Who's gonna drown in my blue sea...?

Who's Gonna Ride Your Wild Horses lyrics

You're dangerous 'cause you're honest
You're dangerous, you don't know what you want
Well you left my heart empty as a vacant lot
For any spirit to haunt

Hey hey sha la la
Hey hey

You're an accident waiting to happen
You're a piece of glass left there on the beach
Well you tell me things I know you're not supposed to
Then you leave me just out of reach

Hey hey sha la la
Hey hey sha la la

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna fall at the foot of thee

Well you stole it 'cause I needed the cash
And you killed it 'cause I wanted revenge
Well you lied to me 'cause I asked you to
Baby, can we still be friends

Hey hey sha la la
Hey hey sha la la

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna fall at the foot of thee

Oh, the deeper I spin
Oh, the hunter will sin for your ivory skin
Took a drive in the dirty rain
To a place where the wind calls your name
Under the trees the river laughing at you and me
Hallelujah, heavens white rose
The doors you open
I just can't close

Don't turn around, don't turn around again
Don't turn around, your gypsy heart
Don't turn around, don't turn around again
Don't turn around, and don't look back
Come on now love, don't you look back

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna drown in your blue sea
Who's gonna taste your salt water kisses
Who's gonna take the place of me

Who's gonna ride your wild horses
Who's gonna tame the heart of thee


U2 lugu. Ilusad sõnad. Megaigatsus on. :(

Täna on hellalt niru päev olnud. Nagu tõsiselt väsitav ja stressiviiv.
Joosepil oli esimene lasteaiapäev. Ma tahtsin temaga ise esimest korda kaasa minna, aga täna oli tööpäev. Mõtlesin siis, et läheme homme alles. Aga ema arvas, et ei, ta läheb ikka ise kohe esimesel korral poisiga kaasa.
Ma tean oma ema, ma olen temaga koos kasvanud. Oleksin pidanud targem olema.

Noh, kõigepealt ta vingus ja halas tervelt kaks nädalat enne tänast, et ei tea, kuidas me ikka saame ja kas meil ikka on kõik olemas ja... Ma olen ise ka üsna põhjalik, tahan, et kõik olemas oleks enne, kui vaja on, aga mina kasutan pigem positiivset tooni, üritan lõbusalt planeerida asju.
Eile õhtul siis üritasin talle rääkida, mismoodi seal käituda. Mul oli kaks nõudmist, esiteks, et ta ei laseks kellegil teisel poissi sundida millekski, ega sunniks teda ka ise. Ma tean ju oma poega, ta on samasugune põikpea ja kangekael ja oma arvamusega juurikas nagu ta vanemad. Kui teda kiirustada, siis ajab ta sõrad vastu ja pärast on palju raskem teda ümber veenda. Pealegi, kuhu meil kiiret.
Teiseks, et ta oleks esimesel päeval koguaeg lapse vaateulatuses. Et kui Joosep mängib teiste lastega ja on tubli ja julge, siis silmi tõstes näeb ta kedagi tuttavat läheduses, seega ei hakka hirmus ja kindlustunne säilib.

Et sellised kaks nõudmist. Mu ema ütles selle peale, et "issand, sa võtad ka kõike nii traagiliselt."

Noh.. ma ei tea, minu arust on need täitsa loogilised nõudmised.
Ütlesin ka, et kuule, kui ma sulle räägin, mis VÕIB juhtuda, siis see ei tähenda, et niiviisi läheb, eks. Ma ennetan võimalikku probleemi. Kaks tundi sealolles ei ole ju nii raske neid järgida? Või on?

Enihau... Täna hommikul ärkasime ilusti üles poisiga ja panin ta valmis ja riidesse ja rääkisin talle, et kuhu ja mida... Me juba eelmisel mitmel päeval lugesime ühte lasteaiaraamatut ja vaatasime pilte liivakastis mängivatest karudest. :)
Ja mu ema ignoreeris meid mõlemaid terve hommiku, isegi tere ei öelnud. Vahepeal sõimles midagi omaette köögis. Ma ei läinud enne tööle, kui ema valmis sai (mistõttu hilinesin veerand tundi. :) ) ja siis ta tuli ja võttis Joosepil käest, ütles talle: "Lähme nüüd, me jääme hiljaks" ja lohistas lapse uksest välja.

Õnneks on Sepe jube normaalne laps, teda ei löö just kergesti verest välja. :)

Nonii... läksin siis tööle. Kella kümne ajal helistas ema. Mina: "Mis, juba kodus?"
Ema: "Kuule jah, mul jäi mobiil koju, jätsin Joosepi sinna mängima. Muide, sul oli õigus, Joosepil ongi probleeme seal! Ta ei taha teistega koos mängida!"

