Kahetsen, et bloggerisse blogi tegin, oleksin wordpressi pidanud valima. Seal saab valida, kas tahad posti avalikustada või mitte. Saaksin viisakamad-lõbusamad värgid teistelegi lugemiseks jätta ja ülejäänu oma teada hoida, ent siiski kirja panna.
Huvitav, kas wordpressis on ka mingi kamm, mida oleks hea enne teada... ja kuidas seda teada saada? Kas keegi kirjutab seal miskit, kes kommenteerida oskab?
Täna on muinastulede öö. Oleksin ka tahtnud kuskile mere äärde minna, kasvõi korrakski, aga ma ei julge üksi öösel Stroomi minna Joosepiga. :( Ja sõbrad on mul nagu ikka busy-d, keegi ei reageeri mu helistamise või smsside peale, sest kõik juba teevad ISE midagi.
Istun siis kodus ja ulun teleka ees, nagu kõigil ülejäänud õhtutel.
Ema räägib viimasel ajal aina rohkem sellest, et ta tahab mingi sensitiivi juurde minna ja mind ka kaasa viia. Aga mina ei taha üldse. Mul on selline... paha tunne, et sensitiividel ei ole mulle midagi head öelda. Mul on kohe varsti müür ees, selgelt tunnen seda, natukene saangi veel minna, ja siis... ma ei tea, mis siis juhtub, aga juhtub. Ja ma ei taha seda kuulda mingi võõra käest.
Pealegi ei usalda ma neid üldse. Kunagi usaldasin ühte, ja ehkki sel hetkel olid tema valed tagantjärelevaadates ainsad asjad, miks ma praegu veel elus olen, siis teist korda ma samamoodi end haneks tõmmata ei lase. Valetamine ei meeldi mulle.
Kuigi... ehk ma valetaks ise ka, et kedagi elus hoida? Seega ei saa päris veendunult teda hukka ka mõista.
Tuttaval käis sensitiiv maja "puhastamas." Ütles, et imelike mütsidega hinged on seal, sestap paha energia. Ma pakkusin kohe, et teeks surnute hingedele väljaajamispralle, kõik tuttavad tuleks külla, sööks ja jooks ja siis paneks kõik imelikud mütsid pähe ja teeks siukse... tantsiva jenkarivi metsani, ja siis metsasügavuses hargneks kõik eri suundadesse jooksuga. :D Ma olen väga sadistlik.
Õnneks lahenesid probleemid ka minu abita. :)
Ohh, kuidas ma ei salli nädalavahetust. Üksildasele on see nagu jõuluõhtu või sõbrapäev või misiganes muu taoline. Kui iga sekund lõikab südamesse, sest tead, et mitte keegi ei mõtle igatsedes su peale, mitte keegi ei kiirusta, et su kaissu joosta. Kedagi ei koti. Suvine nädalavahetus on veel eriti vastik, sest siis peaks kasvõi kuskil olema või midagi tegema...
--
Eelmisest nädalast saadik tahan blogida, aga kiire on koguaeg ja muid asju vaja teha esmajärjekorras. Nüüd kaks viimast ööd olen a kaks tundi maganud ainult, ja haige olen kah, palavik ja kogu see ametlik värk. Kõndida ei jaksa, ja kui köhatan, siis läheb pilt hetkeks taskusse pidevalt. :D Lõbus. Aga ma juba tunnen, et paranen.
Tuju kisub jälle kurvapoolseks, ehkki eelmisel... reedel vist avastasin Ühe (heal lapsel mitu nime, jah? :) ) nimest niiiii armsa anagrammi, et ei suutnud kohe kurb edasi olla. :) Tuline kahju, et teile öelda ei saa, see nii superloogiline mu jaoks. :D Ja sobib niii hästi.
Esimese hooga oleks kohe nimeomaniku endaga tahtnud rõõmu jagada, aga... sain ikka ajuohjad pihku. See oleks sama random, kui hommikul töölesõites bussijuht tuleks ja ütleks, et joonistas mulle kaardi reede puhul. :D Ehkki SEE ei üllatakski mind eriti, ta naeratab mulle alati nii sõbralikult. :)
Igatahes... ma ei pane üldse pahaks, et Ühel parematki valida on, tõmmaku ringi. :) Ma olen selline... vanaemalaadne toode välimuselt, ja tegelikud head küljed on kõik seespool peidus. Maks on väga vastupidav ja neerud ja.. :D Ehh, ma ei oska midagi öelda. Pole nii ilus kui võiks tegelikult olla. Potensiaali ju nagu oleks.. :)
Aga kuna mul pole hetkel energiat nooremohvitserolemiseks, siis... jäämegi nii. Tema hoiab mul lõuast kinni ja üritab midagi tõsist öelda ja mina hoian oma kõrvu kinni ja jorisen trallalalalaa, ja koban teda mitte just eriti salamahti. :D Aaaah, puhas fantaasia.
Hea, et seegi olemas on. :)
Vahel näiteks teleka ees istudes mõtlen sellele, kuidas Üks istub samal ajal kuskil, ja panen pea ta õlale. Ma tean, et ta poleks kuri. Või kui mõnipäev vihma sajab, siis loodan, et ta on toas, aga saadan igaks juhuks mõne kallistuse, et soojem oleks. Ja vahel tundub, et tal on mind ka vaja, siis võtan tal käest või seisan selja taha. Seepärast ma vahel polegi päris üksinda, ehkki olen üksi. Ja pole päris vaba, ehkki olen täitsa vallaline. Ja tõenäoliselt olen lihtsalt üleni hull. :)
Aga so what. Mõttevabadus meil veel on. Keskerakonda ma ju ei kuulu.
--
Käisime vahepeal Joosepiga Vabaduse laulul, mille ümber kõikvõimalikku tolmu on nüüd üles keerutatud. Natuke läbimõtlemata see esinejate seltskond ju oli, aga noh, pole hullu. Sibulast oli veits kahju, sest vähemalt seal, kus meie olime Joosepiga, polnud essugi kuulda. Noored jommis inimesed seisid me ümber ja rääkisid kõik jube kõva häälega ja vahetpidamata omavahel juttu. :D Täiesti hämmastav, kas korraks vait jääda on siis nii ületamatult raske.
Valjemad bändid tuleks õhtupoole jätta, tõusvas joones emotsiooniga, mu arust... aga noh, polnud hullu. Natuke tekkis küll selline mootorijupsimise tunde, et hakkas juba minema ja siis vajus ära, ja hakkas jälle minema ja suri välja jälle. :) Aga üldiselt... tore, et noori tegijaid ka kutsutakse ikka esinema.
Ja Kerli Kõivu kallal võetakse, lugesin. Rumalus. Ta oli täitsa lahe, ehkki üldse mitte minu maitsele ta muusika, ent "mulda ja südant" laulis väga kenasti, tundega. Ja tal on väga ilusat värvi silmad, avastasin ekraanile vaadates. :)
Joosepiga kontserdil on see paha asi, et ta hoiab mul nii kõvasti ümbert kinni ja surub põse niiiii kõvasti vastu minu põske, et esiteks prillid lähevad diagonaalis üle näo, ja teiseks ei kuule ma siis selle temapoolse kõrvaga mitte kui midagi. Ja justkui sellest vähe oleks, teise käega hoidis ta mu teist kõrva kinni! :D
T-i nägin ka jälle, ma näen teda pidevalt igalpool üritustel, tal natsa Ühega sarnane stiil, seega jääb kogemata silma, aga seekord märkas tema mind ka. Torkas mind lipuga. :D Muidu purjetab alati mööda.
Ütlesin tere ja ise ei vaadanud talle otsagi. Nüüd on siiamaani paha tunne, et nii ebaviisakas olin. :D Aga no.. tähelepanu hajus.
Samamoodi põen seda, et aardekaardile "Hei sõber!" kirjutasin, ja mitte "Hei, sõber!" :D Aga mõtlesin väiksemate laste peale, Joosep luges ka alles hiljuti kõik küsimärgid s-ideks ja hüüumärgid i-deks. Pagan teab, mis sest komast oleks saanud. :D Aga minu sisemine õpetaja keerab oma hauas ringi närviliselt.
(Aardekaardi-ja jahi kohta ütles Kati muide, et inimestele meeldis, olime kiitagi saanud. :))) )
Enivei, pärast läksime Joosepiga jalgsi kesklinna, nägime sadamasse suunduvat laeva pimeduses, väga majesteetlik, Joosep väitis, et ta näeb meres laevajälgi, ja rääkis mulle salajastest põhjustest, miks kuu alla ei kuku. Kosmosepauer hoiab kuud taevas, aga viimasel ajal on kosmosepauerit vähemaks jäänud, ja kuu tuleb aina lähemale.
