- I Wish You Love -

Tööletulles nägin bussist üht autot, mille küljele oli kirjutatud väikselt (sest väikest teksti loed ju alati esimesena, eks :) ) "ventilatsioonitööd" ja suurelt "AIRDUDE." :D Airdude, noh. Huvitav, kas see nimi talle külge ka hakkab, kesiganes seal autos on. Ma üritasin piiluda, aga pea ei paindunud nii alla ja bussisein tuli ka ette. Aga mu ettekujutluses oli ta tüüpiline "the Dude." Ehk siis sussides ja hommikumantlis, hõlmad vaevu koos püsimas, juuksed sassis ja pea veel rohkem. :D Deem, the Dude on üks lahedamaid filmitegelasi üldse. :D Ehkki ühes korteris temaga küll elada ei tahaks. :D

Joosepi uus lemmiktegelane on doktor Uulits. Ta räägib loomadega, olgu vihjeks öeldud. :D
Joosep on üldse kuul, vahel aitab mul ilmateadet vaadata hommikul, kui kiire on. Siis mina olen peegli ees ja Joosep raporteerib teisest toast eriti energilisel häälel, iga teine sõna on vau, aga neid ma kirja ei pane. "8 läheb 17ne vahele! Ja keskel on 20! Ja homme on 16 meetrit külma!"
Siis laseb ta mul alkomeetrisse puhuda, muidu ei tohi ma ta kelku tirida. "Sa oled 7-8 meetrit purjus! Kaks kuude ja kolm."
Hmm... Siis võib vist välja minna küll. Pärast kaheksandat meetrit läheb kergemaks.

Kella ma tema käest eriti küsida ei taha, seda küsin vaikselt ema käest. Sest Joosep satub kella lummusesse ja siis seisab teleka ees ja hüüab mulle, kes ma närviliselt täisvarustuses ukse juures higistan ja kindaid käes krutin, et "oota, oota, näe, kohe läheb 20-ks, enne oli 19.... woohooo, nüüd ongi 20, oota-oota, kohe läheb 20-üheks!"

Hakkasin lugema, muide. Kes veel loeb nii, et pastakas on käes ja teeb endale teisele lehele märkmeid? :D Õudne inimene olen ikka küll, ennast ajab ka haigutama. Aga mulle tunduvad nii paljud asjad NII tähtsad! :D Koolis oli ka kõige keerulisem see, kui pidi teksti lühemaks tegema. Et jäta need asjad välja, mis pole nii olulised. Aga erinevate inimeste jaoks on ju eri asjad olulised! :D

Enivei, valisin jube vale raamatu oma hetkemeeleolu jaoks. Ehk "Proua Dalloway."
Kirjaniku vastu tekkis ta elulugu lugedes teatav kamraaditunne, nagu Sylvia Plathigi puhul. Ja raamatu lühiiseloomustuse järgi lootsin, et seal pole mingit erilist armulugu ja ohkimist ja... aga noh, krt, kõik on ju armastus. :D KÕIK on armastus.
Alates 11-ndast leheküljest "Talle oli alati tundunud, et on väga, väga ohtlik kas või üks päev elada." hakkas raamatu meeldima ja siiamaani meeldib, ehkki ma pole veel lõpuni jõudnud.
Samas on jube häiriv, et koma või punkti taga olevat vahet ei ole tihti üldse jäetud. Ma olen tähenärija, you know. :) Olen vana aja raamatutega harjunud.

Üldse tekkis mul raamatuga seoses nii palju mõtteid, et... Ja nagu öeldud, ei ole ma veel lõpunigi jõudnud. Sõpru mul teadupärast ei ole, vähemalt selliseid mitte, keda kangesti huvitaks minuga vestelda teemadel "Kas Clarissa ja Septimus on põhimõtteliselt ühel arvamusel elust." :D Ma tahaks kedagi sellist tunda, kes viitsiks minuga koos raamatuid lugeda, st eraldi kohtades siiski, :D aga kellega saaks pärast arutada mingeid tobedaid pisiasju. Ja arutamine oleks siis selline ikka, et teine inimene ka midagi arutab, mitte ainult L-i üksildased joiud nagu mu elus tavaliselt kipub olema. :D Pedas lootsin alguses pidevalt, et ehk keegi mängib minuga kaasa, aga isegi õppejõud ei osanud mulle midagi vastata ja siis lõin lõpuks käega ja istusin samasuguse kalanäoga nagu ülejäänud. Sestap see asi mul soiku jäigi... vähemalt oli see üks kolmest põhipõhjusest.
Inimesed on nii vastikult viisakad. Nad ei räägi ise midagi, ikka peab küsima. Kuidas ma siis midagigi teada saan, kui keegi midagi ei ütle?! Kui minul midagi uut elus toimub, ma ei oota kunagi, et keegi tuleks küsima, ma lähen ja jagan inffi. Täitsa vabatahtlikult. Ja siis ongi nii, et mina räägin ja teised on vait.
Kuni mul hakkab ebameeldiv ja ma lõpetan suhtlemise. :D Vahel ajutiselt, vahel lõplikult.
Jah, tegelikult on see mu oma viga, et nii käitun, ma peaks kah vait olema.

