigem siis on. :D
Õpetaja on ametlik nimi. :) Aga ta ütles, et ei olegi niiväga vahet, seal ka pooled lapsed ütlesid ikkagi kasvataja. Üldiselt tundus, et õpetajad on täitsa toredad ja arusaajad inimesed seal.
Mul hakkas muidugi ideedemeri kohe tulema peast... Keegi seal mainis, et eri rühmade lastel võiks eri värvi riided olla, et muidu ei saa midagi aru, et kes või kus. :D Ja minu arust ka, jube hea mõte, õpetajal oleks niiiiii palju kergem neil silma peal hoida. Ma ei tundnud omagi last ära sealt karjast, mis siis veel õpetajast rääkida. :) Ehkki küllap neil on silm treenitud. :) Aga vabalt võiksid nad ju vanematega rääkida, et näiteks... kui võimalik, siis ostke oma lapsele punane talvemüts ja punane nokamüts. Ja teisel rühmal rohelised. Või sinised. :)
Ega see ei saaks muidugi olla selline absoluutne värk, sest inimestel pole ju pappi, et kogu garderoobi ühe mütsi pärast ümber mõelda, tüdrukutel tekiks ehk ka probleeme sobimise ja naiselike värvide ja muu sellisega. :D
Aga mingi selline koodvärv oleks hea idee minu arust küll. :)

Joosepile peaks ostma erepunase... sätendava ja prääksuvate vilkuritega mütsi. :DDD
Arvestades ta kalduvust suvalises suunas minema hakata, tagasivaatamata. Hahaa, mis meenus, seal oli mingi.. noh, küllap mingi abitöödemees või torujüri, siuke vanem, patsiga onu, kes ei näinud just kõige tervislikumate eluviiside pooldajana välja :D, aga Joosep nägi teda eemalt tulemas ja siis seisis tee ääres, küür seljas, ja ootas teda. :D Ja vaatas silma ilmselt või tegi nägusid, sest onu üritas naeratust tagasi hoida. :D Ja siis, kui onu üsna lähedal juba oli, siis spurtis ta nina alt üle tee. :D Hahaa, see oli nii naljakas, onkel ka naeris. :D Joosep ju jookseb nagu oleks tal viis paari jalgu. :D Igaüks vänderdab eri suunas. :D

Üks poiss oli hästi vaikne alguses, ja nuttis palju, õnneks tal oli ka ema seal. :) Ema paistis kah põdevat, et teistel ju pole emasid kaasas, aga me rääkisime ka (ma suhtlen üsna vabalt, kui te pole veel aru saanud. :D) ja ma ütlesin talle, et käime niikaua kaasas, kuni lapsed end kindlalt tunnevad. :) Pole siin teistel kobiseda midagi. :) Ma leian, et õpetajatel on ju ka kergem, kui lapsed end hästi juba tunnevad seal ja ei karda ega ehmata ja oskavad juba käituda.

Uhh, ja siis ühel poisil oli ka isa kaasas, isa oli koguaeg kohal ja siis järsku kadus vaikselt ära. Lapsele ei öelnud. :( Kusjuures, ma enne kuulsin nende juttu pealt, poiss on tegelikult venelane, alles hakkasid paar kuud tagasi eesti keelt harjutama, et lasteaeda tulla. Ta ei saanud veel suurt miskit aru teistest, ja kui tuppa hakati minema, siis ta hakkas täiega nutma, nähes, et ta isa pole.
Õpetajal oli parajasti mitu-mitu last korraga vaja tuppa transportida, kõik jooksid laiali igal võimalikul hetkel ja siblisid ja jamasid. :D Seega (kõik emad mõistavad siinkohal sellist käitumist) võttis ta poisil käest ja lihtsalt vedas ta tuppa.
Aga see poiss kõõksus ja nuttis nii täiega, et mul tekkis .. noh.. küllap see emainstinkt ehk on. :D Võtsin siis ta käest kinni ja silitasin ja üritasin teda rahustada, ja küsida, et milles probleem.

(See oli kusjuures asi, mis mind natuke häiris õpetaja käitumises.. ta ei vaevunud küsima ega seletama, lihtsalt jõuga lahendati probleem... Aga noh, ehk ta oleks tuppa jõudes lapsed üle lugenud ja siis tagasi pöördunud tema juurde.
Ja võibolla teda häiris lihtsalt see, et meie (emad) seal olime, teiste ees oled ju ikka pinges, ehk ta muidu oleks nati teisiti käitunud. :) Või ehk ma poleks üldse tohtinud end vahele segada... ehk see on mingi..ee.. kasvatusnipp... Aaah, fakit, ma olin seal, ja tal olid käed niigi tööd täis, miks mitte aidata.)

Kahjuks ei oska ma eriti vene keelt. :( Aru saan küll enamvähem kõigest, ja ta ütles, et ta peab õues ootama oma isa. Ma mõistsin ta muret ju küll, ja üritasin öelda, et ta isa teab, et me tuppa läksime, et ta ei leiaks teda just õuest üles. Kõige hullem oligi ju see, et oled nii pisike ja täitsa võõras kohas täitsa üksi ja justkui mahajäetult ja keegi ei räägi sinu keelt. Natuke aitasid mind teised kasvatajad ka ikka, tõlkimisel ja nii. :) See oli tore, sest minu vene keel lonkab ikka igat jalga. :) Aga õnneks saigi ta minust vist rohkem silmade ja hääle ja nö heade käte läbi aru. LOL. :D
Ja saimegi lapse maha rahustatud, aga see oli nii awwwi, kuidas ta mu sõrmest kinni hoidis edaspidi, silmad pisaraid täis. Õnneks ta usaldas mind niipalju, et uskus, et ma talle jama ei aja. :)

Isegi sööma sain ta meelitada. Ja siis tuligi ta isa juba. :) Tead... nii kurb, et Joosepil isa ei ole. Sel poisikesel silmad lõid särama täiega isa nähes. :)

Aga oligi, kusjuures, ta isa ütles mulle pärast (isa rääkis vabalt eesti keelt), et ta oli alles paar päeva tagasi tal kaubamajas kaduma läinud ja siis isa ütles talle, et kui ära kaod, siis ära mine kuskile edasi, seisa ühe koha peal ja oota, kuni ma su üles leian. Mõni ime siis, et laps tuppa kartis minna. :) Isa käskis ju oodata seal, kus teda viimati nägi.
Vot just sellepärast tulebki lapsele alati öelda, kui ära lähed, ja edasisi instruktsioone anda. See on meeletu üleelamine nende väikeste kerede jaoks. Meeletu paanika.

Joosep ei söönud muidugi midagi, va koer. Piima küll nuusutas ja hoidis tassi tükk aega peos, aga kui võttiski lonksu, siis ainult imepisikese. Küllap ta seal aias alguses siis hirmkõhnaks läheb. :) Õnneks on ta üldse väga vähese söömaga.
Alles ühel õhtul üllatas mind sellega, et tõi köögilaua pealt makaronipaki ja ütles, et tahab neid süüa. Ma vastasin, et need on ju toored. Aga andsin talle proovida. Krõbistas neid nagu olekski nii alati teinud. See oli pisut friiki, sest ta isa sõi ka tooreid makarone telekat vaadates, nagu mõni teine kommi. Ma veel naljatasin, et eriti hea mees, lihtne talle süüa teha, ei pea keetma ega midagi, kallad aga toored makaronid krõbinal kaussi ja... :D
Ohh neid geene. :)

Lasteaias söömise juures oli see paha, et lusikad olid jube suured ja Joosep on harjunud kahvliga sööma, lusika pealt kukkus kõik maha. :D Aga noh, eks harjutame kodus, küll hakkab varsti suuni ka jõudma. Pealegi...lusikas on ju turvalisem. :D Toit oli küll hea, ma oleks ise ära söönud, aga Joosep ei lubanud. :D

Kempsus kardab ta seal veel käia, aga pole hullu, küll me harjutame. Täna sai isegi suur töö tehtud, talle natuke võimalikke sõpru sebitud. :) Kui ta sõbrad leiab, küll nad siis õpetavad ju teineteisele kõike, mida oskavad. Põhiline on suhtlusoskusele hea põhi luua. Õnneks on ta sel alal loomulikult andekas. :) Suuremad poisid seal üritasid teda õues kiusata, ja tema hakkas naerma ja keeras kõik mänguks, poisid tulid hiljemgi veel tema juurde tagasi, et mängime veel. :)

