Lego

Kahetsen, et bloggerisse blogi tegin, oleksin wordpressi pidanud valima. Seal saab valida, kas tahad posti avalikustada või mitte. Saaksin viisakamad-lõbusamad värgid teistelegi lugemiseks jätta ja ülejäänu oma teada hoida, ent siiski kirja panna.
Huvitav, kas wordpressis on ka mingi kamm, mida oleks hea enne teada... ja kuidas seda teada saada? Kas keegi kirjutab seal miskit, kes kommenteerida oskab?

Täna on muinastulede öö. Oleksin ka tahtnud kuskile mere äärde minna, kasvõi korrakski, aga ma ei julge üksi öösel Stroomi minna Joosepiga. :( Ja sõbrad on mul nagu ikka busy-d, keegi ei reageeri mu helistamise või smsside peale, sest kõik juba teevad ISE midagi.
Istun siis kodus ja ulun teleka ees, nagu kõigil ülejäänud õhtutel.

Ema räägib viimasel ajal aina rohkem sellest, et ta tahab mingi sensitiivi juurde minna ja mind ka kaasa viia. Aga mina ei taha üldse. Mul on selline... paha tunne, et sensitiividel ei ole mulle midagi head öelda. Mul on kohe varsti müür ees, selgelt tunnen seda, natukene saangi veel minna, ja siis... ma ei tea, mis siis juhtub, aga juhtub. Ja ma ei taha seda kuulda mingi võõra käest.
Pealegi ei usalda ma neid üldse. Kunagi usaldasin ühte, ja ehkki sel hetkel olid tema valed tagantjärelevaadates ainsad asjad, miks ma praegu veel elus olen, siis teist korda ma samamoodi end haneks tõmmata ei lase. Valetamine ei meeldi mulle.
Kuigi... ehk ma valetaks ise ka, et kedagi elus hoida? Seega ei saa päris veendunult teda hukka ka mõista.

Tuttaval käis sensitiiv maja "puhastamas." Ütles, et imelike mütsidega hinged on seal, sestap paha energia. Ma pakkusin kohe, et teeks surnute hingedele väljaajamispralle, kõik tuttavad tuleks külla, sööks ja jooks ja siis paneks kõik imelikud mütsid pähe ja teeks siukse... tantsiva jenkarivi metsani, ja siis metsasügavuses hargneks kõik eri suundadesse jooksuga. :D Ma olen väga sadistlik.
Õnneks lahenesid probleemid ka minu abita. :)

Ohh, kuidas ma ei salli nädalavahetust. Üksildasele on see nagu jõuluõhtu või sõbrapäev või misiganes muu taoline. Kui iga sekund lõikab südamesse, sest tead, et mitte keegi ei mõtle igatsedes su peale, mitte keegi ei kiirusta, et su kaissu joosta. Kedagi ei koti. Suvine nädalavahetus on veel eriti vastik, sest siis peaks kasvõi kuskil olema või midagi tegema...
--

Eelmisest nädalast saadik tahan blogida, aga kiire on koguaeg ja muid asju vaja teha esmajärjekorras. Nüüd kaks viimast ööd olen a kaks tundi maganud ainult, ja haige olen kah, palavik ja kogu see ametlik värk. Kõndida ei jaksa, ja kui köhatan, siis läheb pilt hetkeks taskusse pidevalt. :D Lõbus. Aga ma juba tunnen, et paranen.

Tuju kisub jälle kurvapoolseks, ehkki eelmisel... reedel vist avastasin Ühe (heal lapsel mitu nime, jah? :) ) nimest niiiii armsa anagrammi, et ei suutnud kohe kurb edasi olla. :) Tuline kahju, et teile öelda ei saa, see nii superloogiline mu jaoks. :D Ja sobib niii hästi.
Esimese hooga oleks kohe nimeomaniku endaga tahtnud rõõmu jagada, aga... sain ikka ajuohjad pihku. See oleks sama random, kui hommikul töölesõites bussijuht tuleks ja ütleks, et joonistas mulle kaardi reede puhul. :D Ehkki SEE ei üllatakski mind eriti, ta naeratab mulle alati nii sõbralikult. :)

