Katkine hunt

Oh pee, kui lahe video. Kuulan ta Youtube'i mixi, niiiii khuul naine. :) Ma peaks vist ikka Norrasse minema, ehk seal ootab mind miskit. Kuidagi selline tunne on, et sealsed inimesed on mulle armsad. Vabad ja heatahtlikud ja.. Enivei, video:



Nagu K2 ütles, "muuda midagi, et muutus saaks sinu juurde tulla." Täitsa õige, eks. Ma siis tegin ühe ebaviisaka lükke, mis mu elu pisut helgemaks teeb. Loodetavasti ei ole see inimene solvunud... me oleme lihtsalt liiiiiga erinevad ja ma ei tundnud end omaenese arvutis enam koduselt. Ma ei taha viha ja hukkamõistu ja ärapanemist oma ellu.
Küllap on ta liignoor või kogenematu veel, noored kipuvad mustvalgeid hinnanguid panema kõigele, küsimata või analüüsimata, miks miski toimub. Kui MINA põhjuseid ei leia, siis ei tähenda see ju, et põhjuseid polegi. Eriarvamusi on maailm täis, aga... see "ütlemine" lihtsalt väsitas niiii meeletult. Mõtlesin, et ehk inimesel on mured ja... no ikka juhtub, et pannakse kohe vihaga paika asjad, aga siis toimus ta elus midagi ilusat ja ta on ikka samasugune. Peaks ju ometi olema armastust ja headust täis... aga ju ta hoiab seda ainult omadele. Võib ju nii ka, igaühel omad meetodid.

Ise olin ka täna kuri, nägin tööaknast narkarit jälle. Täiesti normaalses rõivis mees, vihmavarju ja kotiga, ja siis läks lihtsalt majaseina äärde ja kükitas, pannes käe jala alt läbi, ju siis polnud millegagi kinni siduda, eks. Ja süstis end. Lasteaia hoov kümne meetri kaugusel, vabas vaateväljas. Üritasin mööda vaadata, seal varemgi narkareid nähtud. Aga siis ta kükkis seal päris pikalt, ja siis tõusis püsti. Mõtlesin, et tõmbab uttu. (No pun intended, tahtsin algul "laskis jalga" kirjutada, aga see kah... ei sobi nagu.) Ent tema kükitas uuesti, üle teise käe, ja hakkas teise käsivarde ka süstima. Siis helistasin politseisse. Ise teadsin küll, et mitte kui midagi ei juhtu, mida nad temaga ikka teha saavad, eks. Telefonitädi uuris küll innukalt, et kus ja mis, küsis kirjeldust ja puha... aga kuni tööpäeva lõpuni ei näinud ma mitte ühtegi patrullautot. Ohjah, eks ta ole. Aga õudne on mõelda, et selline tüüp läheb nüüd, süstlad kotis, bussi või trolli trügima. :(

Huvitav, kas mina ka kunagi nii ummikusse omadega satun? Igaüks ju eksib vahel... mõni eksimus on lihtsalt valem ja saatuslikum kui teine. Raske on hukka mõista, kui oled läbi elanud nii palju ja endal on õnneks läinud.
Õnn on läinud.

Täna oli lasteaias jalkatrenni näidis. Jube hea reklaam, kas sa ei leia. :)
Joosepile ka meeldis, muidugi. Treeneriteks kaks meest. Misjärel ma nentisin omaette, et pean kuskilt selle raha ikka kokku kraapima, siis on Joosepil vähemalt mingitki meesautoriteeti elus. Mingitki kokkupuudet isaste inimestega.

Joosep vaatas uudistest lambakarja maha murdnud huntide lugu, alguses lubas nad kõik maha lüüa, siis meenus talle, et mulle hundid meeldivad: "Ma ütleks neile huntidele, et nad teeks nunnut nägu inimestele, siis nad annavad neile kanakonte või midagi."
Ehh. Pean talle veel hundi hingeelust rääkima. Hunt, kes kanakonte kerjab, on poolik hunt. Katkine. Murtud hingega.
Kuigi... eks hunte on ka kindlasti igasuguseid. Mõned leplikumad ja rahulikumad kui teised.

Vanaemale ütles ta täna, et "mis sa küsid nii lolle küsimusi, purjus oled või." Vanaema solvus hirmsasti. Eks tõde on kõige raskem kuulda.
Kurb, et Joosep ka juba aru saab neist asjust. Nagu mina, üsna väiksena juba tabasin ära, et kui inimeste silmad läigivad imelikult, siis võib neilt midaiganes välja pressida. :) Ma nõudsin, et mulle muinasjutte loetaks. Ja siis terve peoseltskond käis kordamööda mulle lugemas, ilmselt vastavalt jommijäämisastmele. Ühtlasi poetati kogemata igasugu elutarkusi ja puistati südant. Põnev. Oli siis. Nüüd enam ei ole. Nüüd tundub nagu oleks mind üksinda jäetud kurja kainusesse. Mitte et mul purjakil peagagi väga lõbus oleks. :) Aga tundumisi ei saa ise kontrollida.
Mistakes are proof that you are trying. (Leidsin just netist sellise lause ja tegi tuju heaks. :) Seda ma pidingi kuulma.)

Kahju ju veidi on, aga mõtlen aina rohkem selle blogi kinnipanekule. Kaks-kolm sõbrantsi ehk käivad lugemas veel, ja ülejäänusid ei huvita enivei. :) Sõbrantsid ehk helistavad siis hoopis, ja küsivad, et noh, kuidas käbarad käivad.
Ütlen niigi koguaeg asju, mida ei tohiks kõva häälega öelda. Ja siis on kõigil ebamugav. :)
Ehk hakkan remonti tegema. Kuigi raha pole. Alustan vähemalt. :) Vaatasin ükspäev, et pean kiiresti pildistama neid katkiseid ja värvipuistavaid seinu, sest mu lemmikud hakkavad kaduma. Ajahammas sööb ära mu kempsukoerad. Meil on voodi kõrval ka üks oksendav koer. :) Moodustus sellest tapeedist, mille Joosep pisikesena seinast maha kiskus.
Koerad välja. :) Südamest ka. Ah, kuidas koerad mulle meeldivad. :) Oskad mu ridu lugeda või jaa? :) Eelmainit' pilte mu peast leiad ju küll. Eh, järjekordne kokkusattumus.
Näe, koeravideo ka. Muusika pole küll minu maitse, aga...



Pffft. Tegelikult ma võitlen siin, et mitte kustutada kõiki neid asju, mis ma eales olen kirjutanud ta kohta. Kogu mu avameelsuse kohta on mul hirmprivaatne süda.
God, lend me your balls. Ei ole üldse ju tunne nagu seisaks paljalt tänavanurgal, roos hambus, ja vaataks, kuidas kõik kohmetult mööda lähevad.
Mu esialgne, eilekirjutatud variant sellest blogipostitusest oli selline:

"forget it. i never opened up. didn't happen.
not doing it again."

Ei oskagi öelda, kas astusin nüüd sammu edasi või tagasi. Aga noh... huu keerz, üksi ju tantsin. :) No wirries, people. I'll live.
Cheers.