Teate... see läkski nii, nagu eelmise blogi lõpus ütlesin, et horoskoobid ähvardavad.
Täitsa kummaline, aga kõik on tõepoolest muutunud. Ja üldse mitte nii, nagu ise arvasin-kartsin-lootsin.
Arvasin, et midagi rabavat juhtub või keegi tuleb kuskilt ja ütleb midagi. Aga... nagu selle Teeme Ära talguvärgigagi, see keegi olen ikka ja jälle mina ise. Jõudsin endani. Selline tunne, et ma olen lõpuks ometi mina ise.
Nüüd on natuke hirm, et ehk see on ajutine. :) Ehkki ma ei tea, kas selline asi saab üldse tagurpidi liikuda. Vist ikka ainult edasi. Nüüd muutun üha rohkem endaks.. aina suuremaks. :D
Saturday, April 27, 2013
Friday, April 12, 2013
Mouldy boldie
Nägin unes, et vaatasin aknast alla jõele, mis oli jäätükke ja puuroikasaari täis, ja järsku tuli vool ja viis nad kõik mauhti alla koske. :D Jube ilus.
Ja teises unes pakkus mu lemmikmees mulle punasest ehtekarbist rummi, ise üleni valgesse riietatud. Veel ilusam. :) Kusjuures, uni polnud üldse romantiline ega midagi, seal oli veel igavene hunnik inimesi, õues kuskil, ma ei saanudki aru, mis toimub. Ja kõigile pakkus rummi, teised jõid näiteks vaasidest ja salatipokaalidest. Klaase polnud kellegil, nii kaugele kui mina ulatusin nägema. :)
Ja kui arvate, et minu "pokaal" oli selline väike sõrmusekarbike, siis eksite rängalt. :D Umbes A5 suurune karp oli, punane üleni ja väljastpoolt sametine. Mul oli unes vist jube rummijanu. :D Aga jube tore oli teda jälle näha.
Igatahes parem kui eilne unenägu, kus mu jalast tehti kanarulaadi. :D Ma ei tea, kas julgengi veel kunagi seda süüa... :D Täitsa absurd.
Ahahaha, veel absurdsem, ma kuulan praegu Type O Negative'i Cinnamon Girl-i ja kuulen seal taustal Miami Vice'i algusmuusikat. :D Naljakas, kuidas asjad üksteist meenutavad alati läbisegi. Ja eales ei või ette teada, mis seosed tekivad... ma arvan, et armastus käib ka kuidagi nii. Et.. ma ei teagi, märkad, et teisel on tennisepaelad seotud nagu ammusel lasteaiakallimal ja siis andestad talle hoobilt selle, et ta parajasti su seljakotti oksendab või midagi.
Ehkki ise ei pruugigi ju üldse mäletada neid paelu... see info lihtsalt kuskil su peas, registreerimata.
Lugesin silti möödaminnes: "Tehnika tänav suletud 8-12 aprill."
Või mingi sarnane kehtiv kuupäev. Kiikasin siis kolm sekundit hiljem omakorda Tehnika tänavast möödudes sinna sisse. Tänav oli paksult autosid täis.
Ajju kerkis Obi-Wan: "This is not the street you're looking for."
:D Aru ma ei mõista, kas Tehnika tänav polegi tegelikult Tehnika tänav, missiis, et ma koguaeg nii mõelnud olen? :D Tegelt on mingi Herne raudselt...
Mis on üldse Herne tänaval? Ja miks see mulle pähe tuli? Hmm. :D
Enihau, leidsin ühe iidse pooliku blogi, tundub, et ma polegi seda kunagi "ära" postinud. No nüüd siis tuleb takkajärgi, läbisegi uuema staffiga.
Miks inimesed filmides alati katusele põgenevad? Täitsa ogar, keeldun
uskumast, et keegi nii teeks. Jookse trepist alla, uksest välja, ja terve
fuukin maailm on su ees valla, või jookse trepist üles katusele ja õpi
paarikümne sekundiga lendama. Väga keeruline valik küll.
Ja praegu just Avameri 2 filmis (väga jubedad muide mõlemad, nii 1. kui 2.
osa) viskasid ujumisriietest tehtud nööri üle reelingu ja siis kõige raskem
onkel hakkas sedapidi üles ronima. Nagu... hallooo. :) Üldse nad on kõik
rabavalt rumalad seal filmis, ma keeldun uskumast, et selliseid inimesi
tegelikult olemas on. :) Imestan, et need mehed end ise riietada suutsid,
ilma, et oleks end aluspükstega kogemata üles poonud.
Ehkki ääretult loogiline, et see, kes lõpuks lahenduse leidis, oli ema,
kelle laps oli pardal. Emad suudavad peaaegu kõike.
L: "emme, onju me võtame omale kuuse?"
:D joosepil on juba jõulud
Mar: võtate kuuse :D
L: jah :D
nüüd võttis suure lusikatäie kakaopulbrit ja pani suhu. ja siis köhatas nii
et suur pilv lendas mööda tuba laiali :D täitsa ogar
Mar: olete teie ikka ka
L: diivani taha vaatasime vahepeal. kõik riivporgandit täis
klarissa tembutab
aga teda pole ammu näha olnud, vist kolis kuskile minema :) jippii
jäi kuskile seina sisse kinni :D
huvitav kas ta sööb ka või ainult riivib.. peaks kuskile koolisööklasse
tööle pakkuma. oh, peakski tshekkima, mis joosepil koolis homme süüa
pakutakse.. kui porgandisalat on, siis teame, kuhu kadus.
-
ta pinginaaber meeldib mulle ka,läksime kooli ja jube kiire, kell juba
heliseb, kõik jooksevad, joosepi pinginaaber istub garderoobi põrandal ja
ütleb et haa, mul on jälle üks king kadunud..
-
Joosep küsib tädi M-lt: kuidas sa end pärast kurguoperatsiooni tundsid ja kas
sa oled oma mandleid veel näinud
:D
-
L says: noh, kuu aja pärast on maailmalõpp
kuidas siis kogemused olid
maailmast
S says: sitad. ilu oli ka
L says: ilus sitt
järelikult oled korralikult vett joonud. (ütleks dr Oz)
S says: olen
L says: vaatasime sepega just eile vist mingit dr Ozi sita-eri
väga põnev oli
S says: waatasin täna mingit tolmu eri
L says: :D tal on vist väga igav
S says: xD
-
vaatan youtube'ist videosid, seal üks trikk oli siuke mida baaris teha
võõrastele. et vead kihla mingi raha peale, a la veame 20 peale kihla, et
sa ei suuda tasakaalutrikki ära teha. teine võtab raha, paneb laua peale. ja
siis esimene ütleb et ok, pane käed kahele poole raha, peod allapoole, ja
siis paneb talle mõlema käe peale täis joogiklaasi. võtab raha ja läheb
ruttu minema :D
Täna lugesin horoskoobist, et ärge naerge, kui kohtate kedagi imelikku, ta
on tegelt täitsa lahe. Ja siis läksin öösel kell kaks putkast suitsu tooma
ja vastutulevad (poleks oodanud, et keegi üldse vastu tuleb, aga
sellepärast linn mulle meeldibki) vaatasid nii naljakalt, meenus, et
unustasin punupatsid lahti teha... Noh, ja seda, et Joosep tegi mulle enne
sia-sinna mingeid "kartulitempleid.." ja siis sain järsku aru, et see olen
mina. Teised ju lugesid ka horoskoopi.