Igatahes... ma ei pane üldse pahaks, et Ühel parematki valida on, tõmmaku ringi. :) Ma olen selline... vanaemalaadne toode välimuselt, ja tegelikud head küljed on kõik seespool peidus. Maks on väga vastupidav ja neerud ja.. :D Ehh, ma ei oska midagi öelda. Pole nii ilus kui võiks tegelikult olla. Potensiaali ju nagu oleks.. :)
Aga kuna mul pole hetkel energiat nooremohvitserolemiseks, siis... jäämegi nii. Tema hoiab mul lõuast kinni ja üritab midagi tõsist öelda ja mina hoian oma kõrvu kinni ja jorisen trallalalalaa, ja koban teda mitte just eriti salamahti. :D Aaaah, puhas fantaasia.
Hea, et seegi olemas on. :)

Vahel näiteks teleka ees istudes mõtlen sellele, kuidas Üks istub samal ajal kuskil, ja panen pea ta õlale. Ma tean, et ta poleks kuri. Või kui mõnipäev vihma sajab, siis loodan, et ta on toas, aga saadan igaks juhuks mõne kallistuse, et soojem oleks. Ja vahel tundub, et tal on mind ka vaja, siis võtan tal käest või seisan selja taha. Seepärast ma vahel polegi päris üksinda, ehkki olen üksi. Ja pole päris vaba, ehkki olen täitsa vallaline. Ja tõenäoliselt olen lihtsalt üleni hull. :)
Aga so what. Mõttevabadus meil veel on. Keskerakonda ma ju ei kuulu.



--

Käisime vahepeal Joosepiga Vabaduse laulul, mille ümber kõikvõimalikku tolmu on nüüd üles keerutatud. Natuke läbimõtlemata see esinejate seltskond ju oli, aga noh, pole hullu. Sibulast oli veits kahju, sest vähemalt seal, kus meie olime Joosepiga, polnud essugi kuulda. Noored jommis inimesed seisid me ümber ja rääkisid kõik jube kõva häälega ja vahetpidamata omavahel juttu. :D Täiesti hämmastav, kas korraks vait jääda on siis nii ületamatult raske.
Valjemad bändid tuleks õhtupoole jätta, tõusvas joones emotsiooniga, mu arust... aga noh, polnud hullu. Natuke tekkis küll selline mootorijupsimise tunde, et hakkas juba minema ja siis vajus ära, ja hakkas jälle minema ja suri välja jälle. :) Aga üldiselt... tore, et noori tegijaid ka kutsutakse ikka esinema.
Ja Kerli Kõivu kallal võetakse, lugesin. Rumalus. Ta oli täitsa lahe, ehkki üldse mitte minu maitsele ta muusika, ent "mulda ja südant" laulis väga kenasti, tundega. Ja tal on väga ilusat värvi silmad, avastasin ekraanile vaadates. :)
Joosepiga kontserdil on see paha asi, et ta hoiab mul nii kõvasti ümbert kinni ja surub põse niiiii kõvasti vastu minu põske, et esiteks prillid lähevad diagonaalis üle näo, ja teiseks ei kuule ma siis selle temapoolse kõrvaga mitte kui midagi. Ja justkui sellest vähe oleks, teise käega hoidis ta mu teist kõrva kinni! :D

T-i nägin ka jälle, ma näen teda pidevalt igalpool üritustel, tal natsa Ühega sarnane stiil, seega jääb kogemata silma, aga seekord märkas tema mind ka. Torkas mind lipuga. :D Muidu purjetab alati mööda.
Ütlesin tere ja ise ei vaadanud talle otsagi. Nüüd on siiamaani paha tunne, et nii ebaviisakas olin. :D Aga no.. tähelepanu hajus.
Samamoodi põen seda, et aardekaardile "Hei sõber!" kirjutasin, ja mitte "Hei, sõber!" :D Aga mõtlesin väiksemate laste peale, Joosep luges ka alles hiljuti kõik küsimärgid s-ideks ja hüüumärgid i-deks. Pagan teab, mis sest komast oleks saanud. :D Aga minu sisemine õpetaja keerab oma hauas ringi närviliselt.
(Aardekaardi-ja jahi kohta ütles Kati muide, et inimestele meeldis, olime kiitagi saanud. :))) )

