Arva ära, kes see veidrik oli, kes seejärel oma lõugu proovis külgedele vibutada? Mhmh, ma ka ei tunne selliseid.
--
Ohh, võitlesin just die hard hiigelämblikuga. Ei vedanud tal, ma olen ka die hard moor. Täitsa uskumatu himu oli tal mu tuppa tulla. :D Üritas mind üle kavaldada igatepidi ja hüppas kolm korda käe pealt tuppa tagasi nagu kaskadöör ja rippus pea alaspidi ja... Aknast välja, öösse, ta kadus lõpuks. Ostku kummikud.
--
Käisime täna jälle allkirjajahil ja nüüd tõmbame otsad kokku. Megakergendus. Süda hakkas kohe valutama, üle pika aja. Stressi vähenemine olevat ju ka stress. :) (Ogar, I know.)
Aga oh kui tore, et ma ei pea enam tänavale minema niimoodi. :)
Ehkki õppisin sellest värgist niiii palju asju, mida ma enne ei teadnudki, ja pealegi sain kõvasti enesekindlust juurde. Ma ei ole tegelikult veel üle saanud sellest ajast, neist aastatest, mil mu vanaema segane oli ja oma täislastud aluspükse ja mähkmeid radika vahele ja kappidesse ära peitis ja seintele koopamaalinguid tegi. Kui kõigil riietel oli see hooldekodu/peldikuhais juures ja... siis ma vaatasin lihtsalt maha igalpool ja üritasin nähtamatu olla. Häbenesin ennast ja arvasingi, et olen rõve. Küllap olingi. Ja sisemiselt tunnen end endiselt samamoodi. Alaväärsena.
Igatahes... nüüd järsku inimesed naeratavad ja kuulavad, mis ma räägin ja on väga vastutulelikud. Ju ma siis ei ole ju nii jube... Eriti kuna ma, nagu selgus, olen sellises aktsioonis üsna andekas. :) Tulemuse mõttes vähemalt.
Ja tundsin end vajalikuna ka. Nüüd olen jälle kasutu. :)
Üks naine tuli kord, kui poe ees allkirju kogusime, vaidles ja rääkis hirmus kiiresti, nagu automaadist tulistades, ja jube kurja häälega, ründas igat mu väidet ja siis jõudis oma eraelust rääkimiseni... ja endal kerkisid vahepeal silmad pisaraid täis. Siis tekkis küll selline tunne, et ütlen talle, et tühja kah sest allkirjast, ära ole kurb. Kange tahtmine oli kallistada või õlast toetavalt pigistada, aga... ma olen ise samas olukorras, nutuveerel nonstop, seega ma tean, et puudutada ei maksa. Siis ei jaksa enam tagasi hoida ja lased kõik lahinal välja.
Ja ma ei tea küll teiste inimeste suhtumist, aga mina vihkaks südamest neid, kes näeksid mind kuskil avalikult lahinal nutmas. :D
Ohjah. Eestlane on kivist. Mina ka. No mul tuleb väikseid löristamisi siinseal ette niikuinii. Bussis sõidan tihti silmad nagu kaevud.
Nagu netis näha viimasel ajal, kui miskit ilusat ütled või kirjutad, siis (lugesin just K seinalt fb-st) kirjutatakse sinna sappa, et “purjus oled või” või “gay.” :D Huumor huumoriks, ma oleksin siis jube hea meelega purjus gay, aga... mul pole pidet. Pole kodu. Hulkuv koer. Vot just sellest räägin allpool edasi.
Igatahes, kui tahate vestelda ja/või arutada midagi, proovige see nüüd järgneva kahe päevaga korda ajada, peale seda tõmbun natukeseks endasse ja eelistaks mitte suhelda. Ehkki.. kui mure on, siis helista ikka. :) Ju nõu mii.
Homme läheme Joosepiga kinno, kauaoodatud autofilmi vaatama. Ma niii lootsin, et saame Kosmosesse minna, aga seal vist enam ei näidatagi. Neil on üldse mingi kaks päeva film kavas ja siis kaob igaveseks. Coca Cola Plazas on aga see paha 3D, mis mulle vastiku peavalu tekitab igakord. Noh... panen silmad kinni ja mõtlen ühe peale. :)
Ma olen väga numbrilembene.
--
Mnjaa, ma kirjutasin selle suhtlushoiatuse siia küll üles, eks, aga ei postinudki blogi ära. Aga noh, kes minuga ikka niiväga suhtleks. Mul murti vahepeal naksaki selgroog jälle ära. Või murdsin ma selle ise, ei mäleta. Alkohol on kuradist.
