Visiirikile on udune

Tsau. Ma ei ütle teile, et mul on tegelt juba sada aastat siin blogi ootel, ja panen niisama ühe laulu. See kummaline tüüp oli esimene laulja/bänd, kellele-millele ma tähelepanu pöörasin. Ei teagi, kui vana ma siis olin, alla kümne ilmselt. Sõnum ja kuskile mujale igatsev saund läks ilmselt juba siis korda.




Nii kõrini on kõigest. (Isa istub teisel pool lauda ja kuulab mingit venekeelset mölinat... ma ei suuda vene keelt kannatada, see kõlab nii agressiivselt ja ülbelt. Ehkki kindlasti on inimesi, kes oskavad seda ka ilusaks rääkida, neid lihtsalt kohtab harvem.)
Tahaks facebookist vähemalt pool sõpruskonda ära kustutada, selline tunne on, et kedagi niikuinii ei koti, ma olen nii ebaoluline.
Ärritav, kui inimeste jaoks olen ma lihtsalt number.
Tundub, et ma ei saa iialgi millegagi hakkama ja pole mõtet üldse üritadagi.
Tüüpiline hormonaalne pask jälle. Tegelikult on kõik okei (ehkki kõik eelmainitu on tõene,) ma olen lihtsalt iseäranis hellik täna.
Tavapärane enesepettus on palju toredam.