Paaril tüdrukul läks ja võttis ise käest kinni, sest oli vaja midagi vestelda, ja selle hästi vaikse poisiga ma suunasin ta ise kokku. Nad olid kahekesi nagu... eemal sellest mängukärast, mõlemad ju uued veel. Ja siis ma läksin Joosepile mänguhobuseid ja redeleid näitama ja ütlesin, et ta teise lapse ka kaasa võtaks. Sepe läks siis ja võttis käest kinni ja õnneks ta ei kartnudki meid ja tuligi kaasa. :) Väga tore. :) Vaikne Poiss ja Hammastega Raadio oleks ju match made in heaven. :D

Küsisin, et kuidas neil seal autodega lood on, ja mõtlen, et viin vist osa Joosepi staffist sinna. Joosepil on üle mõistuse palju autosid, ja seal paistis teisi vähevõitu olema. Õpetajad ütlesid ka, et eriti õueasjadega on kitsas käes. Ja ma just mõtlesin, et kellele Joosepi kärud edasi pärandada. :) Üks on küll pigem selline... kõndimisabi, aga ta on üsna auto moodi, väiksematele lastele kindlasti meeldib. :) Ratastega värgid on hinnatud seal. :) Ja siis ei ole nad Joosepi peale nii pahased, et ta aiakäru koguaeg ahnitseb. :DDD

Üldse on mul nii hea kogemus see kõik... :) Ma ei teagi... paar last ütles mulle seal "õpetaja" ja kaks vanemat ka. :D Aga noh... eks seal ongi üsna eksitav see värk, mõtled ju, et kui täiskasvanu, siis järelikult õpetaja. :D
Aga ma tahaks juba tagasi minna. :D Kurat, Peda oli mulle ikka täiega õige koht, kahju, et pidin pooleli jätma. :D Kui lapsed mulle nii hirmsasti närvidele ei käiks, siis ma võiks vabalt lasteaeda tööle minna. :DDD Ja praegu... tead, tegelikult, kui mõelda, et nad sealt peaksid mulle mu vabal tööpäeval helistama ja ütlema, et deem, meil ei ole ühtegi õpetajat, tule appi, siis ma läheks ka. Poleks probleemi. Nii tore rühm ka... siiani vähemalt. :)

Igatahes, täna oli hea päev, sain kasulik olla ja aidata kedagi. :) See loeb mu jaoks nii palju. Nüüd oleks nagu elul jälle põhjus. :)
Selle väikese vene poisi nimi oli Kristjan muide. :) Joosepi isal ka.

Who's gonna drown in my blue sea...?

Who's Gonna Ride Your Wild Horses lyrics

You're dangerous 'cause you're honest
You're dangerous, you don't know what you want
Well you left my heart empty as a vacant lot
For any spirit to haunt

Hey hey sha la la
Hey hey

You're an accident waiting to happen
You're a piece of glass left there on the beach
Well you tell me things I know you're not supposed to
Then you leave me just out of reach

Hey hey sha la la
Hey hey sha la la

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna fall at the foot of thee

Well you stole it 'cause I needed the cash
And you killed it 'cause I wanted revenge
Well you lied to me 'cause I asked you to
Baby, can we still be friends

Hey hey sha la la
Hey hey sha la la

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna fall at the foot of thee

Oh, the deeper I spin
Oh, the hunter will sin for your ivory skin
Took a drive in the dirty rain
To a place where the wind calls your name
Under the trees the river laughing at you and me
Hallelujah, heavens white rose
The doors you open
I just can't close

Don't turn around, don't turn around again
Don't turn around, your gypsy heart
Don't turn around, don't turn around again
Don't turn around, and don't look back
Come on now love, don't you look back

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna taste your salt water kisses
Who's gonna take the place of me

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna tame the heart of thee


U2 lugu. Ilusad sõnad. Megaigatsus on. :(

Täna on hellalt niru päev olnud. Nagu tõsiselt väsitav ja stressiviiv.
Joosepil oli esimene lasteaiapäev. Ma tahtsin temaga ise esimest korda kaasa minna, aga täna oli tööpäev. Mõtlesin siis, et läheme homme alles. Aga ema arvas, et ei, ta läheb ikka ise kohe esimesel korral poisiga kaasa.
Ma tean oma ema, ma olen temaga koos kasvanud. Oleksin pidanud targem olema.

Noh, kõigepealt ta vingus ja halas tervelt kaks nädalat enne tänast, et ei tea, kuidas me ikka saame ja kas meil ikka on kõik olemas ja... Ma olen ise ka üsna põhjalik, tahan, et kõik olemas oleks enne, kui vaja on, aga mina kasutan pigem positiivset tooni, üritan lõbusalt planeerida asju.
Eile õhtul siis üritasin talle rääkida, mismoodi seal käituda. Mul oli kaks nõudmist, esiteks, et ta ei laseks kellegil teisel poissi sundida millekski, ega sunniks teda ka ise. Ma tean ju oma poega, ta on samasugune põikpea ja kangekael ja oma arvamusega juurikas nagu ta vanemad. Kui teda kiirustada, siis ajab ta sõrad vastu ja pärast on palju raskem teda ümber veenda. Pealegi, kuhu meil kiiret.
Teiseks, et ta oleks esimesel päeval koguaeg lapse vaateulatuses. Et kui Joosep mängib teiste lastega ja on tubli ja julge, siis silmi tõstes näeb ta kedagi tuttavat läheduses, seega ei hakka hirmus ja kindlustunne säilib.

Et sellised kaks nõudmist. Mu ema ütles selle peale, et "issand, sa võtad ka kõike nii traagiliselt."

Noh.. ma ei tea, minu arust on need täitsa loogilised nõudmised.
Ütlesin ka, et kuule, kui ma sulle räägin, mis VÕIB juhtuda, siis see ei tähenda, et niiviisi läheb, eks. Ma ennetan võimalikku probleemi. Kaks tundi sealolles ei ole ju nii raske neid järgida? Või on?

Enihau... Täna hommikul ärkasime ilusti üles poisiga ja panin ta valmis ja riidesse ja rääkisin talle, et kuhu ja mida... Me juba eelmisel mitmel päeval lugesime ühte lasteaiaraamatut ja vaatasime pilte liivakastis mängivatest karudest. :)
Ja mu ema ignoreeris meid mõlemaid terve hommiku, isegi tere ei öelnud. Vahepeal sõimles midagi omaette köögis. Ma ei läinud enne tööle, kui ema valmis sai (mistõttu hilinesin veerand tundi. :) ) ja siis ta tuli ja võttis Joosepil käest, ütles talle: "Lähme nüüd, me jääme hiljaks" ja lohistas lapse uksest välja.

Õnneks on Sepe jube normaalne laps, teda ei löö just kergesti verest välja. :)

Nonii... läksin siis tööle. Kella kümne ajal helistas ema. Mina: "Mis, juba kodus?"
Ema: "Kuule jah, mul jäi mobiil koju, jätsin Joosepi sinna mängima. Muide, sul oli õigus, Joosepil ongi probleeme seal! Ta ei taha teistega koos mängida!"

...
Kui ma oleks ulatanud, ma oleks tal hambad kurku löönud sel hetkel. Ausõna.
Joosepil on probleem my ass. Loogiline, et esimesel päeval laps tahab kõrvalt vaadata ja on pisut ettevaatlik ja harjub alles. Sellepärast ma tahtsingi, et ema ei sunniks teda tagant. Et Joosep saaks ise otsustada mängima minna ja tunda end sealjuures otsustajana, sest kui sa ise otsustad midagi teha, siis sa ka vastutad selle eest. Kui sind sunnitakse miskit tegema, siis ei ole sul mingit sisemist põhjendust korralikult käituda, samuti ei tunne sa enda üle uhkust.

Minul näiteks ei olnud lapsena mingit erilist initsiatiivi ega enesekindlust. Siiani olen tume ebaoluline ja mittevajalik klomp, kes end just nimelt selleks peabki.
Minul olin lapsena alati "probleem."
Jah... Mina lähen sinna eelkõige sellepärast, et aidata Joosepil kohaneda, mitte et autoriteetidele tagumikku pugeda. Ma mäletan nii hästi, kuidas mu ema suhtub... noh... arsti juures näiteks, arst ütleb, et ei tea... kas ikka valutab nii väga? Ja ema hüüab kohe entusiastlikult näpuga oma väikse tütre poole näidates: ahaa! Simulant!