Mis ajab nutma, teate. Alkohol on mu eelviimane semu. Päris tõsijutt.
Ütlen vahele, et kinos ühe peale mõtlemine ka ei aidanud, ajas hoopis nutma. Loll naine olen, mis teha. Ja merevesine.
--
Sõitsin öösel viimase trolliga linna. Troll oli noori jommis inimesi täis, kes karjusid kõik täiest jõust läbisegi. Mulle ei jõudnudki nagu kohale, miks kuradi pärast peab öises trollis oma kaaslasele, kes seisab sinust 20 sentimeetri kaugusel, nii meeletult lõugama iga viimset kui asja? Või on tänapäeval kõigil mingid vidinad kõrvas ja siis ei kuule helisid sel tugevusel, mil normaalne inimkõrv? Oh, eitea. Igatahes tekkis meeletu masekas ja tunne, et ma olen vähemalt sajamiljonviie aastane.
Siis läksin maruaeglaselt (oma arust) klubini, krdi kontsad, mulle meeldib kontsadega ainult kuskil juba kohal olla, minemine on alati meganõme. Oleks mul auto, mul oleks koguaeg eri jalanõusid pagassis, võtaksin siis sealt suva järgi kohapealolles.
Mar ja T olid juba seal, zumisesid lõbusalt. :) Esimene bänd oli musa poolest päris lahe, aga sõnumi poolest.. Noh, ütleme nii, et ma teesklesin terve õhtu, et nad laulavad mingis muus keeles ja ma ei saa sõnagi aru.
Ja üks neist oli juba oma kohalolekuga nii pagana närvidelekäiv, et mine või tüli norima, et saaks lõuksi anda. :D
Nevvik oli superb, as always. Selleks ajaks olime juba kännuämblikud ka, T magas vahepeal diivani peal. :D See öö oligi vist mingi selline universaalne purjus-öö, järgmisel hommikul kuulsin teistegi tuttavate käest nende seiklustest. Hea näide siin:
"piltide pealt on näha et ma ronisin purskkaevu. see seletab miks mu mobla ei tööta"
:D Friggin khuul.
Igatahes, crowd-surfing on üsna laias kaares mu väljakannatatatatatavatest asjadest väljaspool, ma olen selle pealtvaatamisekski liiga ema, süda väriseb sees ja kujutan ette, kuidas kolp vastu põrandat puruneb.
Aga ülejäänd oli vinge, hüppasime ja kiljusime nagu maniakid, eesseisvad noormehed hoidsid kõrvu kinni ja naersid. Õnneks olid nad ise ka bändi suhtes positiivselt häälestatud (Nevviku fännid on üldse marusõbralikud, tundub :) ) ja olgugi, et saime Mar-iga jälle selle va "gruupi"-sildi laksaki otsaette, oli see öeldud siiski naeruga ja mittetigedalt. Aga kordan veelkord, igaksjuhuks. Wtf see meeleheitel koduperenaine peab end siis välja elamas käima? KUHU ma lähen?! Kuhu ma vaatan, et keegi ei arvaks valesti?! What... the... fuck. Kas siis, kui otsa vaatan või naeratan, olen kohe armunud? Ma vahin niikuinii enamasti põrandat, et keegi jumala eest midagi ei arvaks.
Sealsed mehed olid küll kõik väga toredad, aga SEE mees, kes mulle meeldib, ei olnud üldse seal ürituselgi. Vähemalt ei näinud ma teda küll kuskil.
Kui oleks näinud, siis oleksin ilmselt seisnud nagu kaelkirjaku luukere kuskil nurgas ja üritanud mitte hingata kartusest kolinal kokku kukkuda.
Ja naljakas, et SIIS võib kõikidele naeratada ja kõigile tere öelda ja flirtida ja midaiganes, kui sul juba mees olemas on. Siin tulebki välja see kodutu koera efekt. Kui naine on vallaline ja vanem, siis on ta ilmtingimata mingi rabajas, kes üritab ükskõik kellele käppa peale saada, eks? Ohjah. Minge peppu.
Enivei. Paar tuttavat oli seal veel, kõik tundusid vähemalt sama kapsad kui ma ise. Rääkisime juttu ja jõime. Vahepeal tehti välja siit-sealt väga armsasti ja... ma pakun, et see Jägermeistri shot oli see pöördepunkt.
Mingil hetkel tuli Mar ütlema, et läheb koos T ja ühe Cobra 11 politsisti (selle kenama) moodi mehega minema. Ta läheb alati kuskile "edasi." Mina lähen lihtlabaselt koju.
