Gravity fails me.

Segadus, segadus on mu sees. Miks ei võiks tulla keegi ja öelda, kuhupoole ma nüüd edasi pean minema või mispidi mõtlema. :D Kas leppida olukorraga ja jätta kõik vanad ja väga armsad mõtted-inimesed-mõtteinimesed maha ja võtta uued väljakutsed käsile... või peaks just neid vanu hoidma ja mitte uute sabade järele jooksma? Kas peaksin olema järjekindel ja oma südamele truu.. või mõistma lõpuks ometi, et tassin lollaka jonnakusega surnud unistusi kaasas... Ma ei saa midagi enam aru, peale selle, et ma peaks nagu midagi paika panema. :D Nagu Lindudes, mul on veskikivi vaja kaelapanemiseks, muidu lendan minema.

Pagana kuu.
Õde saatis mingi astroloogialingi, kus oli öeldud, et täiskuu ja varjutus ja et peaks nüüd saabuma äkiline selgus. No küll oleks tore. :) Mind tegelikult ei häiriks üldse, kui see oleks mingi ajutine selgus, või isegi täitsa vale selgus, peaasi, et see hajus kahevahelolekutunne kaoks.
Naljakas, B kirjutas kah enne fb-sse, et peab valima midagi.. Täna on valikutetegemise päev, tundub. Kuidas teil, kas kriibib kuskilt miski otsus või otsustusvõimetus? Kuidas leida vastuseid... või miks. :)
Ja awww, klient tõi just Raffaellot mulle... :) Ma olevat kena. =) Nii armas temast.
Ahahaha, kujutasin praegu ette, et tegelt kui komme ulatad, siis polegi eriti vahet, mis sinna juurde öelda. Annad kilo kommi ja naeratad: "Te olete nii kole." :D Ikka on ju hea meel. :D

Blong peaks varsti laekuma, läheme kinno. Ma muidu käin alati igalpool Joosepiga, aga see va Grand Budapest.. hotell... Hotell Grand Budapest? Budapest Grand Hotel? No misiganes, see on alla 12 keelatud. Mul on jube raske leida täiskasvanud inimesi kinoskäimiseks, kellelgi pole aega. Seekord Blong ütles muuseas, et tahab minna millalgi ja ma rabasin ta kohe surmahaardesse. :D

Ma ei saa aru, kas kevad on süüdi või mis, aga viimasel ajal on lauslollide kontsentratsioon kuidagi eriti vänge. Juba teist päeva laiutan käsi ja kange tahtmine on öelda mõnele nagu Sherlock: "Please don't talk, you'll lower the IQ of the whole street."
Kergematel juhtudel saab muidugi pulli... :D
Täna oli seevastu bussis üks noor kukk, kiitles ja praalis oma vähesõnalise sõbra ees oma kõikvõimalike "vägitegudega"... lihtsalt masendav oli kuulata, aju hakkas valutama ja kange tahtmine tekkis selle sõbra käest küsida, et kas sa ei TUNNE füüsiliselt, kuidas idiotism sulle õlgade peale valgub?! Ja kas ei karda, et see kleebib külge ja oled elu lõpuni märgistatud... Ma küll kartsin, läksin seisin bussi etteotsa. :D Ühtlasi... naljakas, kuidas inimeste arukustase on tavaliselt pöördvõrdeline nende häälevolüümiga..

