Viisin lapse paar tundi tagasi kooli ja kasutan nüüd vaba hetke kirjutamiseks. Joosepil on koolis täna algklasside leiutiste päev, tema mõtles (praktiliselt hoobilt) välja kandikkoera või koerkandiku, mina ostsin ehitusmaterjalid ja täna öösel meisterdasin siis leiutise valmis. Leiutis pidi olema miski, mis lihtsustab igapäevaelu. Ausalt öeldes olen ma oma lapse üle väga uhke, sest idee on kuldaväärt, mõtle vaid, kandikkoera saab kasutada näiteks haiglates ja vanadekodudes, kus alatasa personaliga kitsas käes. Kokatädi laob koerkandiku peale (kaantega) kausikesed toiduga ja hõikab koridori: "Proua Maasikas viiendast palatist, hüüdke Murit!"
Ja kõigil hea meel. :)
Panen teile pildi ka, ärge pange tähele, et kasutasin koera asemel sebrat, meil lihtsalt pole sellist koera, mis ise püsti seisaks, et leiutist kõige paremini demonstreerida.
Ühtlasi olin hommikul sunnitud õpetajale teatama, et Joosepi matemaatikavihik on ilmselgelt röövitud. (Catriona.) Otsisin terve eilse päeva ja öö takkajärgi, aga mata vihik on kadunud meie korterist nagu tina tuhka. Õpetaja naeris ja ütles, et ta korjas vihikud ära eelmisel nädalal, ju on tema laua peal.
Pfffft, eksole. :D Aga reedel käis mu ema hoopis Joosepil koolis vastas, nii et ma ei saanudki seda kuidagi teada, minu kojutuleku ajaks oli koolikott juba poolenisti lauale tühjendatud.
Ja ma niiiiiiii loodan, et õpetaja ikka mõistis mu kahtlasevõitu huumorit ega arvanud, et ehk mõtlesingi, et röövitud.. :)
Kunagine allkiri lapsevanemate listile meenub, ehk "Joosep L-i veikene mamma." Pärast "send"-i vajutamist hakkasin alles mõtlema, et ehk kõik pole nii suured Lindgreni fännid kui mina. :D
Nädalavahetusel nägin lollakat und, kõndisin talvisel tänaval, siinsamas Mustamäel, ja mingi tüdruk oli väga õnnetu olemisega. Küsisin talt, et mis juhtus ja kas saan kuidagi aidata... Selgus, et tal oli vaja mingeid pabereid kuskile jagada või midagi taolist. Lubasin aidata, enne läksime tema juurest läbi. Tüdruk läks kööki või kuskile ja ma ootasin koridoris. Siis läksin pissile, ja samal ajal tulid talle külalised. Kui ma kempsust väljusin, oli koridor jalanõusid täis, aga kedagi polnud enam näha. Ootasin siis täpselt niikaua, kuni kõrini sai, ja läksin siis toaukse peale ütlema, et kle, ma lasen nüüd jalga. Otse ukse vastas diivanil istus üks teatav mees ja vaatas mulle otsa näoga a la wtf-sina-siin-teed. Ülejäänd tuba oli rahvast paksult täis ja ma ei tea, kas nägingi seda tshikki seal enam... igatahes panin ukse kinni ja läksin koridori tagasi, et lähen koju ära. Panin jope selga ja taipasin järsku ilma mingi paanika või üllatuseta, peeglisse vaadates, et mu püksid on kadunud, ainult pikk t-särk oli seljas jope all. Venitasin seda igatepidi pikemaks, ise mõtlesin ülipraktiliselt, et oh no, väljas on hanged ja küüüüülm..
Siis ärkasin üles ja väga tobe oli olla. Ma pole sada aastat appi-paljas unenägusid näinud, ja see polnudki tegelikult selline, avastasin oma alastuse ju alles üksijäädes... Üritasin siis mõistusega unenägu paika panna ja mõelda, mis see tähendada võiks. Ja hakkas hirmsasti naerma ajama. Ja vihale ka. :D
Näita ainult hetkeks selle tüübi näolappi, ja kohe kaovad püksid jalast. :D Rist ja viletsus, ma ütlen.
:) Tegelikult ei ole hullu, mu pea on meestest täitsa tühi ja ajukurrud ei laineta kellegi peale mõeldes. Ehkki kõik mu eelnevad armastused on mulle endiselt kallid ja ma loodan, et neil läheb hästi.
