Ühel õhtul vaatasin vh1-st videosid ja seal näitas INXSi. Mingi saja aasta tagune lugu, "Just Keep Walking." Naljakas on vaadata rokkstaare, kes alles alustavad, parimatel on oma kindlad maneerid ja liigutused juba olemas täiega, niisamuti Hutchence'il. Hästi kummaline kuju küll. Tantsis nagu jalad ei püsiks all. :)
Aga juba selleski videos on ta über-enesekindel. :) Naljakas... et kui oled erinev ja ise selles kindel, siis hakatakse sind austama, mitte narrima. :D Niipea kui paljastad mõne nõrga koha, ümbritsevatel kohe hambad paljastuvad. :)
Hahaa, ja siis tuli laul "Mystify." Mina lugesin muidugi joonelt "My Stiffy" ja arutasin omaette, et no vapsjee julgeks seal läinud ikka... :D
Enihau... "Need You Tonight." INXS. Kuula seda. Kui ma viitsiks, ma annaks lingi, aga ma ei viitsi. :D
Ma sain täna öösel isegi paar tundi magada, eelmised kaks ööd olin ju üleval põhjustel, millest räägin nati hiljem, tööd oli ka palju, ja peale tööd läksin veel postkontorisse ja tõin oma raamatud ja kingad ära. Kingad saadan tagasi, nad on küll võrratud ja värvilised, aga ei ole eriti mugavad. Ja mina kui paadunud printsess herneteral ei kannata ju niigi ühtegi jalanõud peale mõne tennise, rääkimata siis sellisest, mis kohe ostes ebamugav on. Mul isegi sokid hõõruvad. :)
Raamatud tundusid kõik just täpselt nii head, nagu nad tellideski tundusid, tahaks juba lugeda neid kõiki.. korraga. Saaks mu raamatutuba juba valmis... :)
Ja ma tundsin end täna küll nagu rokkstaar. Oma arust ei olnud just kõige kenam täna, aga mehed jäid kõik mulle silma vahtima nagu oleks mul klaaskeha asemel kärbsepaber. Mul oli küll, jah, tuleb tunnistada, jälle tüüpiline wonderwomani kostüüm, st üle mõistuse liibuv, aga see ei ole ju ometi põhjus! Või on? :D Ei mina tea... hommikul istusin bussis ühe tüübi kõrvale ja ta oli täpselt nii pikk, et oleks ulatand nii ilusti oma käe mulle ümber panema. :D Mul hetkeks tekkis kiusatus ta käsi lihtsalt võtta ja tõsta endale ümber kaela, aga see oleks nagu übertobe olnd. :D Hahaa, ja mis praegu meenus, ehkki olin selle juba unustand. :D Mingi tädi tuli ja istus omakorda minu kõrvale ja noh.. praktiliselt mulle sülle siiski, nagu ikka pahatihti juhtub. (Väga paljud naised kobavad kannikatega pinki, mitte ei vaata selja taha istudes.) Ja siis ehmatas, vaatas üle õla ja ütles mulle: "Hoia alt!" :D
Vähemalt see kõlas nii, ega ma ei tea, mida ta tegelikult ütles. Ta ise naeratas ja tundus, et see oli midagi viisakamat. :D Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et mis see küll tegelikult olla võis. :D Kõlas täpselt nagu "Hoia alt!" Ehk ütles hoopis: "Oma kant!" või "Hoorapark." Ehkki ma ei tea, miks ta neidki asju oleks ütlema pidand. :D
Ahjaa, ja see eilne napakas käis mul töö juures jälle! Ja mina tegin ukse lahti. :D Mul ajukasutus on ikka null, tuleb tunnistada. :D Aga noh... ma mõtlesin, et suudaks temaga hakkama saada küll. Pealegi, ta ähib nii meeletult, et õhk ei jõuagi ilmselt üldse ajudeni, füüsiline tegevus on vastunäidustatud. :D Ja täna ta isegi ostis midagi, nii et... ilmselt hakkabki nüüd meil ähkimas käima. Oh rõõmus päev.