No igatahes.. soovitan nii Grand Budapest Hotelli kui ka Kapten Ameerikat (pahamees on uuu (parema sõna puudumisel) :D ) Olen nüüd mõlemat just-äsja vaatamas käinud ja mõlemad on väga muhedad täiesti erineval moel. Kapten Ameerika pahalane jättis, jah, kustumatu (paariks nädalaks) mulje, eriti maskiga. :D Maski võttis ära, siis oli selline nunnu koeranäoga mees, no selliseid on maa ja ilm täis. Mees peab ikka natuke õudne ka olema, haha. :D Kusjuures, vaatasin youtube'ist intervjuusid, kus ta lühikeste juustega on... noh.. mõnel juhul annavad juuksed ikka megalt juurde, ütleme nii. Aga ehk ta on üks neist inimestest, kellele riputad mõne asja külge või paned lipsu ette ja siis oleks nagu totaalselt teine inimene. Ma ise kipun ka sinnakanti, väikeste muudatustega saab meeleolu või attitude'i muuta.
Teised tegelased olid ka kõik lahedad ja kõigil oli midagi nagu näidelda ka, mitte nagu mõnes superhero filmis, kus rahvas niisama võtab poose kordamööda. :)
Grand Budapest Hotel oli muidugi sootuks teistmoodi film. Aga kah... asjad liikusid tihedalt ja superkiiruses ja koguaeg oli põnev. Mulle Fiennes ei meeldi tegelikult, ma ei teagi, miks. Ilmselt ta mõne varasema tegelasevaliku pärast, ehkki mul pole aimugi, mis nii hirmsa mulje jätta võis. Aga selles rollis oli ta küll väga sümpaatne.
Ja ka siin filmis meeldis pahalane. :D Dafoe mängib kah tavaliselt igasuguseid segaseid, Boondock Saintsis, haha, oli see superkoht "There was a firefight!" :D Vaata youtube'ist, seal on täisfilm olemas.

Lahkulööja on oma lollakast tõlkenimest hoolimata ka väga hea film. Noh... ses mõttes, et tore on vaadata ja paneb mõtlema. Ei pretendeeri mingile filmikriitiku kohale, mulle meeldivad peaaegu kõik filmid. Igatahes, ma olen seda kummalistel asjaoludel kaks korda vaatamas käinud ja mõlemal korral oli filmi esimesel poolel terve aeg pisar kurgus. Kuidagi nii õudne tundus kogu see valimine ja lõplikkus. Mulle meeldib, kui on vaba voli. Selles mõttes oleksin mina ka need hullud ronilased valinud tema olles...
Mina olles oleksin kohe rongist maha jäänud, sest ma poleks friggin kivi pealegi jaksanud ronida. Va mauk. :D Mina olles oleksin valinud ilmselt need tarkurid.. neil on raamatud. Raamatud, filmid, muusika... see on nii awesome. Kõik loovad inimesed on mu iidolid. :)

Krt, jalad valutavad. :D Käisime täna jälle kõndimas, see on mu lemmikasi. Kahjuks on mul printsessi nahk, isegi sokid hõõruvad.
Kannan siis kordamööda erinevaid jalanõusid, sest nad hõõruvad kõik eri kohtadest. :D Praegu on näiteks megavesivill kanna peal.
Minu jaoks on see täielik... teraapia, just seal kõndimine, mu lapepõlvekodu oli selles linnaosas ja see lõkkelõhn ja linnulaul ja.. aah... :) Lapsena lamasin öö saabudes ikka veel võrkkiiges ja kuulasin ja vaatasin, mis taevas toimub. Ja nüüd ka, kui bussiga kodu poole tagasi sõidan, siis vaatan musti puulatvu sinise taeva taustal ja.. see on nagu Alliksaar ütles: puude ballett. Kõik need oksad, nagu meelega sätitud nii keeruliselt.. :)
Ohjah... muide, lugesin Alliksaare elulooraamatut ja.. võid ju mõelda küll, et ta oli kindlasti selline.. vaikne mõtiskleja ja õrn poeet, aga... ta oli ikka täitsa... no.. on inimesi, kes oskavad niimoodi elada, et kuskilt üle ääre ei tõuse, kunagi. Kes järgivad reegleid, kirjutatud ja kirjutamata. No ja siis oli Alliksaar, kes oli tassist ikka täitsa mööda valatud algusest peale. :D Hull mees. Aga tore.
("On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust." Margit Mõistlik. )

Pukil on sääred,
letil on rinnad.
Põgusad rõõmud.
Jubedad hinnad.
:)

K täna käimise ajal rääkis, et 20selt olid mõtted mujal ja siis ma olin viis minti vait ja lentsisin nende kõrval ja mõtlesin, et kus minu mõtted on. Pole aimugi. Kuidas teised oma mõtteid suunavad ja fokusseerivad?..

Igatahes, pean magama minema, kalli ja musi. :)
Ahh, mul üks tuttav, kellega ma nüüd poolkogemata sõpsiks sain, räägibki vist nii, et ütleb selliseid sõnu nagu "kallis" ja "armas" isegi minusugusele suvalisele armsale ja kallile inimesele ja nii tore on. Keegi teine ju mulle nii ei ütle. :)
Ja siis on üks, kes on alati olemas, ja siis on üks, kes vist tahaks alati olemas olla.
Ja mida mina tahan?