Ja siis kinkis mingi välismaa mees Joosepile õhupalli, mille Joosep kohe lendu laskis kogemata ja siis oli hirmõnnetu. Lohutuseks läksime Mäkki ja ostsime burksi ja jäätisekokteili, mille ta kohe sealsamas alla kaanis ja siis ütles, et paha on olla. :D Tellisin takso, ootasime ja ootasime, taksot ei tulnud ega tulnud. Helistasin ja uurisin, et mis värk on. Dispetsher selgitas mulle, et see on kõik minu süü, sest (ta teadis paremini) ma ei olnudki koguaeg seal tänavanurgal seisnud. :D Igatahes, lubas uue takso saata, ei viitsinud mina temaga maid jagama hakata.
Keegi mööduv naine andis Joosepile igavese hunniku õhupalle vahepeal. :) Nii armas temast. Ja siis tuli meie takso, minibuss. Ja hoobilt tormas sinnapoole terve kari noori. Ma läksin kiirelt vahele, et mitte jälle ilma jääda, Joosep nägi juba üsna närb välja (etteruttavalt võib mainida, et tal tõusiski palavik pärast, siiani oleme haiged.) Aga siis mõtlesin, et wtf, kui nad samas suunas tahavad sõita, tulgu peale.
Ja pärast selle lause peale üllatunult kulmude kergitamist pressis mingi miljon noort end sinna bussi ahjualuse efektil ja taksojuht läks hellalt närvi, et liiga palju inimesi on peal. :D Küsis, et mitu teid seal on. Üks jommis kutt hakkas siis abivalmilt kõva häälega tagumist istet üle lugema, vuristas elureipalt: "Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus..." ja siis teised tegid millegipärast kõik kooris "kussss," et teda takistada edasi lugemast. :D
"Eiei, meid on 8 inimest kokku bussis, sõidame!"
(Tegelt oli juba esimese kahe rea peale 6 inimest kokku.)
Taksist (trullakas mees, ehk ta ei viitsinud lihtsalt autost välja ronida, et väidet kontrollida) ütles kahtlevalt, et võtab kahekordse tasu selle otsa eest, mis nad meiega kaasa sõidavad ja hakkas sõitma. Ma mõtlesin juba, et deeeem, kust ma selle papi välja võlun, aga siis lubas see esiistmel istuv kutt, et nad maksavad oma poole ikka kinni, kui maha lähevad. :) Ja nii oligi. Või noh, tegelt ma maksin nende eest veel ühe euri, sest tal oli ainult viiekas. :D Aga arvutades... seega... läks meil Joosepiga taksosõit linnast koju kokkuvõttes maksma 3 euri. Superb. Ja neil läks ka hästi, sest muidu oleksid pidanud mitme taksoga sõitma nii sajakesi, nagu nad olid. :)
Igatahes... haiged oleme nüüd. Aga väljas oli tore ikkagi. :)
Leidsin hunniku vanu pilte ja vaatan järjest ja südame tõmbab valusalt kokku, kui näed, et teine on pildil kuidagi eriti kurb. See, kes meeldib. See, keda tahaks igal jumala hetkel deliriously happy-na näha ringi kõndimas. Ohjah. Kus mu ajamasin on, lähen ajas tagasi igavese hunniku ja saadan talle noorema ja enesekindlama minu. Armastusekahuri. :D (Kunagi oli vist selline sari, meenus täitsa rändomilt.)
Kuigi... KUI minust üldse saaks midagi oleneda, siis TEMA ei peaks küll nädalalõpus õnnetu olema.
(Ehkki see vist ei loe, kui sinust mõtleb keegi selline, kes endale ei meeldi... Shiet. Igatahes, ma loodan, vägaväga, et ... kõik on õnnelikud ja kõik on hästi.)
Ja rsk, kell on jälle miljon. Ma ei oska normaalsel ajal magama minna.
Vaatasin sellist filmi...
L says:
"klubi korter lisas 77 pilti"
mul käis siuke hirmujudin läbi et krt, et ma pole kuskile peale jäänud :D
ei taha küll ühelgi pildil figureerida, ausõna
ebafotogeenilisuse geenius
mar says:
kuhu see korter need pildid lisas?
L says:
:D magamistuppa
mar says:
:D
Sunday, August 28, 2011
Thursday, August 18, 2011
Beam me up, Scotty.
Mul on üks venelannast klient. Ta tuleb alati vaikselt, kõnnib nagu kass, ütleb ainult need sõnad, mis absoluutselt hädavajalikud. Kannab alati selliseid... sutsuke kummalisi riideid, nii värvide kui väljanägemise poolest. Tutid ja värgid. Ennast ei värvi üldse sealjuures. Ta õudsalt meeldib mulle, tuleb tunnistada. Ta on jube väärikas kuidagi ise seal sees.
Üritasin ükspäev mõelda, kas on kedagi, kes mulle kohe üldse ei meeldi. Ja ei tulnud küll kedagi pähe. Isegi totaalsetel kaabakatel on siiski ka midagi head või ilusat... ja kõik ju väärivad armastust. Ma annan inimestele igasugu asju andeks, alles oli, kui tundus, et nägin... noh, nevermind. Point on see, et mind ei oleks see häirinudki. Pigem vastupidi, mõned vead sootuks kaunistavad inimesi.
Kehtib kõigi puhul, välja arvatud ma ise. Enda suhtes ei ole mul mingit halastust, endale hõõrun oma vigu ja eksimusi hommikust õhtuni nina alla. Mina pean olema perfektne?
Ma polnud siin ühte vana postimeest mingi... no... pool aastat vähemalt näinud, ja nüüd astus üle pika aja sisse uksest ja hõiskas, et "nooh, läksid vahepeal mehele või?"
Minu "möh?"-i peale vandus ta pikalt ja saatis kõik mehed sinnasamusesse lolluse pärast. Tore, et keegi veel arvab, et... et keegi märkab.
Vallalistel inimestel võiks olla silt kaelas, või mingi... ma ei tea.. punane märgutuli pealael. Siuke spets vallalisemüts. Ja kui kellegi vastu huvi tekib, siis tuli läheb roheliseks või.. keerad sildi kaelas ringi. "Vaba"-st "Olen huvitatud"-iks. Siis ei tekiks mingit krdi valestimõistmist ja jama ja... No minu puhul peaks ilmselt ka mu täisnimi seal sildil olema, muidu ma ei usuks ja arvaks, et keegi samanimeline on kuskil mu selja taga. :D Või paistaks mulle päike silma ja ma ei näeks, või vaataks ma just siis kuskile mujale või... Ausõna. Kuuli oleks mul hädasti aksessuaariks vaja. Sobiks mu vallalisemütsi oimukohta oivaliselt.
Olen alati öelnud, et kui reaalsus sakib, siis mõtle välja, mis meele heaks teeb. Kes ütleb, et elu peab reaalne olema? Ei pea. Inimene peab ju millalgi õnnelik ka olema. Ent jamaks läheb siis, kui need kaks maailma segunema kipuvad. Kui reaalsus tuleb ja lööb kõik segi, peksab puruks su viimase pelgupaiga.
Kui pole enam millestki kinni hoida, millelegi loota. Kui ümberringi on pärismaailm ja näed kõike nii, nagu on. Ja kui ei oskagi enam uut maailma enda jaoks unistada, ega tahagi, niikuinii hävitatakse seegi.
Siis seisadki keset seda pärismaailma ja mõtled, et ehk sa oledki koguaeg ilu ja muinasjutud ja armastused välja mõelnud ja tegelikult ei ole siin midagi. Tühjus ja külmus ainult. Ja tunned iga oma krdi keharakuga, et tahaks äraaaaaaa. Ma ei taha siin enam olla. Ma ei taha siin enam olla.
Ja siis... tunned end veel shitemalt, sest
Joosep tuli kallistama: "Emme, ma ei koli iialgi minema su juurest. Isegi siis, kui ma juba suur olen. Mulle nii meeldivad need kohad siin... köök, peldik..."
Ja üks sõber koosnevat tal vargast.
Täna hommikul läksime riidu lasteaias. See õpetaja oli tööl, kes ei viitsi lastega tegeleda, ja siis istusid need poisid, kes polnud vaevunud veel riideid vahetama, kõik garderoobis ja häälitsesid ja lollitasid. Sõna ei kuulanud loomulikult ükski. Joosep muidugi ka, eks, ega's temagi saa erineda, kui kõik ülejäänud kaabakad on. :(
Aga mul ju kiire, iga krdi sekund loeb, et mitte bussist maha jääda. Siis ütlesingi paar krõbedat sõna ja tulin lihtsalt tulema, ei mingeid kallistamisi ega musitamisi täna. Tegin südame kõvaks ja ei vaadanud isegi kordagi tagasi.