Fuukin põnev elu. Oleme kõik hästi vaikselt ja vaatame, mis juhtub.

Igatahes. Telekas uuriti, kui palju naisepidamine maksab, st kui palju naised "ilu" peale kulutavad keskmiselt kuus. Saagim arvas, et 9000 läheb lõdvalt ära. :) No mõni ime, et ma olen siuke nagu ma olen siis. :D Ma olen hellalt glamuurne tshikk. Saapad tahtsin ma juba eelmisel kevadel ära visata, aga mõtlesin siis, et noh... viskan parem uuel talvel, et ehk mõnele kodutule kõlbab. Selgus, et ma ise olengi see kodutu. :D Aga noh... lund veel sisse ei tule. Ehk veab ikka kevadeni välja. Ma ei viitsi osta uusi talvesaapaid, kui tegelt on juba paari nädala pärast suvi. No mis kuu see veebruar nüüd. Mingi... üheksa päeva. Ostsin hoopis rohelised kauboisaapad.

Ja mis värk on, et kord kuus peab peeglisse vaadates kõrvus tahestahtmata kuulma vana head "Twilight Zone"-i algusmuusikat. Öö käigus on toimunud totaalne muutumine ja keegi teine vaatab vastu. Õnneks on näonahk vanas eas pisut paremaks läinud siiski, aga no mis pagana geomeetrilisi kujundeid mu lõuast on moodustunud?! Hämmastav.

Öösiti on meil soojem muide, kui aastaid on olnud. Mis pani imestama algul, sest tegelikult on ju külmem, ja köetakse ju ikka ühtemoodi. Aga siis taipasin, milles asi. Lumi on maas. Ja ühtlasi seal majadevahelises urus, kuhu tavaliselt tuul sisse puhub täie hooga, et meie kõrvades lõpetada ja me juukseid lehvitada magamise ajal.
Aga nüüd on seal lumi ees ja meil on hea soe. :) Sestap pole ka Joosep haige olnud sel talvel eriti. Vähemalt sellest ajast saadik, kui lumi maha tuli.
Maja soojustati küll ära, näe, aga see auk jäeti ikka sinna kahe maja vahele. :( Nii nõme. Toanurk hallitab, sest seal on nii niiske ja rõske. Väga tervislik staff. Tulge omale saia peale kaapima.
Aga noh.. tühja kah. Ma laon sinna tekid ja padjad ette ja ignoreerin edukalt. :D 2011 suvel hakkan remontima, kui pangalaenu tagasimaksed otsa saavad. :)

Armastusega on selline asi (ma kuulen küll, kuidas te ohates teed luristate!), et mul on villand. Jälle. :D jah, ma tean, et olen üsna... ee... tujukas ja mõtlen sada korda kuus ümber, st ma TEAN, et see tunne ja see mees jääb mu sisse jube pikaks ajaks nüüd (for god's sake, juba mu esimene armastus kestis 10 aastat,) aga ma ei taha enam tema peale mõelda. Ma üritan tundeid tappa ja loodan, et mul läheb edukamalt kui J-l, kes ühtlasi iseenda maha pidi lööma. :(
Praegu peaks Fantoomi ümber õnneks armastust olema, ja no kurat, kui pole, siis on ise süüdi. Tulgu ja küsigu oma osa kätte. XD
Hetkel aga proovin veelkord lahti rabeleda sellest lummusest, sest ma ei kavatse niimoodi üksi ulguma jäädagi. Loll olen muidugi endiselt, just vaatasin pilte, ise ju tean, kuidas mu käed hakkavad siis mõtlema sellepeale, kuidas... Ehh.
Ja tal on vist oma miljon klooni, ma näen teda igalpool, aknataga just ja paar päeva tagasi tunnelis ja tänaval mitu korda päevas ja... See on kõik mu peas, ma tean, sestap ei tee enam üldse väljagi. :D Vaatangi kõike läbi tema. Läbipaistev mees. :D
Me peaks ikkagi päris hästi kokku sobima siis, mina ju nähtamatu naine. :D