Et selline emaarmastus siis. Noh, M-ile peaks selline variant sobima. Täna rääkisime msnis... ma ütlesin talle, et tahan vaadata, mida need teised lapsed oskavad, et siis tean, mida Joosepiga kodus harjutada. Tema ütles, et oi, lapsed peavad lasteaeda minnes juba kõike oskama. Mina vastu, et no.. vaevalt küll, et nad kõik kõike oskavad, eks ikka koos õpivad, oskamatud võtavad teistelt ju kiiresti schnitti. Tema vastu, et "kullake," (Issand jumal kuidas ma seda vihkan, kui nii öeldakse. :D See on nagu... ma olen suur kõiketeadev mamma ja sina kõigest väike loll putukas:D ), "kullake, ma olin ju lasteaiakasvataja vahepeal."

Sellepeale ma küsin, et no, mis siis ikka, eks ma võtan siis puhkust ja õpime Joosepiga vahepeal siis asju, mida seal vaja on osata. Hakkasin juba vaikselt ärrituma, mind ajab vihale see pidev ja põhjalik negativism.
Sellepeale ütleb mulle: "Kullake," (RRRRR) "Ära närvitse, küll nad seal ju õpivad üksteise pealt! Sa oled nagu mingi hull kanaema, iga asja peale solvud ja haavud."

ja teate... ma tundsin järsku, et teeme siis nii. Ta ju isegi ei lugenud, mida ma ütlesin. Ütles mulle lõpus seda, millega ma juttu alustasin. Ta ilmselt lihtsalt tahtis mind hulluks kanaemaks kutsuda... jälle kord. :D Ja nüüd tehku seda omaette. Minul sai kõrini, ausõna. Kaua ma lasen enda kallal kaagutada.

Ma saaks aru, et mind on vaja hädasti õpetada, kui Joosepiga probleeme oleks, aga ta on kõige normaalsem laps mu tutvusringkonnas. :D Ju ma siis olen oma kanaemadusega miskit head teinud kah...
Ja üldse.. kui ma nii hirmus vale ja paha olen, mida sa siis sõbrustad minuga üldse, kurat! :D
Igatahes, lõin käega. Ei mina jaksa temaga koguaeg vaielda ja oma seisukohti kaitsta. Ju me oleme liiga kaua juba sõbrad, et talle nii kangesti pinda käin. Suhelgu nüüd siis oma normaalsemate tuttavatega.

Töö juures oli ka raske päev. Nädalalõpus on mess tulemas, ja selleks vaja igasugu ettevalmistusi teha. Õnneks mina ei pea minema Tartusse, aga neljapäeval tuleb Joosepil silmaarst niikuinii. Loodetavasti ta käitub seal hästi, perearstil ei lasknud ta küll midagi endaga teha. :D Aga see arst on jube tobe ka, ma ise ei kannata teda ka silmaotsaski välja. :D Õnneks ei ole Joosep peaaegu üldse haige. Kord või kaks aastas ehk juhtub. Ja tavaliselt ei vaevu ma siis arstile minema. Saame ise ka hakkama, ega me mingid nannipunnid ole. :D
Hahaa, las ma räägin, mida perearst viimane kord ütles. :D Käisime seal ja siis ma mainisin, et ma panin juba silmaarstile aja kinni. Ja tema küsib eriti iroonilise häälega, et "Mis te täitsa ise mõtlesite, et peaks silmaarstile minema lapsega või?"
...Eeee...
Siis ütles, et aga ma pole teile ju saatelehte kirjutanud. Pfft. See on ju loogiline, et kui ma tahan silmaarstile minna, siis kõigepealt helistan kõrvaarstile ja günekoloogile ja küsin, mis nemad sellest arvavad. :D Täitsa arulage süsteem.
Kusjuures! Kui ma helistasin, et silmaarstile aega panna, siis ma ettenägelikult küsisin, et mis ma tegema nüüd pean, kui tahan silmaarstile aega, ja see omakorda seal itsitas, et siis tuleb aeg kinni panna lihtsalt.
:D Eks meditsiinitöötajatel peavad kah omad sadistlikud rõõmud olema.

Siis käisid ühed sommid ostmas, küsisid mult avajat ja kulistasid õlut mu nina all. Terve kontor haises nagu pruulikoda. :D Nii kui nad ära läksid, panin ventilaatori täiega vuhisema ja lõin aknad pärani lahti, muidu tuleb järgmine klient ja kaebab pärast bossile, et ma seal salajoodik olen. :D Ehkki mina joon tööl ainult siidrit. :D Vahel harva. Mõnikord, kui hell masendus on, siis tinistan küll, tuleb tunnistada. Aga üsna harva, sest ma olen laisk ja ei viitsi poeni minna.

Galina ütles, et ma pean õnnelik olema, et nad õllevorstikesi kaasa ei toonud. Ja küüslauku. Ja siis oleks võinud lõkke kontoripõrandale ehitada ja laagrilaulukesi laulda. :D Ma olen väga õnnelik. :D

Vot... Kui töölt koju tulin, õues oli jube tuul. Seisin bussipeatuses ja tundsin, et mulle meeldib see tuul. Juuksed möllasid ümber pea nagu tormine meri. Ümberringi olid kõik jopedega, aga mul polnud üldse külm, mul oli kurb olla. Kuldsed autod... *ohkan*
Nagu alguses ütlesin, megaigatsus.
Aga mis siin ikka. Elan üle.

Tegelikult ei sobikski ma kuldsetesse autodesse. Ma ei ole ebamaine. Mina sõidan autodes, kus istmed on puudu ja lahti ja sõites peab seintest kinni hoidma, autodega, mida peab jalgadega peatama pärispidurite puudumisel, autodega, mis lagunevad, kui üle 20 kildi tunnis sõidad. :D

Viisin värvilised kingad postkontorisse tagasi. Ja ostsin lotopileti. Kui halvasti läheb, siis tuleb alati lotopileteid osta. :) Võitsin 50 krooni. :) Oleks küll miljonit tahtnud, aga noh... käib 50 kah. :)
Poes käisin ka. Ostsin Joosepile vihmavarju. :) Helesinine, elevantidega. Eks ma hakkan talt seda laenama aegajalt. :) Või ehk peaks endale samasuguse ostma...

Siis tulin koju ja sõin ja jõin. Ahjaa, ja Joosepile tõin ühe tuletõrjeauto, kuna ta nii suur poiss juba on. :) Ta rääkis mulle, mis ta lasteaias tegi. Tundus, et meeldis. Läksin siis ääriveeri ema käest ka uurima, et mis seal siis toimus. Ma ei viitsi kakelda, pealegi, eks ise olin loll, et ta esimesel päeval lasin Joosepiga sinna. Õnneks selgus, et ta oli poisile ikka vähemalt öelnud, et ära läheb. Ütles, et "kuule, ma lähen käin korraks kodus, kas võib?" Joosep ütles: "Jah."
:D Joosep on jube konkreetne kuju. Ükskord ütlesin talle, et ta on kõige ilusam poiss maailmas. Tema vastas raskelt ohates: "Jah." :D

Aga ikkagi, aru ma ei saa, miks ema ei võinud mulle seda juba telefonis öelda... küllap tahab, et ma südamerabanduse saaks juba kiiremini.
Eks homme näis, mis mulje Joosepil lasteaiast jäi, lasen tal homme mulle näidata sealseid uusi asju ja õpetada mulle, kuidas käituda. Sest õpetamisega ju õpib kõige paremini, pealegi tekib tal siis peremehetunne. :) Ehk võtab siis omaks ikka selle koha ka.
Loodan, et mul õpetajaga (nüüd on nad kõik õpetajad, kasvatajaid polegi. :) ) hea klapp tekib. Ma tahaks juba praegu pooled mänguasjad sinna viia. :D
Uuu, mõtle, homme saan lasteaeda minna. :D Mängida! :D Jama ainult, et nii vara tõusma peab.

