Set the night on fireeeeee

Vanaaastaõhtul sõime "vereviinerit" ja jõime "ma tean küll seda, see on see Prantsuse mahl"-a ja vaatasime telekat. Ma olin ootusärevust täis, ehkki polnud ju mingit põhjustki. Õhtu kõige lahedam hetk oli see, kui mulle tuli tundmatult telefonilt SMS: "Kuradi täikrae, ma tahan ju ka sõnumit vastu saada."
:D

Hiljem tuvastasin saatja ka ikka ära, ja ehkki ma mõtlesin, et inimene, kes kasutab sõna "täikrae" ei saa inimsoole veel päris kadunud olla, siis ikkagi ei olnud mul ta isiku vastu mitte mingisugust huvi. Vastu saatsin muidugi SMSi juba siis, kui ma veel ei teadnudki, kes ta on. :D Ma ju viisakas inimene. (A)

Ilutulestik oli sel aastal eelmistega võrreldes veits niruvõitu ja SMSe sain ka märksa vähem vastu kui välja saatsin. Ehkki viies või kuues sõnumis kutsuti mind millegipärast "kullakeseks," mis oli väga nummi. Üldsiselt oli väga vaikne ja vagur kõik. 2009nda algus oli palju põnevam.

Eile sai siis kolm kuud täis sellest, kui mu emale mingi ennustajatädike ütles, et ma armastuse leian. Ütles, et kas kolme kuu või kolme aasta pärast. Ja nüüd siis kolm kuud möödas.
Ja ehkki ma seda ju ei usu.... siis ikkagi... :'(
Kolme aasta pärast ei taha ma enam üldse ühtki meest näha, juba praegu mõtlen, et... ma olen nii kaua üksi olnud, pole keegi mind näinud ega tundnud... Läheb veel natuke aega mööda, siis ma enam ei julgegi. Teen ka teki sisse augu, kui lapsi vaja saada. :(

Täna.. hommikul ärkasin õigel ajal ja jõudsin kõik tehtud ja Joosep käitus ka hästi ja ilm oli ka täiesti tore ja ilus ja... ma ei tohiks üldse vinguda. Kõik läks superhästi. Ja sellest hoolimata oli mul terve hommik nutt kurgus. Jah, jäin tööle hiljaks, aga mis tähtsust sel on. Ei oota mind siin ju keegi. Kell on praegu 12 ja siiamaani on täielik ja totaalne vaikus.
Ma ei tohi loota. See on see õppetund. Sest asjad ei lähe kunagi nii, nagu ma loodan.

Ja mind ärritab meeletult see, et facebookis tuli just fortune cookie sisuga: "Never quit."
Mingil hetkel ei ole sa enam sihikindel. Mingil hetkel murdub kuskil mingi saatusepais ja siis oled lihtsalt loll ja hale, mitte enam lootusrikas ja unistustest kinnihoidev inimene.
Ja mulle tundub küll, et ma olen sellest piirist juba üle läinud. Korduvalt. Loll ja hale.

Ja veel tundub mulle, et kuna ma ei suuda end sel teemal kuidagi vaikima sundida, ja samas on jube nõme tunne sellest rääkida, siis peaks vist blogimisega natukeseks jälle vahet tegema. Õnneks on kõik nii busy'd, et ega sel vist niikuinii vahet ole.
Ennevanasti, kui mu pea veel ühe teatud tüübi pikki käsi-jalgu-juukseid täis polnud, ja suutsin veel naljagi visata, siis oli blogi tõenäoliselt tunduvalt lahedam lugeda, kui nüüd, mil ma ei suuda ise ka enam aru saada, mispidi ma liigun.