Aga tõsilugu, ma olengi tegelt täitsa lahe. :D
M: sa ikka meeldisid sellele kelnerile väga
L: mis kelnerile?
M: mis sa ajad nüüd...tahad öelda, et ei pannud tähele või
seda ma ei usu
L: ei ma näinud midagi, viisakas tüüp oli küll, ja siuke.. tore
aga ma küll ei tähendand mingeid huvitundemärke
M: see kelner unustas ju teise laua hoopis ära, need ootasid ja ootasid
meie saime oma asjad jube ruttu
L: ? ei olnud
M: oli oli
jube naljakas ja tore
L: ju meil olid ju nii väiksed värgid, et lihtsalt oli kohe olemas
M: teised olid välismaalased ka veel
ta läks nii ähmi pärast
L: ehk ta lihtsalt ei osanud keelt ja siis vältis, tiirutas meie ümber et aega
veeta
dämmit, ma üldse ei pannud midagi tähele
absull. seega ma ei tahaks nagu uskuda.
M: ma vaatasin, et polnud sõrmust ka
et niiiiii sõbralik
L: no aga siis oleks ju ikka olnud silmas natuke mingit.. sädet või midagi
aga tavaline tüüp oli
no ma mõtlesin küll et niisama sõbralik :D
M: oli küll, oh sind
L: mulle juba teist korda muide helistab mingi tüüp
ja pakub kodu ja aeda või midagi sellist soodushinnaga
ja ma ajan alati niukest hülgemöla, et naerab hirmsasti
nii naljakas kui mehe saab nii kergesti naerma ajada
M: selle pärast helistabki
sa ütle, et helista niisama, ära seda jura paku, ajame niisama juttu
L: ma ütlesin talle et mul pole aedagi, mis sellest lilleseemnenäitusest.. ta
hakkas siis lisaks ütlema et oot-oot, iga ostuga saab kaasa pool...
ja ma naersin vahele, et pool meetrit maad :D
M: :D ei andnud?
L: ei andnud jah töll :D
M: las toob järgmine kord lillekasti mullaga ja soovitavalt lilledega
mitmeviljapuu
L: :D
-
Mitmeviljapuu oli selles Nukuteatri etenduses Lennusadamas. Käisime vahepeal, väga vinge oli, soovitan. Mitte ainult lastele. :) Väga uudne ja lahedalt tehtud. Terve etenduse ajal olid kõrvaklapid kõigil peas (ja ainult minul said need tühjaks :D ) ja mitu korda liiguti publikuga ringi eri kohtadesse. Ja mitmeviljapuu otsas kasvas siis peaaegu kõike. :D
Tegelikult ma neid "meeldimisevärke" enam ei usu, varem olen täitsa kindlaid märke uskunud ja omadega alt läinud sada miljon korda. Aga andsin igaks juhuks ikkagi võimaluse sellele võimalusele. :D Eks näis, mis vahet sel siis. Kui peakski keegi otsima, siis leiab mu vähemalt üles virtuaalse leivapuru järgi. (Hahahaha, leivapuru järgi leiab mu vist niisama ka üles.)
Vahel on nii tobe tunne, nagu õues käies, maas on peegeljää, tuul puhub mul silmast vee välja (ka kõige õrnem tuuleke, muide, täitsa jama, ja haigutades ka alati pisarad voolavad,) mina seisan (käies ei saa vaadata, siis kukub) ja vaatan puulatvu ja taevast ja lund, mis päiksene, ja pühin aina silmi. :D Siis tunnen alati vajadust lollakalt naeratada, muidu inimesed tulevad küsima, et mis juhtus.
Ega nad naeratamisest vist tegelt aru saa, et pole mul häda miskit, aga siis mõtlevad, et hull ja ei tule küsima vähemalt.
Mis ma teha saan, kui pean peatuma ja vaatama.. kõik on nii ilus koguaeg. :) Kui loodust poleks, siis oleks ikka jama küll. :D
Kunagi sattusin netis pildi peale, mida keegi tuttav jagas. Sellel
kirjutati Amanda Toddist, see on see tüdruk, keda kiusati ja kes end
seepärast tappis. Ja teksti lõpus oli: laigi ja share'i seda, 90% mu
sõpradest ei tee seda, ja siis me kõik näeme, et neil ei ole südant ja et nad on tegelt vastikud kaabakad.
No kui see ei ole iroonia, siis ma ei teagi kohe... Sundida teisi tegema
nii, nagu sina tahad, ja kui nad seda ei tee, siis mõnitada. Mõnele ei jõua
poindid ikka üldse kohale, ükskõik, kui karmid näited nina all.
Ja sellepärast on surm nõme. Siis ei saa enam pead ukse vahelt sisse pista
ja öelda, et hei, lõpeta ära, ma mõtlesin seda hoopis teisiti. Samal
põhjusel on õudne üleüldse midagi lõpetada. :D Just lugesin ühe tuttava
facebookist, et sai laulu valmis ja kergendus on. Ma ei teagi.. mul on iga
kord, kui midagi blogin, pärast süda paha ja suitsiidimõtted peas. :D
Täielik stress. Lõpetatud, täiuslikke asju pole ju olemas. Ma ei taha üldse
mõeldagi, kui õudne on lõpetada näiteks raamatut, öelda, et nii, nüüd ma ei
muuda enam ühtegi sõna, võtke ja viige trükki. (Ma sunniks end hmm.. kuidas see eesti keeles on? Pole ju kirjanik... manuskript? :D Kui mitte-ladina-keeli võtta, siis kõlab nagu The Pillow Book. :) Ehk siis lause jätkub: ma sunniks end selle eemale viskama ja siis peaks keegi tagavasakult mööda tormama nagu need tennisepallikrabajad ja jooksma sellega kuskile kaugele. Ja ma ei tohi teada, kuhu. :D )
Või kui jube on pärast kuulata, mida teised sinu raamatust välja loevad, siis oled ju kontrolli ära andnud ja peadki lubama kõigil arvata seda, midaiganes nad tahavad. :D Nagu
Fleming, kes oma arust kirjutas raamatu maailma kõige igavamast mehest...
Skyfall, kõige vingem Bondifilm seni. Ja ma olen neid vist kõiki näinud..