Margiti poeg läks kooli täna, ka esimest korda. :) See on selline eel-eel-kool. :) Aga võõral maal ja võõras keeles, nii et väga põnev on neil seal. :) Mulle ei meeldi üldse, et nad minema kolisid, aga samas räägin ma temaga praegu palju rohkem kui siis, kui ta siin oli. :D Ja meie kasvatusstiilid on sarnased, me mõlemad üritame ennekõike mõista, mitte tuimalt kamandada. Nii et temaga on hea rääkida. Pealegi ei ürita ta mind iga hinna eest mingisse lahtrisse suruda. :)

Ohhh.... jube kõhuvalu on. Ei tea, kas külmetasin ikka täna ära end või mis.
Ja pean nüüd minema poisi magama panema. Homme jälle varakult tõusta vaja. :)
Kui lõbusat lugemist tahate, siis minge lugege Blonde-mafiat, ta räägib laaberdamisest. :D Eks ma siis homme kannan ette ehk jälle... kui miskit uudist on. :) Tshai!
:D (ma ei hakka parandama ka. :P)

Don't have to be a rockstar to feel like one. :)

Ühel õhtul vaatasin vh1-st videosid ja seal näitas INXSi. Mingi saja aasta tagune lugu, "Just Keep Walking." Naljakas on vaadata rokkstaare, kes alles alustavad, parimatel on oma kindlad maneerid ja liigutused juba olemas täiega, niisamuti Hutchence'il. Hästi kummaline kuju küll. Tantsis nagu jalad ei püsiks all. :)
Aga juba selleski videos on ta über-enesekindel. :) Naljakas... et kui oled erinev ja ise selles kindel, siis hakatakse sind austama, mitte narrima. :D Niipea kui paljastad mõne nõrga koha, ümbritsevatel kohe hambad paljastuvad. :)
Hahaa, ja siis tuli laul "Mystify." Mina lugesin muidugi joonelt "My Stiffy" ja arutasin omaette, et no vapsjee julgeks seal läinud ikka... :D
Enihau... "Need You Tonight." INXS. Kuula seda. Kui ma viitsiks, ma annaks lingi, aga ma ei viitsi. :D

Ma sain täna öösel isegi paar tundi magada, eelmised kaks ööd olin ju üleval põhjustel, millest räägin nati hiljem, tööd oli ka palju, ja peale tööd läksin veel postkontorisse ja tõin oma raamatud ja kingad ära. Kingad saadan tagasi, nad on küll võrratud ja värvilised, aga ei ole eriti mugavad. Ja mina kui paadunud printsess herneteral ei kannata ju niigi ühtegi jalanõud peale mõne tennise, rääkimata siis sellisest, mis kohe ostes ebamugav on. Mul isegi sokid hõõruvad. :)

Raamatud tundusid kõik just täpselt nii head, nagu nad tellideski tundusid, tahaks juba lugeda neid kõiki.. korraga. Saaks mu raamatutuba juba valmis... :)

Ja ma tundsin end täna küll nagu rokkstaar. Oma arust ei olnud just kõige kenam täna, aga mehed jäid kõik mulle silma vahtima nagu oleks mul klaaskeha asemel kärbsepaber. Mul oli küll, jah, tuleb tunnistada, jälle tüüpiline wonderwomani kostüüm, st üle mõistuse liibuv, aga see ei ole ju ometi põhjus! Või on? :D Ei mina tea... hommikul istusin bussis ühe tüübi kõrvale ja ta oli täpselt nii pikk, et oleks ulatand nii ilusti oma käe mulle ümber panema. :D Mul hetkeks tekkis kiusatus ta käsi lihtsalt võtta ja tõsta endale ümber kaela, aga see oleks nagu übertobe olnd. :D Hahaa, ja mis praegu meenus, ehkki olin selle juba unustand. :D Mingi tädi tuli ja istus omakorda minu kõrvale ja noh.. praktiliselt mulle sülle siiski, nagu ikka pahatihti juhtub. (Väga paljud naised kobavad kannikatega pinki, mitte ei vaata selja taha istudes.) Ja siis ehmatas, vaatas üle õla ja ütles mulle: "Hoia alt!" :D

Vähemalt see kõlas nii, ega ma ei tea, mida ta tegelikult ütles. Ta ise naeratas ja tundus, et see oli midagi viisakamat. :D Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et mis see küll tegelikult olla võis. :D Kõlas täpselt nagu "Hoia alt!" Ehk ütles hoopis: "Oma kant!" või "Hoorapark." Ehkki ma ei tea, miks ta neidki asju oleks ütlema pidand. :D

Ahjaa, ja see eilne napakas käis mul töö juures jälle! Ja mina tegin ukse lahti. :D Mul ajukasutus on ikka null, tuleb tunnistada. :D Aga noh... ma mõtlesin, et suudaks temaga hakkama saada küll. Pealegi, ta ähib nii meeletult, et õhk ei jõuagi ilmselt üldse ajudeni, füüsiline tegevus on vastunäidustatud. :D Ja täna ta isegi ostis midagi, nii et... ilmselt hakkabki nüüd meil ähkimas käima. Oh rõõmus päev.

Ütlen nüüd siia vahele siis ära, mis mind nii hirmsasti vaevanud on neil viimastel päevadel. Poiss läheb esmaspäeval esimest korda lasteaeda. See iseenesest juba on mu jaoks üsna suur stressor, ehkki ma olen üsna kindel, et ta saab hakkama. Vaatasime netist kasvatajate pilte ja Joosep näitab näpuga: "see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ka ja see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ja..."
Kasvatan Don Juani.

Ma ei teagi... üks mu sõbrantsidest on minusse sellise tobeda valehäbi istutanud oma pidevate kommentaaridega... Mõtlesin eile, et ei saa krt isegi omaenda blogis aus olla ja siis vihastasin end muidugi kirjuks. :) Miks ei saa! Saan jah. :D Minge pekki, kui ei sobi. :)
Ühesõnaga, esmaspäeval lõpetasime siis rinnaga toitmise. Hommikul kui tööle läksin, andsin veel, ja õhtul läks kuidagi sujuvalt, tal ei tulnud meeldegi. Eks ma juhtisin tähelepanu ka hoolega mujale. Öösiti üles ärgates aga nutab ja peab läbirääkimisi, et ehk ikka õnnestub kuidagi... Ja mina teen siis südame kõaks ja ütlen, et ei saa mitte... Ma ei taha, et teda lasteaias narrima hakatakse, seega tuli lõpetada. Millalgi oleks ju niikuinii pidanud lõpetama, ideaalis oleksin ma seda siis teinud, kui ta kaheseks sai. Aga noh... jah. M ütleb, et see on perverssne, kui nii suur laps veel rinda saab... Mina ütlen, et kui vaatad seda nii, siis on see perverssus su oma peas. Lapse jaoks on see nagu teleka ees võileiva söömine. Turvatunne.

Igatahes, kogu see süütunne, mis mul niigi on, noh, et tal isa pole ja nii... Nüüd siis muretsen veel lasteaia pärast ja tunnen end kui tühi koht. Kõik suuremad muutused on stressitekitavad ja pealegi ei olegi ma järsku nagu ema enam. Naine ei ole ma ju ka. Või olen? Naisest teeb naise ju mees? Emaks teeb laps? Pean selle endale selgeks mõtlema. Kahesõnaga, väike identiteedikriis. Et mind nagu polekski enam millekski vaja. Niiiiiiii tahaks kedagi kallistada. :( Keegi suur ja hea võiks ju küll sülle võtta ja öelda, et ah, mis sa muretsed, tobujuss, kõik läheb ju hästi. :)

Sellised tunded siis möllavad mu sees. Ja noh, kuna ma lubasin endale, et suve lõpuks saab ikka k*ppi. :D Ja nüüd juba augusti keskpaik ja ei k*ppu ega k*ppu. :DDD

Tänane päev meeldis mulle küll, see on nii tore, kui mehed tulevad vastu ja vaatavad möödaminnes korraks otsa ja siis keeravad end ümber ja vaatavad uuesti otsa. :D Viimasel ajal juhtub seda tihedamini ka... ehk annab ka neil suvelõpp end tunda... et peab veel kähku kuskilt midagi... :DDD
Mu metallpükstega kutt, kes suviti metallpükse ei kanna, oli ka täna poes. :) Ta on nii lahedalt üdini korrektne. Astub ühepikkuste sammudega ja vaatab ainult sinna, kuhu läheb ja on alati puhas ja kammitud. Nii tahaks talle otsa joosta ja sammud vähemalt ebaühtlaseks ajada. (6) Ehkki tundub, et ma vist teen seda niigi. :D Täna nägin teda eemalt tulemas ja vaatasin vist liiga ebaviisakalt, ma tean, et ajan ta pisut hämmingusse. :) Aga ta on nii lahe. Vahepeal ta käis mingi naisega koos ringi... ehk oli ta õde? :D

Täna oli küll selline idee mul peas, et läheks ta juurde homme bussipeatuses ja küsiks et "Kuule... mis sa arvad sellest, kui ma tuleks su juurde ja küsiks sult, et kas sa oled vallaline ja kas sinuga tohib juttu teha?" Ja siis ta ütleb, et jah, ikka võib. Ja mina lähen minema vaikides. Ja siis teen suure kaare ja lähen ringiga tagasi: "Tere! Kas sa oled vallaline ja kas ma tohiksin sinuga juttu teha?"