Margit kadus juba jupp aega tagasi orbiidilt, ütles, et tahab üksi olla ja end selgeks mõelda. Ehk peaksin ka sama tegema. Kaevun lume sisse peitu ja ei suhtlegi enam kellegagi. Mitte et ma end siis selgeks mõtleks. See on ilmselgelt võimatu.
Täna seisin trollipeatuses ja ootasin järgmist trolli, et edasi sõita. (Sest ma jäin bussist maha ja sõitsin mitme trolliga tööle.) Ja siis sõitis mingi buss mööda ja paiskas mind lumelödiga üle. Turtsatasin naerma, see oli nii krdi appropriate antud hetkel. Ootasin, et meteoriit või vähemalt lumelaviin ka mu kõrvale maanduks, aga paraku päris nii meeleolukaks ei läinud. Selja taga oli pood "Eneseabivahendid." Ma olin sügavalt veendunud, et kui ma sinna sisse oleks astunud, siis esimese asjana oleks nööri näinud.

Eile ühes filmis jälle mehed rääkisid, et ole ettevaatlik, enne kui sa arugi saad, pissib su tshikk juba lahtise kempsuuksega. Need jutud alati hämmastavad mind. Ma saan aru, et kõik ei ole päris normaalne, kui tshikk korralikult juurima läheb või vähemalt paar kõlavat kärtsu peeru laseb, aga mis selle pissimise juures siis nii hirmsat on. Istub ju niisama. Mind küll kusevad mehed ei häiri. Kui nad seda just elutoas ei tee. (Üks tuttava tuttav kusi purjus peaga elutoas kase peale. Ema-isa istusid kõrval ja vaatasid telekat. St teda vist siiski rohkem sel hetkel.)

Aga et... "hävitab salapära." Mis krdi salapära. Et kas ta ikkagi kuseb nagu meie, inimesed, või ehk kuidagi muudmoodi. Tõstab pruut ehk jalga või imbub kusi läbi tallanaha salaja vaiba sisse. Ma kohe kujutan elavalt ette, mismoodi noormehel on tõsine huvi ja probleem, mille üle juurelda pikemaltki.
Noh... eks see on vist siuke armumise-rida rohkem. Minu puhul kehtib reeglina see, et kui juba armun, siis võtan teise hoobilt kogu täiega omaks. Siis ei häiri mingid tühised asjad. Ega ka suured asjad. :D

Deeeeem noh. Deeeeeeem. Mõistad. Ma ei tahagi alla anda, aga...

Kirjutatud 4ndal jaanuaril.

--


No tere jälle. Ehk täna suudan lõpuni kirjutada. :) Mitte et mul nüüd niiväga öelda oleks miskit. :D Ja täna on Joosep minuga tööl kaasas, nii et kõik on raskendatud.
Ta nina läbis kõik vikerkaarevärvid ja siis veel trobikonna erinevaid kauneid varjundeid ja nüüd näeb jälle endine välja.
Eile hommikul kuulsin läbi une, et ronib teine riiulitelt asju võtma. Siis käis mulle näitamas oma röövretke saake, ma keelasin ja ütlesin, et ära roni, kukud.
Hetk hiljem kostis põnts ja ma olin ülihelikiirusel teises toas. Hämmastav tegelikult, kui kiiresti ma liikuda suudan, kui väga vaja on. :D
Nuttis mingi kaks minutit ehk. Ütles, et käsi sai väga haiget, ja hoidis seda niimoodi... sirgelt. Tavaliselt ta kukub ja siis läheb ja ronib kohe jälle uuesti, ei lase end eriti häirida. Või kui haiget saabki, siis laseb mul peale puhuda ja siis ongi jälle terve jälle. Seekord oli mitu tundi hiljem ikka veel käsi imelikult kehast eemal ja ta ei suutnud seda kuidagi kõverdada korralikult. Moosisin teda terve selle aja, et ehk läheks ikka arsti juurde. Lõpuks sain nõusse. Helistasin traumapunkti ka enne ja küsisin, et kas sellisel puhul ikka lubatakse sinna minna üldse. (Õnneks Mar ütles enne, et lastel on eraldi traumapunkt, sinna suurte inimeste omasse ei saadaks vaenlast ka. :D Ma olen seal kaks korda käinud ja mõlemal korral öeldi, et ma olen simulant ja mõtlen välja asju või siis valetan niisama. Ehkki ma ei taipa, kas on tõepoolest olemas inimesi, kes TAHAVAD traumapunkti kangesti sisse pääseda või mis. Aga jah... traumapunktis on nad kõik väga kaunid ja rikkad ja kõrgelt haritud, ülejäänud seevastu kõik viimased paadialused. :D
Esimesel korral saatsin nad pekki ja tulin tulema. Sõrmed jäid kõik liikuma ja armid on näos õnneks ka pisikesed järele jäänud. Teisel korral naeratasin viisakalt ja ootasin ultraheli tulemuste ja perearsti saatelehega (mis on ju jama, sest mida need polikliinikuinimesed ka oskavad, eks :) ) kuni mu pimesool plahvatas. :D
Kusjuures meid oli terve päeva jooksul seal ainult kaks inimest. Mina ja üks 80aastane naine. Meid aeti veel omavahel segamini ka, mistõttu käisin veel röntgenis. :D
Ja siis arst sõimas mind veel paksuks. :D Meesarst. Noor siuke. Väga meeldiv käik igati. :D
Pärast oppi tuli üks teine meesarst ja tahtis mulle süsti teha, et rinnapiim kinni jääks. Millepeale ma saatsin ta joonelt tead kuhu. :) Õnneks olen igavene põikpäine juurikas, mulle on jube raske midagi peale suruda.) Osavalt pikk vangerdus, eh? :D Sulg oli viiskümmend meetrit.

