Siseinff- miks naistel tagumikud kasvavad.

Niih... kõigepealt ütleks, et täna hommikul sõitsid mu kallid sugulased siis Saksamaale tagasi. Nii tore oli neid näha ja kahju, et nad kauemaks ei saand jääda.
:( Aga noh... eks järgmine kord jälle. :) Neil on lootust nüüd arvuti saada, nii et ehk saame sedapidi siis ühendust pidada. Telefoniteel läheks ääretult kulukaks, arvestades, et me ei suuda kuidagi kumbki vait jääda. :D
Meil on nii kuradi sarnane huumorimeel, ehk siis natuke napakas, ja me ei häbene natuke napakad olla. Mul on paljude inimestega sarnane huumorimeel, aga enamus neist lõpetavad ühel hetkel lõõpimise ja tõmbavad hõlmad end kogudes koomale. L-iga võime püksi ka lasta suure itsitamisega. :D

Tema ei söö liha ega kala ega kana ega juustu ega veel tervet hunnikut asju. Minu pea on jällegi liiga väike, et sellist asja mõista. :D Siis ei jäägi ju enam midagi üle.
Ka kõigest muust on tal omad lemmikud, ta kasutab ainult ühte sorti kosmeetikat ja ühte sorti juukselakki ja ühte sorti lõhnaõli ja nii edasi. Mina jällegi võin kõike kasutada, kui vaja on. Mul on minu arust oluliselt kergem elu, tema peab kogu oma staffi endaga kaasas tassima, mina võin käed taskus ringi käia ja kohapealseid värke tarbida.
Tema on muidugi teadlik asjade koostisest ja kahjulikkusest, mina vaatan lakke ja vilistan, kui ta neist räägib. Ma olen liiga pealiskaudne, et viitsida kaasa mõelda. Endal on ka häbi. Aga mitte eriti. :D Tegelikult lugesin alles hiljuti kuskilt, et rinnavähk on viimaste aastakümnetega palju agressiivsemaks läinud ja ülekaalukalt suurem osa tekib just sinna ülemisse kaenlaaugupoolsesse rinnaossa , kuhu naised deodoranti lasevad. Sureme jah nagu kärbsed... aga vähemalt lõhname sealjuures hästi.
Eriti must huumor jälle. Süüdistage mu isa, siukseks ta mu kasvatas. :D

L on hästi kunstiline/tundeline/empaatiline tüüp, ta ei taipa eriti rahanumbritest ega ärist, tema on inimene, kelle hoolde sa jätad oma lapsed ja keda sa tahaksid oma surivoodi äärde. Tema on inimene, kellega minna kohvikusse saiakesi sööma või sõtta. Ta ei pilguta silmagi, kui ta ees kümme saiakest järjest näkku pressid, naeratab ja teeb nalja ja sa ei tunne end kriipsuvõrdki paksu õgardina. :) Ta tassib su haavatud, mudase ja verise kere oma õblukese 45 kilose haldjaihuga turvalisse tsooni, ükskõik, kui kaugel see siis ka ei oleks. Teda ei saa usaldada, kui ta ütleb, et kell viis koju jõuab, aga oma elu võib tema kätte usaldada küll. :D
Ja ta ei ole üldse materiaalne. Või on? Kui tal on omad kindlad asjad, ta ju sõltub neist? Vot siiamaani ma jõudsingi tööl selle mõttega, ja sellega ongi kõik öeldud, ma ei viitsi rohkem mõelda. :D Mina sain oma vastuse kätte. :P

Mul on üks teine samasugune sõbrants, kes kunagi ei mõista mind hukka, ta on alati arusaaja, isegi kui ta aru ei saa. :) Tal on praegu jube rasked ajad, ta üritab enda jaoks asju selgeks mõelda ja ei kontakteeru oma sõpradega. Minuga natuke kirjutab. :) Salaja. :D
Aga ma arvan, et kõikidel inimestel on vahel selline aeg, kus nad ei taha oma sõpradest midagi kuulda. Kui paned arvuti kinni või vähemalt "appear'id offline" olevat, kui lülitad telefoni välja ja ei taha kellestki midagi kuulda. Kusjuures, sa ei ole oma sõprade peale pahane, nad on sulle kallid nagu alati, aga lihtsalt... isegi paljas mõte sellest, et peaksid nendega midagi rääkima, ajab oksele. :D
Ei teagi, millest see tingitud on? Ehk sellest, et sa juba tead, mida nad ütleksid. Või ehk millestki muust. :) Kes teab.

Igatahes, tema on nii... noh.. tal on raske, eks. Ta üritab oma elule uut suunda leida. Ja saad aru... Ta saadab mulle täitsa lambist selle imearmsa isase pilte, kes mulle meeldib. :))) Ta oli tööl ja mõtles minu peale, ja läks vaatas ja saatis. :) Mõistad? :) Enamus inimesi ei saa üldse midagi aru mu südamest ja mu südame imelikest teedest või sellest, mis mulle headmeelt teeb või haiget. :D
Teda peaks kloonima. :D

Üks teine pull asi tuli ka täna välja. Tema ema tahab, et ta endale mehe leiaks, eks, tahab lapselapsi ka ilmselt. Aga tema ei leia ühtegi nii toredat meest ja siis muudkui üritab ja muudkui pettub ja... Ja siis ta ema ütles talle, et tema "kriitikameelt" jahutada: "Iga kord, kui sa ütled, et mehi vihkad, iga kord su tagumik kasvab natuke suuremaks."
:DDD Hahahaa. :D Ja siis me arutasime, et huvitav, mis siis meestel kasvab iga kord, kui nad ütlevad, et naisi ei salli. Ja jõudsime otsusele, et meestel ei kasva, meestel kahaneb. :D :P