Enivei, pärast läksime Joosepiga jalgsi kesklinna, nägime sadamasse suunduvat laeva pimeduses, väga majesteetlik, Joosep väitis, et ta näeb meres laevajälgi, ja rääkis mulle salajastest põhjustest, miks kuu alla ei kuku. Kosmosepauer hoiab kuud taevas, aga viimasel ajal on kosmosepauerit vähemaks jäänud, ja kuu tuleb aina lähemale.
Ja siis kinkis mingi välismaa mees Joosepile õhupalli, mille Joosep kohe lendu laskis kogemata ja siis oli hirmõnnetu. Lohutuseks läksime Mäkki ja ostsime burksi ja jäätisekokteili, mille ta kohe sealsamas alla kaanis ja siis ütles, et paha on olla. :D Tellisin takso, ootasime ja ootasime, taksot ei tulnud ega tulnud. Helistasin ja uurisin, et mis värk on. Dispetsher selgitas mulle, et see on kõik minu süü, sest (ta teadis paremini) ma ei olnudki koguaeg seal tänavanurgal seisnud. :D Igatahes, lubas uue takso saata, ei viitsinud mina temaga maid jagama hakata.
Keegi mööduv naine andis Joosepile igavese hunniku õhupalle vahepeal. :) Nii armas temast. Ja siis tuli meie takso, minibuss. Ja hoobilt tormas sinnapoole terve kari noori. Ma läksin kiirelt vahele, et mitte jälle ilma jääda, Joosep nägi juba üsna närb välja (etteruttavalt võib mainida, et tal tõusiski palavik pärast, siiani oleme haiged.) Aga siis mõtlesin, et wtf, kui nad samas suunas tahavad sõita, tulgu peale.
Ja pärast selle lause peale üllatunult kulmude kergitamist pressis mingi miljon noort end sinna bussi ahjualuse efektil ja taksojuht läks hellalt närvi, et liiga palju inimesi on peal. :D Küsis, et mitu teid seal on. Üks jommis kutt hakkas siis abivalmilt kõva häälega tagumist istet üle lugema, vuristas elureipalt: "Üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus..." ja siis teised tegid millegipärast kõik kooris "kussss," et teda takistada edasi lugemast. :D
"Eiei, meid on 8 inimest kokku bussis, sõidame!"
(Tegelt oli juba esimese kahe rea peale 6 inimest kokku.)
Taksist (trullakas mees, ehk ta ei viitsinud lihtsalt autost välja ronida, et väidet kontrollida) ütles kahtlevalt, et võtab kahekordse tasu selle otsa eest, mis nad meiega kaasa sõidavad ja hakkas sõitma. Ma mõtlesin juba, et deeeem, kust ma selle papi välja võlun, aga siis lubas see esiistmel istuv kutt, et nad maksavad oma poole ikka kinni, kui maha lähevad. :) Ja nii oligi. Või noh, tegelt ma maksin nende eest veel ühe euri, sest tal oli ainult viiekas. :D Aga arvutades... seega... läks meil Joosepiga taksosõit linnast koju kokkuvõttes maksma 3 euri. Superb. Ja neil läks ka hästi, sest muidu oleksid pidanud mitme taksoga sõitma nii sajakesi, nagu nad olid. :)

Igatahes... haiged oleme nüüd. Aga väljas oli tore ikkagi. :)
Leidsin hunniku vanu pilte ja vaatan järjest ja südame tõmbab valusalt kokku, kui näed, et teine on pildil kuidagi eriti kurb. See, kes meeldib. See, keda tahaks igal jumala hetkel deliriously happy-na näha ringi kõndimas. Ohjah. Kus mu ajamasin on, lähen ajas tagasi igavese hunniku ja saadan talle noorema ja enesekindlama minu. Armastusekahuri. :D (Kunagi oli vist selline sari, meenus täitsa rändomilt.)
Kuigi... KUI minust üldse saaks midagi oleneda, siis TEMA ei peaks küll nädalalõpus õnnetu olema.
(Ehkki see vist ei loe, kui sinust mõtleb keegi selline, kes endale ei meeldi... Shiet. Igatahes, ma loodan, vägaväga, et ... kõik on õnnelikud ja kõik on hästi.)

Ja rsk, kell on jälle miljon. Ma ei oska normaalsel ajal magama minna.
Vaatasin sellist filmi...



L says:
"klubi korter lisas 77 pilti"
mul käis siuke hirmujudin läbi et krt, et ma pole kuskile peale jäänud :D
ei taha küll ühelgi pildil figureerida, ausõna
ebafotogeenilisuse geenius
mar says:
kuhu see korter need pildid lisas?
L says:
:D magamistuppa
mar says:
:D