Ütlen nüüd siia vahele siis ära, mis mind nii hirmsasti vaevanud on neil viimastel päevadel. Poiss läheb esmaspäeval esimest korda lasteaeda. See iseenesest juba on mu jaoks üsna suur stressor, ehkki ma olen üsna kindel, et ta saab hakkama. Vaatasime netist kasvatajate pilte ja Joosep näitab näpuga: "see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ka ja see tädi mulle meeldib ja see tädi mulle meeldib ja..."
Kasvatan Don Juani.
Ma ei teagi... üks mu sõbrantsidest on minusse sellise tobeda valehäbi istutanud oma pidevate kommentaaridega... Mõtlesin eile, et ei saa krt isegi omaenda blogis aus olla ja siis vihastasin end muidugi kirjuks. :) Miks ei saa! Saan jah. :D Minge pekki, kui ei sobi. :)
Ühesõnaga, esmaspäeval lõpetasime siis rinnaga toitmise. Hommikul kui tööle läksin, andsin veel, ja õhtul läks kuidagi sujuvalt, tal ei tulnud meeldegi. Eks ma juhtisin tähelepanu ka hoolega mujale. Öösiti üles ärgates aga nutab ja peab läbirääkimisi, et ehk ikka õnnestub kuidagi... Ja mina teen siis südame kõaks ja ütlen, et ei saa mitte... Ma ei taha, et teda lasteaias narrima hakatakse, seega tuli lõpetada. Millalgi oleks ju niikuinii pidanud lõpetama, ideaalis oleksin ma seda siis teinud, kui ta kaheseks sai. Aga noh... jah. M ütleb, et see on perverssne, kui nii suur laps veel rinda saab... Mina ütlen, et kui vaatad seda nii, siis on see perverssus su oma peas. Lapse jaoks on see nagu teleka ees võileiva söömine. Turvatunne.
Igatahes, kogu see süütunne, mis mul niigi on, noh, et tal isa pole ja nii... Nüüd siis muretsen veel lasteaia pärast ja tunnen end kui tühi koht. Kõik suuremad muutused on stressitekitavad ja pealegi ei olegi ma järsku nagu ema enam. Naine ei ole ma ju ka. Või olen? Naisest teeb naise ju mees? Emaks teeb laps? Pean selle endale selgeks mõtlema. Kahesõnaga, väike identiteedikriis. Et mind nagu polekski enam millekski vaja. Niiiiiiii tahaks kedagi kallistada. :( Keegi suur ja hea võiks ju küll sülle võtta ja öelda, et ah, mis sa muretsed, tobujuss, kõik läheb ju hästi. :)
Sellised tunded siis möllavad mu sees. Ja noh, kuna ma lubasin endale, et suve lõpuks saab ikka k*ppi. :D Ja nüüd juba augusti keskpaik ja ei k*ppu ega k*ppu. :DDD
Tänane päev meeldis mulle küll, see on nii tore, kui mehed tulevad vastu ja vaatavad möödaminnes korraks otsa ja siis keeravad end ümber ja vaatavad uuesti otsa. :D Viimasel ajal juhtub seda tihedamini ka... ehk annab ka neil suvelõpp end tunda... et peab veel kähku kuskilt midagi... :DDD
Mu metallpükstega kutt, kes suviti metallpükse ei kanna, oli ka täna poes. :) Ta on nii lahedalt üdini korrektne. Astub ühepikkuste sammudega ja vaatab ainult sinna, kuhu läheb ja on alati puhas ja kammitud. Nii tahaks talle otsa joosta ja sammud vähemalt ebaühtlaseks ajada. (6) Ehkki tundub, et ma vist teen seda niigi. :D Täna nägin teda eemalt tulemas ja vaatasin vist liiga ebaviisakalt, ma tean, et ajan ta pisut hämmingusse. :) Aga ta on nii lahe. Vahepeal ta käis mingi naisega koos ringi... ehk oli ta õde? :D
Täna oli küll selline idee mul peas, et läheks ta juurde homme bussipeatuses ja küsiks et "Kuule... mis sa arvad sellest, kui ma tuleks su juurde ja küsiks sult, et kas sa oled vallaline ja kas sinuga tohib juttu teha?" Ja siis ta ütleb, et jah, ikka võib. Ja mina lähen minema vaikides. Ja siis teen suure kaare ja lähen ringiga tagasi: "Tere! Kas sa oled vallaline ja kas ma tohiksin sinuga juttu teha?"