Ma kõikusin veel jupp aega trepil ja üritasin K käest küsida, kas ta ka tuleb või jääb veel sinna. Kahjuks ei tulnud see mul vist eriti osavalt välja ja lasin siis niisama jalga.
Sisseharjunud inertsist jalutasin pool teed jala. Suvel peabki nii tegema, ma leian, see on kohustuslik. Ilusaid öid on liiga vähe. Ehkki seekord oli tegemist juba hommikuga, kell oli 5 või midagi. Loopisin oma mobiili mingi miljon korda vastu asfalti, ime, et ta veel funktsib. Jube äraaetud ja mõlkis näeb välja küll. :) Sõpaka alguses võtsin takso ja kutsusin mingid suvalised vene noored, kes minuga ühele poole jalutasid, ka peale. Kui niikuinii sinnapoole sõidan, why not, eksoleju. Nad olid nii õnnelikud, ja ehkki ma ütlesin, et annan taksistile raha ja nad võivad edasi sõita, kuhu tahavad või kuhumaani see lepaleht venib, siis andis üks mulle ikkagi kolm euri tagasi. Neil vist oligi ainult kolm, nii et poleks ise saanud taksot kutsuda, krdi loll sõidualustustasu rikub kõik ära. Igatahes, seisin ma siis burksiputka ees, burksiraha ootamatult käes. (Ma jõudsin juba leppida olukorraga, et tulen taksoga ja burksi jaoks ei jätku.)
Kuna mul kunagi meeles ei ole, mida ma täpselt tellin, siis ütlesin kioskitädile lihtsalt, et ma tahaks seda burksi, mis on mahlane ja kus on palju kastet ja salatit ja... ma ilmselt kirjeldasin seda nagu näljahädaline, sest ta ulatas mulle burksi ilgelt suure ja armastava emanaeratusega. :D
Ja megapalju oli kastet ja salatit pannud! Njämm. (Mul praegu seda kirjutades käivad siuksed neelud, et otsustasin just koduteelt ka täna burksi osta. Tegi kohe tuju veidikene paremaks.)
Siis tulin koju ja sõin burksi ja rääkisin emaga juttu (ta ka viimasel ajal ööloom,) ja nii tore oli kõik. Emal oli ka hea tuju, ta oli just samal päeval teada saanud, et biopsia tulemused näitasid, et vähki netu. In your face, va sõraline.
Ühesõnaga... asjad olid kõik justkui toredad. Vahelduseks.
Hommikul... eee.. lõunal ärkasin üles ja täitsa vastupidiselt loogikale oli väga hea olla, tegin igavese suure laari bolognese kastme ja hakklihaga makarone, neid pisikesi, mis näevad välja nagu riis. Ma ei ole kuigi emane inimene ses suhtes, et juustusordid on mu jaoks "hea, halb ja õudne juust" ja makaronid on kõik makaronid, pole aimugi, milline neist mis italjaanokeelse nimega tuntud on. Igatahes, hirmus maitsev tuli. Ja siis koristasin selle ajaga, mil ema Joosepiga poes käis, kõik toad ülihelikiirusel ära. Pohmelli asemel energiapuhangud, väga broo.
Joosep tuli tagasi koju, vaatas üllatunult ringi ja küsis: "Emme, kas sada aastat on möödas?" :D
Aga õhtul ütles sõbrants fb-s, et ma olin nagu pisut halvasti käitunud seal kontserdil. Ja fakk, ma ei mäleta üldse, mida ma siis rääkisin sellele inimesele või miks või üldse midagi. :( Üldse ei mäleta, isegi umbes mingit teemat mitte.
Mis ajab hirmsasti vihale. Juua ka enam ei saa. :(
Tuju läks nii nulli, siis tekkiski selline... ma ei oska suhelda, ilmselt. Nii et ei üritagi veidi aega. Ei taha ju olla mingi... nõmedik. Vähemalt veel rohkem, kui juba enivei olen.
Hea on vähemalt see, et inimene, kellele võiks mu oletatav käitumine/flirtimine kuidagi haiget teha, teab ülihästi, kuhupoole ma tegelikult minna tahaks.
Pisutki lohutav.