...
Kui ma oleks ulatanud, ma oleks tal hambad kurku löönud sel hetkel. Ausõna.
Joosepil on probleem my ass. Loogiline, et esimesel päeval laps tahab kõrvalt vaadata ja on pisut ettevaatlik ja harjub alles. Sellepärast ma tahtsingi, et ema ei sunniks teda tagant. Et Joosep saaks ise otsustada mängima minna ja tunda end sealjuures otsustajana, sest kui sa ise otsustad midagi teha, siis sa ka vastutad selle eest. Kui sind sunnitakse miskit tegema, siis ei ole sul mingit sisemist põhjendust korralikult käituda, samuti ei tunne sa enda üle uhkust.

Minul näiteks ei olnud lapsena mingit erilist initsiatiivi ega enesekindlust. Siiani olen tume ebaoluline ja mittevajalik klomp, kes end just nimelt selleks peabki.
Minul olin lapsena alati "probleem."
Jah... Mina lähen sinna eelkõige sellepärast, et aidata Joosepil kohaneda, mitte et autoriteetidele tagumikku pugeda. Ma mäletan nii hästi, kuidas mu ema suhtub... noh... arsti juures näiteks, arst ütleb, et ei tea... kas ikka valutab nii väga? Ja ema hüüab kohe entusiastlikult näpuga oma väikse tütre poole näidates: ahaa! Simulant!

Et selline emaarmastus siis. Noh, M-ile peaks selline variant sobima. Täna rääkisime msnis... ma ütlesin talle, et tahan vaadata, mida need teised lapsed oskavad, et siis tean, mida Joosepiga kodus harjutada. Tema ütles, et oi, lapsed peavad lasteaeda minnes juba kõike oskama. Mina vastu, et no.. vaevalt küll, et nad kõik kõike oskavad, eks ikka koos õpivad, oskamatud võtavad teistelt ju kiiresti schnitti. Tema vastu, et "kullake," (Issand jumal kuidas ma seda vihkan, kui nii öeldakse. :D See on nagu... ma olen suur kõiketeadev mamma ja sina kõigest väike loll putukas:D ), "kullake, ma olin ju lasteaiakasvataja vahepeal."

Sellepeale ma küsin, et no, mis siis ikka, eks ma võtan siis puhkust ja õpime Joosepiga vahepeal siis asju, mida seal vaja on osata. Hakkasin juba vaikselt ärrituma, mind ajab vihale see pidev ja põhjalik negativism.
Sellepeale ütleb mulle: "Kullake," (RRRRR) "Ära närvitse, küll nad seal ju õpivad üksteise pealt! Sa oled nagu mingi hull kanaema, iga asja peale solvud ja haavud."

ja teate... ma tundsin järsku, et teeme siis nii. Ta ju isegi ei lugenud, mida ma ütlesin. Ütles mulle lõpus seda, millega ma juttu alustasin. Ta ilmselt lihtsalt tahtis mind hulluks kanaemaks kutsuda... jälle kord. :D Ja nüüd tehku seda omaette. Minul sai kõrini, ausõna. Kaua ma lasen enda kallal kaagutada.

Ma saaks aru, et mind on vaja hädasti õpetada, kui Joosepiga probleeme oleks, aga ta on kõige normaalsem laps mu tutvusringkonnas. :D Ju ma siis olen oma kanaemadusega miskit head teinud kah...
Ja üldse.. kui ma nii hirmus vale ja paha olen, mida sa siis sõbrustad minuga üldse, kurat! :D
Igatahes, lõin käega. Ei mina jaksa temaga koguaeg vaielda ja oma seisukohti kaitsta. Ju me oleme liiga kaua juba sõbrad, et talle nii kangesti pinda käin. Suhelgu nüüd siis oma normaalsemate tuttavatega.

Töö juures oli ka raske päev. Nädalalõpus on mess tulemas, ja selleks vaja igasugu ettevalmistusi teha. Õnneks mina ei pea minema Tartusse, aga neljapäeval tuleb Joosepil silmaarst niikuinii. Loodetavasti ta käitub seal hästi, perearstil ei lasknud ta küll midagi endaga teha. :D Aga see arst on jube tobe ka, ma ise ei kannata teda ka silmaotsaski välja. :D Õnneks ei ole Joosep peaaegu üldse haige. Kord või kaks aastas ehk juhtub. Ja tavaliselt ei vaevu ma siis arstile minema. Saame ise ka hakkama, ega me mingid nannipunnid ole. :D
Hahaa, las ma räägin, mida perearst viimane kord ütles. :D Käisime seal ja siis ma mainisin, et ma panin juba silmaarstile aja kinni. Ja tema küsib eriti iroonilise häälega, et "Mis te täitsa ise mõtlesite, et peaks silmaarstile minema lapsega või?"
...Eeee...
Siis ütles, et aga ma pole teile ju saatelehte kirjutanud. Pfft. See on ju loogiline, et kui ma tahan silmaarstile minna, siis kõigepealt helistan kõrvaarstile ja günekoloogile ja küsin, mis nemad sellest arvavad. :D Täitsa arulage süsteem.
Kusjuures! Kui ma helistasin, et silmaarstile aega panna, siis ma ettenägelikult küsisin, et mis ma tegema nüüd pean, kui tahan silmaarstile aega, ja see omakorda seal itsitas, et siis tuleb aeg kinni panna lihtsalt.
:D Eks meditsiinitöötajatel peavad kah omad sadistlikud rõõmud olema.