Ise vihkasin ennast, muidugi. Aga ma vihkan ennast niikuinii, seega pole erilist vahet.
Ma olen muidu üsna teadlik sellest, et inimene on siin ainult hetke, ja ma ei taha enam kunagi nutta, sest olin oma viimasel kohtumisel teisega biatch. Järelikult peab koguaeg biatch olema. Easy-peasy.
Joosepi rühmas oli remont suvel, täna saime siis uut garderoobi näha. Mul kukkus lõug põrandale, ausalt öeldes. KUI loll peab selle süsteemi väljamõelnud inimene olema?
Kodus monteerin siia kaks pilti, enne ja pärast
(unustasin ofkoors, homme panen)
aga praegu räägin niisama. Kapid olid maha lammutatud ja selle asemel on nüüd kaks nagi ja üks tilluke riiul igaleühele. Samas kästakse lastele vahetusriided alati kaasa panna. Nii... riiulis on kohustuslik kiiver (kui tõukekaga lähed, eks.)
Ja siis on veel vahetuspüksid ja -särk, alukad, sokid, talvel ka veel villased sokid, vest ja kaks paari kindaid. Ja mütsid-sallid-õueriided... Eee... Tihti pannakse vanemale lapse kappi ka tema joonistusi või meisterdusi, kui pidupäev on, siis on sealsamas ka veel piduriided. Rääkimata taskurättidest ja muust taolisest.
Nüüd tahaks näha, kuidas ma kõik selle nagisse riputan.
Islandi päeval on Krahlis mingi muusik, kelle nimi on Snorri.
Mul on mõnda kodulooma vaja, kellele Snorri nimeks panna. Mõistate.
Snorrrrriiiiii...
Krt küll. Üks viipab paralleelmaailmast. Ei saa ära ka joosta, pean veel natuke tööl olema. Elu on nii ebaaus. Kas sina oled päriselt õnnelik või mängult? Mina olen kõigest väike õnnelik mängupusa. Täitsa sassis.
Kui keegi nööri viskaks, kas ma pääseksin siis või läheksin veel rohkem pusasse?
Ah, who cares.
...let me count them with no fingers.
Üritasin ükspäev mõelda, kas on kedagi, kes mulle kohe üldse ei meeldi. Ja ei tulnud küll kedagi pähe. Isegi totaalsetel kaabakatel on siiski ka midagi head või ilusat... ja kõik ju väärivad armastust. Ma annan inimestele igasugu asju andeks, alles oli, kui tundus, et nägin... noh, nevermind. Point on see, et mind ei oleks see häirinudki. Pigem vastupidi, mõned vead sootuks kaunistavad inimesi.
Kehtib kõigi puhul, välja arvatud ma ise. Enda suhtes ei ole mul mingit halastust, endale hõõrun oma vigu ja eksimusi hommikust õhtuni nina alla. Mina pean olema perfektne?
Ma polnud siin ühte vana postimeest mingi... no... pool aastat vähemalt näinud, ja nüüd astus üle pika aja sisse uksest ja hõiskas, et "nooh, läksid vahepeal mehele või?"
Minu "möh?"-i peale vandus ta pikalt ja saatis kõik mehed sinnasamusesse lolluse pärast. Tore, et keegi veel arvab, et... et keegi märkab.
Vallalistel inimestel võiks olla silt kaelas, või mingi... ma ei tea.. punane märgutuli pealael. Siuke spets vallalisemüts. Ja kui kellegi vastu huvi tekib, siis tuli läheb roheliseks või.. keerad sildi kaelas ringi. "Vaba"-st "Olen huvitatud"-iks. Siis ei tekiks mingit krdi valestimõistmist ja jama ja... No minu puhul peaks ilmselt ka mu täisnimi seal sildil olema, muidu ma ei usuks ja arvaks, et keegi samanimeline on kuskil mu selja taga. :D Või paistaks mulle päike silma ja ma ei näeks, või vaataks ma just siis kuskile mujale või... Ausõna. Kuuli oleks mul hädasti aksessuaariks vaja. Sobiks mu vallalisemütsi oimukohta oivaliselt.
Olen alati öelnud, et kui reaalsus sakib, siis mõtle välja, mis meele heaks teeb. Kes ütleb, et elu peab reaalne olema? Ei pea. Inimene peab ju millalgi õnnelik ka olema. Ent jamaks läheb siis, kui need kaks maailma segunema kipuvad. Kui reaalsus tuleb ja lööb kõik segi, peksab puruks su viimase pelgupaiga.
Kui pole enam millestki kinni hoida, millelegi loota. Kui ümberringi on pärismaailm ja näed kõike nii, nagu on. Ja kui ei oskagi enam uut maailma enda jaoks unistada, ega tahagi, niikuinii hävitatakse seegi.
Siis seisadki keset seda pärismaailma ja mõtled, et ehk sa oledki koguaeg ilu ja muinasjutud ja armastused välja mõelnud ja tegelikult ei ole siin midagi. Tühjus ja külmus ainult. Ja tunned iga oma krdi keharakuga, et tahaks äraaaaaaa. Ma ei taha siin enam olla. Ma ei taha siin enam olla.
Ja siis... tunned end veel shitemalt, sest
Joosep tuli kallistama: "Emme, ma ei koli iialgi minema su juurest. Isegi siis, kui ma juba suur olen. Mulle nii meeldivad need kohad siin... köök, peldik..."
Ja üks sõber koosnevat tal vargast.
Täna hommikul läksime riidu lasteaias. See õpetaja oli tööl, kes ei viitsi lastega tegeleda, ja siis istusid need poisid, kes polnud vaevunud veel riideid vahetama, kõik garderoobis ja häälitsesid ja lollitasid. Sõna ei kuulanud loomulikult ükski. Joosep muidugi ka, eks, ega's temagi saa erineda, kui kõik ülejäänud kaabakad on. :(
Aga mul ju kiire, iga krdi sekund loeb, et mitte bussist maha jääda. Siis ütlesingi paar krõbedat sõna ja tulin lihtsalt tulema, ei mingeid kallistamisi ega musitamisi täna. Tegin südame kõvaks ja ei vaadanud isegi kordagi tagasi.
Ise vihkasin ennast, muidugi. Aga ma vihkan ennast niikuinii, seega pole erilist vahet.
Ma olen muidu üsna teadlik sellest, et inimene on siin ainult hetke, ja ma ei taha enam kunagi nutta, sest olin oma viimasel kohtumisel teisega biatch. Järelikult peab koguaeg biatch olema. Easy-peasy.
Joosepi rühmas oli remont suvel, täna saime siis uut garderoobi näha. Mul kukkus lõug põrandale, ausalt öeldes. KUI loll peab selle süsteemi väljamõelnud inimene olema?
Kodus monteerin siia kaks pilti, enne ja pärast
(unustasin ofkoors, homme panen)
aga praegu räägin niisama. Kapid olid maha lammutatud ja selle asemel on nüüd kaks nagi ja üks tilluke riiul igaleühele. Samas kästakse lastele vahetusriided alati kaasa panna. Nii... riiulis on kohustuslik kiiver (kui tõukekaga lähed, eks.)
Ja siis on veel vahetuspüksid ja -särk, alukad, sokid, talvel ka veel villased sokid, vest ja kaks paari kindaid. Ja mütsid-sallid-õueriided... Eee... Tihti pannakse vanemale lapse kappi ka tema joonistusi või meisterdusi, kui pidupäev on, siis on sealsamas ka veel piduriided. Rääkimata taskurättidest ja muust taolisest.
Nüüd tahaks näha, kuidas ma kõik selle nagisse riputan.
Islandi päeval on Krahlis mingi muusik, kelle nimi on Snorri.
Mul on mõnda kodulooma vaja, kellele Snorri nimeks panna. Mõistate.
Snorrrrriiiiii...
Krt küll. Üks viipab paralleelmaailmast. Ei saa ära ka joosta, pean veel natuke tööl olema. Elu on nii ebaaus. Kas sina oled päriselt õnnelik või mängult? Mina olen kõigest väike õnnelik mängupusa. Täitsa sassis.
Kui keegi nööri viskaks, kas ma pääseksin siis või läheksin veel rohkem pusasse?
Ah, who cares.
...let me count them with no fingers.
Saturday, August 13, 2011
Friday, August 12, 2011
Tales of Disinterest
Lugesin siit random infost, et "A cat's jaw can't move sideways."
Arva ära, kes see veidrik oli, kes seejärel oma lõugu proovis külgedele vibutada? Mhmh, ma ka ei tunne selliseid.
