NightSmoke

Õues on öö. Kas sügis on, või veel suvi? Meeleolu järgi võttes on sügis, siis kisun ma kassilikult omapäi asfaldile. Ma armastan seda uduvihmases linnaöös kontsadel kõndimist, kui mõtled omi mõtteid ja lihtsalt lähed ja sammud kajavad pimedusest vastu. Kahjuks on linnas teisigi inimesi. Teised inimesed ajavad asjad alati hirmkeeruliseks. Välja arvatud siis, kui nad su käevangus on ja sind taipavad. Aga selliseid ei kohta just eriti tihti.

--

Tulin tööle ja mingi noormees läks mu ees majja sisse. Keeras ust kinni panema ja märkas mind. Ja siis märkas veel üks kord. :) Hoidis mulle ust lahti ja mul oli isegi meeles naeratada. Väliselt siis. Tavaliselt ma naeratan ja ütlen: "Aitäh, kui armas Teist," sügavalt seesmiselt. Väliselt olen nagu vaikiv kivirahn. :D Igatahes... nii tore, kui on veel mehi, kelle silmad mind külla kutsuvad.

--



Zoofiilsete kalduvustega inimestel ei soovita seda videot vaadata. :)
Need lambapliksid on nii hotid, et võtaks isegi mõne ette, ausalt öeldes. Jumal tänatud, et ma mees ei ole, ütlen vist kaheksasajandat korda, ja mitte lambalembusest tingitult vaid.. nii palju on ilusaid naisi, täitsa ogar. Hundikoer-tshikk on muide totaalselt selle hundikoera nägu. :D Kui nii võib öelda... vist ei või.
Ja see muusika! Mis sel muusikal on, et nii sõltuvust tekitav on? Ma olen seda klippi mingi 20 korda vähemalt kedranud juba. :) Mõnus vedrukääksutamine, meenutab kunagisi naabreid. :)
No ja see tüüp, muidugi. Vastik paks ilaniit on seal alguses... aga vastikud asjad, nagu me teame, ongi tihtipeale.. ee.. põnevad. Köhh. Ma seda teist mõtet mu peas ei maini, see on liiga lõbus. :D Igatahes. Tüüp seletab nüüd elupäevade lõpuni inimestele, et ei, ma ei vaata lambaid. :)
Kas sa oleks julgenud seda rolli mängida? Tillukeses ärapanija-Eestis vist ei soovitaks.. :)

Hukkamõistmisest niipalju, et see on ülilihtne. Ma tundsin juba mitu kuud tagasi, et hakkan vajuma, mitu korda küsisin inimestelt nõu, mida teha, kuidas vältida. Ent enamasti hakatakse lihtsalt rääkima sellest, kui vale see on ja nii edasi. Selle asemel, et öelda, mida siis teha, et olukorda vältida. Kui inimene palub abi, siis ei taha ta, et tema kallal õiendama hakatakse, kuna ta nii rumal on. Seda teab ta ju isegi. Igatahes. Ma hakkasin suitsetama jälle. Ei ole üldse õnnelik selle üle, aga... ma loodan, et olen küllalt juurikas, et suuta uuesti maha jätta, kui vaja. St kui enam ei ole vaja suitsetada, et asendada eneselõikumist or sth. Ma ei kannata teadupärast verd, nii et seegi üritus oleks üsna huvitav tegelt. Aga tahan endale kuidagi... ära panna, ju nõu. Kättemaksuks, et ma nii loll olen. Siis olen veel lollim, lennult. Lammas. :D

Kahju, et mul pole kedagi sellist, nagu usa filmides AA-s on. Kedagi, kes ütleks, et pea veel veidike vastu, kohekohe juhtub vahelduseks midagi suurepärast. Naaaatukene veel oodata, ole tugev. Ma võin ju vastu rehmata, et ei usu, aga tegelikult elab mu sees lootusetu fantastikromantik, kes tahab kangesti kõike seda jura uskuda, mida keegi eales välja suudab mõelda. :)
Ehh. Enivei, praegu suitsen ainult öösiti, siis, kui laps magama on läinud. Köögiakna peal, st võimalikult kaugel magamistoast. Aga tunne on, nagu polekski kunagi vahet pidanud. Lootsin, et ajab vähemalt köhima või midagi...
Ööd on veel soojad, juba ütlesin, et tekib meeletu tahtmine minna ringi kõndima, nagu ma vanasti armastasin teha. Aga vanasti oli mul ka meeletult kõikvõimalikke sekeldusi öises linnas, nii et... vist ei maksa. Peab elus püsima. Ema olema.
On nii palju inimesi, kes mõtlevad, et emaks olemisest piisab. (Enamasti on need inimesed ise õnnelikus abielus. Justkui.) Ent ma ei ole ju ainult ema, ma olen veel naine ka. Kuivanud selline. Oh well, nevermind.

