Ajutüvekeks

Kuna Terminaatori kolmas osa on praegu kanal 12-st, (ja seetõttu saangi kirjutada, Joosep läks ema tuppa suurest telekast vaatama,) siis meenus mu arust üks parimaid stseene televiisori (ilmselt peaks ütlema televisiooni või filmikunsti, aga ma olen ju mina) ajaloos, ehk - esimeses osas, kui näitab mässajate maa-alust kodu, ja lapsed istuvad koridoris teleka ees, sellest hoovav valgus nende nägudel mängimas... ja siis läheb peategelane edasi ja sa näed, et telekakastis on hoopis lõke ja nad soojendavad end seal ees.
Ma ei tea, miks, aga see pilt on mulle õudsalt ajukäärudesse kleepunud. (Ahjaa, ja see mees... kelle nimi oli Reese, muide. :D )
Ehk ma olin eelmises elus hiinlane.
Seletaks silmi.

Haha, Joosep tuli just ja viskas diivanile, toetas pea mulle sülle ja ütles: "Ma tahaks seda... kanali... kaneeli... rõngast.. pringel või mis ta oli." :D Kanalipringel. (Krt, kui ma viitsiks, ma otsiks mõne pildi juurde siia. Naeratavast delfiininäost.)

Minu poeg, väike udupea. Alles üksõhtu ta tuli ja näitas näpuga tühjusesse ja hüüdis: "See...! See.... öö...kull!"
:D Mõtles siis ööliblikat. Tegelt oli koi. Sai maha löödud, tuleb tunnistada. Öökullid mõjuvad lõngadele halvasti.

Veel lollakat sõnavärki.
Uus trend kiirkohtingutes - paned teise ette paberi, kuhu on kirjutatud "napoleoni kook" ja palud tal selle kõva häälega ette lugeda. Et kuidas ta seda ütleb, naapoleoni või napooleoni või napoleeeoni. :D Kange tahtmine on nüüd poodi minna ja seda viimast versiooni küsida. :D Igatahes - mina ütlen valesti, räägitakse. Nüüd otsin kedagi, kes samamoodi valesti ütleks. Või veel rohkem valesti, siis ma paistan targem välja.
Haha, nagu kunagi sada aastat tagasi üks tüüp, kes hääldas "Unforgiven"-i anfagirõun-iks. :D Jumala eest.

Noooh.. sellised väiksed möödalaskmised on ju ikka elus, kõigil juhtub. Samas.. suuremate asjade puhul.. vot seepärast on internet tobe, muidu ehk oleks inimestega terve elu tuttav ja ei saakski kunagi teada, kui rumalad nad mõnes küsimuses on. Aga netis... kuskil mingil hetkel tulevad kõik teemad jutuks ja siis... loed ja hoiad peast kinni. Ma hea meelega väldiks neid hetki, sest ma tõepoolest ei jaksa vaielda enam põhimõtte pärast. Kui on hetkel keegi ohus või kipub niruks olukord või inetuks, siis tuleb muidugi ohata ja üritada kuidagi... ilma teist tigedaks ajamata end selgitada, aga... kui Kalmaari-Kalmeri sõnu laenata, siis ma parema meelega rebiks oma ajutüve välja, viiks selle nelja tee ristumispaika ja mängiks sellega keksu.
Kusjuures.. keksu. Mitte ei kasutaks seda hüppenöörina.
Köhh.

Jube peavalu on juba mitmendat päeva. Valuvaigisti võttis natukenegi nürimaks, päris ära ei kao, reo.
Silmad on punased ja valusad, aru ma ei mõista. Tilgutan neisse (või no enamasti mööda, otsaette ja põskedele) rohtu, mis peaks justkui aitama... hakkaks ometi juba mõjuma, nii rõve on.
Kui arstliku arvamuse minu valuläve kohta mõõdupuuks võtta, siis toimub mul peas midagi hirmsat. :D Kui mu ema kahepoolse aneürüsmiga haiglasse sattus, siis see arst ütles, et geneetiline, ja et mina (osutas oma kondise sõrmega dramaatiliselt mu rinnale) olen järgmine.
Nüüd alles hiljuti viidi mu tädi kiirabiga minema, insult. Õnneks on temaga kõik okei.
Aga. Nad mõlemad hakkasid segast juttu ajama ja pea valutas, mõlemal kahtlustati algul mingit silmapõhja-värki. Nüüd mõtlen, et arvestades mu ogara jutu kvantiteeti ja pidevaid peavalusid, ma pakun, et mul on see silmapõhjaasi, misiganes see siis pole. :D
Tegelikult plaanisin Joosepile õpetada, mida teha, kui ma täitsa imelikuks lähen ühel päeval ja seosetut juttu hakkan ajama. Siis ta teaks, mida edasi teha ja ei ehmataks ära. Ema peale lootma jääda ei saa, sest ema on ise ka ohmu, meil hakkaks siis tõenäoliselt vestlus kohe juba hästi sujuma ja ta ei saaks essugi aru. :D
Ma ei saa aru küll, millest mu silmad nii väsinud on, ma pole neid kasutanudki eriti. No õues jah, seal ma vahin koguaeg igas suunas. Mis ei takista mul muidugi inimestest läbi vaatamast, just alles tegin seda jälle. Ta oli mu nina all täitsa ja ütles järsku tere, ehmatasin peaaegu pissi püksi.

Ahahaha, teemasse, tegin just testi.
What first impression do you give?
Result: You give people the impression that you're odd.
Your unique sense of style involves a style that is all your own. You confuse people by talking their ears off with too much information or celebrating the existential mysteries of random details. Then there are the strange exclamations like, 'Oopsy daisy!', 'Have a care, sir,' or 'Well, paint me blue and call me a monkey.' Which universe are you from, again?

:D

Mu ema teeb ka imelikke asju viimasel ajal.. või noh, veel imelikumaid kui muidu. Eile läks juuksurisse, ja avastas alles seal peeglisse vaadates, et oih, värvisin kodus selle alusmaski pähe küll, aga... unustasin silmad ja suu lisada. :D
(Ma ei tea, mis jube nägu tal siis peas oli seal... nagu tainas, ühtlaselt selle beezhiga üle määritud, sõitis trollis, ahaha... :D Õudne.)

Ja lõppu siis üks random info: Sherlock Holmesi nimeks pidi algselt saama Sherrinford Holmes, John Watsoni
nimeks aga Ormond Sacker.
Sherrinford poleks kedagi seganud, see on isegi päris nummi, aga Ormond Sacker?! :D Peakski mõne raamatu kätte võtma ja lugema, kas ta tahtiski teda päris lollakaks maalida või mõtles ikka ümber koos nimemuutusega... ma ei mäleta enam, kuidas raamatus oli, eri filmiversioonid jooksevad ajju ja segavad info ära. :)

Enivei, homme proovin siis vol kahe siia sebida. Ehk. :)