--
Ohh, võitlesin just die hard hiigelämblikuga. Ei vedanud tal, ma olen ka die hard moor. Täitsa uskumatu himu oli tal mu tuppa tulla. :D Üritas mind üle kavaldada igatepidi ja hüppas kolm korda käe pealt tuppa tagasi nagu kaskadöör ja rippus pea alaspidi ja... Aknast välja, öösse, ta kadus lõpuks. Ostku kummikud.
--
Käisime täna jälle allkirjajahil ja nüüd tõmbame otsad kokku. Megakergendus. Süda hakkas kohe valutama, üle pika aja. Stressi vähenemine olevat ju ka stress. :) (Ogar, I know.)
Aga oh kui tore, et ma ei pea enam tänavale minema niimoodi. :)
Ehkki õppisin sellest värgist niiii palju asju, mida ma enne ei teadnudki, ja pealegi sain kõvasti enesekindlust juurde. Ma ei ole tegelikult veel üle saanud sellest ajast, neist aastatest, mil mu vanaema segane oli ja oma täislastud aluspükse ja mähkmeid radika vahele ja kappidesse ära peitis ja seintele koopamaalinguid tegi. Kui kõigil riietel oli see hooldekodu/peldikuhais juures ja... siis ma vaatasin lihtsalt maha igalpool ja üritasin nähtamatu olla. Häbenesin ennast ja arvasingi, et olen rõve. Küllap olingi. Ja sisemiselt tunnen end endiselt samamoodi. Alaväärsena.
Igatahes... nüüd järsku inimesed naeratavad ja kuulavad, mis ma räägin ja on väga vastutulelikud. Ju ma siis ei ole ju nii jube... Eriti kuna ma, nagu selgus, olen sellises aktsioonis üsna andekas. :) Tulemuse mõttes vähemalt.
Ja tundsin end vajalikuna ka. Nüüd olen jälle kasutu. :)
Üks naine tuli kord, kui poe ees allkirju kogusime, vaidles ja rääkis hirmus kiiresti, nagu automaadist tulistades, ja jube kurja häälega, ründas igat mu väidet ja siis jõudis oma eraelust rääkimiseni... ja endal kerkisid vahepeal silmad pisaraid täis. Siis tekkis küll selline tunne, et ütlen talle, et tühja kah sest allkirjast, ära ole kurb. Kange tahtmine oli kallistada või õlast toetavalt pigistada, aga... ma olen ise samas olukorras, nutuveerel nonstop, seega ma tean, et puudutada ei maksa. Siis ei jaksa enam tagasi hoida ja lased kõik lahinal välja.
Ja ma ei tea küll teiste inimeste suhtumist, aga mina vihkaks südamest neid, kes näeksid mind kuskil avalikult lahinal nutmas. :D
Ohjah. Eestlane on kivist. Mina ka. No mul tuleb väikseid löristamisi siinseal ette niikuinii. Bussis sõidan tihti silmad nagu kaevud.
Nagu netis näha viimasel ajal, kui miskit ilusat ütled või kirjutad, siis (lugesin just K seinalt fb-st) kirjutatakse sinna sappa, et “purjus oled või” või “gay.” :D Huumor huumoriks, ma oleksin siis jube hea meelega purjus gay, aga... mul pole pidet. Pole kodu. Hulkuv koer. Vot just sellest räägin allpool edasi.
Igatahes, kui tahate vestelda ja/või arutada midagi, proovige see nüüd järgneva kahe päevaga korda ajada, peale seda tõmbun natukeseks endasse ja eelistaks mitte suhelda. Ehkki.. kui mure on, siis helista ikka. :) Ju nõu mii.
Homme läheme Joosepiga kinno, kauaoodatud autofilmi vaatama. Ma niii lootsin, et saame Kosmosesse minna, aga seal vist enam ei näidatagi. Neil on üldse mingi kaks päeva film kavas ja siis kaob igaveseks. Coca Cola Plazas on aga see paha 3D, mis mulle vastiku peavalu tekitab igakord. Noh... panen silmad kinni ja mõtlen ühe peale. :)
Ma olen väga numbrilembene.
--
Mnjaa, ma kirjutasin selle suhtlushoiatuse siia küll üles, eks, aga ei postinudki blogi ära. Aga noh, kes minuga ikka niiväga suhtleks. Mul murti vahepeal naksaki selgroog jälle ära. Või murdsin ma selle ise, ei mäleta. Alkohol on kuradist.
Mis ajab nutma, teate. Alkohol on mu eelviimane semu. Päris tõsijutt.
Ütlen vahele, et kinos ühe peale mõtlemine ka ei aidanud, ajas hoopis nutma. Loll naine olen, mis teha. Ja merevesine.
--
Sõitsin öösel viimase trolliga linna. Troll oli noori jommis inimesi täis, kes karjusid kõik täiest jõust läbisegi. Mulle ei jõudnudki nagu kohale, miks kuradi pärast peab öises trollis oma kaaslasele, kes seisab sinust 20 sentimeetri kaugusel, nii meeletult lõugama iga viimset kui asja? Või on tänapäeval kõigil mingid vidinad kõrvas ja siis ei kuule helisid sel tugevusel, mil normaalne inimkõrv? Oh, eitea. Igatahes tekkis meeletu masekas ja tunne, et ma olen vähemalt sajamiljonviie aastane.
Siis läksin maruaeglaselt (oma arust) klubini, krdi kontsad, mulle meeldib kontsadega ainult kuskil juba kohal olla, minemine on alati meganõme. Oleks mul auto, mul oleks koguaeg eri jalanõusid pagassis, võtaksin siis sealt suva järgi kohapealolles.
Mar ja T olid juba seal, zumisesid lõbusalt. :) Esimene bänd oli musa poolest päris lahe, aga sõnumi poolest.. Noh, ütleme nii, et ma teesklesin terve õhtu, et nad laulavad mingis muus keeles ja ma ei saa sõnagi aru.
Ja üks neist oli juba oma kohalolekuga nii pagana närvidelekäiv, et mine või tüli norima, et saaks lõuksi anda. :D
Nevvik oli superb, as always. Selleks ajaks olime juba kännuämblikud ka, T magas vahepeal diivani peal. :D See öö oligi vist mingi selline universaalne purjus-öö, järgmisel hommikul kuulsin teistegi tuttavate käest nende seiklustest. Hea näide siin:
"piltide pealt on näha et ma ronisin purskkaevu. see seletab miks mu mobla ei tööta"
:D Friggin khuul.
Igatahes, crowd-surfing on üsna laias kaares mu väljakannatatatatatavatest asjadest väljaspool, ma olen selle pealtvaatamisekski liiga ema, süda väriseb sees ja kujutan ette, kuidas kolp vastu põrandat puruneb.
Aga ülejäänd oli vinge, hüppasime ja kiljusime nagu maniakid, eesseisvad noormehed hoidsid kõrvu kinni ja naersid. Õnneks olid nad ise ka bändi suhtes positiivselt häälestatud (Nevviku fännid on üldse marusõbralikud, tundub :) ) ja olgugi, et saime Mar-iga jälle selle va "gruupi"-sildi laksaki otsaette, oli see öeldud siiski naeruga ja mittetigedalt. Aga kordan veelkord, igaksjuhuks. Wtf see meeleheitel koduperenaine peab end siis välja elamas käima? KUHU ma lähen?! Kuhu ma vaatan, et keegi ei arvaks valesti?! What... the... fuck. Kas siis, kui otsa vaatan või naeratan, olen kohe armunud? Ma vahin niikuinii enamasti põrandat, et keegi jumala eest midagi ei arvaks.
Sealsed mehed olid küll kõik väga toredad, aga SEE mees, kes mulle meeldib, ei olnud üldse seal ürituselgi. Vähemalt ei näinud ma teda küll kuskil.
Kui oleks näinud, siis oleksin ilmselt seisnud nagu kaelkirjaku luukere kuskil nurgas ja üritanud mitte hingata kartusest kolinal kokku kukkuda.
Ja naljakas, et SIIS võib kõikidele naeratada ja kõigile tere öelda ja flirtida ja midaiganes, kui sul juba mees olemas on. Siin tulebki välja see kodutu koera efekt. Kui naine on vallaline ja vanem, siis on ta ilmtingimata mingi rabajas, kes üritab ükskõik kellele käppa peale saada, eks? Ohjah. Minge peppu.
Enivei. Paar tuttavat oli seal veel, kõik tundusid vähemalt sama kapsad kui ma ise. Rääkisime juttu ja jõime. Vahepeal tehti välja siit-sealt väga armsasti ja... ma pakun, et see Jägermeistri shot oli see pöördepunkt.
Mingil hetkel tuli Mar ütlema, et läheb koos T ja ühe Cobra 11 politsisti (selle kenama) moodi mehega minema. Ta läheb alati kuskile "edasi." Mina lähen lihtlabaselt koju.
