Lapsepõlve süütud, muretud mängud... :)

Või kuidas see seal Blomquistis oligi. :) Ma mäletan ainult roheliste gabardiinpükstega meest. :D Ja kukleid. ..eee... köhh. :D Mitte koos.

Täna ma tundsin end vajalikuna, ja see tegi tuju nii heaks. :))) Kohe tõsiselt rõõmus meel on... loodan, et ma kedagi vihale ei ajanud ühtlasi. :D
Räägin siis meie lasteaiaskäigust. Hommikul läksime sinna ja siis oldi natuke aega tubastes oludes, Joosep alguses tahtis sülle, aga harjus üsna kiiresti, ja siis läks juba teiste laste juurde mänguasjajahile. :) Aitasin teda natuke, et kui tahad midagi, siis küsi teiste käest ja muud taolist. Pealegi katsetas ta igasugu asju ja siis vaatas minu poole, et kas ma raputan pead või naeratan, st kas tohib või mitte. :D Seal on osad suuremad, kõik pole veel lasteaeda tulnud ja siis on mitu eri vanusega rühma koos. Aga see ongi mõnes mõttes hea, siis suuremad aitavad väiksemaid.
Õppisime Joosepiga ta kapinumbri selgeks, ta kapinumber on kolm. Mis meenutas mulle seda, et ta sündis palatis number kolm. :) Jääb meelde küll. Oota, ma küsin ta käest, kas ta mäletab... Mäletas. :D

Õpetajatel on seal küll käed tööd täis, või ehk nad lihtsalt harrastavad sellist stiili, või ehk oli ainult täna nii, ma ju ei tea :D, aga keegi ei öelnud, et lapsed, te võite teha seda või seda, minna sinna või võtta sealt neid asju. :) Mistõttu uued ei tea midagi. :D Aga noh... eks nad õpivad ju üsna kiirelt.
Ehk nad lihtsalt tunneks end väheke kindlamalt, kui teaksid, mida nad teha tohivad...

Igatahes, siis läksime õue, ja Joosep moondus tagasihoidlikust poisist lõviks, kes oma käru kaitses iga hinna eest. :D Suuremate poistega käratses ja vaidles nii et ... :D Hea oli vaadata, et ta ei lase endale pähe istuda. :) Samas on ta üsna kade... aga selle õpetab ka kiiresti ümber, sest ta on tegelikult sõbralik kuju. Jagab hea meelega. Kõike peale käru. :DDD
Aga ma usun, et asi oli natuke selles ka, et ta lihtsalt ei teadnud, mida muud seal õues teha saab. Seega jalutasin ma temaga seal ringi ja näitasin, kuhu veel minna ja mida teha. Üritasin tal vabalt suhelda lasta võimalikult palju.

Ma alguses kartsin, et ehk on seal nö. pahasid lapsi, aga ei olnud näha küll ühtegi, kõik olid toredad. :) Mõned olid hästi energilised, ja mõned vaiksed ja ettevaatlikud, aga kõik olid täitsa lahedad. Üks poiss küpsetas mulle liivakasti ääre peale kooke ja üks tüdruk tuli ja pani mulle liiva pihku. :D Nii awww. :)))
Ja üks suurem poiss pakkus mulle heast peast oma väikest taskuraadiot kuulata. :)

Ma ei ole eriti lapselembene inimene tegelikult.. oma arust. :D Ma arvan, et põhjus on selles, et ma vaatan otsa. :D Enamus inimesi vist ei vaatagi teistele silma. Isegi täiskasvanud omavahel. Kui tänaval kõnnin, siis vaatan ka tihtipeale järjest kõigile otsa, kes vastu tulevad. :D Ja siis inimeste nägudest peegeldub selline "hmm...kas ma tunnen teda." :D
Igatahes, need lapsed olid nii toredad ja ma tahaks juba homme uuesti sinna minna. :D

Saime seal natuke tuttavaks ka juba, ma ütlesin vaheldumisi "kasvataja" ja "õpetaja" ja lõpuks läksin sinna ja küsisin, et kuidaspidi see asi nüüd õigem siis on. :D
Õpetaja on ametlik nimi. :) Aga ta ütles, et ei olegi niiväga vahet, seal ka pooled lapsed ütlesid ikkagi kasvataja. Üldiselt tundus, et õpetajad on täitsa toredad ja arusaajad inimesed seal.
Mul hakkas muidugi ideedemeri kohe tulema peast... Keegi seal mainis, et eri rühmade lastel võiks eri värvi riided olla, et muidu ei saa midagi aru, et kes või kus. :D Ja minu arust ka, jube hea mõte, õpetajal oleks niiiiii palju kergem neil silma peal hoida. Ma ei tundnud omagi last ära sealt karjast, mis siis veel õpetajast rääkida. :) Ehkki küllap neil on silm treenitud. :) Aga vabalt võiksid nad ju vanematega rääkida, et näiteks... kui võimalik, siis ostke oma lapsele punane talvemüts ja punane nokamüts. Ja teisel rühmal rohelised. Või sinised. :)
Ega see ei saaks muidugi olla selline absoluutne värk, sest inimestel pole ju pappi, et kogu garderoobi ühe mütsi pärast ümber mõelda, tüdrukutel tekiks ehk ka probleeme sobimise ja naiselike värvide ja muu sellisega. :D
Aga mingi selline koodvärv oleks hea idee minu arust küll. :)