Hell yeah. :D Ta ju armastaks mind niikuinii. :D
Ma olen juba kord selline... alguses vaatavad kõik, et mingi imelik... ja siis, enne kui nad arugi saavad, mis toimub, olen ma neile juba külge kasvanud nagu sammal. :D
"Tüdüdüttüütüü, virus of the mind..." Oli säherdune laul... Shiet, nüüd hakkaski kummitama. :D

Räägiks siis teile oma juuksuriskäigust. Vana semu Kalev mudis mind juba kuid, et ma temaga juuksurisse läheks, tahtis mulle välja teha. Ja minusugusele välja teha on üsna raske, eriti kui sa sealjuures viisakas oled ja ebamacho. :D Ma ei saanud kuidagi aru, miks ta peaks mulle välja tegema ja siis lõpuks ta ütles, et mina olevat teda ka palju aidanud. Dämmit, miks tuua asjad mängu, mida ma enam ju ei mäleta. :D Eks ma kindlasti ju... kui võimalust oli, siis ju ikka aitasin... ma usun küll... aga ma ju ei mäleta enam! :D
Igatahes... oli selline hetk, kus mul oli järgmisel päeval vaba ja temal ainult üks vaba päev veel oligi jäänud enne ärasõitu ja siis otsustasime üsna lambist, et lähmegi juuksurisse. Hommikul helistasin juuksurid läbi, et ehk on kuskil mõni vaba aeg. Sain Selveri mingisse juuksurisalongi aja. Kalev siis sõitis Joosepiga ümber maja niikaua, ehk siis kaks tundi. :D Õnneks on Joosep nii normaalne, et ei kartnud ega pabistanud üldse, ehkki Kaleviga ju ainult paar korda kohtunud enne seda.
Juuksur oli kummaline, vait terve aja ja niiii põhjalik, et ajas isegi minusuguse perfektsionisti närviliseks. Vaatasin, kuidas ta kahe karva haaval juukseid ümber rullide keerab ja keerab ja keerab ja keerab.... Ma oleks välja tõmmanud, kui kaks karva kuskilt välja turritama jääb, tema keeras eraldi rulli otsa! :D Hullumaja.
Igatahes, istusin siis seal, rahvas vooris mööda... Õnneks ma näen ka rullidega jube seks välja. :D
Lõpuks sai ta siis rullidega ühelepoole ja küsis: "Kas tugev või õrn lokk?" ja siis ma ütlesin talle, et mulle ei jää lokk üldse sisse. Nagu.. üldse. Mu tavaline juuksur on mõnus pohhuist, tema keerab mulle kolm rulli pähe ja paneb tunniks fööni alla istuma, ehkki normaalsed inimesed ei kannata seda keemiat üldse. Kümne minutiga kõrbevad juuksed peast ära. Mina olen tund aega fööni all. Kujuta nüüd ette, et kui mul juba juuksed nii jonnakad on, mismoodi siis ülejäänud keha käitub. :DDD
Juuksur turtsatas naerma, kui olin talle öelnud, et paluks hoida kaua peas neid, et ikka miskit sisse ka jääks, et tahan erakordselt tugevat lokki, kordasin viis korda vist, et kontrollige ka enne, kui lahti võtate. Aga asjapulgad teavad ju ise alati paremini. :D
Igatahes, kõige pullim oli see, et ta valas selle keemia mulle pähe, mitte juustele. :D Hihii. :D Nii et ehk oligi parem, et ta mind sinna tunniks istuma ei jätnud, muidu oleks mul praegu aju ka sellest läbi imbunud. Ei teagi, ilmselt polnud ta kunagi varem lokke teinud, muidu ehk teaks, et skalpi mumifitseerida ei maksa.
Pähe hakkasid need aurud küll, ikka täiega. :D Soeng ja uim ühe hinnaga. Nagu merineitsite juuksurisalongis.

Kokkuvõtlikult: mul on õrn lokiaimdus peas. :) Ma juuksurile endale ei viitsind midagi ütlema hakata, mis siin ikka vinguda, tänasin ja ütlesin, et jah, väga broo. :D Ei hakka ju spetsialiste õpetama. :)
Iseendale mulle kõlbab see lokiaimdus kah, ehk oligi hea, et väga järsult ühest äärmusest teise ei hüpanud. Harjun väheke. :)

Ja siis alles ükspäev helistas üks vana sõps, kellest pole kah ammu miskit kuulda olnud. Ta tinistas mingi oma sõbraga ja üritas mind ka sinna meelitada. :D Ja mina ei viitsinud, olid juba teised plaanidki tehtud. Meil on temaga alati hea klapp olnd, kunagi sai sebitudki, kah üks nendest hea huumorimeelega tüüpidest, kellele multikad meeldivad. :D Igatahes, lõõpimine ja tögamine tuleb üsna hästi välja.
Lõppkokkuvõtteks lubas ta mulle süüa teha, soolast ja magusat, juua pakkuda ja vahuvanni, küünlad ja puha, ja masseerida lubas ka, ja strippi teha. :D
Kui ma ainult sinna läheks. :D
Loomulikult ma ei läinud... :D Tal on naine ja väike laps ja ma oleks end seal väga tobedalt ja reeturlikult tundnud. :) Ehkki see kõik ainult lõõpimine oli, ikkagi... :)

Ja jõudsin lõpuks ometi ühe ilusa asjani. Ma nägin esimest korda oma bussikat unes. :) See oli vist teisipäeval... või ehk kolmapäeval, aga arvan siiski, et teisipäeval (mul magamatuse tõttu kõik sassis), kui kogemata mingiks minutiks ema voodi peale magama jäin kuni Joosep teises toas käis. :D
Nägin unes, et olin tööl ja isa oli mul ka seal, tõstis ukse juures mingeid kaste ja järsku anti alt kella ja ma tegin siis ukse lahti nagu ikka klientidele. Ja tema tuli trepist üles, kuidagi väga ametlikes riietes... Silmad nagu tõllarattad. =) Naljakas täitsa, kuidas mul unes tekkis täpselt see tüüpiline bussika-reaktsioon, läksin üleni tuliseks ja kõik soolikad kõhus tõmbusid klimpi ja kõri tursus kinni. :D See oli nii ehtne. Aga siis ta märkas mu isa ja sattus nagu segadusse, keeras ümber ja läks uuesti trepist alla. Ja mina, uhke nagu ma olen, ei suutnud seda kurbust alla suruda ja hüüdsin talle täitsa tobedalt järele, et ära mine, palun ära mine.
Ja siis ärkasin üles. :D Horror, ausõna. :D Ei, tegelikult ei olnudki ma teda niimoodi varem unes näinud, nii et see oli väga armas. Ehk käiski mu peas head aega ütlemas. :(

Aga kõige tobedam uni oli ikkagi see, kui Lemps tuli ukse taha unes ja ütles, et kuula nüüd seda eriti tähelepanelikult ja jäta meelde, see on väga väga tähtis!!! Ja siis rääkis pikalt ja laialt midagi õudsalt olulist tulevikust. Ja ärgates ei mäletanud ma mitte ühtki sõna sellest. :D
Megaärritav. :D

Nüüd lähen ja üritan täna ka natukenegi magada. :) Teile ka ilusaid unenägusid. :*

Siseinff- miks naistel tagumikud kasvavad.

Niih... kõigepealt ütleks, et täna hommikul sõitsid mu kallid sugulased siis Saksamaale tagasi. Nii tore oli neid näha ja kahju, et nad kauemaks ei saand jääda.
:( Aga noh... eks järgmine kord jälle. :) Neil on lootust nüüd arvuti saada, nii et ehk saame sedapidi siis ühendust pidada. Telefoniteel läheks ääretult kulukaks, arvestades, et me ei suuda kuidagi kumbki vait jääda. :D
Meil on nii kuradi sarnane huumorimeel, ehk siis natuke napakas, ja me ei häbene natuke napakad olla. Mul on paljude inimestega sarnane huumorimeel, aga enamus neist lõpetavad ühel hetkel lõõpimise ja tõmbavad hõlmad end kogudes koomale. L-iga võime püksi ka lasta suure itsitamisega. :D