Ma kõikusin veel jupp aega trepil ja üritasin K käest küsida, kas ta ka tuleb või jääb veel sinna. Kahjuks ei tulnud see mul vist eriti osavalt välja ja lasin siis niisama jalga.
Sisseharjunud inertsist jalutasin pool teed jala. Suvel peabki nii tegema, ma leian, see on kohustuslik. Ilusaid öid on liiga vähe. Ehkki seekord oli tegemist juba hommikuga, kell oli 5 või midagi. Loopisin oma mobiili mingi miljon korda vastu asfalti, ime, et ta veel funktsib. Jube äraaetud ja mõlkis näeb välja küll. :) Sõpaka alguses võtsin takso ja kutsusin mingid suvalised vene noored, kes minuga ühele poole jalutasid, ka peale. Kui niikuinii sinnapoole sõidan, why not, eksoleju. Nad olid nii õnnelikud, ja ehkki ma ütlesin, et annan taksistile raha ja nad võivad edasi sõita, kuhu tahavad või kuhumaani see lepaleht venib, siis andis üks mulle ikkagi kolm euri tagasi. Neil vist oligi ainult kolm, nii et poleks ise saanud taksot kutsuda, krdi loll sõidualustustasu rikub kõik ära. Igatahes, seisin ma siis burksiputka ees, burksiraha ootamatult käes. (Ma jõudsin juba leppida olukorraga, et tulen taksoga ja burksi jaoks ei jätku.)
Kuna mul kunagi meeles ei ole, mida ma täpselt tellin, siis ütlesin kioskitädile lihtsalt, et ma tahaks seda burksi, mis on mahlane ja kus on palju kastet ja salatit ja... ma ilmselt kirjeldasin seda nagu näljahädaline, sest ta ulatas mulle burksi ilgelt suure ja armastava emanaeratusega. :D
Ja megapalju oli kastet ja salatit pannud! Njämm. (Mul praegu seda kirjutades käivad siuksed neelud, et otsustasin just koduteelt ka täna burksi osta. Tegi kohe tuju veidikene paremaks.)
Siis tulin koju ja sõin burksi ja rääkisin emaga juttu (ta ka viimasel ajal ööloom,) ja nii tore oli kõik. Emal oli ka hea tuju, ta oli just samal päeval teada saanud, et biopsia tulemused näitasid, et vähki netu. In your face, va sõraline.
Ühesõnaga... asjad olid kõik justkui toredad. Vahelduseks.
Hommikul... eee.. lõunal ärkasin üles ja täitsa vastupidiselt loogikale oli väga hea olla, tegin igavese suure laari bolognese kastme ja hakklihaga makarone, neid pisikesi, mis näevad välja nagu riis. Ma ei ole kuigi emane inimene ses suhtes, et juustusordid on mu jaoks "hea, halb ja õudne juust" ja makaronid on kõik makaronid, pole aimugi, milline neist mis italjaanokeelse nimega tuntud on. Igatahes, hirmus maitsev tuli. Ja siis koristasin selle ajaga, mil ema Joosepiga poes käis, kõik toad ülihelikiirusel ära. Pohmelli asemel energiapuhangud, väga broo.
Joosep tuli tagasi koju, vaatas üllatunult ringi ja küsis: "Emme, kas sada aastat on möödas?" :D
Aga õhtul ütles sõbrants fb-s, et ma olin nagu pisut halvasti käitunud seal kontserdil. Ja fakk, ma ei mäleta üldse, mida ma siis rääkisin sellele inimesele või miks või üldse midagi. :( Üldse ei mäleta, isegi umbes mingit teemat mitte.
Mis ajab hirmsasti vihale. Juua ka enam ei saa. :(
Tuju läks nii nulli, siis tekkiski selline... ma ei oska suhelda, ilmselt. Nii et ei üritagi veidi aega. Ei taha ju olla mingi... nõmedik. Vähemalt veel rohkem, kui juba enivei olen.
Hea on vähemalt see, et inimene, kellele võiks mu oletatav käitumine/flirtimine kuidagi haiget teha, teab ülihästi, kuhupoole ma tegelikult minna tahaks.
Pisutki lohutav.
Natuke kurb on see küll, et kui sõbrants näeb, et ma jommis peaga nõme olen, siis võiks ju tulla ja kohe öelda seda, et saaksin end selgitada ja asjad klaarida. Samas... ehk ütleski, ja ma lihtsalt ei mäleta?.. :(
Jah-jah, minuga on raske. Jah, ma võtan südamesse asju, süviti. Ma ei oska teisiti, krt. :(
Ja sellepärast peangi nüüd pausi inimestest ja suhtlemisest ja kõigest-kõigest. Ausõna. Minust saadakse alati kuidagi valesti aru ja ma ei taha enam end selgitada ja.. Nii väsinud.
Tahaks kaugele minema minna, kuskile, kus oleks kõik võõrad. End uuesti üles ehitada. Siiajäädes olen ma ilmselt sunnitud end lõpuks lihtsalt maha lammutama. Ma ei oska olla.
Teate seda reklaamsilti "Turistina sündinud?" Ma tunnen end samamoodi, igal pool. Kuskile ei sobi, kõikjal olen võõrkeha. :( Igavene turist.
Ja omavahelöeldes ärritab natuke, et ma seda üldse südamesse võtan/sellest kõigest üldse räägin. Edaspidi joon üksi, krt, siis pole probleemi teistega. :D
Olengi liiga kauaks ühele kohale jäänud, peaks uue blogi ette võtma, kuskil mujal, mõnes muus keeles. Kuna ma olen enamasti üksi ja vait, siis PEAN kirjutama. Ma lähen muidu hulluks. Aga uut pleissi on vaja, sest... Saaksin anonüümsem olla jälle ja hinge laiali laotada. Mu hingel on õhku vaja. Sest tal on väga määrdunud sokid.
Ja et mitte morbiidselt lõpetada, siis... räägin veel random asju.
Fantoomiigatsus on. Nii kurb, et ma nõiduda ei oska, mul on nii palju häid ideid, mida saaks teoks teha. :D Tragikoomiline on see crush. Ma oleks nii rabavalt vale ta jaoks. :D :'(
Ehk peaks mõne muruniitja omale meheks otsima. Muruniidukijuht peaks loogiliselt võttes muru järele lõhnama. Või võtaks mõne puidutöölise... Neid ju vedeleb igalpool.
Joosepi isa oli muruniidukiga kuskil rannaääres tööl kunagi, kui me veel ei tundnudki. Rääkis alati itsitades, kuidas ta vastu puud sõitis mingeid topless tshikke vaadates. :D Aga ma ei tea, kas ta muru järele tollal lõhnas.
Naha lõhn on muidugi ise juba mõnus. Otsin nahkse mehe. Ainult nuusutamiseks. Seisab toanurgas nagu lõhnakuusk. Ei ripu. Ma nii karm veel pole.
Ükspäev nägin noolt taevas. Kõik oli pilves, välja arvatud suur sinine noolekujuline koht. Kusjuures, nali seisnes selles, et tuul puhuski sinnapoole, kuhu nool näitas.
Kõige lõbusam asi, mis viimasel ajal juhtunud on, on aga avastada kodust lahkudes, et korteriuks on terve öö lahti olnud, võtmed ees rippumas. Ühe korra juba kontrollisin õhtul seda ust, aga ema käis ilmselt pärast veel postkastist miskit toomas või prügikasti viimas või krt teab mis, ja unustas. Mitte et ta seda eales tunnistaks.
Ma ilmselt tunnengi end oma kodus liiga turvaliselt, eksoleju. :(
Õnneks olen ma ise selline, kes öösiti sisemise ukse lukku ja riivi paneb, nii et päris pea pakul me ei oodanud, aga välisukse (ehk siis see, mis lukus on, kui me ise kuskil ära oleme) võtmed võis küll iga varas järele teha endale vahepeal.
Loodetavasti seda siiski ei juhtunud, aga... Ma elan ju sellises kohas, kus sekunditega kaovad järelvalveta asjad. Ennemuiste, kui uue teleka ostsin, siis viisin vana teleka ukse ette juba ja siis läksin tuppa telefoni võtma, et äraviija kohale kutsuda, ja selle ajaga, kui ma toas mopsi järel käisin, oli telekas kadunud. Olgu öeldud, et elan esimesel korrusel. Seega olin ära ehk mingi... 30 sekundit. Totaalne hämming, ma ütlen.
Igatahes, tunnen end nüüd nii krdi on edge jälle. Ei taha rohkem mingit jama enam, ausalt.
Ja pappi ka pole, et lukku vahetada.
Oh well. Vaatame, mis hunniku saatus seekord ette kärutab.
