Invisible handcuffs

Facebooki testi järgi olen ma biitlite "Let it be." Lugesin just sõnu, nutma ajas. Oleks siis tõesti nii, et kuskil on mingi lahendus kogu jamale.
Kunagi mingi uurimuse kohaselt, muide, võib murtud südame pärast tõepoolest surra, did you know. Ja minu süda on fuukin järjepidevalt siukses jamas, et... Ei tea, kas on mõtetki mainida, ema sunnib mind jälle südamearstile minema, kaks õhtut järjest on siuksed valud südames, et täitsa nõme. Aga ma ise arvan, et see on see krdi stress ja masendus. Teadmine, et mu lootustel ei ole mingit põhja all.

Boss oli mulle lauale kirjakese jätnud, et "järgmisel nädalal tulen ma jälle E ja K tööle." Ahsooh. Hea, et ka minu käest küsisid. (See oli iroonia, hea, et ta üldse ütleb, millal mul vaba päev on. :D Vahel paistab ta arvavat, et ma olen selgeltnägija ja ei vaja mingit lisainffi.)
Seega on järgmise nädala Joosepi karnevalil kah kriips peal. Kusjuures, küsisin talt, et kellena ta tahab minna, mis loomana. Teised lapsed olid seal öelnud, et tahavad lõvi ja orava ja jänesena minna... Joosep tahab siga olla. XD
Aga noh, eks sigatseb siis nüüd kodustes tingimustes.

Humanast ei leidnud muide ühtegi kostüümi, tuiasin seal niisama ringi natuke ja siis nägin kõige armsamat mängukoera ever. :D Terjer, siuke...paksude käppadega. =) Ostsin ära ka, kotti ei raatsinud toppida, siis võtsin ta niisama kaenlasse nagu päriskoera ja läksin nii. Vaadati küll imelikult, aga missiis. :D Mehed on alati palju sõbralikumad ja mängulisemad, naeratavad ja puha, naised on nii pagana mõistlikud.
Joosep armus ka koera hoobilt, tassis teda terve õhtu kaasas igalpool ja üritas talle nime panna. Algsed variandid olid sellised: Enni, DJ või Kooma. XD See viimane meenutas täiega seda, kui mu 3 aastat tagasi surnud vanaema läks kunagi omal käel mu koera kuskile ametlikku nimekirja kandma. Ja siis tuli paberiga koju. Fakk, kuidas ma vihastasin. :D Koera nimi oli Kristjan Koeraste. Vanaema ütles, et "nooh, tead, mul ei tulnud see nimi kohe kuidagi meelde." Ütles siis midagi, mis tema arust sarnaselt kõlas.
Paberil seisis "Kriis."
XD

Veel tahtis Joosep koerale nimeks panna Torssi, mis pidavat tähendama "ma aitan sind mäest alla." :D Aga lõpuks jäi kogu asi nii vaimuvaesele nimele pidama nagu Komissar Rex.
Eks näis, ehk areneb asi ikka edasi veel kuskile. Komissar Rexi ei kanta mütsina.

Veel Joosepi uudissõnu: "Kriminaat algab kohe tv kolmest!" (Brigaad)
Ja "seaveoauto."
(Seda viimast ma mõtlesin ikka jupp aega, enne kui aru sain. :D Sõjaväeauto noh. Militaristid everywhere vehivad nüüd rusikaid, I bet. :P)

Ise sõin esimest korda mangot. Teiesugused uue maailma asukad on kõik juba seda imeasja söönud kindlasti, mina alles avastasin. St ema tõi. :D Aga kohtuotsus on üsna positiivne, võib teinegikord süüa. Ehkki ta maitseb täpselt nagu porgand kadakaokastega. Proovi ise. :)

Teate, et mina, paadunud koeralemb, olen hakanud koeri kartma. Iga kord, kui ma mõnda koera näen, tuleb mulle silme ette, kuidas mu viimane koer mulle hambaid välgutades näkku kargas. Ma ei usalda neid enam. :( Mis on minust jube nõme, aga... can't help it. Täiesti irratsionaalne hirmusööst tekib ja siis ma omakorda mõtlen, et koer ka kindlasti tunnetas selle ära ja nüüd ei usalda omakorda mind.
Mehi kardan ma ka. Mitte et nad mind hammustaks, aga... kõik on nii kurjad. :(
Ja mõni on lihtsalt valus töll. Nagu see mees seal Väljalennu saates, endal oli naine kohekohe sünnitamas, ja tema läheb palmi alla peesitama. Normaalne. Kui ego saab olla. Naine ju kardab, krt küll. Rääkimata sellest, et hiljem kirjeldad aastaid oma esimese lapse sündi, et ohjah, kui ta sündis, siis mina päevitasin ja ei kottind mind miski. Rumal rumal rumal.