Nii kahju, et Graig nii vana juba on, isegi Skyfallis oli mõnes kohas nägu
nagu sajaaastasel. Mul poleks muidugi isiklikult vahelduseks vananeva Bondi
vastu midagi, aga sellega saaks vist kogu see rahategemisetööstus liiga
kõva põntsu... nad peavad seega mõne noorema Bondi leidma jälle. :(
See laulutagune filmijupp on kusjuures ise juba mingit auhinda väärt,
mäletan, kuidas kinos istusin, suu ammuli. Võrratu, kahjuks youtube ei luba
seda täies pikkuses üles panna, va töllid. :(
-
haha, mulle oli kiri tulnd et võitsin 750 000 naela
liiga vähe, kustutasin ära
-
joosep ütles mulle et "sa oled nagu kahurilont"
-
joosep kirjutab numbreid täiega valepidi
alustab näiteks nelja sellest tagumisest kriipsust, alt üles, ja siis teeb
selle ühendava kriipsu, ja siis alles selle joone, millega kõik ülejäänud
nelja tegemist alustavad
ühte teeb ka nii et alt üles enne selle pika kriipsu ja siis alles selle
pisikese sinna ette
täielik tagurpidiants
-
L says:
ke kutsus külla homseks. ma ei tea, kas jaksan. aga joosep hõiskas kohe, et
jaa, me pole ju veel nende majaga tutvunudki! XD
-
lapsed on nii rändom. "emme, tead, mida ma ei taha?" mina: noh. joosep:
"astronaudiks saada."
-
Ärkasin laupäeva hommikul Joosepi telefoni helina peale (oli endale mingi meeldetuletuse pannud millegipärast,) läksin seda kinni panema, enne, kui poiss ise ärkab (sest siis ei saa ka mina enam normaalselt magada,) ja virutasin jala vastu voodijalga täie hooga. Ohkisin umbes kaks korda vaikselt ja siis läksin ruttu tagasi magama. Uni on mu arm. Aga uuesti ärgates ei saanud enam käia, üks varvas on kaks korda nii suur kui muidu ja omandab aina põnevamaid lillakaid toone.
Väiksed luumurrud on ju ainult ergutavad. :) Ja kõik ülejäänd pask kah. Isegi telekas ütles üles oma koha meie teenistuses.
Huvitav, kui mõelda niipidi, et kui järjest igast jama juhtub, siis üritab
universum (parema sõna puudumisel) sind panna midagi mõistma või muutma. (Seda "nad" vähemalt väidavad alatasa, et kui on sitt, siis oled ise süüdi. Ma tavaliselt ärritun selle peale, aga no anname siis võimaluse.)
Aga mida universum minust tahab? :D Paluks lisavihjeid ja lõpetada see arulage haiguste ja
jamadega tümitamine. Universum on raudselt naine. :D Selle asemel, et otse
öelda, peab tema ussitama ja vaikima ja karistama.
ma helistasin enne L-le
ja rääkisin talle ka seda universumi asja
et teaks siis vähemalt, mis ta öelda tahab
ja siis peale kõne, tükk aega hiljem joosep ütles, et tead ema... see
universumi asi. ma tean, mida ta üritab sulle öelda
ma mõtlesin et oh shit, mis sealt nüüd tuleb :D
ja siis joosep ütleb: ta tahab sulle öelda, et sa oled väga ilus naine
...
ajas naerma ja samas krt vaat et pisar tuleb silma
sada aastat pole kuulnud sellist komplimenti kellegi suust
ei tea millega ma siukse poja olen ära teeninud
Täna hommikul lonkasin pojaga kooli ja uuesti väljudes kukkusin kolinal trepist alla. :D See trepp on marulibe, mitu korda olen varemgi vaadanud, et mismõttes nad selle niisuguseks on jätnud, ja nüüd longates ei saanud jalga nii astme tahaäärde sättida ja mauhti, nagu jahukott. Väga not hot.
Haiget eriti ei saanud, pöidlaküüs läks tagurpidi (see on küll rõvevalus siiani) ja teisel käel tõmbasin peopesast naha maha, aga muidu no wirries. Uhkus sai rohkem haavata. Ja jumal tänatud, et mu peel sellised padjad all on. :D Mingiski mõttes kasulik.
Bussis seisin püsti nagu ikka, mingi mees astus mulle sääre (!) peale välja trügides. Noh.. hea, et selle murtud varba peale ei astunud, kui positiivsest küljest vaadata.
Ja ma endiselt ei tea, mida universum öelda üritab, aga kui nii edasi läheb, siis varsti notitakse vist maha. :D Tulin tööle ja nutsin peatäie. Vahepeal juba tundus, et taipan, millele ta sihib. Olen end viimasel ajal aina paremini tundma hakanud, positiivsemalt, ei lase end morjendada nii kergelt... Hakkasin planeerima ja lootma ja tulevikule mõtlema, ja vaatasin enesehävitusele kui ainsale väljapääsule ainult igal teisel päeval.
Aga ilmselgelt pean endiselt mõtlema, et olen sitt ja ei vääri midagi.
Ehh... ma tean, et te nüüd loete ja mõtlete, et oh no, lollakas. Aga... nii on ju korduvalt olnud. Läheb niikaua halvasti, kuni maani masendun. Vastu nina, kuni mul oma koht meelde tuleb.
Ma ei tohigi õnnelik olla. Ei tea, miks. Aga sitta kah. Õnn ongi ülehinnatud. :D
Vot siin ongi see värk, mis ajab segadusse. Mu masendus sai läbi ju juba. Ma paranesin ja ei kuku enam nii sügavale kui varemalt. Nüüd masendun kähku ära ja siis juba naeran mingi totruse peale jälle. Ma olen nagu... no... istub köögilauas, taldriku ääres, kahvel käes, ja ütleb, et ma ei näe enam väljapääsu, tapan end ära. Ja siis vaatab seda kahvlit ja kujutab ette, kuidas hakkab sellega end tapma ja siis ajab ilgelt naerma. :D Ja kui itsitades selliseid asju mõelda, siis ei saa end kuigi tõsiselt võtta, eksole. :)
Samas jälle jama, sest see kunagine ennustaja, kes emale mu kohta rääkis, ütles ju, et ma vajun täitsa maadligi ja siis järsku hakkab ilgelt hästi minema.. ja ma ju ei vaju enam! :D Ei vea, krt.
Aaaa, muide, mäletate, alles ütlesin siinsamas kuskil, et ehk kunagi saan jälle jõu tagasi ja hakkan jälle maailma muutma... ja nüüd võeti ühendust ja paluti, et ma jälle aitaks.. Ja voila. Ütlesin, et jah, muidugi. :) Nii et nüüd edaspidi läheb jälle pisut pingelisemaks.. ja põnevamaks ka. :)
Veel üks asi, millega lõpuks mõtlemisest tegevuseni jõudsin: eile ostsin endale suure paki pliiatseid ja paprit. Täna hakkasin joonistama. :D Ei oska tegelikult, aga no... so what. Pole ju kunagi õppinud ka, kõik puhtast armastusest asja vastu. Taustasid on hell keberniit joonistada, mul on rohkem selliseid.. ideid. Detaile. :) Aga ma ise armastan seda pilti, mis homme ilmselt valmib.