Kas vihjeid saaks? :)

Meh, praegu tahaks küll pläru näkku visata üle pika aja.
Hirmus kiusatus. Teiste kiusatuste seas. :D Huvitav, kas kevad, või on asi selles, et mul täna terve päev maja vibreeris.
Vana asfalt üles, uus asfalt maha. Kiired mehed. :)
Õhtul näeme.

Ajutüvekeks

Kuna Terminaatori kolmas osa on praegu kanal 12-st, (ja seetõttu saangi kirjutada, Joosep läks ema tuppa suurest telekast vaatama,) siis meenus mu arust üks parimaid stseene televiisori (ilmselt peaks ütlema televisiooni või filmikunsti, aga ma olen ju mina) ajaloos, ehk - esimeses osas, kui näitab mässajate maa-alust kodu, ja lapsed istuvad koridoris teleka ees, sellest hoovav valgus nende nägudel mängimas... ja siis läheb peategelane edasi ja sa näed, et telekakastis on hoopis lõke ja nad soojendavad end seal ees.
Ma ei tea, miks, aga see pilt on mulle õudsalt ajukäärudesse kleepunud. (Ahjaa, ja see mees... kelle nimi oli Reese, muide. :D )
Ehk ma olin eelmises elus hiinlane.
Seletaks silmi.

Haha, Joosep tuli just ja viskas diivanile, toetas pea mulle sülle ja ütles: "Ma tahaks seda... kanali... kaneeli... rõngast.. pringel või mis ta oli." :D Kanalipringel. (Krt, kui ma viitsiks, ma otsiks mõne pildi juurde siia. Naeratavast delfiininäost.)

Minu poeg, väike udupea. Alles üksõhtu ta tuli ja näitas näpuga tühjusesse ja hüüdis: "See...! See.... öö...kull!"
:D Mõtles siis ööliblikat. Tegelt oli koi. Sai maha löödud, tuleb tunnistada. Öökullid mõjuvad lõngadele halvasti.

Veel lollakat sõnavärki.
Uus trend kiirkohtingutes - paned teise ette paberi, kuhu on kirjutatud "napoleoni kook" ja palud tal selle kõva häälega ette lugeda. Et kuidas ta seda ütleb, naapoleoni või napooleoni või napoleeeoni. :D Kange tahtmine on nüüd poodi minna ja seda viimast versiooni küsida. :D Igatahes - mina ütlen valesti, räägitakse. Nüüd otsin kedagi, kes samamoodi valesti ütleks. Või veel rohkem valesti, siis ma paistan targem välja.
Haha, nagu kunagi sada aastat tagasi üks tüüp, kes hääldas "Unforgiven"-i anfagirõun-iks. :D Jumala eest.

Noooh.. sellised väiksed möödalaskmised on ju ikka elus, kõigil juhtub. Samas.. suuremate asjade puhul.. vot seepärast on internet tobe, muidu ehk oleks inimestega terve elu tuttav ja ei saakski kunagi teada, kui rumalad nad mõnes küsimuses on. Aga netis... kuskil mingil hetkel tulevad kõik teemad jutuks ja siis... loed ja hoiad peast kinni. Ma hea meelega väldiks neid hetki, sest ma tõepoolest ei jaksa vaielda enam põhimõtte pärast. Kui on hetkel keegi ohus või kipub niruks olukord või inetuks, siis tuleb muidugi ohata ja üritada kuidagi... ilma teist tigedaks ajamata end selgitada, aga... kui Kalmaari-Kalmeri sõnu laenata, siis ma parema meelega rebiks oma ajutüve välja, viiks selle nelja tee ristumispaika ja mängiks sellega keksu.
Kusjuures.. keksu. Mitte ei kasutaks seda hüppenöörina.
Köhh.