Isegi Fantoom on nagu surmaingel. Pole teda ammu näinud ja igatsus on haripunktis. Ja iga päevaga mõtlen üha rohkem, et ehk ei tohikski teda enam näha. Miks kiskuda vanu haavu jälle lahti. Niigi ajab iga väiksemgi asi ulguma.
Laupäeval oli eriti sitt, ei tahtnudki enam hingata. Ja siis tuli vh1-st Kings of Leoni Use Somebody.
Pean leidma kellegi reaalse. Fantoom on niikuinii juba läinud, temasugused mehed nüüd vaevalt kuskil riiulil tolmuvad ja tahtjaid ootavad. Tema mind obviously näha ei taha, muidu oleks ta ju juba tulnud ja vaadanud. Ta ju nüüd teab, kus ma olen.
Ma olen ju üldse üsna avatud, eks. Nagu lahkamislaua peal, ainult tule ja heida pilk sisse. Ma olen näinud lahkamisefotot inimesest, keda ma armastasin rohkem kui kedagi teist. Inimene on nii punane. :'(

Tuleks ometi keegi ja ütleks, et kui sa oled üksi ja õnnetu, siis sellega lunastad sa välja need, keda sa kalliks pead. Siis ei juhtu nendega iialgi midagi paha.
Vaata siis kui õnnelik õnnetu inimene ma oleks. :) Aga praegu ei näe ma küll mingit pointi. Lihtsalt... nagu neetud. :(
Margit ütles just msnis, et sa oled nii vintske. Et vastu pean.
:) Nii hea, kui keegi mõistab, et raske on. Püsin veel traagelniitide najal koos.
Eks näis, millal laiali lagunen.

Ma ootasin ja ootasin, et Joosepi isa mulle vastaks, et "jah, ma olen nõus DNA-testi tegema." Kahjuks ei ole ikka veel mingitki vastust tulnud, nii et nüüd... ma kirjutan talle täna ja ütlen talle, et ma ei oleks ealeski uskunud, et ta seal kaugel niipalju muutub. Argpüksiks ja egoistiks. :( Ta ei taha lihtsalt tunnistada, et eksis. Kellele see ikka meeldiks, eks. :( Aga kui sa tead, et teisel on kogu elu pees sellepärast... Et see ussitab ta südant ja ei lase õnnelik olla, no kui raske on siis öelda, et "hea küll" ja tulla ja anda oma krdi tilgake verd.
Muud ma ju ei tahagi. Tõde. Mingit vestlust arendada ma ei taha, mis meil enam ikka rääkida.
Ehk tal ongi seal keegi, kes talle kõrva sosistab, et kes teab, mida ma kõik tahan. Keegi, kes isiklikus elus kõrvetada saanud ja nüüd arvab, et kõik ongi sellised... Mis näitaks muidugi veelkord, kui vähe Sepe isa mind tegelikult tunneb. :(
Aga noh... shitta kah.
Ehk kunagi tuleb keegi ja usub minusse niipalju, et igasugused needused kaovad.

Nii nagu detsembri keskel oli mul tunne, et keegi kuskil rasestus (ära küsi, jube imelik), samamoodi on mul praegu selline tunne, et surm luusib kuskil mu läheduses. :( Ei teagi, kui lähedalt see minuga seostub... aga juhuks, kui mul süda peaks üles ütlema, siis ärge põdege. Ma jään niikuinii mingiks ajaks veel siia lehvima nagu paha hais. Tahan veel vaadata neid, kes meeldivad. :) Te viige Joosepit kinno ja teatrisse ja kelgutama ja tuletage talle mind vahel meelde ja kõik on ookaa. Peaasi, et armastust oleks. :)
Armastus on see, mis mindki tiksuma paneb. Muidu ei ole mõtet. Ehk seepärast ongi surmahõngu tunda.

Ma igatsen lugemise järele. Pole nii ammu lugenud, viimane kord lugesin "Ettelugejat" ja rääkisin siingi sellest, ja seda sa ju enam ei mäletagi, eks. :D See näitabki, kui häbematult kaua aega möödas on. Nüüd veel see... lugemiseaasta või mistandoligi, tahan võtta plaani, et loen iga kuu vähemalt kaks raamatut. Eks pean siis lihtsalt öösiti üleval olema ja pärast pead valutama. Joosepiga on võimatu lugeda, ta segab igal viiendal sekundil ja ma muudkui loen ühte ja sedasama ja lõpuks ei saa enam midagi aru. Minu lugemised on ikka ühe hooga terve raamat, ükskõik, kui paks see siis ka ei oleks. Oskaks nüüd ainult midagi valida... Tahaks midagi hingele, aga mitte armastust. Ei teagi, mis see siis olema peaks.
Ja ma ei oleks iialgi tohtinud Pedas Critical Reading-ut võtta, see segab nüüd totaalselt lugemist. Lähen liiga süviti. :)