Joosep oli eile õhtul täitsa nohune ja köhis nagu vana mees, siis keeras end mu hommikumantli sisse ja pani salli kaela ja oma hundisussid jalga ja ronis voodisse kell 8 õhtul juba. Seega kirjutasin ta õpetajale ja ütlesin, et Joosep reedel kooli ei tule. Muidu jääbki jälle uuesti haigeks, ons seda vaja. Ja täna tundub et ongi juba parem. :)
Ise pean nüüd lippama hakkama, lähme täna Mar-i sünnat tähistama välja... :)
Ja iga kurjavaimu horoskoop, mida lugenud olen viimasel ajal, pluss igasugu tarot-kaardi värgid, mida ajaveetmiseks ja meelelahutuseks aegajalt klikin, ütlevad mulle, et mingi suur muutus on tulemas. Rist ja viletsus, ma ütlen. :D
Tänase kohta oli kirjas, et life changing event. :D Ahahaha, nooooh, eks näis, eks näis.
L says:
joosep helistab ja ütleb ilgelt mureliku häälega: mul on head uudised ja
halvad uudised, kumba sa enne kuulda tahad.
Mina (süda jätab löögi vahele) : no räägi halvad enne
joosep: makaronid said otsa.
St says:
XD
L says:
mina: aga mis see hea uudis on?
joosep: ma armastan sind.
St says:
best news ever
Ja teises unes pakkus mu lemmikmees mulle punasest ehtekarbist rummi, ise üleni valgesse riietatud. Veel ilusam. :) Kusjuures, uni polnud üldse romantiline ega midagi, seal oli veel igavene hunnik inimesi, õues kuskil, ma ei saanudki aru, mis toimub. Ja kõigile pakkus rummi, teised jõid näiteks vaasidest ja salatipokaalidest. Klaase polnud kellegil, nii kaugele kui mina ulatusin nägema. :)
Ja kui arvate, et minu "pokaal" oli selline väike sõrmusekarbike, siis eksite rängalt. :D Umbes A5 suurune karp oli, punane üleni ja väljastpoolt sametine. Mul oli unes vist jube rummijanu. :D Aga jube tore oli teda jälle näha.
Igatahes parem kui eilne unenägu, kus mu jalast tehti kanarulaadi. :D Ma ei tea, kas julgengi veel kunagi seda süüa... :D Täitsa absurd.
Ahahaha, veel absurdsem, ma kuulan praegu Type O Negative'i Cinnamon Girl-i ja kuulen seal taustal Miami Vice'i algusmuusikat. :D Naljakas, kuidas asjad üksteist meenutavad alati läbisegi. Ja eales ei või ette teada, mis seosed tekivad... ma arvan, et armastus käib ka kuidagi nii. Et.. ma ei teagi, märkad, et teisel on tennisepaelad seotud nagu ammusel lasteaiakallimal ja siis andestad talle hoobilt selle, et ta parajasti su seljakotti oksendab või midagi.
Ehkki ise ei pruugigi ju üldse mäletada neid paelu... see info lihtsalt kuskil su peas, registreerimata.
Lugesin silti möödaminnes: "Tehnika tänav suletud 8-12 aprill."
Või mingi sarnane kehtiv kuupäev. Kiikasin siis kolm sekundit hiljem omakorda Tehnika tänavast möödudes sinna sisse. Tänav oli paksult autosid täis.
Ajju kerkis Obi-Wan: "This is not the street you're looking for."
:D Aru ma ei mõista, kas Tehnika tänav polegi tegelikult Tehnika tänav, missiis, et ma koguaeg nii mõelnud olen? :D Tegelt on mingi Herne raudselt...
Mis on üldse Herne tänaval? Ja miks see mulle pähe tuli? Hmm. :D
Enihau, leidsin ühe iidse pooliku blogi, tundub, et ma polegi seda kunagi "ära" postinud. No nüüd siis tuleb takkajärgi, läbisegi uuema staffiga.
Miks inimesed filmides alati katusele põgenevad? Täitsa ogar, keeldun
uskumast, et keegi nii teeks. Jookse trepist alla, uksest välja, ja terve
fuukin maailm on su ees valla, või jookse trepist üles katusele ja õpi
paarikümne sekundiga lendama. Väga keeruline valik küll.
Ja praegu just Avameri 2 filmis (väga jubedad muide mõlemad, nii 1. kui 2.
osa) viskasid ujumisriietest tehtud nööri üle reelingu ja siis kõige raskem
onkel hakkas sedapidi üles ronima. Nagu... hallooo. :) Üldse nad on kõik
rabavalt rumalad seal filmis, ma keeldun uskumast, et selliseid inimesi
tegelikult olemas on. :) Imestan, et need mehed end ise riietada suutsid,
ilma, et oleks end aluspükstega kogemata üles poonud.
Ehkki ääretult loogiline, et see, kes lõpuks lahenduse leidis, oli ema,
kelle laps oli pardal. Emad suudavad peaaegu kõike.
L: "emme, onju me võtame omale kuuse?"
:D joosepil on juba jõulud
Mar: võtate kuuse :D
L: jah :D
nüüd võttis suure lusikatäie kakaopulbrit ja pani suhu. ja siis köhatas nii
et suur pilv lendas mööda tuba laiali :D täitsa ogar
Mar: olete teie ikka ka
L: diivani taha vaatasime vahepeal. kõik riivporgandit täis
klarissa tembutab
aga teda pole ammu näha olnud, vist kolis kuskile minema :) jippii
jäi kuskile seina sisse kinni :D
huvitav kas ta sööb ka või ainult riivib.. peaks kuskile koolisööklasse
tööle pakkuma. oh, peakski tshekkima, mis joosepil koolis homme süüa
pakutakse.. kui porgandisalat on, siis teame, kuhu kadus.
-
ta pinginaaber meeldib mulle ka,läksime kooli ja jube kiire, kell juba
heliseb, kõik jooksevad, joosepi pinginaaber istub garderoobi põrandal ja
ütleb et haa, mul on jälle üks king kadunud..
-
Joosep küsib tädi M-lt: kuidas sa end pärast kurguoperatsiooni tundsid ja kas
sa oled oma mandleid veel näinud
:D
-
L says: noh, kuu aja pärast on maailmalõpp
kuidas siis kogemused olid
maailmast
S says: sitad. ilu oli ka
L says: ilus sitt
järelikult oled korralikult vett joonud. (ütleks dr Oz)
S says: olen
L says: vaatasime sepega just eile vist mingit dr Ozi sita-eri
väga põnev oli
S says: waatasin täna mingit tolmu eri
L says: :D tal on vist väga igav
S says: xD
-
vaatan youtube'ist videosid, seal üks trikk oli siuke mida baaris teha
võõrastele. et vead kihla mingi raha peale, a la veame 20 peale kihla, et
sa ei suuda tasakaalutrikki ära teha. teine võtab raha, paneb laua peale. ja
siis esimene ütleb et ok, pane käed kahele poole raha, peod allapoole, ja
siis paneb talle mõlema käe peale täis joogiklaasi. võtab raha ja läheb
ruttu minema :D
Täna lugesin horoskoobist, et ärge naerge, kui kohtate kedagi imelikku, ta
on tegelt täitsa lahe. Ja siis läksin öösel kell kaks putkast suitsu tooma
ja vastutulevad (poleks oodanud, et keegi üldse vastu tuleb, aga
sellepärast linn mulle meeldibki) vaatasid nii naljakalt, meenus, et
unustasin punupatsid lahti teha... Noh, ja seda, et Joosep tegi mulle enne
sia-sinna mingeid "kartulitempleid.." ja siis sain järsku aru, et see olen
mina. Teised ju lugesid ka horoskoopi.