Reedel käisin töölt tulles Kaupsist läbi, et raha "seina" panna. (Saatsin just minema kah, mu esimene välismaksekorraldus, küll ma olen tubli. :) Eks näis, kui palju see vastuvõtva panga ülekandetasu on, kui liiga palju, siis peab ilmselt edaspidigi kaartide-kingituste vahel raha saatma neile, kel nirum seis, kui mul. Röövelpangad, ma ütlen.)
Enivei, Kaupsis.. astusin sinna pangaautomaadiruumi sisse ja seal oli keegi jommis noormees, enne trepil nägin, kuidas ta mingile oma tuttavale sõimusõnu järele hüüdis. Ja vaatab tüüp siis korraks üles ja ütleb rõõmsalt: "Oh, mis kaunis naine." Ma muigasin ja hakkasin kotist pangakaarti otsima. Tüüp nägi, et päris nii kergelt ära ei räägi ja lisas: "Sind mõtlesin, jah." Veel natuke aega vaikust, mil ta oma numbreid toksis üsna suvaliselt ja siis võttis oma kaardi ja läks, ukse pealt veel kordas, ilmselt arusaanuna, et ülivõrdeid ma ei usu: "Ei, päris tõsiselt, kena naine oled."
:) Tänasin viisakalt, ise lootsin, et ta nüüd pikemasse vestlusesse laskumise loaks seda ei pea.. :D Õnneks ei pidanud. Väga armas temast, tegelikult. Olgugi, et ta tõenäoliselt rääkis sama juttu ka kõigile teistele naistele, kellega kuskil kohtus. :D
Täiesti uue teemana... meil on nüüd titad majas. Või noh, maja sees. Pagana Klarissa, ma ütlen. Lähen mina kööki ja laua peal on tibatilluke hiir, kõrvad veel lössis pealigi, ja eemal seina äärest lipsab ükshaaval minema veel terve trobikond. Väga... mittetore. Joosep keeldus täna õppimast ja istus vaikselt köögipõrandal niikaua, kuni ka üht hiirepoega välja koperdamas nägi. Kilkas, et "NII ilus!!!" :D
Ilus jah, reo. Helehall ja.. ohjah. Avastasin, et nad on seina sisse augu närinud. Also not very nice. Nüüd siis plaaningi teha mingi suurema... ma ei teagi, mille. Remondi? Ühtlasi harvendaks vägivaldselt ema asjadehunnikut, ema on mul ise nagu rott, muudkui koguks kõikvõimalikku pahna. Müürin lihtsalt kõik augud kinni ja loodan, et probleem kaob. Lõkse ma panna ei raatsi, ja mürki ka mitte, see on kuidagi nii.. masendav. Missiis, et Klarissa käis ja sõi saia ümbriskoti sisse augu ja seejärel ka saia sisse uru... Emad on ju ikka näljased. :D
Ise tunnen taas, et olen väga rumal. Ja et mu kodu ei kuulu mulle. Peaksin väheke karmimalt reageerima, ma tean. Aga...
Joosepil on tervisega suur jama. Arstiaja sain alles novembri keskpaigaks, öeldi, et niigi vedas. Ja et kui valutama hakkab, siis peame kohe kiirabisse jooksma ja.. operatsioon tuleb ilmselt päris kindlalt. :( Aga õnneks vähemalt praegu ei valuta...
Ohh... Ma ei ole päris kindel, kui kaua ma jaksan enam. Stress murrab täiega maha.
Ja võtaksin niiiii hea meelega selle haiguse enda peale, oleks ainult Joosepil kõik hästi.. :(
Mäletate, kui mu ema käis selle vana ennustaja juures, kes raha ei küsinud ja jube palju staffi täkkesse pani? Tema ütles, et ma olen nagu täiesti maadligi küürus elumurede all, aga et ma pean ootama veel kolm... kolm kuud või kolm aastat, ja siis, siis.. läheks nagu uks lahti ja valgus tuleb sisse ja kõik on võrratu. Ema rääkis tollal, et ja siis tuleb keegi mees... (Ja sel aastal lisas, et tegelt see naine ütles, et "inimene." :D Haa, haa. Olgem ausad, ma eelistaksingi viimasel ajal, et tuleks hoopis mõni superideega naine, meeste suhtes olen ilmselt liiga... ettevaatlik.)