Enihau... Helistasin enne traumapunktiminekut mitu korda isa mobiilile, et ehk see on kuskil linnas ja viskab meid ise ära. Ta ei võtnud vastu toru, aga helistas jupp aega hiljem tagasi ja ütleb, et " tere, siin seejasee sealtjasealt firmast, te olete helistanud." Mina: "Jap, ei tunne ära või? :D" Isa: "Eeee... ei, kes te olete?"
:DDD Normaalne.

Ja siis proovisin taksot saada, aga see oli ilmvõimatu. Hea, et mingi... pea lõhki ei olnud või midagi. Ptüi-ptüi-ptüi. Kelguga ei saanud ka minna, sest ühe käega ei saa end kuidagi kinni hoida korralikult. Läksime siis jala. Mulle talv ei meeldi, sest jalad on lühikesed ja käivad niisama ringi, edasi ei saa kuidagi. :D
Ahjaa, seljakott läks ka katki enne väljaminekut. :D Täismäng nagu ikka.

Vantsisime siis läbi hangede lastehaigla poole, ma ei mäletanud enam täpselt, kus see on üldse. Joosep pole ju haige üldse. St me ei käi arstil. :D Saame ise ka terveks.
Lõpuks nägin silti eemalt ja ütlesin Joosepile, et phew, lõpuks ometi, traumapunkt paistab. Joosep vaatas minu poole ja silmad lõid särama: "Vauu, dramamamapunkt!" :D Siis oli hetk vaikust ja ta lisas: "Komm."
XD Kui öeldakse punkt, siis tuleb ka com lisada. Netiajastu laps, mis sa teed.
Ja ma pean talle vist ikka selle bändisärgi ostma. :D

Üksõhtu lamas voodis ja näitab mulle laest varjusid: "Vaata, see on nagu K-täht. Või nagu liblikas... Või nagu tiibadega lohe. Nii kandiliste tiibadega ei saagi ju lennata, kukub kohe põrandale maha, vaeseke."
XD
Selles suhtes on küll minusse poiss, et kui hakkab otsast jaurama, siis ei või iial teada, kuhu ta välja jõuab. :D

Traumapunktis oli igatahes täitsa tore. :D Inimesed olid ikka hoopis normaalsemad kui täiskasvanute "punktis." Eriti need röntgenitädid, kes itsitasid päris vähe, kui mulle selle tinapõlle ette panid ja ma oleks äärepealt põrandale siruli vajunud. :D No pagana raske. :D Kui kokkadel peaks siuksed põlled olema, siis nad oleks kõik erakordselt lühikeste jalgadega. :D

Luu katki õnneks ei olnud, aga see, et käsi ei paindunud ja paistes on, tegi arsti ka veidi murelikuks, nii et soovitati paar päeva ettevaatlik olla ja käel puhata lasta. Seetõttu ei viinudki teda lasteaeda, seal ta unustaks ettevaatuse esimese kolme sekundiga. :)