Aga tõsilugu, ma olengi tegelt täitsa lahe. :D
M: sa ikka meeldisid sellele kelnerile väga
L: mis kelnerile?
M: mis sa ajad nüüd...tahad öelda, et ei pannud tähele või
seda ma ei usu
L: ei ma näinud midagi, viisakas tüüp oli küll, ja siuke.. tore
aga ma küll ei tähendand mingeid huvitundemärke
M: see kelner unustas ju teise laua hoopis ära, need ootasid ja ootasid
meie saime oma asjad jube ruttu
L: ? ei olnud
M: oli oli
jube naljakas ja tore
L: ju meil olid ju nii väiksed värgid, et lihtsalt oli kohe olemas
M: teised olid välismaalased ka veel
ta läks nii ähmi pärast
L: ehk ta lihtsalt ei osanud keelt ja siis vältis, tiirutas meie ümber et aega
veeta
dämmit, ma üldse ei pannud midagi tähele
absull. seega ma ei tahaks nagu uskuda.
M: ma vaatasin, et polnud sõrmust ka
et niiiiii sõbralik
L: no aga siis oleks ju ikka olnud silmas natuke mingit.. sädet või midagi
aga tavaline tüüp oli
no ma mõtlesin küll et niisama sõbralik :D
M: oli küll, oh sind
L: mulle juba teist korda muide helistab mingi tüüp
ja pakub kodu ja aeda või midagi sellist soodushinnaga
ja ma ajan alati niukest hülgemöla, et naerab hirmsasti
nii naljakas kui mehe saab nii kergesti naerma ajada
M: selle pärast helistabki
sa ütle, et helista niisama, ära seda jura paku, ajame niisama juttu
L: ma ütlesin talle et mul pole aedagi, mis sellest lilleseemnenäitusest.. ta
hakkas siis lisaks ütlema et oot-oot, iga ostuga saab kaasa pool...
ja ma naersin vahele, et pool meetrit maad :D
M: :D ei andnud?
L: ei andnud jah töll :D
M: las toob järgmine kord lillekasti mullaga ja soovitavalt lilledega
mitmeviljapuu
L: :D
-
Mitmeviljapuu oli selles Nukuteatri etenduses Lennusadamas. Käisime vahepeal, väga vinge oli, soovitan. Mitte ainult lastele. :) Väga uudne ja lahedalt tehtud. Terve etenduse ajal olid kõrvaklapid kõigil peas (ja ainult minul said need tühjaks :D ) ja mitu korda liiguti publikuga ringi eri kohtadesse. Ja mitmeviljapuu otsas kasvas siis peaaegu kõike. :D
Tegelikult ma neid "meeldimisevärke" enam ei usu, varem olen täitsa kindlaid märke uskunud ja omadega alt läinud sada miljon korda. Aga andsin igaks juhuks ikkagi võimaluse sellele võimalusele. :D Eks näis, mis vahet sel siis. Kui peakski keegi otsima, siis leiab mu vähemalt üles virtuaalse leivapuru järgi. (Hahahaha, leivapuru järgi leiab mu vist niisama ka üles.)
Vahel on nii tobe tunne, nagu õues käies, maas on peegeljää, tuul puhub mul silmast vee välja (ka kõige õrnem tuuleke, muide, täitsa jama, ja haigutades ka alati pisarad voolavad,) mina seisan (käies ei saa vaadata, siis kukub) ja vaatan puulatvu ja taevast ja lund, mis päiksene, ja pühin aina silmi. :D Siis tunnen alati vajadust lollakalt naeratada, muidu inimesed tulevad küsima, et mis juhtus.
Ega nad naeratamisest vist tegelt aru saa, et pole mul häda miskit, aga siis mõtlevad, et hull ja ei tule küsima vähemalt.
Mis ma teha saan, kui pean peatuma ja vaatama.. kõik on nii ilus koguaeg. :) Kui loodust poleks, siis oleks ikka jama küll. :D
Kunagi sattusin netis pildi peale, mida keegi tuttav jagas. Sellel
kirjutati Amanda Toddist, see on see tüdruk, keda kiusati ja kes end
seepärast tappis. Ja teksti lõpus oli: laigi ja share'i seda, 90% mu
sõpradest ei tee seda, ja siis me kõik näeme, et neil ei ole südant ja et nad on tegelt vastikud kaabakad.
No kui see ei ole iroonia, siis ma ei teagi kohe... Sundida teisi tegema
nii, nagu sina tahad, ja kui nad seda ei tee, siis mõnitada. Mõnele ei jõua
poindid ikka üldse kohale, ükskõik, kui karmid näited nina all.
Ja sellepärast on surm nõme. Siis ei saa enam pead ukse vahelt sisse pista
ja öelda, et hei, lõpeta ära, ma mõtlesin seda hoopis teisiti. Samal
põhjusel on õudne üleüldse midagi lõpetada. :D Just lugesin ühe tuttava
facebookist, et sai laulu valmis ja kergendus on. Ma ei teagi.. mul on iga
kord, kui midagi blogin, pärast süda paha ja suitsiidimõtted peas. :D
Täielik stress. Lõpetatud, täiuslikke asju pole ju olemas. Ma ei taha üldse
mõeldagi, kui õudne on lõpetada näiteks raamatut, öelda, et nii, nüüd ma ei
muuda enam ühtegi sõna, võtke ja viige trükki. (Ma sunniks end hmm.. kuidas see eesti keeles on? Pole ju kirjanik... manuskript? :D Kui mitte-ladina-keeli võtta, siis kõlab nagu The Pillow Book. :) Ehk siis lause jätkub: ma sunniks end selle eemale viskama ja siis peaks keegi tagavasakult mööda tormama nagu need tennisepallikrabajad ja jooksma sellega kuskile kaugele. Ja ma ei tohi teada, kuhu. :D )
Või kui jube on pärast kuulata, mida teised sinu raamatust välja loevad, siis oled ju kontrolli ära andnud ja peadki lubama kõigil arvata seda, midaiganes nad tahavad. :D Nagu
Fleming, kes oma arust kirjutas raamatu maailma kõige igavamast mehest...
Skyfall, kõige vingem Bondifilm seni. Ja ma olen neid vist kõiki näinud..