Tema ei söö liha ega kala ega kana ega juustu ega veel tervet hunnikut asju. Minu pea on jällegi liiga väike, et sellist asja mõista. :D Siis ei jäägi ju enam midagi üle.
Ka kõigest muust on tal omad lemmikud, ta kasutab ainult ühte sorti kosmeetikat ja ühte sorti juukselakki ja ühte sorti lõhnaõli ja nii edasi. Mina jällegi võin kõike kasutada, kui vaja on. Mul on minu arust oluliselt kergem elu, tema peab kogu oma staffi endaga kaasas tassima, mina võin käed taskus ringi käia ja kohapealseid värke tarbida.
Tema on muidugi teadlik asjade koostisest ja kahjulikkusest, mina vaatan lakke ja vilistan, kui ta neist räägib. Ma olen liiga pealiskaudne, et viitsida kaasa mõelda. Endal on ka häbi. Aga mitte eriti. :D Tegelikult lugesin alles hiljuti kuskilt, et rinnavähk on viimaste aastakümnetega palju agressiivsemaks läinud ja ülekaalukalt suurem osa tekib just sinna ülemisse kaenlaaugupoolsesse rinnaossa , kuhu naised deodoranti lasevad. Sureme jah nagu kärbsed... aga vähemalt lõhname sealjuures hästi.
Eriti must huumor jälle. Süüdistage mu isa, siukseks ta mu kasvatas. :D

L on hästi kunstiline/tundeline/empaatiline tüüp, ta ei taipa eriti rahanumbritest ega ärist, tema on inimene, kelle hoolde sa jätad oma lapsed ja keda sa tahaksid oma surivoodi äärde. Tema on inimene, kellega minna kohvikusse saiakesi sööma või sõtta. Ta ei pilguta silmagi, kui ta ees kümme saiakest järjest näkku pressid, naeratab ja teeb nalja ja sa ei tunne end kriipsuvõrdki paksu õgardina. :) Ta tassib su haavatud, mudase ja verise kere oma õblukese 45 kilose haldjaihuga turvalisse tsooni, ükskõik, kui kaugel see siis ka ei oleks. Teda ei saa usaldada, kui ta ütleb, et kell viis koju jõuab, aga oma elu võib tema kätte usaldada küll. :D
Ja ta ei ole üldse materiaalne. Või on? Kui tal on omad kindlad asjad, ta ju sõltub neist? Vot siiamaani ma jõudsingi tööl selle mõttega, ja sellega ongi kõik öeldud, ma ei viitsi rohkem mõelda. :D Mina sain oma vastuse kätte. :P

Mul on üks teine samasugune sõbrants, kes kunagi ei mõista mind hukka, ta on alati arusaaja, isegi kui ta aru ei saa. :) Tal on praegu jube rasked ajad, ta üritab enda jaoks asju selgeks mõelda ja ei kontakteeru oma sõpradega. Minuga natuke kirjutab. :) Salaja. :D
Aga ma arvan, et kõikidel inimestel on vahel selline aeg, kus nad ei taha oma sõpradest midagi kuulda. Kui paned arvuti kinni või vähemalt "appear'id offline" olevat, kui lülitad telefoni välja ja ei taha kellestki midagi kuulda. Kusjuures, sa ei ole oma sõprade peale pahane, nad on sulle kallid nagu alati, aga lihtsalt... isegi paljas mõte sellest, et peaksid nendega midagi rääkima, ajab oksele. :D
Ei teagi, millest see tingitud on? Ehk sellest, et sa juba tead, mida nad ütleksid. Või ehk millestki muust. :) Kes teab.

Igatahes, tema on nii... noh.. tal on raske, eks. Ta üritab oma elule uut suunda leida. Ja saad aru... Ta saadab mulle täitsa lambist selle imearmsa isase pilte, kes mulle meeldib. :))) Ta oli tööl ja mõtles minu peale, ja läks vaatas ja saatis. :) Mõistad? :) Enamus inimesi ei saa üldse midagi aru mu südamest ja mu südame imelikest teedest või sellest, mis mulle headmeelt teeb või haiget. :D
Teda peaks kloonima. :D

Üks teine pull asi tuli ka täna välja. Tema ema tahab, et ta endale mehe leiaks, eks, tahab lapselapsi ka ilmselt. Aga tema ei leia ühtegi nii toredat meest ja siis muudkui üritab ja muudkui pettub ja... Ja siis ta ema ütles talle, et tema "kriitikameelt" jahutada: "Iga kord, kui sa ütled, et mehi vihkad, iga kord su tagumik kasvab natuke suuremaks."
:DDD Hahahaa. :D Ja siis me arutasime, et huvitav, mis siis meestel kasvab iga kord, kui nad ütlevad, et naisi ei salli. Ja jõudsime otsusele, et meestel ei kasva, meestel kahaneb. :D :P

Täitsa teine teema nüüd. Gruusia. Hullumeelne värk. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab keegi üldse veel Venemaa jutte uskuda, kõik ju teavad, et see on täielik kägujaan.
Õudne oli kuulda, et Putin räägib ikka veel Nõukogude Liidust kui heast ja, mis kõige hullem, teostatavast ideest. Ja mis annab neile õiguse pommitada täiesti süütuid inimesi? Ma mõtlen... kas neil vene sõduritel siis endal mõtlemisvõimet pole? Neile antakse käsk ja nad on nagu robotid. Sel põhjusel ma kardangi sõdureid. Kuidas saab nii pimesi usaldada kedagi, keda sa ju isiklikult ei tunnegi? Sulaselge lollus. :)
Ehkki, tegelikult ei olegi see nö. tavaline venelane ju süüdi. Need võimulolevad ja läbi ja lõhki korrumpeerunud poliitikud ja tippärimehed ajavad kogu asja ainult enda huvides. Raha paneb rattad käima, nagu neil on seal alati olnud. Rahvale puhutakse hambasse nii kuis jaksatakse. Mul elas kursaõde Eestis. Täitsa tore tüdruk oli, tark ja puha. Siis kolis Venemaale ja paari kuuga hakkas täitsa rumalat juttu ajama. Järsku olid kõik eestlased pahad ja Putin väga tore ja hea mees, kes tahab ainult head. Isegi faktilised asjad kippusid juba ümber pöörduma mingiteks sootuks muudeks. Täiesti hämmastav. Neile tehakse seal meedias täielikku ajupesu. Nemad ju mõtlevad, et pagan, meid rünnatakse, meile tehakse liiga jne. Neil on oma arust õigust ülegi.

Niisiis... kuna ma olen juba varemalt pakkunud välja lahendused Iraagi sõjale (saadame McDonaldsi peale, lapsed lähevad vanemate keelust hoolimata sinna, söövad end paksuks ja sõnakuulmatuks ja keegi ei viitsi enam sõdida ega traditsioonides sõrmega järge vedada) ja Aafrika näljahädale ja Jaapani rahvaarvuprobleemile (saadame japsid Aafrikasse, seal on ruumi ja japsidel nutti on, ega nemad nälga jääks), siis mõtlesin välja ka lahenduse Venemaa tarbeks. Vaadake, on selline organisatsioon nagu Punane Rist, eks. Vot, peaks tegema midagi sarnast, aga vabatahtlikest õpetajatest, ühtlasi koguma raha ja viima Venemaale arvuteid, kuhu oleks esmase programmina sisse installeeritud maailma ajalugu. Sest ega asi enne parane, kui nad aru saavad, et nad ei tohiks pimesi valitsust/meediat uskuda.

Ja kogu võimuladviku peaks panema loomaaia taolisesse asutusse. Las siis rüselevad seal omaette ja taovad endale kordamööda vastu rinda.

Dämmit, õega just rääkisime päeval, et suuremad riigid vaatavad telekast, ei nemad aru saa, et mingi uus sõda oleks. Grusiinid ju kah tõmmud nagu lähisida seltskond. Selles suhtes on Eestil eelis. Kui meie blonde tshikke telekas pommirahes näidataks, siis reageeritaks hulga tormilisemalt, ma olen üsna kindel. Aga õnneks liigub asi ikka Gruusia jaoks kah paremuse suunas. Ma loodan. Väga-väga-väga õudne lugu ikka küll. :(

Teine õudne lugu oli see, et täna käis mul töö juures vist mingi hull. Kuna mu kolleeg mõned aastat tagasi tapeti ühe kliendi poolt, siis oli see üsna hirmutav kogemus. Tormas uksest sisse, ühtki sõna ei öelnud, vaatas mind imelikult kuidagi ainult möödaminnes, kohe taharuumi ja siis hakkas kätega vehkima ja imelikke küsimusi esitama. Vastasin talle, aga ta ei saanud ühestki vastusest esimese korraga aru. Ähkis ja puhkis nagu segane. Päris jube oli. Õnneks siis tuli õde.
Tüüp veel natuke aega üritas panna mind ühte kinnist karpi lahti tegema (mida ma ei tahtnud mitte teha, sest kes seda siis ikka osta tahab) ja siis nentis fakti, et see ei ole õige materjal jah, ja vahtis veel mingi aja napakalt ringi ja läks siis samamoodi ühegi sõnata minema.