Mul on üks mees. Mõtlen ta peale ja süda paisub nagu popkorn mikrolaineahjus, ma tunnen seda füüsiliselt. Tuled lähevad põlema, kellukesed hakkavad helisema, päike tuleb pilve tagant välja.
Aga ma ei taha seda kõike, kui tema samal ajal vaikuses ja pimeduses on. Ma tahan meest, kes minule mõeldes samamoodi särab ja tiliseb. :D Ju nõu. Koos teeks tsirkust ja ilutulestikku.
Ma mõtlesin viis miljonit aastat (ehk kolm päeva,) kuidas ja mida siin üldse öelda. Kas anda võimalus näpuga näitamiseks. Kas panna kohe punkt (vägisi) või anda endale veel üks võimalus. Venitada veel pisut selle verevalamise ja südamerebimisega. Ja... ma unistan veidi veel.
Aga, tshikid, lepime kokku, et kui ma ära otsustan, siis on Üks jälle kujuteldavas õnnelikus abielus, ja me EI maini teda seekord enne, kui ma olen temast üle saanud. Ma rebin ennast tükkideks muidu ta peale mõeldes ja teades, et sel pole mingit pointi. Teist korda ma ei luba end eksitada ja tagasi meelitada. Pagan võtaks seda informatsiooni pealetungi. Kui tahad Hiina müüri lõhkuda, siis ütle mulle, et ta on seal teiselpool õnnetu ja et minu võimuses on seda muuta.
Olin juba enamvähem "paranenud" ju, ma isegi nägin teda alles suvel ja suutsin täitsa külmaks jääda...
Ja nüüd jälle. Keeraks nagu iseendale selja ja jalutaks minema. Ei suuda seda enam läbi teha.
:(
Nii pagana...
Aga iga kord, kui ma mõtlen, et ehk on meestel ka selliseid... mõistusevastaseid tundeid, mida nad endalegi seletada või õigustada ei oska ega tahagi, et ehk see on ikkagi kahesuunaline tänav siin... siis.. ta on siin blogiski käinud (iz why i love the flag counter thingy and travelling people), on end ära tundnud, ja... Ehk itsitab semudega koos mu hullu jutu üle, eksoleju. Naljakas tädi. Või veel õudsam, tunneb kaasa. :S
Juba mõte sellest võimalusest on hävitav. Ja vastupidisest pole ühtki käegakatsutavat, kindlalt reaalset märki. Ja kuni fakte pole, on kõik väljamõeldis, eks.
Mul oli keskkooli ajal üks sõbranna, kes luges alati kõiki märke enda kasuks, midaiganes talle hetkel meeldiv poiss tegi, oli alati temaga seotud. Seda oli nii totter kõrvalt kuulata, eriti kui mõistsid ise, et tegelikult ajendas tüüpi hoopis miski muu. Ja mul on veidike hirm, et ma muutun ise samasuguseks. Seega seletan kõik ulmelised ja seletamatud asjad ära kokkusattumustega.
Aga... kui suur hunnik peab neid kogunema, et kahtlus tekiks, et ehk polegi kokkusattumus?
Ehk ongi... mu personaalulme. Ulmik. :) Ega ma kedagi suurepärasemat suudakski välja mõelda. =) Ma ei suudakski üldse. Müts maha selle ees, kes ta välja mõtles.

Ja lõpetuseks pean tunnistama, et heameelega kustutaks pool sellest jutust nüüd ära, tunnen end ülilollakalt. Aga.. olengi ju. Mis ma siin ikka häman.
Pealegi oleks nõme, kui ma selle blogi siin vassides või varjates lõpetaks, alati olen aus olnud.
Kui nüüd kuskil on mõni särisev-sädelev-tilisev mees, siis paluks astuda kiiresti kolm sammu ettepoole ja tõsta käsi. :)
Ent ära siis pahaks pane, kui ma iseäranis raudrüüs olen nüüdsest. Pean end ju kaitsma kuidagi, pärast hinge paljakskiskumist. Võta konserviavaja kaasa, KUI ikkagi huvi on. :) Või krt, milleks siis SMS välja mõeldi.

Oh kurja, publish post? Eeeeeiiiiiiiiii!!!!