Nii kahju, et Graig nii vana juba on, isegi Skyfallis oli mõnes kohas nägu
nagu sajaaastasel. Mul poleks muidugi isiklikult vahelduseks vananeva Bondi
vastu midagi, aga sellega saaks vist kogu see rahategemisetööstus liiga
kõva põntsu... nad peavad seega mõne noorema Bondi leidma jälle. :(
See laulutagune filmijupp on kusjuures ise juba mingit auhinda väärt,
mäletan, kuidas kinos istusin, suu ammuli. Võrratu, kahjuks youtube ei luba
seda täies pikkuses üles panna, va töllid. :(
-
haha, mulle oli kiri tulnd et võitsin 750 000 naela
liiga vähe, kustutasin ära
-
joosep ütles mulle et "sa oled nagu kahurilont"
-
joosep kirjutab numbreid täiega valepidi
alustab näiteks nelja sellest tagumisest kriipsust, alt üles, ja siis teeb
selle ühendava kriipsu, ja siis alles selle joone, millega kõik ülejäänud
nelja tegemist alustavad
ühte teeb ka nii et alt üles enne selle pika kriipsu ja siis alles selle
pisikese sinna ette
täielik tagurpidiants
-
L says:
ke kutsus külla homseks. ma ei tea, kas jaksan. aga joosep hõiskas kohe, et
jaa, me pole ju veel nende majaga tutvunudki! XD
-
lapsed on nii rändom. "emme, tead, mida ma ei taha?" mina: noh. joosep:
"astronaudiks saada."
-
Ärkasin laupäeva hommikul Joosepi telefoni helina peale (oli endale mingi meeldetuletuse pannud millegipärast,) läksin seda kinni panema, enne, kui poiss ise ärkab (sest siis ei saa ka mina enam normaalselt magada,) ja virutasin jala vastu voodijalga täie hooga. Ohkisin umbes kaks korda vaikselt ja siis läksin ruttu tagasi magama. Uni on mu arm. Aga uuesti ärgates ei saanud enam käia, üks varvas on kaks korda nii suur kui muidu ja omandab aina põnevamaid lillakaid toone.
Väiksed luumurrud on ju ainult ergutavad. :) Ja kõik ülejäänd pask kah. Isegi telekas ütles üles oma koha meie teenistuses.
Huvitav, kui mõelda niipidi, et kui järjest igast jama juhtub, siis üritab
universum (parema sõna puudumisel) sind panna midagi mõistma või muutma. (Seda "nad" vähemalt väidavad alatasa, et kui on sitt, siis oled ise süüdi. Ma tavaliselt ärritun selle peale, aga no anname siis võimaluse.)
Aga mida universum minust tahab? :D Paluks lisavihjeid ja lõpetada see arulage haiguste ja
jamadega tümitamine. Universum on raudselt naine. :D Selle asemel, et otse
öelda, peab tema ussitama ja vaikima ja karistama.
ma helistasin enne L-le
ja rääkisin talle ka seda universumi asja
et teaks siis vähemalt, mis ta öelda tahab
ja siis peale kõne, tükk aega hiljem joosep ütles, et tead ema... see
universumi asi. ma tean, mida ta üritab sulle öelda
ma mõtlesin et oh shit, mis sealt nüüd tuleb :D
ja siis joosep ütleb: ta tahab sulle öelda, et sa oled väga ilus naine
...
ajas naerma ja samas krt vaat et pisar tuleb silma
sada aastat pole kuulnud sellist komplimenti kellegi suust
ei tea millega ma siukse poja olen ära teeninud
Täna hommikul lonkasin pojaga kooli ja uuesti väljudes kukkusin kolinal trepist alla. :D See trepp on marulibe, mitu korda olen varemgi vaadanud, et mismõttes nad selle niisuguseks on jätnud, ja nüüd longates ei saanud jalga nii astme tahaäärde sättida ja mauhti, nagu jahukott. Väga not hot.
Haiget eriti ei saanud, pöidlaküüs läks tagurpidi (see on küll rõvevalus siiani) ja teisel käel tõmbasin peopesast naha maha, aga muidu no wirries. Uhkus sai rohkem haavata. Ja jumal tänatud, et mu peel sellised padjad all on. :D Mingiski mõttes kasulik.
Bussis seisin püsti nagu ikka, mingi mees astus mulle sääre (!) peale välja trügides. Noh.. hea, et selle murtud varba peale ei astunud, kui positiivsest küljest vaadata.
Ja ma endiselt ei tea, mida universum öelda üritab, aga kui nii edasi läheb, siis varsti notitakse vist maha. :D Tulin tööle ja nutsin peatäie. Vahepeal juba tundus, et taipan, millele ta sihib. Olen end viimasel ajal aina paremini tundma hakanud, positiivsemalt, ei lase end morjendada nii kergelt... Hakkasin planeerima ja lootma ja tulevikule mõtlema, ja vaatasin enesehävitusele kui ainsale väljapääsule ainult igal teisel päeval.
Aga ilmselgelt pean endiselt mõtlema, et olen sitt ja ei vääri midagi.
Ehh... ma tean, et te nüüd loete ja mõtlete, et oh no, lollakas. Aga... nii on ju korduvalt olnud. Läheb niikaua halvasti, kuni maani masendun. Vastu nina, kuni mul oma koht meelde tuleb.
Ma ei tohigi õnnelik olla. Ei tea, miks. Aga sitta kah. Õnn ongi ülehinnatud. :D
Vot siin ongi see värk, mis ajab segadusse. Mu masendus sai läbi ju juba. Ma paranesin ja ei kuku enam nii sügavale kui varemalt. Nüüd masendun kähku ära ja siis juba naeran mingi totruse peale jälle. Ma olen nagu... no... istub köögilauas, taldriku ääres, kahvel käes, ja ütleb, et ma ei näe enam väljapääsu, tapan end ära. Ja siis vaatab seda kahvlit ja kujutab ette, kuidas hakkab sellega end tapma ja siis ajab ilgelt naerma. :D Ja kui itsitades selliseid asju mõelda, siis ei saa end kuigi tõsiselt võtta, eksole. :)
Samas jälle jama, sest see kunagine ennustaja, kes emale mu kohta rääkis, ütles ju, et ma vajun täitsa maadligi ja siis järsku hakkab ilgelt hästi minema.. ja ma ju ei vaju enam! :D Ei vea, krt.
Aaaa, muide, mäletate, alles ütlesin siinsamas kuskil, et ehk kunagi saan jälle jõu tagasi ja hakkan jälle maailma muutma... ja nüüd võeti ühendust ja paluti, et ma jälle aitaks.. Ja voila. Ütlesin, et jah, muidugi. :) Nii et nüüd edaspidi läheb jälle pisut pingelisemaks.. ja põnevamaks ka. :)
Veel üks asi, millega lõpuks mõtlemisest tegevuseni jõudsin: eile ostsin endale suure paki pliiatseid ja paprit. Täna hakkasin joonistama. :D Ei oska tegelikult, aga no... so what. Pole ju kunagi õppinud ka, kõik puhtast armastusest asja vastu. Taustasid on hell keberniit joonistada, mul on rohkem selliseid.. ideid. Detaile. :) Aga ma ise armastan seda pilti, mis homme ilmselt valmib.