Täitsa teine teema nüüd. Gruusia. Hullumeelne värk. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab keegi üldse veel Venemaa jutte uskuda, kõik ju teavad, et see on täielik kägujaan.
Õudne oli kuulda, et Putin räägib ikka veel Nõukogude Liidust kui heast ja, mis kõige hullem, teostatavast ideest. Ja mis annab neile õiguse pommitada täiesti süütuid inimesi? Ma mõtlen... kas neil vene sõduritel siis endal mõtlemisvõimet pole? Neile antakse käsk ja nad on nagu robotid. Sel põhjusel ma kardangi sõdureid. Kuidas saab nii pimesi usaldada kedagi, keda sa ju isiklikult ei tunnegi? Sulaselge lollus. :)
Ehkki, tegelikult ei olegi see nö. tavaline venelane ju süüdi. Need võimulolevad ja läbi ja lõhki korrumpeerunud poliitikud ja tippärimehed ajavad kogu asja ainult enda huvides. Raha paneb rattad käima, nagu neil on seal alati olnud. Rahvale puhutakse hambasse nii kuis jaksatakse. Mul elas kursaõde Eestis. Täitsa tore tüdruk oli, tark ja puha. Siis kolis Venemaale ja paari kuuga hakkas täitsa rumalat juttu ajama. Järsku olid kõik eestlased pahad ja Putin väga tore ja hea mees, kes tahab ainult head. Isegi faktilised asjad kippusid juba ümber pöörduma mingiteks sootuks muudeks. Täiesti hämmastav. Neile tehakse seal meedias täielikku ajupesu. Nemad ju mõtlevad, et pagan, meid rünnatakse, meile tehakse liiga jne. Neil on oma arust õigust ülegi.

Niisiis... kuna ma olen juba varemalt pakkunud välja lahendused Iraagi sõjale (saadame McDonaldsi peale, lapsed lähevad vanemate keelust hoolimata sinna, söövad end paksuks ja sõnakuulmatuks ja keegi ei viitsi enam sõdida ega traditsioonides sõrmega järge vedada) ja Aafrika näljahädale ja Jaapani rahvaarvuprobleemile (saadame japsid Aafrikasse, seal on ruumi ja japsidel nutti on, ega nemad nälga jääks), siis mõtlesin välja ka lahenduse Venemaa tarbeks. Vaadake, on selline organisatsioon nagu Punane Rist, eks. Vot, peaks tegema midagi sarnast, aga vabatahtlikest õpetajatest, ühtlasi koguma raha ja viima Venemaale arvuteid, kuhu oleks esmase programmina sisse installeeritud maailma ajalugu. Sest ega asi enne parane, kui nad aru saavad, et nad ei tohiks pimesi valitsust/meediat uskuda.

Ja kogu võimuladviku peaks panema loomaaia taolisesse asutusse. Las siis rüselevad seal omaette ja taovad endale kordamööda vastu rinda.

Dämmit, õega just rääkisime päeval, et suuremad riigid vaatavad telekast, ei nemad aru saa, et mingi uus sõda oleks. Grusiinid ju kah tõmmud nagu lähisida seltskond. Selles suhtes on Eestil eelis. Kui meie blonde tshikke telekas pommirahes näidataks, siis reageeritaks hulga tormilisemalt, ma olen üsna kindel. Aga õnneks liigub asi ikka Gruusia jaoks kah paremuse suunas. Ma loodan. Väga-väga-väga õudne lugu ikka küll. :(

Teine õudne lugu oli see, et täna käis mul töö juures vist mingi hull. Kuna mu kolleeg mõned aastat tagasi tapeti ühe kliendi poolt, siis oli see üsna hirmutav kogemus. Tormas uksest sisse, ühtki sõna ei öelnud, vaatas mind imelikult kuidagi ainult möödaminnes, kohe taharuumi ja siis hakkas kätega vehkima ja imelikke küsimusi esitama. Vastasin talle, aga ta ei saanud ühestki vastusest esimese korraga aru. Ähkis ja puhkis nagu segane. Päris jube oli. Õnneks siis tuli õde.
Tüüp veel natuke aega üritas panna mind ühte kinnist karpi lahti tegema (mida ma ei tahtnud mitte teha, sest kes seda siis ikka osta tahab) ja siis nentis fakti, et see ei ole õige materjal jah, ja vahtis veel mingi aja napakalt ringi ja läks siis samamoodi ühegi sõnata minema.

Järgmine kord ma teda uksest sisse ei lase. Mul boss lubab sisse mitte lasta, kui liiga kahtlane klient tundub, ehkki meil on kaamerad üleval. Siiamaani pole veel kordagi juhtunud, aga parem karta kui kahetseda.
Hirm on igatahes praeguseni südames. :(

Pärast sõin oma moskva saiakest ja mõtlesin sellele, et huvitav, kas Moskvas süüakse tallinna saiakest ka. Klaasikildude ja okastraadiga..siuke pirukas. :D Nende arvamust meist me ju teame. :D Ehkki ... tegelikult on moskva saiakesele vist üldse uus nimi pandud. :)

Ja kojutulles... hahahaaa, saad aru, üks onu istus bussis ja luges raamatut. Nagu alati, kiikasin ka seekord üle õla pealkirja, et oma fantaasiale ainest anda, ja purskasin naerma täiega. Onu luges parajasti peatükki, mille nimi oli (jah, ma võtsin bussis pastaka ja kirjutasin selle nime üles): "Heeringapüügist Põhja-Atlandil sõjajärgsetel aastatel." :D
Saad aru! :) Kuni selliseid onkleid on, on maailmal veel lootust. :)

P.S. Lisan lingi ühe sõpsi blogisse. Loe. (Y)
http://www.rate.ee/blogs.php?entry=754033