(Head musa mängib täna raadios. :))

Täditütar saatis meile paki, väga naiselikult olid kõik väiksemadki asjad ära pakitud ja kaunistatud ja salvrätid ja staff. :D Lillekesed ja kleepsud ja kommid ja värki. Joosep harutas neid pakikesi ja karbikesi seal mitu tundi lahti. :D Nagu Jõul vol 2. :D Väga super.
Pärast helistasin talle ja tänasin ja rääkisime veits juttu ka. Meil kipub alati jutt jube pikaks venima, seekord rääkisime ka üle poole tunni. Kaugkõne jaoks üsna krõbe. Aga noh... harva helistame ka. :)
Nii naljakas, et mulle on viimase paari nädala jooksul mitmelt poolt öeldud, et "sina saad ju aru." :) Mis tarkpea nüüd mina. Aga enamasti saan aru jah. :D Mul on see emotsionaalne külg üsna avatud... või siis ehk olen nii vana hing, et olen kõik värgid juba ise läbi elanud millalgi. :D

Detsembrilõpupralle Blongi juures andis palju lõbusaid pilte. Ma paistan küll nagu vana joomar neil fotodel, silm on igalpool poolloojas ja klaas käes, aga seda on küll selgelt näha, kui lõbus meil oli. :D Mis annab neile totaalse lisaväärtuse, nii et olen nõus natuke koledam siis olema. :D Kes mind ikka vahib.
Kusjuures, ma polegi kunagi varem selle peale mõelnud, aga ma hoian alati klaasi kramplikult käes. Blong suunas mu tähelepanu sellele. Lapsena ma ju ei joonud enam edasi, kui klaas kuskile mingiks ajaks mu silma alt välja jäi. Siiani vahel. Koduski. Tee jääb lauaäärele ja pärast valan kraanikaussi, va raiskaja. :D
Olen sellest siin varemgi rääkinud vist.
Aga jah, ärge siis imestage, kui ma klaas käes ringi käin. Või pakkuge end klaasihoidjaks. :D Muidu pean enne tühjaks jooma, kui miskit muud teha saan.

Homme läheme vist kelgutama Pääskülla. Joosepit peab siis süles hoidma, sest tegelikult arst ei lubanud tal pingutada ega käele toetuda ega siukest staffi. Noh... küll elame üle. :D Oleme ettevaatlikud.
Teeme Mar-i juures ahjus juustusaiu ja viinereid ja joome teed. Inks tahtis Nutellasaia ka. :D Eks proovin siis ka ära, ma polegi seda vist varem kunagi söönud. Joosepile kindlasti meeldib. :D

Joosep praegu võimleb siin seljataga mul ja käib hellalt pinda. :D Esmaspäeval koristan pool päeva seda jampsi, mis ta siin ehitab. Lõikus siin pakkenööri juppideks ja ise räägib: "Vaata, kui pirakad. Nagu maitseained."
:D

M-iga rääkisime ükspäev ja ta avaldas arvamust, et ehk peab mu fantoom mind mingiks psühhopaadiks. Noh... kuna ma nii vastandlik olen. Ma ei usu küll, ma ei ole ju kunagi midagi sellist teinud, mida psühhopaat teeks. :D (Minu ettekujutus psühhopaadist on ehk teistsugune.) Ma pole ju pealetükkiv ja siuke.
Aga natuke masendas mind see idee ikkagi.
Ja lausa morjendav, kui paljud inimesed arvavad, et ma ei tohiks talle mitte ühtki sõna öelda. :D Tekib kohe tahtmine minna ja tal nööbist võtta. :D Eks näis, mis olukorras järgmine kord näeb teist.
Kella ma kusjuures küsida ei saagi vist... tal pole kah. :D Aga küsija suu pihta ei lööda. :D Ma loodan. Andku niisama laksu. :D Hihii.