Joosep oli eile õhtul täitsa nohune ja köhis nagu vana mees, siis keeras end mu hommikumantli sisse ja pani salli kaela ja oma hundisussid jalga ja ronis voodisse kell 8 õhtul juba. Seega kirjutasin ta õpetajale ja ütlesin, et Joosep reedel kooli ei tule. Muidu jääbki jälle uuesti haigeks, ons seda vaja. Ja täna tundub et ongi juba parem. :)
Ise pean nüüd lippama hakkama, lähme täna Mar-i sünnat tähistama välja... :)
Ja iga kurjavaimu horoskoop, mida lugenud olen viimasel ajal, pluss igasugu tarot-kaardi värgid, mida ajaveetmiseks ja meelelahutuseks aegajalt klikin, ütlevad mulle, et mingi suur muutus on tulemas. Rist ja viletsus, ma ütlen. :D
Tänase kohta oli kirjas, et life changing event. :D Ahahaha, nooooh, eks näis, eks näis.
L says:
joosep helistab ja ütleb ilgelt mureliku häälega: mul on head uudised ja
halvad uudised, kumba sa enne kuulda tahad.
Mina (süda jätab löögi vahele) : no räägi halvad enne
joosep: makaronid said otsa.
St says:
XD
L says:
mina: aga mis see hea uudis on?
joosep: ma armastan sind.
St says:
best news ever
Wednesday, April 3, 2013
Usk, lootus, asfalt
Mar says: Su profiilil on kiri: LL oli kohas nimega Rock Cafe ja 2 teises kohas.
L says: :D jah ma ainult kolmes kohas olengi olnud
Mar says: Teine koht on Riigikogu
L says: ahaha
Mar says: Rock Cafe ja Riigikogu :D
L says: väga osav valik, ma leian
minulik
Mar says: jep :D
segadusse ajav...
Ja ma vist ikka olen nõid. :D Eile jäin päeval sujuvalt magama (no ma korraks istusin voodi peale..) ja nägin unes selle viie minuti jooksul, et mu tuli hammas ära. Ärkasin täitsa ehmunult ja ütlesin Joosepile, et uff, ma nägin nii õudsat und. Ja siis pool minutit hiljem Joosep hakkas ehmunult halama, et AAAA, mul tuli hammas äraaaa!
:D
Tal õnneks tulevad uued asemele. Mu väike tibu. :) Nüüd on sahtel jälle pisut harvendatud, üle ühe (no peaaegu) on olemas. :D
Mu kurbuseks kipub ta viimasel ajal suureks kasvama. Pidime koos poodi minema ja terve aja ta käsutas, et ma pean vähemalt 6 meetrit eespool käima. :D Masendav. :D Ei mingit käest kinni hoidmist enam, laps tahab iseseisev olla. Ja poes ütles ta, kui küsisin, et mida ta söögiks soovib, et "tahaks seda... eee.. pihlamarja või mis see oligi." Ma olin hämmingus, et misasja. Viis mu siis viinamarjade juurde ja käskis osta.
Kusjuures, ta on siiani söönud puuviljadest ainult õuna ja paar korda kiivit ka maitsnud, ülejäänute peale on ainult õudsaid grimasse tehtud. Aga sõigi siis kodus viinamarja... ja siis istus pool päeva ja vaatas youtube'ist rockvideoid. (Senini on sellisteks ajaröövliteks olnud kas cartoon network või arvutimängud..)
Varsti on teismeline valmis... ja ta on ju alles 8. Tänapäeval tuleb kõik varem... Ja kes siis MIND kallistab? :( (Alahuul kaugele ette viia.)
Õnneks tulevik väga tume ei ole, tuleviku kohta kuulsin alles ükspäev (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." (Y) Väga hea plaan.
Pealegi, hiljem zombotroni mängides (zombrotton, nagu tema kangekaelselt ütleb) hoidus ta ikkagi viikingikiivritega luukerede tapmisest, sest ma kutsun neid kiisudeks... ja ta teab, et mulle need meeldivad. :) Ja öösel, kui voodisse ronisin, lamas ta käed õieli nagu meritäht ja ühelpool oli kaisus mõmmi ja teiselpool koer. =) Seega pääsen veel mina ka löögile. :D
Koolivennad on tal ka naljakad, täna saatsin Joosepi kooli ja majast uuesti väljudes tuli üks ta klassivend vastu ja küsis ilma mingi sissejuhatuseta: "Kas kell juba helises?" Õnneks polnud veel helisenud, loodan, et ta jõudis ikka. :)
Ja päeval, kui vastu läksin (ta muidu tuleb juba üksi koju, aga oli kokku lepitud, et läheme poodi) ja üks võõras väike poiss ütles mulle tänaval: "Ma tunnen su poega küll." :D Jäin siis seisma ja ajasime veits juttu. See on nii koomiline (ja õudsalt tore!), kuidas nad mind ei võõrasta ja räägivad nagu ma oleks sama vana kui nemad. :)
Muidu oli täna igavene emopäev, hommikul selgus, et mu töökohustuste hulka kuulub ka ajas rändamine, ja fb-s ütles üks tuttav Lille ilusa üleskutse ( http://uudised.err.ee/index.php?06276096 ) peale, et pole mõtetki üldse midagi öelda või võidelda, sest niikuinii pole sellest mingit kasu, ja mina, vana loll, murdusin minutitega peale selle lugemist ja öeldu vastu protesteerimist. Siis nutsin täiesti lohutamatult mingi krdi kolmveerand tundi. Mäletan nii hästi veel seda aega, mil olin indu täis ja üritasin ka maailma muuta. Proovisin vähemalt, eks. Ja siis kulus enamus võhmast sellepeale, et öelda inimestele, et aga kui midagi ei tee, siis ju midagi ei juhtu ka, lõpetage see negatiivne hoiak. Kõik koos ju suudaksime, tule kampa.
See on.. noh.. ma ei tea, toon näite tuttavast depressioonimaailmast: kui üritad oma masendusest üle saada ja ümberringi kõik korrutavad, et sa ei saa enivei hakkama ja elu polegi väärt elamist. No... miks ometi nii öelda.
Üks lause oli netis, et.. ee.. kuidas see nüüd kõlaski, et.. kui sa usud, et võib paremaks muutuda, siis sa teed ka midagi. Kui ei usu, siis pole ju pointi rabeleda.