Haah, jälle see SALE SLAVE reklaam. Mind hämmastab see natuke. Kes tahab end vabatahtlikult ja avalikult allahindluste orjaks nimetada? Huvitav, mis järgmiseks välja pakutakse? IDIOTS SHOPPING? Rahvas tungleb kohe poodi. :D

Vaatasin seda Kaalust... eee.. maha? Alla? Noh, misiganes, see saade, kus paksukesed läksid trenni tegema. Nii inspireeriv oli vaadata, kui palju nad alla olid võtnud. Olgugi, et ma ise olen ka sama teinud. Aga ikkagi. Nad olid kõik nii tublid. :)
Peakski mõne oma rasvapildi üles otsima ja kuskile panema... et näeks ja oskaks võrrelda. Ehk teeks natukenegi tuju heaks. Ei uskunud ju eriti keegi, et ma vanasse kaalu tagasi saan. 40 kilo on rohkem kui pool mind, poolteist. :D Okei, tõele au andes oli 15 kilo sellest Joosep ja temaga kaasnev staff. Mul oli vett juba mingi 10 liitrit sees. :D
Aga ikkagi. Ja uni on nii tähtis, esimesed kaks aastat ei võtnud ma mitte ühtegi kilo alla, ürita, kuidas tahad. Aga ma magasin ju igal ööl umbes kaks-kolm tundi kokku, mitmes jupis. Olin õige pisut zombie. :)

Oleks äärepealt eile Joosepile vahele jäänud, muide. Joosep jahus midagi sellest, et temal ei ole susse. Mina siis kurjustasin, et mis jama sa ajad, alles ma kinkisin sulle need kutsusussid. Ja Joosep siis vastas vihaselt, et "ei kinkinud sina neid kutsususse, JÕULUVANA kinkis!"
Ohkräpp, õigus jah... Köhh.

Siis helistas mulle Ago Ühinenud Ajakirjadest. Pakkus mulle Marie-Claire-i ja Cosmopolitani tellimiseks. Ma vastu, et ma ei värvi end niipalju, et peaksin iga kuu uutest möksidest lehekülgede kaupa lektüüri läbi lugema. Tema pakub siis Kodudoktorit. Ma ütlen, et nooh... ma olen üsna terve, tead. :D Tema, et ehk siis tehnikahuvi oleks? Mina eitan kategooriliselt. :D Siis küsib, et aga ehk kokaraamatuid sooviksin. Mina, et pigem sööks, kui loeks või vaaritaks. :D Tema siis, et aga ehk kaloriraamatut? Mina: nojaa, vabatahtlikult matemaatikat, eks. :D
Lõpuks ta hakkas juba naerma. :D Ta oleks võind siis lõpuks mind välja kutsuda või midagi, sellepeale oleks ehk "jaa" öelnud. :D Niisugune tore naerune hääl, enam ei olnudki nii ametlik kui alguses. :D

Ohhjah. Täna oli bussis ka rekordarv mehi. Umbes viis.
Aga üks selgete silmadega tüüp, kes mulle otsa vaatas, see läks Lasna bussi peale hoopis. Ja noh.. tal on ilmselgelt naine ka olemas.
Miks vabad ja vallalised ei võiks kanda rinnas silti "Vaba ja vallaline." Miks?
Nii palju kergem oleks.
Isegi need, kes netis single on, on enamuses ju siiski kõik juba kellegagi koos. Nii raske on niimoodi... orienteeruda.

Ohpersik. Ma ei teagi... miks nii on. Raadiost laseb nüüd Smilersi "Nüüd on nii hea." Joosepi isa ütles kunagi, et see on meie laul. Hah. Nii palju siis sellest.
Mul on see nutmine nii krdi... peaks ennast kuskile kinni panema ja kõva häälega kohe tükk aega nutma. Kõrini on sellest... vaidlemisest ja kraaklemisest. Kodus ei saagi nutta ju, Joosep tuleb kohe kallistama ja pisaraid pühkima. Suru aga kõik alla. Ma lämbun sellesse juba.

http://www.youtube.com/watch?v=bxNJHuM0Js0
Embeddida ei lase, raibe.

And tell me you love me, come back and haunt me
Oh and I rush to the start.

Kaks nädalat veel vastu pidada. Siis hakkab tasapisi kergemaks minema, ei ole enam nii palju kiusatusi. Ehk. Ma ei lähe ju kuskile, kuhu mind ei taheta. Teen südame kõvaks ja... teesklen. Teesklen, et ta ei meeldi mulle enam, et ei mõtle enam ta peale.

Miks peab kõik nii.. miks elu ei või rahulik olla, voolav. Miks... miks keegi ei voola koos minuga. Kõik rüselevad ja karjuvad ja vehivad rusikatega ja ma ei jaksa seda jama enam kaasa teha. Ma lähen lihtsalt ära siis.