Nõid Nastja sõnul on tulemas armastuse aasta. :D Et mehed hakkavad ka armastuse peale mõtlema üha rohkem. Oleks kena küll... ehkki... nüüdseks on nad juba naised kõik nii kurjaks ja kibestunuks teinud, et neil saab raske olema. :) Ja eks siis ülejärgmisel aastal on naised jälle sõbralikud ja mehed võivad jälle tõpraks hakata. :D
Samas ütles ta ka seda, et inimesed ise hakkavad paremaid mõtteid mõtlema ja tõmbavad sellega häid asju ligi... Nii et ehk ta ise juba alustas. :D Selle mõttega, et tuleb armastuse aasta. (Kuigi tegelt ei tule. :D)
Noh... ma olen ka nõus uskuma, et tuleb jah. :D Kuhu ta ikka pääseb. Millalgi peab ju tulema ikka. :D

Üks tuttava tuttav kutsus ühe mehe välja ja õhtu lõpupoole ütles talle, et ostis talle juba enda juurde hambaharja ka, et ta ei pea koju minema.
Mul jooksis külm värin üle selja seda kuuldes. :D Ma olen küll naine ja puha, aga ma jookseks vist kah ummisjalu minema sellise asja peale. :D Kui ma just silmini armunud pole. Ja isegi siis oleks natuke freaked out. :D
Ehkki ma mõtlen, et ehk see naisterahvas mõtles seda ikka... kuidagi.. teisiti. :D Kuidagi... normaalsemalt. Välja kukkus lihtsalt lollakalt. :D

Nagu Al Bundy kirjeldas oma naise magatamisele mõtlemistki: "Ma värisen! Mitu kehaosa juba minestas." :D
Õudsalt jube tegelikult, kui endal selline mees oleks.
Eks paljudel on ka... kui vaadata saadet "Naljakas koduvideod" näiteks. Mulle tundub küll, et kui juba pulmapäeval üritatakse teisele torti ninna ja silma toppida, siis ei saa see asi kuidagi hästi lõppeda. :D Ma ei tea... ma ei tunne küll mingit vajadust inimesele, keda armastan, iga hinna eest haiget teha. Aga ju ma olengi siis imelik. :)

CSI-s oli just hea koht ükspäev, kus mees nägi, kuidas kamp noori kedagi peksab. Ja ta läks vahele, ehkki teda oleks ennast äärepealt ära tapetud. ja siis ma mõtlesin, et mida ise teeks. Läheks ilmselt ka vahele. Aga samas... täiesti napakalt loodaks, et mu poeg ei läheks. Või see, kes mulle meeldib ja kõik need ülejäänud, kelle pärast ma niigi muretsen. :) Kuigi... Ma usun karmat, ja ma usun seda, et kui sa ära sured, siis sa näed kõike, ükskõik, kelle poole vaatad, näed temast kõike. Kõike, mida ta eales teinud ja mõelnud on. Ja siis oleks jube häbi, kui selguks, et oled mingi hell valevorst ja nõmedik. :D Kuidas ma vaatan teisele otse silma ja tean, et ma olen tegelikult jama. Ma ei saaks nii. ma tahan, et teine võiks mu peale kindel olla. Igatepidi.
Nii et tuleks vist ikka minna ja peksa saada. :D Siis võib mu poeg mu üle uhke olla... Kunagi, kui ta jälle hingena ringi möllab. :)

--

L says:
Sepe joonistab jube koomiliselt. enne teeb näo, siuke ring
ja siis joonistab teise ringi sinna ümber, ma küsin et mis see on, ta ütleb et pea. XD
nagu skafandriga kõik
--


Joosepiga tegime siin eile õhtul infotundi. Siis me küsisime teineteiselt igasuguseid asju ja siis seletasime neid. Minult küsiti näiteks sellist asja, et "miks on karul nägu." Üritasin siis midagi väita, aga õige vastus oli imelihtne: "Et teised karud teda ära tunneks." :D

--

:) Igatahes... pärast kuuendat... või õigemini juba 5nda jaanuari hilisõhtust läks mul tuju kuidagi... paremaks. Põhjust ei tea. :D Aga olen nõus 2010ndale aastale võimaluse andma. :) Näidaku end nüüd heast küljest ja siva! :D