Tollal oleksin aga väga üht meest oodanud, ja lootsin nagu loll, et kolm kuud. Mhmh, as if.
Noh, nüüd oktoobris ongi sellest ema käigust kolm aastat möödas.
Eks siis näis. Minu õnne arvestades oskan ma selle võimaluse (kui see üldse olemas on) pekki keerata. Tõenäoliselt see jommis kutt pangaautomaadi juurest olekski elu muinasjutuliselt ilusaks teinud. :D
Hah, käisin just köögis ja kraanikausi alt kostis maailmatu lärm. Tegin ukse lahti, tilluke hiir rippus toru küljes ja lasi siis lahti. Kukkus alla ja jäi sinna seisma ja mulle otsa vahtima. Ütlesin talle noomivalt, et no mida sa möllad siin, mine keldrisse. Ja panin ukse uuesti kinni. Siis kostis hirmus krabin ja hiir ilmus kraanikausi servale kapi tagant. Vaatas. Ma küsisin, et kas tulid vestlema või. Aga ta ei vastanud, lipsas hoopis ahju taha kuskile. Kribin-krabin liikus ringi... ja jõudis jälle kraanikausi alla. Vaatasin uuesti uksest sisse. Istus ja ähkis.
Ohjah. Mõtlesin hetkeks, et paneks need paksud ahjukindad kätte ja viskaks ta õue, kui kätte saaks... aga samas.. õues on ju külm ka juba ja...
:D Miks ta ei võiks lihtsalt ära minna. Arvan, et küllap see hiirepoiss jäi emal maha, kui nad suure kiiruga enne põgenesid. Tulgu juba ruttu järele, enne kui ma kodustama hakkan..
Siis oleks vastulöök olemas. Tulevad võõrad hiired, aga omad hiired ajavad nad minema. :D Ahahaha. Mul tuleks mõttetegevus keelustada.
Igatahes... panen siia lõppu veel mingeid ribasid eelnevatest aegadest, ja vajutan ilmselt "publish," muidu ei lõpetagi iialgi. Rääkimata jäi veel päris mitu asja, aga noh, eks jõuab. Someday.
Musa ma teile siia valida/panna ei saa, sest Joosep mängis mingeid arvutimänge ja häälenupp on kadunud. :D
--
L says:
isa küsis mult täna, et kas sul on 18 või 19 sünnipäev. ma ei osanud öelda. :D
hea suguvõsa
S says:
haha 19 :D
ja St on 20
L says:
jah, ma mäletan et St-il on 20, sest ta kunagi ütles mulle et tal on 22-l sünnipäev.
ma ei oska seda loogikat kuidagi seletada
S says:
xD
L says:
mul on üks uus asi, mida ma teha tahaks
mööblit
kui mul suur maja oleks, siis mul oleks iga toa jaoks mõni hobi
armastaksin oma majakest =) käiks ühest toast teise ja teeks igalpool midagi
Jutt läks kuidagi sugulaste peale ja rääkisin talle isapoolsest vanaisast, kes palju pulli tegi ja oskas ka süüa teha. Joosep: "Ma pean minema ta välja kaevama ja mõne luutüki ajamasinasse panema, et ta uuesti nooreks teha, siis oleks mul ometi keegi, kes mulle hommikul süüa teeks!"
Õppisime Joosepiga soome keelt. Seletasin "kirja" ja "raamattu" erinevust eesti keelega. "Joosep, kas sa tead, mis piibel on?"
Joosep: "Jaa, see on selline paks asi, ja siis on ümmargune asi küljes ja selline toru, mille kaudu suitsetatakse."
Hommikul ärgates rääkis mulle oma unenäost: "Meil olid suuured kommikotid, mis me tahtsime vanainimestele viia, aga siis meid rünnati ja me võitlesime ja lõpuks jäi ainult kaks kotti alles... Ja siis ma sõin need lihtsalt ise ära, sest mis mõtet sel enam oleks olnud."
Väikebussis oli silt: "Uksed sulguvad automaatselt." Joosep luges: "Uksed sulguvad automaitseliselt."
Seega.. ära lävele munema jää.
No comments:
Post a Comment