Jube peavalu on juba mitmendat päeva. Valuvaigisti võttis natukenegi nürimaks, päris ära ei kao, reo.
Silmad on punased ja valusad, aru ma ei mõista. Tilgutan neisse (või no enamasti mööda, otsaette ja põskedele) rohtu, mis peaks justkui aitama... hakkaks ometi juba mõjuma, nii rõve on.
Kui arstliku arvamuse minu valuläve kohta mõõdupuuks võtta, siis toimub mul peas midagi hirmsat. :D Kui mu ema kahepoolse aneürüsmiga haiglasse sattus, siis see arst ütles, et geneetiline, ja et mina (osutas oma kondise sõrmega dramaatiliselt mu rinnale) olen järgmine.
Nüüd alles hiljuti viidi mu tädi kiirabiga minema, insult. Õnneks on temaga kõik okei.
Aga. Nad mõlemad hakkasid segast juttu ajama ja pea valutas, mõlemal kahtlustati algul mingit silmapõhja-värki. Nüüd mõtlen, et arvestades mu ogara jutu kvantiteeti ja pidevaid peavalusid, ma pakun, et mul on see silmapõhjaasi, misiganes see siis pole. :D
Tegelikult plaanisin Joosepile õpetada, mida teha, kui ma täitsa imelikuks lähen ühel päeval ja seosetut juttu hakkan ajama. Siis ta teaks, mida edasi teha ja ei ehmataks ära. Ema peale lootma jääda ei saa, sest ema on ise ka ohmu, meil hakkaks siis tõenäoliselt vestlus kohe juba hästi sujuma ja ta ei saaks essugi aru. :D
Ma ei saa aru küll, millest mu silmad nii väsinud on, ma pole neid kasutanudki eriti. No õues jah, seal ma vahin koguaeg igas suunas. Mis ei takista mul muidugi inimestest läbi vaatamast, just alles tegin seda jälle. Ta oli mu nina all täitsa ja ütles järsku tere, ehmatasin peaaegu pissi püksi.

Ahahaha, teemasse, tegin just testi.
What first impression do you give?
Result: You give people the impression that you're odd.
Your unique sense of style involves a style that is all your own. You confuse people by talking their ears off with too much information or celebrating the existential mysteries of random details. Then there are the strange exclamations like, 'Oopsy daisy!', 'Have a care, sir,' or 'Well, paint me blue and call me a monkey.' Which universe are you from, again?

:D

Mu ema teeb ka imelikke asju viimasel ajal.. või noh, veel imelikumaid kui muidu. Eile läks juuksurisse, ja avastas alles seal peeglisse vaadates, et oih, värvisin kodus selle alusmaski pähe küll, aga... unustasin silmad ja suu lisada. :D
(Ma ei tea, mis jube nägu tal siis peas oli seal... nagu tainas, ühtlaselt selle beezhiga üle määritud, sõitis trollis, ahaha... :D Õudne.)

Ja lõppu siis üks random info: Sherlock Holmesi nimeks pidi algselt saama Sherrinford Holmes, John Watsoni
nimeks aga Ormond Sacker.
Sherrinford poleks kedagi seganud, see on isegi päris nummi, aga Ormond Sacker?! :D Peakski mõne raamatu kätte võtma ja lugema, kas ta tahtiski teda päris lollakaks maalida või mõtles ikka ümber koos nimemuutusega... ma ei mäleta enam, kuidas raamatus oli, eri filmiversioonid jooksevad ajju ja segavad info ära. :)

Enivei, homme proovin siis vol kahe siia sebida. Ehk. :)

Kõike

on vahepeal juhtunud, kõike.
No tegelt pole päris kõike, aga peaaegu. :D Tundub igatahes väga põnev ja asine viimasel ajal.
Hakkasin käima (kõige woohoom mu enda jaoks), siis käisin veel ühe päris elusa meessoo esindajaga väljas (väga keeruline peasisene dialoog toimus enne :D ), täna sain olla kasulik ühele väiksele poisile, mind kutsuti kontserdile, kirjutasin luuletuse, mulle kingiti veel üks Wonderwomani särk (see hakkab juba kombeks saama, :D )käisin korduvalt kinos, olen saanud targemaks - need tulevad praegu hoobilt meelde. Tegelikult on kindlasti rohkem, ma lihtsalt ei mäleta. Aga ma üritan meenutada ja kirja panna enne seda, kui nädalavahetusel sünnipäevale läheme. :)
Ja jeeei, M, palju õnne siin ka. :) Kallis oled mulle.