Hell yeah. :D Ta ju armastaks mind niikuinii. :D
Ma olen juba kord selline... alguses vaatavad kõik, et mingi imelik... ja siis, enne kui nad arugi saavad, mis toimub, olen ma neile juba külge kasvanud nagu sammal. :D
"Tüdüdüttüütüü, virus of the mind..." Oli säherdune laul... Shiet, nüüd hakkaski kummitama. :D
Räägiks siis teile oma juuksuriskäigust. Vana semu Kalev mudis mind juba kuid, et ma temaga juuksurisse läheks, tahtis mulle välja teha. Ja minusugusele välja teha on üsna raske, eriti kui sa sealjuures viisakas oled ja ebamacho. :D Ma ei saanud kuidagi aru, miks ta peaks mulle välja tegema ja siis lõpuks ta ütles, et mina olevat teda ka palju aidanud. Dämmit, miks tuua asjad mängu, mida ma enam ju ei mäleta. :D Eks ma kindlasti ju... kui võimalust oli, siis ju ikka aitasin... ma usun küll... aga ma ju ei mäleta enam! :D
Igatahes... oli selline hetk, kus mul oli järgmisel päeval vaba ja temal ainult üks vaba päev veel oligi jäänud enne ärasõitu ja siis otsustasime üsna lambist, et lähmegi juuksurisse. Hommikul helistasin juuksurid läbi, et ehk on kuskil mõni vaba aeg. Sain Selveri mingisse juuksurisalongi aja. Kalev siis sõitis Joosepiga ümber maja niikaua, ehk siis kaks tundi. :D Õnneks on Joosep nii normaalne, et ei kartnud ega pabistanud üldse, ehkki Kaleviga ju ainult paar korda kohtunud enne seda.
Juuksur oli kummaline, vait terve aja ja niiii põhjalik, et ajas isegi minusuguse perfektsionisti närviliseks. Vaatasin, kuidas ta kahe karva haaval juukseid ümber rullide keerab ja keerab ja keerab ja keerab.... Ma oleks välja tõmmanud, kui kaks karva kuskilt välja turritama jääb, tema keeras eraldi rulli otsa! :D Hullumaja.
Igatahes, istusin siis seal, rahvas vooris mööda... Õnneks ma näen ka rullidega jube seks välja. :D
Lõpuks sai ta siis rullidega ühelepoole ja küsis: "Kas tugev või õrn lokk?" ja siis ma ütlesin talle, et mulle ei jää lokk üldse sisse. Nagu.. üldse. Mu tavaline juuksur on mõnus pohhuist, tema keerab mulle kolm rulli pähe ja paneb tunniks fööni alla istuma, ehkki normaalsed inimesed ei kannata seda keemiat üldse. Kümne minutiga kõrbevad juuksed peast ära. Mina olen tund aega fööni all. Kujuta nüüd ette, et kui mul juba juuksed nii jonnakad on, mismoodi siis ülejäänud keha käitub. :DDD
Juuksur turtsatas naerma, kui olin talle öelnud, et paluks hoida kaua peas neid, et ikka miskit sisse ka jääks, et tahan erakordselt tugevat lokki, kordasin viis korda vist, et kontrollige ka enne, kui lahti võtate. Aga asjapulgad teavad ju ise alati paremini. :D
Igatahes, kõige pullim oli see, et ta valas selle keemia mulle pähe, mitte juustele. :D Hihii. :D Nii et ehk oligi parem, et ta mind sinna tunniks istuma ei jätnud, muidu oleks mul praegu aju ka sellest läbi imbunud. Ei teagi, ilmselt polnud ta kunagi varem lokke teinud, muidu ehk teaks, et skalpi mumifitseerida ei maksa.