Järgmine kord ma teda uksest sisse ei lase. Mul boss lubab sisse mitte lasta, kui liiga kahtlane klient tundub, ehkki meil on kaamerad üleval. Siiamaani pole veel kordagi juhtunud, aga parem karta kui kahetseda.
Hirm on igatahes praeguseni südames. :(

Pärast sõin oma moskva saiakest ja mõtlesin sellele, et huvitav, kas Moskvas süüakse tallinna saiakest ka. Klaasikildude ja okastraadiga..siuke pirukas. :D Nende arvamust meist me ju teame. :D Ehkki ... tegelikult on moskva saiakesele vist üldse uus nimi pandud. :)

Ja kojutulles... hahahaaa, saad aru, üks onu istus bussis ja luges raamatut. Nagu alati, kiikasin ka seekord üle õla pealkirja, et oma fantaasiale ainest anda, ja purskasin naerma täiega. Onu luges parajasti peatükki, mille nimi oli (jah, ma võtsin bussis pastaka ja kirjutasin selle nime üles): "Heeringapüügist Põhja-Atlandil sõjajärgsetel aastatel." :D
Saad aru! :) Kuni selliseid onkleid on, on maailmal veel lootust. :)

P.S. Lisan lingi ühe sõpsi blogisse. Loe. (Y)
http://www.rate.ee/blogs.php?entry=754033

Guano in 60 seconds

Võrratud olid need päevad enne tänast, ah? :) Aga, nagu ma just ühele ameeriklasele kirjutasin, on Eestis 10 kuud sügist, 1,5 kuud talve ja 15 päeva suve. :D
Mulle õudsalt meeldib, kui liiga palav on. Nagu... 30 kraadi. Ma tahaks tagasi neid aegu, kus me Maritaga trikoodes ja teksashortsides ringi rallisime, hambaharjad ja deodorandid seljakottides. Kunagi ei teadnud, kus me järgmise öö oleme. Sõime ka nagu kaamlid, harva ja korraga palju. :D Igal pool olid sõpsid ees.. :) Isegi, kui me kedagi ei tundnud. :D Me oleme nii erinevad inimesed ka, et saime kõikjal kahepeale hakkama.

Ma jumaldaks sellist elustiili, kus kuskile peatuma ei peaks jääma. Või... ma ei teagi. :D Mõnes mõttes oleks nii tore. Kui inimesi ainult natuke aega näed, siis on lihtne kõigiga hästi läbi saada, sest tead, et kaua kannatama ei pea. :D
Sest mul on selline.. haiglane vajadus hea olla inimeste vastu, aga ma olen liiga kärsitu ja ärritun iga asja peale. :D
Seepärast ütlengi alati, et mis neil munkadel seal mäe otsas mediteerides häda pühakud olla. Tulgu trügigu trollides. Lõuga neile! (eelmise blogi lainetel.)

Muide, kas oled kuulnud Ozzy Osbourne'i laulu "I ain't a nice guy after all." Need sõnad on nii... Noorena mõtled ju alati, et sul on õigus, kõik tundub nii selge ja loogiline. Must on must ja valge on valge. Mis on hea ja mis halb. Mida hukka mõista ja mida heaks kiita.
Ja siis tuleb järjest kogemusi... ja sinu ja su sõpradega juhtub kõiksugu asju, nii et pead hakkama oma arvamusi ümber hindama, aktsepteerima asju, mida enne poleks mõelnudki. Üha tolerantsemaks. Ehk.. nagu üks sõps kunagi ütles: "Homod enam ei häiri niiväga ja neegrid hakkavad ka valgemaks muutuma." :D Ta oli üsna hirmus kunagi oma äärmuslike vaadetega. Nagu me vähe temaga vaielnud oleks neil teemadel. :) Ma oskan ka üsna hirmus olla. :D

Aga jah, et oled noor ja mõtled, et oled hea ja teed kõike õigesti ja käitud nii "nagu peab." Ja siis saad vanemaks ja taipad, kui paljusid sa solvanud oled ja kui paljudele haiget teinud oma hukkamõistu ja käitumise ja väljaütlemistega. Ja siis ongi see, et ei olegi nii tore minapilt enam. Ja see teeb veel alandlikumaks elu ees.
Küllap see ongi kogu point. Ma olen alati mõelnud, et põhjus, miks inimesed nii vähe aega elavad, on selles, et nad muidu saaks liiga targaks. :) Leiaksid elu mõtte. Ja kas elul ongi enam niiväga mõtet, kui sa ta mõtet tead? :DDD

Okei, ma ajan iseennast ka segadusse juba. :D Täna oli hea film, Human Nature. Kuidas teadlased üritasid metsikut inimest tsiviliseerida. Väga pull. Eriti see, et inimlikkus ei olnud just kõige inimlikum.
Koht, kus kutt end riietest uuesti lahti kisub ja metsa poole punuma paneb ja siis tuleb keegi veel miskit rääkima, ja ta vaatab käekella ja ütleb, et "mul pole aega, ma pean nüüd metsa minema," ise alasti ja hellalt habemessekasvand ja ahvistund, ajas täitsa naerma. :D
Ja see koht, kus naisel kitkuti ükshaaval kõik ihukarvad mehele meeldimise nimel välja ja ta juubeldas: "Lõpuks saab minust TÕELINE naine!"

Ja hiired sõid kahvliga.
Teadlane õpetas neile lauakombeid. Väga vajalik. :) Aga film oligi irooniline ja näitas mõnusa huumoriga silmakirjalikkust väga paljudes valdkondades.

Käisin eelmisel kolmel päeval iga päev eri rannas. Kolm toredat päeva. Sain hunniku ilusaid pilte. :) Ja Joosep õppis merd mitte kartma. Reedel isegi sain ta juba sülle ja läksime sügavasse vette, mulle oli rinnuni vesi. Kiljus küll, aga ei kartnud. :)
Ma põhimõtteliselt ei käsi tal teha asju, milleks ta veel valmis pole. Minu arust võtab see inimeselt eneseusalduse ära. Rannas näiteks jooksis ta jälle, nagu tal kombeks, kaugele ära, ajas vareseid taga ja unustas ümbruse. Kõik lapsed teevad ju nii. Ja minu isa soovitas, et seisa eemal ja vaata, mis ta siis teeb. Tema olevat minuga ka nii teinud. Et laps ehmatab ja võtab õppust.
Ma ei tee nii. Ma leian, et minu kohus on teda praegu kaitsta, ja kui ta juba mõistusega mu jutust aru hakkab täielikult saama, küll ta siis käitub ka korralikult ega jookse niimoodi ära. Ma lihtsalt eelistaks, et tal ei oleks tulevikus kuskil sügavas sisimas mahajätmishirmu. Loodan, et jääbki nii, et ta ei pea iialgi seisma kuskil rannal ja vaatama ringi ja tundma paanikat.
Võibolla teen õigesti, võibolla vaatan vanemana jälle tagasi ja mõtlen, et krt, näe, ma arvasin, et mul on õigus. :)

Käisin ühe vana sõbra ja ta lastega rannas, ja alles kojusõites ütles ta, et tal on tegelikult pulmaaastapäev. See tekitas kah väga vastakaid tundeid. Ma tean, et ta ei saa oma naisega just "eriti" hästi läbi, aga niimoodi mind kättemaksuks kasutada... Sest eks lapsed ju rääkisid terve õhtu... Väga totter. Miks teha oma elu ise keerulisemaks. Noh.. samas sain ujuda. :D

Värvisin küüned ka jälle ära... Hämmastav, kuidas teistel inimestel kuivavad küüned palju kiiremini ära kui mul. Mul on ilmselt loomulikult niisked küüned. :D
Noh... ikka parem kui lammastega vestelda nagu Hetfield. Laulus "Unforgiven 2" laulab ta selge sõnaga, et "if you can understand the me, then I can understand the ewe." :P

Heh, lammastest meenub, Oja ükspäev rääkis raadios eestlaste lambakarjamentaliteedist, et punase tulega kuidas inimesed foori taga käituvad. Kõik seisavad ilusti paigal, kuni üks oinas ees üle tee läheb. Ja siis lambakari paterdab järele. Ja mulle tuli kohe meelde, kunagi lugesin mingit uurimustööd, et inimesed lähevad siis ainult kaasa, kui see esimene "oinas" näeb välja nagu korralik inimene. Kui "oinas" on haisev kaltsakas, siis ei järgivat keegi ta eeskuju. Lihtsalt et üle olla. Mis kõlab üsna inimlikult. :D Täitsa huvitav oleks selle peale ise mõni katse korraldada. :) Ma isiklikult arvan, et eestlaste puhul mängib kiirekiirekiire rohkem rolli, kui klassiteadlikkus või üleolekutunne.
Pean lihtsalt lisama, et ma vihkan neid punase ajal üle tee jooksjaid. Minu jaoks nad võrduvad lapsetapjatega. Noh... mitte nüüd nii karmilt, aga põhimõte jääb samaks. Väiksed tatid seisavad tee ääres ja vaatavad, kuidas mingi täismees jookseb üle tee, napilt auto eest. Vau, kuul! Proovin ka. Ma tahan ka täiskasvanu olla.