Haha. Lõpetuseks. Mulle toodi just hiigelkorv maasikatega. :D Nüüd paluks vahukoort ja üks... üks. :)
Arva ära, kes see veidrik oli, kes seejärel oma lõugu proovis külgedele vibutada? Mhmh, ma ka ei tunne selliseid.
--
Ohh, võitlesin just die hard hiigelämblikuga. Ei vedanud tal, ma olen ka die hard moor. Täitsa uskumatu himu oli tal mu tuppa tulla. :D Üritas mind üle kavaldada igatepidi ja hüppas kolm korda käe pealt tuppa tagasi nagu kaskadöör ja rippus pea alaspidi ja... Aknast välja, öösse, ta kadus lõpuks. Ostku kummikud.
--
Käisime täna jälle allkirjajahil ja nüüd tõmbame otsad kokku. Megakergendus. Süda hakkas kohe valutama, üle pika aja. Stressi vähenemine olevat ju ka stress. :) (Ogar, I know.)
Aga oh kui tore, et ma ei pea enam tänavale minema niimoodi. :)
Ehkki õppisin sellest värgist niiii palju asju, mida ma enne ei teadnudki, ja pealegi sain kõvasti enesekindlust juurde. Ma ei ole tegelikult veel üle saanud sellest ajast, neist aastatest, mil mu vanaema segane oli ja oma täislastud aluspükse ja mähkmeid radika vahele ja kappidesse ära peitis ja seintele koopamaalinguid tegi. Kui kõigil riietel oli see hooldekodu/peldikuhais juures ja... siis ma vaatasin lihtsalt maha igalpool ja üritasin nähtamatu olla. Häbenesin ennast ja arvasingi, et olen rõve. Küllap olingi. Ja sisemiselt tunnen end endiselt samamoodi. Alaväärsena.
Igatahes... nüüd järsku inimesed naeratavad ja kuulavad, mis ma räägin ja on väga vastutulelikud. Ju ma siis ei ole ju nii jube... Eriti kuna ma, nagu selgus, olen sellises aktsioonis üsna andekas. :) Tulemuse mõttes vähemalt.
Ja tundsin end vajalikuna ka. Nüüd olen jälle kasutu. :)
Üks naine tuli kord, kui poe ees allkirju kogusime, vaidles ja rääkis hirmus kiiresti, nagu automaadist tulistades, ja jube kurja häälega, ründas igat mu väidet ja siis jõudis oma eraelust rääkimiseni... ja endal kerkisid vahepeal silmad pisaraid täis. Siis tekkis küll selline tunne, et ütlen talle, et tühja kah sest allkirjast, ära ole kurb. Kange tahtmine oli kallistada või õlast toetavalt pigistada, aga... ma olen ise samas olukorras, nutuveerel nonstop, seega ma tean, et puudutada ei maksa. Siis ei jaksa enam tagasi hoida ja lased kõik lahinal välja.
Ja ma ei tea küll teiste inimeste suhtumist, aga mina vihkaks südamest neid, kes näeksid mind kuskil avalikult lahinal nutmas. :D
Ohjah. Eestlane on kivist. Mina ka. No mul tuleb väikseid löristamisi siinseal ette niikuinii. Bussis sõidan tihti silmad nagu kaevud.
Nagu netis näha viimasel ajal, kui miskit ilusat ütled või kirjutad, siis (lugesin just K seinalt fb-st) kirjutatakse sinna sappa, et “purjus oled või” või “gay.” :D Huumor huumoriks, ma oleksin siis jube hea meelega purjus gay, aga... mul pole pidet. Pole kodu. Hulkuv koer. Vot just sellest räägin allpool edasi.
Igatahes, kui tahate vestelda ja/või arutada midagi, proovige see nüüd järgneva kahe päevaga korda ajada, peale seda tõmbun natukeseks endasse ja eelistaks mitte suhelda. Ehkki.. kui mure on, siis helista ikka. :) Ju nõu mii.
Homme läheme Joosepiga kinno, kauaoodatud autofilmi vaatama. Ma niii lootsin, et saame Kosmosesse minna, aga seal vist enam ei näidatagi. Neil on üldse mingi kaks päeva film kavas ja siis kaob igaveseks. Coca Cola Plazas on aga see paha 3D, mis mulle vastiku peavalu tekitab igakord. Noh... panen silmad kinni ja mõtlen ühe peale. :)
Ma olen väga numbrilembene.
--
Mnjaa, ma kirjutasin selle suhtlushoiatuse siia küll üles, eks, aga ei postinudki blogi ära. Aga noh, kes minuga ikka niiväga suhtleks. Mul murti vahepeal naksaki selgroog jälle ära. Või murdsin ma selle ise, ei mäleta. Alkohol on kuradist.
Mis ajab nutma, teate. Alkohol on mu eelviimane semu. Päris tõsijutt.
Ütlen vahele, et kinos ühe peale mõtlemine ka ei aidanud, ajas hoopis nutma. Loll naine olen, mis teha. Ja merevesine.
--
Sõitsin öösel viimase trolliga linna. Troll oli noori jommis inimesi täis, kes karjusid kõik täiest jõust läbisegi. Mulle ei jõudnudki nagu kohale, miks kuradi pärast peab öises trollis oma kaaslasele, kes seisab sinust 20 sentimeetri kaugusel, nii meeletult lõugama iga viimset kui asja? Või on tänapäeval kõigil mingid vidinad kõrvas ja siis ei kuule helisid sel tugevusel, mil normaalne inimkõrv? Oh, eitea. Igatahes tekkis meeletu masekas ja tunne, et ma olen vähemalt sajamiljonviie aastane.
Siis läksin maruaeglaselt (oma arust) klubini, krdi kontsad, mulle meeldib kontsadega ainult kuskil juba kohal olla, minemine on alati meganõme. Oleks mul auto, mul oleks koguaeg eri jalanõusid pagassis, võtaksin siis sealt suva järgi kohapealolles.
Mar ja T olid juba seal, zumisesid lõbusalt. :) Esimene bänd oli musa poolest päris lahe, aga sõnumi poolest.. Noh, ütleme nii, et ma teesklesin terve õhtu, et nad laulavad mingis muus keeles ja ma ei saa sõnagi aru.
Ja üks neist oli juba oma kohalolekuga nii pagana närvidelekäiv, et mine või tüli norima, et saaks lõuksi anda. :D
Nevvik oli superb, as always. Selleks ajaks olime juba kännuämblikud ka, T magas vahepeal diivani peal. :D See öö oligi vist mingi selline universaalne purjus-öö, järgmisel hommikul kuulsin teistegi tuttavate käest nende seiklustest. Hea näide siin:
"piltide pealt on näha et ma ronisin purskkaevu. see seletab miks mu mobla ei tööta"
:D Friggin khuul.
Igatahes, crowd-surfing on üsna laias kaares mu väljakannatatatatatavatest asjadest väljaspool, ma olen selle pealtvaatamisekski liiga ema, süda väriseb sees ja kujutan ette, kuidas kolp vastu põrandat puruneb.
Aga ülejäänd oli vinge, hüppasime ja kiljusime nagu maniakid, eesseisvad noormehed hoidsid kõrvu kinni ja naersid. Õnneks olid nad ise ka bändi suhtes positiivselt häälestatud (Nevviku fännid on üldse marusõbralikud, tundub :) ) ja olgugi, et saime Mar-iga jälle selle va "gruupi"-sildi laksaki otsaette, oli see öeldud siiski naeruga ja mittetigedalt. Aga kordan veelkord, igaksjuhuks. Wtf see meeleheitel koduperenaine peab end siis välja elamas käima? KUHU ma lähen?! Kuhu ma vaatan, et keegi ei arvaks valesti?! What... the... fuck. Kas siis, kui otsa vaatan või naeratan, olen kohe armunud? Ma vahin niikuinii enamasti põrandat, et keegi jumala eest midagi ei arvaks.
Sealsed mehed olid küll kõik väga toredad, aga SEE mees, kes mulle meeldib, ei olnud üldse seal ürituselgi. Vähemalt ei näinud ma teda küll kuskil.
Kui oleks näinud, siis oleksin ilmselt seisnud nagu kaelkirjaku luukere kuskil nurgas ja üritanud mitte hingata kartusest kolinal kokku kukkuda.
Ja naljakas, et SIIS võib kõikidele naeratada ja kõigile tere öelda ja flirtida ja midaiganes, kui sul juba mees olemas on. Siin tulebki välja see kodutu koera efekt. Kui naine on vallaline ja vanem, siis on ta ilmtingimata mingi rabajas, kes üritab ükskõik kellele käppa peale saada, eks? Ohjah. Minge peppu.
Enivei. Paar tuttavat oli seal veel, kõik tundusid vähemalt sama kapsad kui ma ise. Rääkisime juttu ja jõime. Vahepeal tehti välja siit-sealt väga armsasti ja... ma pakun, et see Jägermeistri shot oli see pöördepunkt.