Seega tuleb usku hoida. See on nii tähtis. Ehk ma suudan ka end millalgi jälle kokku võtta ja kuskil kaasa lüüa.. :) Sest ma ikka usun veel, ju nõu. Va sinisilm. :)
Usundid mõeldi üldse ilmselt selleks välja, et midagi teha oleks. Sest fakt on ju fakt siis ka, kui keegi ei usu. Viimasel ajal mõtlen, et ehk peaks usklikuks hakkama. Nagu tõesti. Siis oleks mingi põhjus. (Ehkki tänapäeva religioonid on täiesti erinevad kui tavausklikkus, näiteks nagu see film sõrmuste isanda fännidest. Ma vaatasin ja nii lahe oli, inimesed tundsid ühtekuuluvust ja kogusid kirega oma väikseid kujukesi ja kordasid peast filmi lauseid ja see tegi nad õnnelikuks. Targad inimesed, kes leiavad midagi, mis meeldib ja kuhu saab end kasvõi ajutiselt kaotada muu maailma eest. Kirg millegi vastu on tarkus.)
Akna taga (haha, kell on jälle 02:02, tervitused inglitele,) hakati just asfalti puurima. Tuleb ilmselt magama minna. :D My kind of logic.
L says: :D jah ma ainult kolmes kohas olengi olnud
Mar says: Teine koht on Riigikogu
L says: ahaha
Mar says: Rock Cafe ja Riigikogu :D
L says: väga osav valik, ma leian
minulik
Mar says: jep :D
segadusse ajav...
Ja ma vist ikka olen nõid. :D Eile jäin päeval sujuvalt magama (no ma korraks istusin voodi peale..) ja nägin unes selle viie minuti jooksul, et mu tuli hammas ära. Ärkasin täitsa ehmunult ja ütlesin Joosepile, et uff, ma nägin nii õudsat und. Ja siis pool minutit hiljem Joosep hakkas ehmunult halama, et AAAA, mul tuli hammas äraaaa!
:D
Tal õnneks tulevad uued asemele. Mu väike tibu. :) Nüüd on sahtel jälle pisut harvendatud, üle ühe (no peaaegu) on olemas. :D
Mu kurbuseks kipub ta viimasel ajal suureks kasvama. Pidime koos poodi minema ja terve aja ta käsutas, et ma pean vähemalt 6 meetrit eespool käima. :D Masendav. :D Ei mingit käest kinni hoidmist enam, laps tahab iseseisev olla. Ja poes ütles ta, kui küsisin, et mida ta söögiks soovib, et "tahaks seda... eee.. pihlamarja või mis see oligi." Ma olin hämmingus, et misasja. Viis mu siis viinamarjade juurde ja käskis osta.
Kusjuures, ta on siiani söönud puuviljadest ainult õuna ja paar korda kiivit ka maitsnud, ülejäänute peale on ainult õudsaid grimasse tehtud. Aga sõigi siis kodus viinamarja... ja siis istus pool päeva ja vaatas youtube'ist rockvideoid. (Senini on sellisteks ajaröövliteks olnud kas cartoon network või arvutimängud..)
Varsti on teismeline valmis... ja ta on ju alles 8. Tänapäeval tuleb kõik varem... Ja kes siis MIND kallistab? :( (Alahuul kaugele ette viia.)
Õnneks tulevik väga tume ei ole, tuleviku kohta kuulsin alles ükspäev (ilmselt peale uudiste- või krimisaadet) sellist lauset: "Mina küll ei taha tulevikus selline mees olla, kes narkoosi sööb." (Y) Väga hea plaan.
Pealegi, hiljem zombotroni mängides (zombrotton, nagu tema kangekaelselt ütleb) hoidus ta ikkagi viikingikiivritega luukerede tapmisest, sest ma kutsun neid kiisudeks... ja ta teab, et mulle need meeldivad. :) Ja öösel, kui voodisse ronisin, lamas ta käed õieli nagu meritäht ja ühelpool oli kaisus mõmmi ja teiselpool koer. =) Seega pääsen veel mina ka löögile. :D
Koolivennad on tal ka naljakad, täna saatsin Joosepi kooli ja majast uuesti väljudes tuli üks ta klassivend vastu ja küsis ilma mingi sissejuhatuseta: "Kas kell juba helises?" Õnneks polnud veel helisenud, loodan, et ta jõudis ikka. :)
Ja päeval, kui vastu läksin (ta muidu tuleb juba üksi koju, aga oli kokku lepitud, et läheme poodi) ja üks võõras väike poiss ütles mulle tänaval: "Ma tunnen su poega küll." :D Jäin siis seisma ja ajasime veits juttu. See on nii koomiline (ja õudsalt tore!), kuidas nad mind ei võõrasta ja räägivad nagu ma oleks sama vana kui nemad. :)
Muidu oli täna igavene emopäev, hommikul selgus, et mu töökohustuste hulka kuulub ka ajas rändamine, ja fb-s ütles üks tuttav Lille ilusa üleskutse ( http://uudised.err.ee/index.php?06276096 ) peale, et pole mõtetki üldse midagi öelda või võidelda, sest niikuinii pole sellest mingit kasu, ja mina, vana loll, murdusin minutitega peale selle lugemist ja öeldu vastu protesteerimist. Siis nutsin täiesti lohutamatult mingi krdi kolmveerand tundi. Mäletan nii hästi veel seda aega, mil olin indu täis ja üritasin ka maailma muuta. Proovisin vähemalt, eks. Ja siis kulus enamus võhmast sellepeale, et öelda inimestele, et aga kui midagi ei tee, siis ju midagi ei juhtu ka, lõpetage see negatiivne hoiak. Kõik koos ju suudaksime, tule kampa.
See on.. noh.. ma ei tea, toon näite tuttavast depressioonimaailmast: kui üritad oma masendusest üle saada ja ümberringi kõik korrutavad, et sa ei saa enivei hakkama ja elu polegi väärt elamist. No... miks ometi nii öelda.
Üks lause oli netis, et.. ee.. kuidas see nüüd kõlaski, et.. kui sa usud, et võib paremaks muutuda, siis sa teed ka midagi. Kui ei usu, siis pole ju pointi rabeleda.
Seega tuleb usku hoida. See on nii tähtis. Ehk ma suudan ka end millalgi jälle kokku võtta ja kuskil kaasa lüüa.. :) Sest ma ikka usun veel, ju nõu. Va sinisilm. :)
Usundid mõeldi üldse ilmselt selleks välja, et midagi teha oleks. Sest fakt on ju fakt siis ka, kui keegi ei usu. Viimasel ajal mõtlen, et ehk peaks usklikuks hakkama. Nagu tõesti. Siis oleks mingi põhjus. (Ehkki tänapäeva religioonid on täiesti erinevad kui tavausklikkus, näiteks nagu see film sõrmuste isanda fännidest. Ma vaatasin ja nii lahe oli, inimesed tundsid ühtekuuluvust ja kogusid kirega oma väikseid kujukesi ja kordasid peast filmi lauseid ja see tegi nad õnnelikuks. Targad inimesed, kes leiavad midagi, mis meeldib ja kuhu saab end kasvõi ajutiselt kaotada muu maailma eest. Kirg millegi vastu on tarkus.)
Akna taga (haha, kell on jälle 02:02, tervitused inglitele,) hakati just asfalti puurima. Tuleb ilmselt magama minna. :D My kind of logic.
Subscribe to:
Posts (Atom)