Siis käisid ühed sommid ostmas, küsisid mult avajat ja kulistasid õlut mu nina all. Terve kontor haises nagu pruulikoda. :D Nii kui nad ära läksid, panin ventilaatori täiega vuhisema ja lõin aknad pärani lahti, muidu tuleb järgmine klient ja kaebab pärast bossile, et ma seal salajoodik olen. :D Ehkki mina joon tööl ainult siidrit. :D Vahel harva. Mõnikord, kui hell masendus on, siis tinistan küll, tuleb tunnistada. Aga üsna harva, sest ma olen laisk ja ei viitsi poeni minna.

Galina ütles, et ma pean õnnelik olema, et nad õllevorstikesi kaasa ei toonud. Ja küüslauku. Ja siis oleks võinud lõkke kontoripõrandale ehitada ja laagrilaulukesi laulda. :D Ma olen väga õnnelik. :D

Vot... Kui töölt koju tulin, õues oli jube tuul. Seisin bussipeatuses ja tundsin, et mulle meeldib see tuul. Juuksed möllasid ümber pea nagu tormine meri. Ümberringi olid kõik jopedega, aga mul polnud üldse külm, mul oli kurb olla. Kuldsed autod... *ohkan*
Nagu alguses ütlesin, megaigatsus.
Aga mis siin ikka. Elan üle.

Tegelikult ei sobikski ma kuldsetesse autodesse. Ma ei ole ebamaine. Mina sõidan autodes, kus istmed on puudu ja lahti ja sõites peab seintest kinni hoidma, autodega, mida peab jalgadega peatama pärispidurite puudumisel, autodega, mis lagunevad, kui üle 20 kildi tunnis sõidad. :D

Viisin värvilised kingad postkontorisse tagasi. Ja ostsin lotopileti. Kui halvasti läheb, siis tuleb alati lotopileteid osta. :) Võitsin 50 krooni. :) Oleks küll miljonit tahtnud, aga noh... käib 50 kah. :)
Poes käisin ka. Ostsin Joosepile vihmavarju. :) Helesinine, elevantidega. Eks ma hakkan talt seda laenama aegajalt. :) Või ehk peaks endale samasuguse ostma...

Siis tulin koju ja sõin ja jõin. Ahjaa, ja Joosepile tõin ühe tuletõrjeauto, kuna ta nii suur poiss juba on. :) Ta rääkis mulle, mis ta lasteaias tegi. Tundus, et meeldis. Läksin siis ääriveeri ema käest ka uurima, et mis seal siis toimus. Ma ei viitsi kakelda, pealegi, eks ise olin loll, et ta esimesel päeval lasin Joosepiga sinna. Õnneks selgus, et ta oli poisile ikka vähemalt öelnud, et ära läheb. Ütles, et "kuule, ma lähen käin korraks kodus, kas võib?" Joosep ütles: "Jah."
:D Joosep on jube konkreetne kuju. Ükskord ütlesin talle, et ta on kõige ilusam poiss maailmas. Tema vastas raskelt ohates: "Jah." :D

Aga ikkagi, aru ma ei saa, miks ema ei võinud mulle seda juba telefonis öelda... küllap tahab, et ma südamerabanduse saaks juba kiiremini.
Eks homme näis, mis mulje Joosepil lasteaiast jäi, lasen tal homme mulle näidata sealseid uusi asju ja õpetada mulle, kuidas käituda. Sest õpetamisega ju õpib kõige paremini, pealegi tekib tal siis peremehetunne. :) Ehk võtab siis omaks ikka selle koha ka.
Loodan, et mul õpetajaga (nüüd on nad kõik õpetajad, kasvatajaid polegi. :) ) hea klapp tekib. Ma tahaks juba praegu pooled mänguasjad sinna viia. :D
Uuu, mõtle, homme saan lasteaeda minna. :D Mängida! :D Jama ainult, et nii vara tõusma peab.

Margiti poeg läks kooli täna, ka esimest korda. :) See on selline eel-eel-kool. :) Aga võõral maal ja võõras keeles, nii et väga põnev on neil seal. :) Mulle ei meeldi üldse, et nad minema kolisid, aga samas räägin ma temaga praegu palju rohkem kui siis, kui ta siin oli. :D Ja meie kasvatusstiilid on sarnased, me mõlemad üritame ennekõike mõista, mitte tuimalt kamandada. Nii et temaga on hea rääkida. Pealegi ei ürita ta mind iga hinna eest mingisse lahtrisse suruda. :)

Ohhh.... jube kõhuvalu on. Ei tea, kas külmetasin ikka täna ära end või mis.
Ja pean nüüd minema poisi magama panema. Homme jälle varakult tõusta vaja. :)
Kui lõbusat lugemist tahate, siis minge lugege Blonde-mafiat, ta räägib laaberdamisest. :D Eks ma siis homme kannan ette ehk jälle... kui miskit uudist on. :) Tshai!
:D (ma ei hakka parandama ka. :P)