Mõtlesin ükspäev, et kummaline, kuidas maitse ka muutub vanusega. Nooremana meeldisid mulle lühemad mehed. Mulle meeldis, kui sain inimesele otsa vaadata ega pidanud kaela kahekorra käänama, et teise nägu näha. Nüüd meeldivad just pikemad tüübid. Üritasin mingit põhjust mõelda sellele muutusele... aga ei suutnud miskit targemat välja mõelda, kui et vanasti olin romantilisem... vaatasin silma. Nüüd... vaatan muid asju. :D
Või siis hoian ma lihtsalt kosmeetika pealt kokku. Kui mees niikuinii ainult mu pealage näeb, siis pean ainult shampooni ostma. :D

Ühel hommikul.. või oli see õhtul... pole aimugi, oli telekast saade, ei tea, mis saade see oli :D, aga seal räägiti sellest, et Hiiumaal oli kohvikutepäev. Et lisaks tavalistele avati ka palju nö. harrastuskohvikupidajate kohvikuid. :D Ligi 20 tükki. See oli nagu turistide kohalemeelitamiseks. Ma kuulasin ja mõtlesin, et dämmit, et ma seal ei ole. :D Niiiiiiiii lahe asi. Tahaks ise ka niimoodi ajuti kohvikut pidada. :) See sobib kuidagi mu ajuga kokku. Et valmistuks pikalt ja mõtleks igast lahedaid ideid ja retsepte ja värke ja... ja siis annaks inimestele süüa ja juua ja nii tore oleks. Nad ju kauaks ei jääks.. ma saaks nende vastu hea olla. :DDD

Käisin üle pikapika aja teisipäeval oma lemmikmeest jälle vaatamas. Mäletad, mulle meeldivad kaks tüüpi, üks on mu bussikutt, kes on hõivatud, ja teine on üks teine kutt, kes ei ole huvitatud. :D Mõlemad veevalajad. :D Kaks aastat ja kaks päeva vanustevahet neil omavahel. Minu jaoks mõlemad liiga noored ja ilusad. :(
Aru ma ei saa, miks mul alati kõik numbrid kahekordselt tulevad. Kella vaatan ka pidevalt 12:12 või 15:15 või 19:19.

Igatahes, käisin teda vaatamas ja tal oli uusi pilte üles pandud jälle. :) Jippii, oh happy day. Ta paneb mul hinge kinni iga kuradi kord, ausõna. Imeilus.
Nüüd saabki juba kolm aastat täis. 2005 augustis või ehk varaseptembris panin teda esmakordselt tähele. Mäletan seda hetke nii täpselt, et valus on. Ja kui haruldaselt vale ajastus see minu jaoks oli. Kui palju jama mu elu siis sisaldas... Puha takistused ja tõkked. Poleks saanudki mingeid suhteid alustada, isegi kui ta oleks tulnud ja käest kinni võtnud.
...Dämmit, tegelikult siis poleks vist miski enam lugenud kah. :D

Praegu on mulle vahepealse aja jooksul päris mitu inimest kirjutanud ja avaldanud soovi tuttavaks saada... aga pole ühtegi sellist, kes mind rabaks. Üks tüüp on, kes ei avaldanud mingit soovi tuttavaks saada, lihtsalt kirjutas mu skräppbukki "hai" ja lisas mu vastust ootamata sõpsiks. :D Aga mulle meeldib temaga rääkida, tal on sarnane huumorimeel kui mul. :) Nüüd on mitu päeva vait olnud ja eile olid mul täitsa võõrutusnähud. :D Hihii.
Vähemalt ei pea temaga small talki ajama ja tutvuma paaniliselt. :) Mistõttu meeldibki ta neist kirjutajatest praegu tunduvalt rohkem. :D Kui ma pean kuiva juttu ajama ja eriti veel, kui meesterahvas ise eriti jutukas ei ole või kirjavahemärke ÜLDSE ei kasuta, siis on üsna raske suhelda.

Ühele mu msnissõpsile hakkas keegi tüdruk meeldima. :) Kah täitsa võõras. :)

K says:
ma nägin folgil mingit nooo imekena tüdrukut, ja ma üritasin meeleheitlikult kasvõi ühte sinu poolt välja pakutud pick up line'i meenutada, aga ei miskit... blank
K says:
ja jäigi asi katki..
Minni says:
:)kas sa ei tea siis, mida teha?
K says:
ei
K says:
mida?
Minni says:
samamoodi nagu marti joostakse. võtad hoogu ja jooksed külje pealt sisse
K says:
aamm...
Minni says:
nii lüüakse külge ka
Minni says:
siis ei pea mõtlema, mida öelda.
Minni says:
jooksed otsa ja iseenesest sõnad tulevad
K says:
njaa.. no ta istus kiviaia peal, me oleks võinud mõlemad väga haiget saada.. ja ma istusin temast u 2 meetri kaugusel. natuke naljakas oleks olnud püsti tõusta, paar sammu hoovõtuks eemale astuda ja siis otsa põrutada..
Minni says:
:D aga jää oleks murtud olnd kohe
Minni says:
ja jalad
K says:
kui sa jää all pead silmas nina..
K says:
jusht
Minni says:
alati on kasulik end natuke lolliks teha
Minni says:
see on naiste arust adorable
K says:
ma arvan et sellega ma sain niigi hakkama juba
K says:
lihtsalt jõllitades
Minni says:
:D
Minni says:
noh... sa oleksid ju võinud öelda et... eee... "ma tean, kuiväga sa tahad, et ma sulle helistaks... hea küll, anna siis oma number."
K says:
njaa. oleks ma ainult sinu numbri omale üles kirjutanud, ma oleks kohe sulle sms'ssi saatnud, et help out. nüüd on nagu vähe tolku sellest
Minni says:
:D jap. sa lepi mõne sõbraga kokku mingi kood
Minni says:
a la 911
Minni says:
et kui siuke situatsioon on, siis helistad sõpsile ja ütled koodi ja annad toru tsikile.
Minni says:
siis sõps ütleb et kuule, sa nagu ilgelt meeldid mu sõbrale
Minni says:
:D
K says:
hm.. nutikas.
Minni says:
jap. :) ise ei suuda ju rääkida sellises olukorras tihtipeale
K says:
voh!
K says:
muidugi. sellega annab ju ilusti ennast välja vabandada, etet ma ütleks seda ja teist, aga lihtsalt võtsid hingetuks ja mõte kiilus kinni... ma kirjutan selle paberi peale ja kannan siitpeale taskus kaasas. ja siis lihtsalt annan üle sobival hetkel sobivale isikule..
Minni says:
just
Minni says:
aga sõbrale helistada on ikkagi parem
Minni says:
sest muidu tshikk mõtleb et krt teab, kui palju sul neid pabereid seal taskus on :D
Minni says:
teine asi kui kedagi korduvalt näed, siis ta oskab ehk mõista et talle just mõeldud
K says:
mnjaa. no karta on et toda ma enam ei näe... millest on kahju. sest väga tihti ei hakka keegi niimoodi lambist silma.

--

Ohjah...delfis ka üks naine rääkis,et keegi mees on niiii silma jäänud, ma üritasin teda julgustada, et mingu kindlasti juurde. Parem end kohe lolliks teha, kui pärast aastaid kahetseda nagu mina. Ehkki.. enda kaitseks, mul oli tõesti väga keeruline tol ajal miskit alustada ükskõik kellega.

Aga kurb on ikka. Ta on nii võrratult võrratu. Nagu päike. =)
Jumal tänatud, et universumis on mitmeid päikesesüsteeme... Ehk on lootust mõni vaba päike leida. :)
Vauuu, kell on pool neli. :D Lähen viskun horisontaali, enne kui poiss juba üles ärkab. :D Imekaunist hommikut teilegi. :*