Joosepile peaks ostma erepunase... sätendava ja prääksuvate vilkuritega mütsi. :DDD
Arvestades ta kalduvust suvalises suunas minema hakata, tagasivaatamata. Hahaa, mis meenus, seal oli mingi.. noh, küllap mingi abitöödemees või torujüri, siuke vanem, patsiga onu, kes ei näinud just kõige tervislikumate eluviiside pooldajana välja :D, aga Joosep nägi teda eemalt tulemas ja siis seisis tee ääres, küür seljas, ja ootas teda. :D Ja vaatas silma ilmselt või tegi nägusid, sest onu üritas naeratust tagasi hoida. :D Ja siis, kui onu üsna lähedal juba oli, siis spurtis ta nina alt üle tee. :D Hahaa, see oli nii naljakas, onkel ka naeris. :D Joosep ju jookseb nagu oleks tal viis paari jalgu. :D Igaüks vänderdab eri suunas. :D

Üks poiss oli hästi vaikne alguses, ja nuttis palju, õnneks tal oli ka ema seal. :) Ema paistis kah põdevat, et teistel ju pole emasid kaasas, aga me rääkisime ka (ma suhtlen üsna vabalt, kui te pole veel aru saanud. :D) ja ma ütlesin talle, et käime niikaua kaasas, kuni lapsed end kindlalt tunnevad. :) Pole siin teistel kobiseda midagi. :) Ma leian, et õpetajatel on ju ka kergem, kui lapsed end hästi juba tunnevad seal ja ei karda ega ehmata ja oskavad juba käituda.

Uhh, ja siis ühel poisil oli ka isa kaasas, isa oli koguaeg kohal ja siis järsku kadus vaikselt ära. Lapsele ei öelnud. :( Kusjuures, ma enne kuulsin nende juttu pealt, poiss on tegelikult venelane, alles hakkasid paar kuud tagasi eesti keelt harjutama, et lasteaeda tulla. Ta ei saanud veel suurt miskit aru teistest, ja kui tuppa hakati minema, siis ta hakkas täiega nutma, nähes, et ta isa pole.
Õpetajal oli parajasti mitu-mitu last korraga vaja tuppa transportida, kõik jooksid laiali igal võimalikul hetkel ja siblisid ja jamasid. :D Seega (kõik emad mõistavad siinkohal sellist käitumist) võttis ta poisil käest ja lihtsalt vedas ta tuppa.
Aga see poiss kõõksus ja nuttis nii täiega, et mul tekkis .. noh.. küllap see emainstinkt ehk on. :D Võtsin siis ta käest kinni ja silitasin ja üritasin teda rahustada, ja küsida, et milles probleem.

(See oli kusjuures asi, mis mind natuke häiris õpetaja käitumises.. ta ei vaevunud küsima ega seletama, lihtsalt jõuga lahendati probleem... Aga noh, ehk ta oleks tuppa jõudes lapsed üle lugenud ja siis tagasi pöördunud tema juurde.
Ja võibolla teda häiris lihtsalt see, et meie (emad) seal olime, teiste ees oled ju ikka pinges, ehk ta muidu oleks nati teisiti käitunud. :) Või ehk ma poleks üldse tohtinud end vahele segada... ehk see on mingi..ee.. kasvatusnipp... Aaah, fakit, ma olin seal, ja tal olid käed niigi tööd täis, miks mitte aidata.)

Kahjuks ei oska ma eriti vene keelt. :( Aru saan küll enamvähem kõigest, ja ta ütles, et ta peab õues ootama oma isa. Ma mõistsin ta muret ju küll, ja üritasin öelda, et ta isa teab, et me tuppa läksime, et ta ei leiaks teda just õuest üles. Kõige hullem oligi ju see, et oled nii pisike ja täitsa võõras kohas täitsa üksi ja justkui mahajäetult ja keegi ei räägi sinu keelt. Natuke aitasid mind teised kasvatajad ka ikka, tõlkimisel ja nii. :) See oli tore, sest minu vene keel lonkab ikka igat jalga. :) Aga õnneks saigi ta minust vist rohkem silmade ja hääle ja nö heade käte läbi aru. LOL. :D
Ja saimegi lapse maha rahustatud, aga see oli nii awwwi, kuidas ta mu sõrmest kinni hoidis edaspidi, silmad pisaraid täis. Õnneks ta usaldas mind niipalju, et uskus, et ma talle jama ei aja. :)

Isegi sööma sain ta meelitada. Ja siis tuligi ta isa juba. :) Tead... nii kurb, et Joosepil isa ei ole. Sel poisikesel silmad lõid särama täiega isa nähes. :)

Aga oligi, kusjuures, ta isa ütles mulle pärast (isa rääkis vabalt eesti keelt), et ta oli alles paar päeva tagasi tal kaubamajas kaduma läinud ja siis isa ütles talle, et kui ära kaod, siis ära mine kuskile edasi, seisa ühe koha peal ja oota, kuni ma su üles leian. Mõni ime siis, et laps tuppa kartis minna. :) Isa käskis ju oodata seal, kus teda viimati nägi.
Vot just sellepärast tulebki lapsele alati öelda, kui ära lähed, ja edasisi instruktsioone anda. See on meeletu üleelamine nende väikeste kerede jaoks. Meeletu paanika.