Mingil hetkel tuli Mar ütlema, et läheb koos T ja ühe Cobra 11 politsisti (selle kenama) moodi mehega minema. Ta läheb alati kuskile "edasi." Mina lähen lihtlabaselt koju.
Ma kõikusin veel jupp aega trepil ja üritasin K käest küsida, kas ta ka tuleb või jääb veel sinna. Kahjuks ei tulnud see mul vist eriti osavalt välja ja lasin siis niisama jalga.
Sisseharjunud inertsist jalutasin pool teed jala. Suvel peabki nii tegema, ma leian, see on kohustuslik. Ilusaid öid on liiga vähe. Ehkki seekord oli tegemist juba hommikuga, kell oli 5 või midagi. Loopisin oma mobiili mingi miljon korda vastu asfalti, ime, et ta veel funktsib. Jube äraaetud ja mõlkis näeb välja küll. :) Sõpaka alguses võtsin takso ja kutsusin mingid suvalised vene noored, kes minuga ühele poole jalutasid, ka peale. Kui niikuinii sinnapoole sõidan, why not, eksoleju. Nad olid nii õnnelikud, ja ehkki ma ütlesin, et annan taksistile raha ja nad võivad edasi sõita, kuhu tahavad või kuhumaani see lepaleht venib, siis andis üks mulle ikkagi kolm euri tagasi. Neil vist oligi ainult kolm, nii et poleks ise saanud taksot kutsuda, krdi loll sõidualustustasu rikub kõik ära. Igatahes, seisin ma siis burksiputka ees, burksiraha ootamatult käes. (Ma jõudsin juba leppida olukorraga, et tulen taksoga ja burksi jaoks ei jätku.)
Kuna mul kunagi meeles ei ole, mida ma täpselt tellin, siis ütlesin kioskitädile lihtsalt, et ma tahaks seda burksi, mis on mahlane ja kus on palju kastet ja salatit ja... ma ilmselt kirjeldasin seda nagu näljahädaline, sest ta ulatas mulle burksi ilgelt suure ja armastava emanaeratusega. :D
Ja megapalju oli kastet ja salatit pannud! Njämm. (Mul praegu seda kirjutades käivad siuksed neelud, et otsustasin just koduteelt ka täna burksi osta. Tegi kohe tuju veidikene paremaks.)
Siis tulin koju ja sõin burksi ja rääkisin emaga juttu (ta ka viimasel ajal ööloom,) ja nii tore oli kõik. Emal oli ka hea tuju, ta oli just samal päeval teada saanud, et biopsia tulemused näitasid, et vähki netu. In your face, va sõraline.
Ühesõnaga... asjad olid kõik justkui toredad. Vahelduseks.
Hommikul... eee.. lõunal ärkasin üles ja täitsa vastupidiselt loogikale oli väga hea olla, tegin igavese suure laari bolognese kastme ja hakklihaga makarone, neid pisikesi, mis näevad välja nagu riis. Ma ei ole kuigi emane inimene ses suhtes, et juustusordid on mu jaoks "hea, halb ja õudne juust" ja makaronid on kõik makaronid, pole aimugi, milline neist mis italjaanokeelse nimega tuntud on. Igatahes, hirmus maitsev tuli. Ja siis koristasin selle ajaga, mil ema Joosepiga poes käis, kõik toad ülihelikiirusel ära. Pohmelli asemel energiapuhangud, väga broo.
Joosep tuli tagasi koju, vaatas üllatunult ringi ja küsis: "Emme, kas sada aastat on möödas?" :D
Aga õhtul ütles sõbrants fb-s, et ma olin nagu pisut halvasti käitunud seal kontserdil. Ja fakk, ma ei mäleta üldse, mida ma siis rääkisin sellele inimesele või miks või üldse midagi. :( Üldse ei mäleta, isegi umbes mingit teemat mitte.
Mis ajab hirmsasti vihale. Juua ka enam ei saa. :(
Tuju läks nii nulli, siis tekkiski selline... ma ei oska suhelda, ilmselt. Nii et ei üritagi veidi aega. Ei taha ju olla mingi... nõmedik. Vähemalt veel rohkem, kui juba enivei olen.
Hea on vähemalt see, et inimene, kellele võiks mu oletatav käitumine/flirtimine kuidagi haiget teha, teab ülihästi, kuhupoole ma tegelikult minna tahaks.
Pisutki lohutav.
Natuke kurb on see küll, et kui sõbrants näeb, et ma jommis peaga nõme olen, siis võiks ju tulla ja kohe öelda seda, et saaksin end selgitada ja asjad klaarida. Samas... ehk ütleski, ja ma lihtsalt ei mäleta?.. :(
Jah-jah, minuga on raske. Jah, ma võtan südamesse asju, süviti. Ma ei oska teisiti, krt. :(
Ja sellepärast peangi nüüd pausi inimestest ja suhtlemisest ja kõigest-kõigest. Ausõna. Minust saadakse alati kuidagi valesti aru ja ma ei taha enam end selgitada ja.. Nii väsinud.
Tahaks kaugele minema minna, kuskile, kus oleks kõik võõrad. End uuesti üles ehitada. Siiajäädes olen ma ilmselt sunnitud end lõpuks lihtsalt maha lammutama. Ma ei oska olla.
Teate seda reklaamsilti "Turistina sündinud?" Ma tunnen end samamoodi, igal pool. Kuskile ei sobi, kõikjal olen võõrkeha. :( Igavene turist.
Ja omavahelöeldes ärritab natuke, et ma seda üldse südamesse võtan/sellest kõigest üldse räägin. Edaspidi joon üksi, krt, siis pole probleemi teistega. :D
Olengi liiga kauaks ühele kohale jäänud, peaks uue blogi ette võtma, kuskil mujal, mõnes muus keeles. Kuna ma olen enamasti üksi ja vait, siis PEAN kirjutama. Ma lähen muidu hulluks. Aga uut pleissi on vaja, sest... Saaksin anonüümsem olla jälle ja hinge laiali laotada. Mu hingel on õhku vaja. Sest tal on väga määrdunud sokid.
Ja et mitte morbiidselt lõpetada, siis... räägin veel random asju.
Fantoomiigatsus on. Nii kurb, et ma nõiduda ei oska, mul on nii palju häid ideid, mida saaks teoks teha. :D Tragikoomiline on see crush. Ma oleks nii rabavalt vale ta jaoks. :D :'(
Ehk peaks mõne muruniitja omale meheks otsima. Muruniidukijuht peaks loogiliselt võttes muru järele lõhnama. Või võtaks mõne puidutöölise... Neid ju vedeleb igalpool.
Joosepi isa oli muruniidukiga kuskil rannaääres tööl kunagi, kui me veel ei tundnudki. Rääkis alati itsitades, kuidas ta vastu puud sõitis mingeid topless tshikke vaadates. :D Aga ma ei tea, kas ta muru järele tollal lõhnas.
Naha lõhn on muidugi ise juba mõnus. Otsin nahkse mehe. Ainult nuusutamiseks. Seisab toanurgas nagu lõhnakuusk. Ei ripu. Ma nii karm veel pole.
Ükspäev nägin noolt taevas. Kõik oli pilves, välja arvatud suur sinine noolekujuline koht. Kusjuures, nali seisnes selles, et tuul puhuski sinnapoole, kuhu nool näitas.
Kõige lõbusam asi, mis viimasel ajal juhtunud on, on aga avastada kodust lahkudes, et korteriuks on terve öö lahti olnud, võtmed ees rippumas. Ühe korra juba kontrollisin õhtul seda ust, aga ema käis ilmselt pärast veel postkastist miskit toomas või prügikasti viimas või krt teab mis, ja unustas. Mitte et ta seda eales tunnistaks.
Ma ilmselt tunnengi end oma kodus liiga turvaliselt, eksoleju. :(
Õnneks olen ma ise selline, kes öösiti sisemise ukse lukku ja riivi paneb, nii et päris pea pakul me ei oodanud, aga välisukse (ehk siis see, mis lukus on, kui me ise kuskil ära oleme) võtmed võis küll iga varas järele teha endale vahepeal.
Loodetavasti seda siiski ei juhtunud, aga... Ma elan ju sellises kohas, kus sekunditega kaovad järelvalveta asjad. Ennemuiste, kui uue teleka ostsin, siis viisin vana teleka ukse ette juba ja siis läksin tuppa telefoni võtma, et äraviija kohale kutsuda, ja selle ajaga, kui ma toas mopsi järel käisin, oli telekas kadunud. Olgu öeldud, et elan esimesel korrusel. Seega olin ära ehk mingi... 30 sekundit. Totaalne hämming, ma ütlen.