Telekast oli nädalavahetusel The Island, ehk Ewan kaksikosas. Tal oli seal kloon. Kloonid on tegelikult ainult lohutuseks, tegelikult ei ole ju kloon sama inimene, tal on sootuks teised kogemused ja mälestused ja seega ei ole ta üldse selle algse inimese moodi. :( Nii et isegi, kui keegi mulle Fantoomi klooni kingiks, siis ei oleks see enam üldse tema. (Aga kinkige ikka! :D Küll ma midagi välja mõtlen... köhh.)
Ewani kloon ehk Lincoln 6 Echo pani filmis tikutoosi endale püksivärvli vahele, sest kloonidel ju teadupärast taskuid pole :D, aga see meenutas mulle omakorda ta "panipaiku" Trainspottingus. Trainspotting on superkuul film. Ehkki mulle meeldib Shallow Grave rohkem. :)
Ja praegu trumpab The Island kõik ülejäänd filmid üle, sest seal oli stseen, kus peategelase silmanurgas olid samasugused kurrud nagu... eee...

Igatahes. Millest ma nüüd rääkisingi.
Et ma põgenen J juurde, kuigi tuleb tunnistada, et tegelikult ma tean küll, et ta ei armastanudki mind NII palju, et tema juurde põgenemisel mingit pointi oleks. Vähemalt on ta turvaline. Noh... ei vaidle vastu, ei seisa jalus ja ta ei saa mind enam ROHKEM maha jätta. :D Fuukin must huumor mul täna.

Aga mismoodi saab üldse üks inimene teist armastada, kui tal pole vähimatki aimu teisest. Nagu päriselt. Ma olen alati mõelnud, et Joosepi isa armastas mind, aga kuidas ta sai mind armastada, kui hiljem selgus, et tal ei tunnegi mind üldse. Missiis, et mitumitu aastat koos elasime-olime. Ta armastas kedagi teist, kedagi, kes minu moodi välja nägi. Või kas peabki teist üldse teadma? Ehk on olulised ainult need üksikud suured hingekinnipanevad selgushetked, mil sulle tundub, et tead. :D
Või on see... mingi selline... nälg. Kui sul on tunne, et PEAD olema teise lähedal, et elus püsida. Või on see siis hoopis enesealalhoiuinstinkt ja seega egoism? :)
Homme naelutan end magamistuppa seina külge. Või noh... põranda, sest ma ei viitsiks niikaua püsti seista. :)
Ma pean vist alkot ostma suuremas koguses. Ehk siis pudeli siidrit. :D ma joon seda enivei kaks päeva, krdi odav naine. Aga tuimestust vaja NIIIIIIII hädasti. :(((
Kahju, et ma seda kuulpähesmailit ei saa siia panna, aga kujutage seda endale ette. :)
Igatsus ongi põrgu. Saatan ju kah, langenud ingel, pidi üksinda ja õnnetuna oma uut elukohta sisustama. Mõni ime siis.
Ja mõni ime siis, et ma ütlen, et ma pean nüüd minema. Ja kuigi ma olen nõus sellega, mis proua Dalloway ütles, ehk "Armastus ja usk! Need on kõige julmemad tunded," siis soovin sulle ikkagi just neid kahte. Eriti esimest.

Ja teeme siukse näo, eks, et ma ei ole üldse nii hale, kui ma tundun. :D (Tulen just youtube'ist. (A) ) ja noh... tegelt olen ikka hale küll, aga missiis. :D Keegi peab ju hale ka olema, eks võtan selle raske koorma siis enda kanda. :P

Ja ma tahaks nii meeletult L-ile helistada. Või veel parem, ma tahaks, et ta oleks minu juures, diivanil, ja me saaks rääkida. Tema saab aru mu nõmedatest väikestest rõõmudest, mu mängudest ja ideedest... Tema ei pea mind ullikeseks.
Mul on mitu sõpra, kes vaatavad minu tegemisi.. noh... nagu kassipoega lõngakeraga. Mulle tundub vähemalt nii. Nad ei võta mind kuigi tõsiselt, isegi kui teavad, et tõsine olen. Need asjad, mis on minu jaoks olulised, ei ole seda nende jaoks.
Üsna loogiline, eks. Me ei saa ju kõik ühesugused olla. Aga ma tunnen end veel rohkem niruna nii. Kas mitte Muumitrollis polnud mingi Niru-nimeline tegelane? :)

Ehh. Vana tõde, et inimene ei vihka kedagi teist nii palju, kui oma sõpru. :D
(Learn how to blog AND piss off all your friends at the same time. Ma olen nii osav.)

Tegelikult on kõik muidugi hästi. Ma ise olen ainult natuke... blue.
Ja eks ma püsin ikka seal, isegi kui mind seal pole. Mõned lihtsalt on nii... armsad. =)