Pähe hakkasid need aurud küll, ikka täiega. :D Soeng ja uim ühe hinnaga. Nagu merineitsite juuksurisalongis.
Kokkuvõtlikult: mul on õrn lokiaimdus peas. :) Ma juuksurile endale ei viitsind midagi ütlema hakata, mis siin ikka vinguda, tänasin ja ütlesin, et jah, väga broo. :D Ei hakka ju spetsialiste õpetama. :)
Iseendale mulle kõlbab see lokiaimdus kah, ehk oligi hea, et väga järsult ühest äärmusest teise ei hüpanud. Harjun väheke. :)
Ja siis alles ükspäev helistas üks vana sõps, kellest pole kah ammu miskit kuulda olnud. Ta tinistas mingi oma sõbraga ja üritas mind ka sinna meelitada. :D Ja mina ei viitsinud, olid juba teised plaanidki tehtud. Meil on temaga alati hea klapp olnd, kunagi sai sebitudki, kah üks nendest hea huumorimeelega tüüpidest, kellele multikad meeldivad. :D Igatahes, lõõpimine ja tögamine tuleb üsna hästi välja.
Lõppkokkuvõtteks lubas ta mulle süüa teha, soolast ja magusat, juua pakkuda ja vahuvanni, küünlad ja puha, ja masseerida lubas ka, ja strippi teha. :D
Kui ma ainult sinna läheks. :D
Loomulikult ma ei läinud... :D Tal on naine ja väike laps ja ma oleks end seal väga tobedalt ja reeturlikult tundnud. :) Ehkki see kõik ainult lõõpimine oli, ikkagi... :)
Ja jõudsin lõpuks ometi ühe ilusa asjani. Ma nägin esimest korda oma bussikat unes. :) See oli vist teisipäeval... või ehk kolmapäeval, aga arvan siiski, et teisipäeval (mul magamatuse tõttu kõik sassis), kui kogemata mingiks minutiks ema voodi peale magama jäin kuni Joosep teises toas käis. :D
Nägin unes, et olin tööl ja isa oli mul ka seal, tõstis ukse juures mingeid kaste ja järsku anti alt kella ja ma tegin siis ukse lahti nagu ikka klientidele. Ja tema tuli trepist üles, kuidagi väga ametlikes riietes... Silmad nagu tõllarattad. =) Naljakas täitsa, kuidas mul unes tekkis täpselt see tüüpiline bussika-reaktsioon, läksin üleni tuliseks ja kõik soolikad kõhus tõmbusid klimpi ja kõri tursus kinni. :D See oli nii ehtne. Aga siis ta märkas mu isa ja sattus nagu segadusse, keeras ümber ja läks uuesti trepist alla. Ja mina, uhke nagu ma olen, ei suutnud seda kurbust alla suruda ja hüüdsin talle täitsa tobedalt järele, et ära mine, palun ära mine.
Ja siis ärkasin üles. :D Horror, ausõna. :D Ei, tegelikult ei olnudki ma teda niimoodi varem unes näinud, nii et see oli väga armas. Ehk käiski mu peas head aega ütlemas. :(
Aga kõige tobedam uni oli ikkagi see, kui Lemps tuli ukse taha unes ja ütles, et kuula nüüd seda eriti tähelepanelikult ja jäta meelde, see on väga väga tähtis!!! Ja siis rääkis pikalt ja laialt midagi õudsalt olulist tulevikust. Ja ärgates ei mäletanud ma mitte ühtki sõna sellest. :D
Megaärritav. :D
Nüüd lähen ja üritan täna ka natukenegi magada. :) Teile ka ilusaid unenägusid. :*
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment