Beam me up, Scotty.

Mul on üks venelannast klient. Ta tuleb alati vaikselt, kõnnib nagu kass, ütleb ainult need sõnad, mis absoluutselt hädavajalikud. Kannab alati selliseid... sutsuke kummalisi riideid, nii värvide kui väljanägemise poolest. Tutid ja värgid. Ennast ei värvi üldse sealjuures. Ta õudsalt meeldib mulle, tuleb tunnistada. Ta on jube väärikas kuidagi ise seal sees.

Üritasin ükspäev mõelda, kas on kedagi, kes mulle kohe üldse ei meeldi. Ja ei tulnud küll kedagi pähe. Isegi totaalsetel kaabakatel on siiski ka midagi head või ilusat... ja kõik ju väärivad armastust. Ma annan inimestele igasugu asju andeks, alles oli, kui tundus, et nägin... noh, nevermind. Point on see, et mind ei oleks see häirinudki. Pigem vastupidi, mõned vead sootuks kaunistavad inimesi.
Kehtib kõigi puhul, välja arvatud ma ise. Enda suhtes ei ole mul mingit halastust, endale hõõrun oma vigu ja eksimusi hommikust õhtuni nina alla. Mina pean olema perfektne?

Ma polnud siin ühte vana postimeest mingi... no... pool aastat vähemalt näinud, ja nüüd astus üle pika aja sisse uksest ja hõiskas, et "nooh, läksid vahepeal mehele või?"
Minu "möh?"-i peale vandus ta pikalt ja saatis kõik mehed sinnasamusesse lolluse pärast. Tore, et keegi veel arvab, et... et keegi märkab.

Vallalistel inimestel võiks olla silt kaelas, või mingi... ma ei tea.. punane märgutuli pealael. Siuke spets vallalisemüts. Ja kui kellegi vastu huvi tekib, siis tuli läheb roheliseks või.. keerad sildi kaelas ringi. "Vaba"-st "Olen huvitatud"-iks. Siis ei tekiks mingit krdi valestimõistmist ja jama ja... No minu puhul peaks ilmselt ka mu täisnimi seal sildil olema, muidu ma ei usuks ja arvaks, et keegi samanimeline on kuskil mu selja taga. :D Või paistaks mulle päike silma ja ma ei näeks, või vaataks ma just siis kuskile mujale või... Ausõna. Kuuli oleks mul hädasti aksessuaariks vaja. Sobiks mu vallalisemütsi oimukohta oivaliselt.

Olen alati öelnud, et kui reaalsus sakib, siis mõtle välja, mis meele heaks teeb. Kes ütleb, et elu peab reaalne olema? Ei pea. Inimene peab ju millalgi õnnelik ka olema. Ent jamaks läheb siis, kui need kaks maailma segunema kipuvad. Kui reaalsus tuleb ja lööb kõik segi, peksab puruks su viimase pelgupaiga.
Kui pole enam millestki kinni hoida, millelegi loota. Kui ümberringi on pärismaailm ja näed kõike nii, nagu on. Ja kui ei oskagi enam uut maailma enda jaoks unistada, ega tahagi, niikuinii hävitatakse seegi.
Siis seisadki keset seda pärismaailma ja mõtled, et ehk sa oledki koguaeg ilu ja muinasjutud ja armastused välja mõelnud ja tegelikult ei ole siin midagi. Tühjus ja külmus ainult. Ja tunned iga oma krdi keharakuga, et tahaks äraaaaaaa. Ma ei taha siin enam olla. Ma ei taha siin enam olla.

Ja siis... tunned end veel shitemalt, sest

Joosep tuli kallistama: "Emme, ma ei koli iialgi minema su juurest. Isegi siis, kui ma juba suur olen. Mulle nii meeldivad need kohad siin... köök, peldik..."

Ja üks sõber koosnevat tal vargast.

Täna hommikul läksime riidu lasteaias. See õpetaja oli tööl, kes ei viitsi lastega tegeleda, ja siis istusid need poisid, kes polnud vaevunud veel riideid vahetama, kõik garderoobis ja häälitsesid ja lollitasid. Sõna ei kuulanud loomulikult ükski. Joosep muidugi ka, eks, ega's temagi saa erineda, kui kõik ülejäänud kaabakad on. :(
Aga mul ju kiire, iga krdi sekund loeb, et mitte bussist maha jääda. Siis ütlesingi paar krõbedat sõna ja tulin lihtsalt tulema, ei mingeid kallistamisi ega musitamisi täna. Tegin südame kõvaks ja ei vaadanud isegi kordagi tagasi.
Ise vihkasin ennast, muidugi. Aga ma vihkan ennast niikuinii, seega pole erilist vahet.
Ma olen muidu üsna teadlik sellest, et inimene on siin ainult hetke, ja ma ei taha enam kunagi nutta, sest olin oma viimasel kohtumisel teisega biatch. Järelikult peab koguaeg biatch olema. Easy-peasy.

Joosepi rühmas oli remont suvel, täna saime siis uut garderoobi näha. Mul kukkus lõug põrandale, ausalt öeldes. KUI loll peab selle süsteemi väljamõelnud inimene olema?
Kodus monteerin siia kaks pilti, enne ja pärast

(unustasin ofkoors, homme panen)

aga praegu räägin niisama. Kapid olid maha lammutatud ja selle asemel on nüüd kaks nagi ja üks tilluke riiul igaleühele. Samas kästakse lastele vahetusriided alati kaasa panna. Nii... riiulis on kohustuslik kiiver (kui tõukekaga lähed, eks.)
Ja siis on veel vahetuspüksid ja -särk, alukad, sokid, talvel ka veel villased sokid, vest ja kaks paari kindaid. Ja mütsid-sallid-õueriided... Eee... Tihti pannakse vanemale lapse kappi ka tema joonistusi või meisterdusi, kui pidupäev on, siis on sealsamas ka veel piduriided. Rääkimata taskurättidest ja muust taolisest.
Nüüd tahaks näha, kuidas ma kõik selle nagisse riputan.

Islandi päeval on Krahlis mingi muusik, kelle nimi on Snorri.
Mul on mõnda kodulooma vaja, kellele Snorri nimeks panna. Mõistate.

Snorrrrriiiiii...
Krt küll. Üks viipab paralleelmaailmast. Ei saa ära ka joosta, pean veel natuke tööl olema. Elu on nii ebaaus. Kas sina oled päriselt õnnelik või mängult? Mina olen kõigest väike õnnelik mängupusa. Täitsa sassis.
Kui keegi nööri viskaks, kas ma pääseksin siis või läheksin veel rohkem pusasse?
Ah, who cares.
...let me count them with no fingers.