Natuke kurb on see küll, et kui sõbrants näeb, et ma jommis peaga nõme olen, siis võiks ju tulla ja kohe öelda seda, et saaksin end selgitada ja asjad klaarida. Samas... ehk ütleski, ja ma lihtsalt ei mäleta?.. :(
Jah-jah, minuga on raske. Jah, ma võtan südamesse asju, süviti. Ma ei oska teisiti, krt. :(
Ja sellepärast peangi nüüd pausi inimestest ja suhtlemisest ja kõigest-kõigest. Ausõna. Minust saadakse alati kuidagi valesti aru ja ma ei taha enam end selgitada ja.. Nii väsinud.
Tahaks kaugele minema minna, kuskile, kus oleks kõik võõrad. End uuesti üles ehitada. Siiajäädes olen ma ilmselt sunnitud end lõpuks lihtsalt maha lammutama. Ma ei oska olla.
Teate seda reklaamsilti "Turistina sündinud?" Ma tunnen end samamoodi, igal pool. Kuskile ei sobi, kõikjal olen võõrkeha. :( Igavene turist.
Ja omavahelöeldes ärritab natuke, et ma seda üldse südamesse võtan/sellest kõigest üldse räägin. Edaspidi joon üksi, krt, siis pole probleemi teistega. :D
Olengi liiga kauaks ühele kohale jäänud, peaks uue blogi ette võtma, kuskil mujal, mõnes muus keeles. Kuna ma olen enamasti üksi ja vait, siis PEAN kirjutama. Ma lähen muidu hulluks. Aga uut pleissi on vaja, sest... Saaksin anonüümsem olla jälle ja hinge laiali laotada. Mu hingel on õhku vaja. Sest tal on väga määrdunud sokid.
Ja et mitte morbiidselt lõpetada, siis... räägin veel random asju.
Fantoomiigatsus on. Nii kurb, et ma nõiduda ei oska, mul on nii palju häid ideid, mida saaks teoks teha. :D Tragikoomiline on see crush. Ma oleks nii rabavalt vale ta jaoks. :D :'(
Ehk peaks mõne muruniitja omale meheks otsima. Muruniidukijuht peaks loogiliselt võttes muru järele lõhnama. Või võtaks mõne puidutöölise... Neid ju vedeleb igalpool.
Joosepi isa oli muruniidukiga kuskil rannaääres tööl kunagi, kui me veel ei tundnudki. Rääkis alati itsitades, kuidas ta vastu puud sõitis mingeid topless tshikke vaadates. :D Aga ma ei tea, kas ta muru järele tollal lõhnas.
Naha lõhn on muidugi ise juba mõnus. Otsin nahkse mehe. Ainult nuusutamiseks. Seisab toanurgas nagu lõhnakuusk. Ei ripu. Ma nii karm veel pole.
Ükspäev nägin noolt taevas. Kõik oli pilves, välja arvatud suur sinine noolekujuline koht. Kusjuures, nali seisnes selles, et tuul puhuski sinnapoole, kuhu nool näitas.
Kõige lõbusam asi, mis viimasel ajal juhtunud on, on aga avastada kodust lahkudes, et korteriuks on terve öö lahti olnud, võtmed ees rippumas. Ühe korra juba kontrollisin õhtul seda ust, aga ema käis ilmselt pärast veel postkastist miskit toomas või prügikasti viimas või krt teab mis, ja unustas. Mitte et ta seda eales tunnistaks.
Ma ilmselt tunnengi end oma kodus liiga turvaliselt, eksoleju. :(
Õnneks olen ma ise selline, kes öösiti sisemise ukse lukku ja riivi paneb, nii et päris pea pakul me ei oodanud, aga välisukse (ehk siis see, mis lukus on, kui me ise kuskil ära oleme) võtmed võis küll iga varas järele teha endale vahepeal.
Loodetavasti seda siiski ei juhtunud, aga... Ma elan ju sellises kohas, kus sekunditega kaovad järelvalveta asjad. Ennemuiste, kui uue teleka ostsin, siis viisin vana teleka ukse ette juba ja siis läksin tuppa telefoni võtma, et äraviija kohale kutsuda, ja selle ajaga, kui ma toas mopsi järel käisin, oli telekas kadunud. Olgu öeldud, et elan esimesel korrusel. Seega olin ära ehk mingi... 30 sekundit. Totaalne hämming, ma ütlen.
Igatahes, tunnen end nüüd nii krdi on edge jälle. Ei taha rohkem mingit jama enam, ausalt.
Ja pappi ka pole, et lukku vahetada.
Oh well. Vaatame, mis hunniku saatus seekord ette kärutab.
Haha. Lõpetuseks. Mulle toodi just hiigelkorv maasikatega. :D Nüüd paluks vahukoort ja üks... üks. :)
No comments:
Post a Comment