Joosep ei söönud muidugi midagi, va koer. Piima küll nuusutas ja hoidis tassi tükk aega peos, aga kui võttiski lonksu, siis ainult imepisikese. Küllap ta seal aias alguses siis hirmkõhnaks läheb. :) Õnneks on ta üldse väga vähese söömaga.
Alles ühel õhtul üllatas mind sellega, et tõi köögilaua pealt makaronipaki ja ütles, et tahab neid süüa. Ma vastasin, et need on ju toored. Aga andsin talle proovida. Krõbistas neid nagu olekski nii alati teinud. See oli pisut friiki, sest ta isa sõi ka tooreid makarone telekat vaadates, nagu mõni teine kommi. Ma veel naljatasin, et eriti hea mees, lihtne talle süüa teha, ei pea keetma ega midagi, kallad aga toored makaronid krõbinal kaussi ja... :D
Ohh neid geene. :)

Lasteaias söömise juures oli see paha, et lusikad olid jube suured ja Joosep on harjunud kahvliga sööma, lusika pealt kukkus kõik maha. :D Aga noh, eks harjutame kodus, küll hakkab varsti suuni ka jõudma. Pealegi...lusikas on ju turvalisem. :D Toit oli küll hea, ma oleks ise ära söönud, aga Joosep ei lubanud. :D

Kempsus kardab ta seal veel käia, aga pole hullu, küll me harjutame. Täna sai isegi suur töö tehtud, talle natuke võimalikke sõpru sebitud. :) Kui ta sõbrad leiab, küll nad siis õpetavad ju teineteisele kõike, mida oskavad. Põhiline on suhtlusoskusele hea põhi luua. Õnneks on ta sel alal loomulikult andekas. :) Suuremad poisid seal üritasid teda õues kiusata, ja tema hakkas naerma ja keeras kõik mänguks, poisid tulid hiljemgi veel tema juurde tagasi, et mängime veel. :)

Paaril tüdrukul läks ja võttis ise käest kinni, sest oli vaja midagi vestelda, ja selle hästi vaikse poisiga ma suunasin ta ise kokku. Nad olid kahekesi nagu... eemal sellest mängukärast, mõlemad ju uued veel. Ja siis ma läksin Joosepile mänguhobuseid ja redeleid näitama ja ütlesin, et ta teise lapse ka kaasa võtaks. Sepe läks siis ja võttis käest kinni ja õnneks ta ei kartnudki meid ja tuligi kaasa. :) Väga tore. :) Vaikne Poiss ja Hammastega Raadio oleks ju match made in heaven. :D

Küsisin, et kuidas neil seal autodega lood on, ja mõtlen, et viin vist osa Joosepi staffist sinna. Joosepil on üle mõistuse palju autosid, ja seal paistis teisi vähevõitu olema. Õpetajad ütlesid ka, et eriti õueasjadega on kitsas käes. Ja ma just mõtlesin, et kellele Joosepi kärud edasi pärandada. :) Üks on küll pigem selline... kõndimisabi, aga ta on üsna auto moodi, väiksematele lastele kindlasti meeldib. :) Ratastega värgid on hinnatud seal. :) Ja siis ei ole nad Joosepi peale nii pahased, et ta aiakäru koguaeg ahnitseb. :DDD

Üldse on mul nii hea kogemus see kõik... :) Ma ei teagi... paar last ütles mulle seal "õpetaja" ja kaks vanemat ka. :D Aga noh... eks seal ongi üsna eksitav see värk, mõtled ju, et kui täiskasvanu, siis järelikult õpetaja. :D
Aga ma tahaks juba tagasi minna. :D Kurat, Peda oli mulle ikka täiega õige koht, kahju, et pidin pooleli jätma. :D Kui lapsed mulle nii hirmsasti närvidele ei käiks, siis ma võiks vabalt lasteaeda tööle minna. :DDD Ja praegu... tead, tegelikult, kui mõelda, et nad sealt peaksid mulle mu vabal tööpäeval helistama ja ütlema, et deem, meil ei ole ühtegi õpetajat, tule appi, siis ma läheks ka. Poleks probleemi. Nii tore rühm ka... siiani vähemalt. :)

Igatahes, täna oli hea päev, sain kasulik olla ja aidata kedagi. :) See loeb mu jaoks nii palju. Nüüd oleks nagu elul jälle põhjus. :)
Selle väikese vene poisi nimi oli Kristjan muide. :) Joosepi isal ka.