Igatahes, tunnen end nüüd nii krdi on edge jälle. Ei taha rohkem mingit jama enam, ausalt.
Ja pappi ka pole, et lukku vahetada.
Oh well. Vaatame, mis hunniku saatus seekord ette kärutab.
Haha. Lõpetuseks. Mulle toodi just hiigelkorv maasikatega. :D Nüüd paluks vahukoort ja üks... üks. :)
Wednesday, August 3, 2011
Salaaku
"Ära mine ära, emmeeee..."
"Ma ei lähegi ära, ma lähen ümber."
"..."
Ehk kuidas ajada last küllaldaselt segadusse, et saada hilisööl voodi juurest omi asju ajama, mitte lõputult küsimustele vastata ja "no mis nüüd siis mureks" uurida uniselt "emme"-hõikujalt. Sellise vastuse puhul oli ta küllalt kaua mõtlikult vait, et jõudis vahepeal magama jääda.
--
Ükspäev jooksin linnas ringi ja ajasin mingeid asju, ja üks mees sõitis jalgrattaga mööda, suur koer rihmaga kõrval. Eespool jäid nad foori taga seisma. Inimesi oli veel, hell hunnik, meie vahelgi. Ja ma vaatasin koerale otsa, ja koer vaatas mulle otsa, teiste vahelt, ja tegi siukse... teate küll, kui neil tagumik vingerdama hakkab ja nad pea alla panevad ja tahavad tulla koonu käe alla sokutama, et pai saada. :))) NIIIIII armas!!! :))) Mu käed tunnevad siiamaani, et neil jäi midagi tegemata.
Seda nimetatakse vist koheseks vennastumiseks, mis meil toimus. :)
Ja ma olen nii kõrvust tõstetud, sest kellestki teisest ta seal foori taga välja ei teinud. :) No ma ka mitte. :D Ahaha.
--
Käisin üksöö K-l külas Joosepiga, väga tore oli. Nagu ikka, sain jälle nõuandeid kaasa. Tegelikult ei olegi tema puhul need nõuanded kõige olulisemad, aga see attitude, millega ta neid annab. :) Ühel päeval ma suudan oma väiksest (st suurest) kerest üle olla ja lasta oma sisemine mina vabadusse, see, kes aegajalt, ja viimasel ajal üha sagedamini valla pääsebki. Siis ma olen iseendast üle saanud ja võin teha midaiganes. :D Mina ise olen kõige suurem ületatav mägi. Huvitav, kui ma Muhammed oleks, kuidas see mäelause siis käiks. :D
Igatahes... kui nüüd teise K-ga ka millalgi kokku saaks, siis ajaks vahelduseks törts omaenese asju ka, küsiks talt nõu ja ehk... ehk lähekski ja prooviks ühe asjaga õnne. (Illllgelt informatiivne lõik oli praegu, mõistan isegi. :D ) Aga pole mõtet plaane avalikustada, kui ma ei teagi veel, mis ette võtan. Ja neid vist ei tohigi avalikustada... muidu keegi teine jõuab ette. :D
--
Haamriga vehklemine on saanud olulise tagasilöögi. (Mis kõlab väga õigelt. :D)
Ma arvan, et vana hea fantoomi eemaldamiseks oleks vaja pigem mingeid kirurgilisi tööriistu.
Ahahahaa, random (too honest) fact: ma olen NII sees, et see on naeruväärne. JÄLLE! Kaua võib. Käin salaja teises toas ta nime ütlemas. :D Ahaha, ma olen 12, ausõna. Teises toas on kardinad ees, ja ma olen tuntud paranoid-humanoid, teatavasti asub ju üle õue huulteltlugemiseagentuur. Kindlasti!
Ja selliseid rabavaid tundeasju ei tunnistata kõva häälega, eksoleju, Mar hoiab praegu peast kinni seda lugedes. :D Aga ma trükingi väga vaikselt, vannun.
Naeratan omaette ja võtan vabalt, üle pikapika aja. Bussiga kojusõitmised on kõik jälle sisustatud, head mõtted telepaadipostiga teele. Mul on järsku jõudu jälle ja... Mõjub nii hästi. :) Nagu ennegi. Pole vist mõtet vastu rüseleda, tehku mu südamesse pesa, seal on vaba pleiss enivei. Tegelikult tekib kahtlus, et kas ta üldse vahepeal ära käiski. Seisis hiirvaikselt seina ääres või veresoone taga, va krants. :D
Naljakas, kuidas mõni ämber kohe sobib jalaga kokku. :D Aga mul on tuju nii hea ja ma olen friggin võitmatu. :D Täna. Nii et no wirries.
"Ma ei lähegi ära, ma lähen ümber."
"..."
Ehk kuidas ajada last küllaldaselt segadusse, et saada hilisööl voodi juurest omi asju ajama, mitte lõputult küsimustele vastata ja "no mis nüüd siis mureks" uurida uniselt "emme"-hõikujalt. Sellise vastuse puhul oli ta küllalt kaua mõtlikult vait, et jõudis vahepeal magama jääda.
--
Ükspäev jooksin linnas ringi ja ajasin mingeid asju, ja üks mees sõitis jalgrattaga mööda, suur koer rihmaga kõrval. Eespool jäid nad foori taga seisma. Inimesi oli veel, hell hunnik, meie vahelgi. Ja ma vaatasin koerale otsa, ja koer vaatas mulle otsa, teiste vahelt, ja tegi siukse... teate küll, kui neil tagumik vingerdama hakkab ja nad pea alla panevad ja tahavad tulla koonu käe alla sokutama, et pai saada. :))) NIIIIII armas!!! :))) Mu käed tunnevad siiamaani, et neil jäi midagi tegemata.
Seda nimetatakse vist koheseks vennastumiseks, mis meil toimus. :)
Ja ma olen nii kõrvust tõstetud, sest kellestki teisest ta seal foori taga välja ei teinud. :) No ma ka mitte. :D Ahaha.
--
Käisin üksöö K-l külas Joosepiga, väga tore oli. Nagu ikka, sain jälle nõuandeid kaasa. Tegelikult ei olegi tema puhul need nõuanded kõige olulisemad, aga see attitude, millega ta neid annab. :) Ühel päeval ma suudan oma väiksest (st suurest) kerest üle olla ja lasta oma sisemine mina vabadusse, see, kes aegajalt, ja viimasel ajal üha sagedamini valla pääsebki. Siis ma olen iseendast üle saanud ja võin teha midaiganes. :D Mina ise olen kõige suurem ületatav mägi. Huvitav, kui ma Muhammed oleks, kuidas see mäelause siis käiks. :D
Igatahes... kui nüüd teise K-ga ka millalgi kokku saaks, siis ajaks vahelduseks törts omaenese asju ka, küsiks talt nõu ja ehk... ehk lähekski ja prooviks ühe asjaga õnne. (Illllgelt informatiivne lõik oli praegu, mõistan isegi. :D ) Aga pole mõtet plaane avalikustada, kui ma ei teagi veel, mis ette võtan. Ja neid vist ei tohigi avalikustada... muidu keegi teine jõuab ette. :D
--
Haamriga vehklemine on saanud olulise tagasilöögi. (Mis kõlab väga õigelt. :D)
Ma arvan, et vana hea fantoomi eemaldamiseks oleks vaja pigem mingeid kirurgilisi tööriistu.
Ahahahaa, random (too honest) fact: ma olen NII sees, et see on naeruväärne. JÄLLE! Kaua võib. Käin salaja teises toas ta nime ütlemas. :D Ahaha, ma olen 12, ausõna. Teises toas on kardinad ees, ja ma olen tuntud paranoid-humanoid, teatavasti asub ju üle õue huulteltlugemiseagentuur. Kindlasti!
Ja selliseid rabavaid tundeasju ei tunnistata kõva häälega, eksoleju, Mar hoiab praegu peast kinni seda lugedes. :D Aga ma trükingi väga vaikselt, vannun.
Naeratan omaette ja võtan vabalt, üle pikapika aja. Bussiga kojusõitmised on kõik jälle sisustatud, head mõtted telepaadipostiga teele. Mul on järsku jõudu jälle ja... Mõjub nii hästi. :) Nagu ennegi. Pole vist mõtet vastu rüseleda, tehku mu südamesse pesa, seal on vaba pleiss enivei. Tegelikult tekib kahtlus, et kas ta üldse vahepeal ära käiski. Seisis hiirvaikselt seina ääres või veresoone taga, va krants. :D
Naljakas, kuidas mõni ämber kohe sobib jalaga kokku. :D Aga mul on tuju nii hea ja ma olen friggin võitmatu. :D Täna. Nii et no wirries.
Subscribe to:
Posts (Atom)
