- survival -

Kõigepealt mainin ära, et I stand corrected, Eesti mehed ikkagi oskavad ilusaid asju öelda küll. :) Vanad semud üllatavad ja teevad tuju hirmus heaks. :)

Muudest asjadest - klaarin pead.
Ma olen võtnud endale vahepeal aega paranemiseks, ja tundub, et asi edeneb. Ehkki pisut ameerika mägede stiilis, üles-alla, kord heldin südamepõhjani ja kallistaks nagu viimnepäev käsil, ja siis tahaks f*ck off öelda ja samasugust külmust vastu paisata, nagu mulle tema poolt tulnud on. Usun, et novembri saabumisega paneme sellele ilmselgelt rumalale ühepoolsele armastusele punkti. Või noh, mingi siukse lookleva joone, mis tähistab ühest asjast teiseks moondumist. Ma ju hoolin kõigist neist tüüpidest endiselt, keda armastanud olen, tunne lihtsalt suubub mineviku vormi.
Sõpruseks seda siin küll kuskiltotsast nimetada ei saa, sõpruse jaoks oleks vaja soojust, ja tema poolt on ainult jää. Aga sitta kah, nagu viisakad inimesed ütlevad. Tema kaotus. Ma olen üritanud, nüüd liigun edasi. Aitäh kõigi ilusate tunnete eest, missiis, et need vaid mu peas eksisteerisid.
Süütundega ma veel maadlen. Tunnen end nimelt veidi oma südame ees süüdi, tema ju lootis, tema usaldas seda tunnet, et just see mees on tema Üks. Nüüd olen nagu quitter. Aga no... kaua võib. Ka jalutu mees oleks juba minuni jõudnud, ükskõik, kust maailmaotsast ta siis roomama oleks hakanud selle kõige alguses.
Kõike head ja häid kõiki.

Ma olen maruemane inimene, mul on vaja kedagi, kellest hoolida, kelle poole oma romantilised mõtted suunata, muidu olen nagu poolik. Aga ma keeldun uskumast, et nii jääbki, et polegi enam olemas kedagi, kellele ma tõeliselt meeldiks. Ja ehkki paljudes peredes kipub ajalugu end kordama kummalistel põhjustel, siis isegi mu emal oli ju vahepeal uus mees... kes küll nüüdseks on juba aastaid surnud. Ma tahan tegelikult uskuda, et ka mu ema leiab veel kellegi uue, ta on ju veel noor.
Mitte et nii ongi, saad lapse ja jääd pärast igavesti vallaliseks. Selline "trend" kipub vist liikvel olema küll... Ja vallalisuse all pean siis silmas üksiolemist (laps ei asenda meest,) mitte abiellumist, eks. Ei saa ju öelda, et ma olen üksi, kui mul on laps.. eriti veel nii khuul laps, nagu mu krants seda on. :)

Kirjutasin Joosepi isale ka üle miljoni aasta, panin paar joonistust ja rääkisin mõned poisi naljad edasi. Tundsin nagu natuke kohustust ka, ehkki ta tõenäoliselt ei loegi üldse neid kirju. Ja samas on paha tunne ka, tema pärast, sest kui ta loeb ja vaatab neid pilte ja asju, siis.. ma ei teagi. Kui ta Joosepi olemasolu lõpuks teadvustab endale, siis ma kardan, et ta elu läheb natuke sassi.
Aga samas.. miks peaksin mina tema peale mõtlema, ei pea, ma pean mõtlema eelkõige Joosepile, ja Joosep kavatseb kindlasti millalgi oma vanameest vaatama sõita. Pealegi, ma olen siis vähemalt omalt poolt teinud kõik, et sidet nende vahel natukesekenegi ülal hoida. Probleemid, mis tekiksid teisele selletõttu, et ta ise on need endale oma rumaluse ja põikpäisusega kaela kutsunud... ei ole ju minu süü.

Ma ei saa ega taha enam hoolida inimestest, kes ei taha, et neist hooliksin, see tekitab minus endas tunde, nagu kerjaksin vastuarmastust ja polekski päristundeid väärt. No more Little Miss Ego Feeder for vain indifferent men.

Aga jah, ma saan aru ta ideest Joosepist eemale hoida. Sest kui ta teeks korraks südame lahti, siis ei saaks ta enam minema minna ja egoistlik edasi olla. Ja egoistliku all pean silmas seda, kui inimesel on luksus mõelda kõigepealt iseenda peale ja siis alles teistele. :) Nothing bad. Ma ju tean teda küll. :) Ja Joosepit tean ka. Nad oleks nagu liimitud kokku.
Igatahes... ma loodan, et ta teeb siis oma eluga vähemalt midagi friggin Suurepärast, sest muidu on ta lihtsalt imelise võimaluse oma poega tundma õppida mööda lasknud.

Mõtlen üsna palju viimasel ajal sellele, kas asjad on ikka seda väärt. Tahan kõik keerulise enda jaoks selgeks ja lihtsaks mõelda. Ei taha rapsida ja muretseda selle pärast, mis minust üldse ei sõltu. Raske on ümber harjuda, ma olen muretseja-tüüpi. Alles oli ühel ööl, ma lamasin voodis ja ei suutnud magama jääda, sest mõtlesin sellele, et pildiraamid võivad voodi kohalt alla kukkuda ja me pead lömastada. Ise üritasin end veenda, et kamoon, olen'd normaalne, need pildid on seal rippunud juba ligi 6 aastat, mis pärgli päralt peaks nad NÜÜD alla kukkuma... ma ei tahtnud alluda, sest siis jäängi oma uitmõtete ohvriks, eks. Ent kui kell oli juba pool neli öösel saanud, siis mõistsin, et ei jää muud üle, tõusin üles ja võtsin pildid seinalt. Ja siis jäin kohe mauhti magama ka. :D
Samas, ma peaksin rohkem end usaldama, isegi nendes ogarana tunduvates asjades. Seega on pildid seinalt maha võetud.

Muidu olen aega veetnud tööl, boss sõitis jälle soojale maale ja ma siis asendan, teen inventuuri. Pidin seda küll ainult alustama, aga... parem on teha, kui kedagi teist vahepeal asjades siblimas ei käi, nii et saan vist tänasega terve inventuuriga ühele poole. Kerge kretinism hakkab küll ilmnema, näiteks avastasin telekat vaadates järsku, et loendan oma hingetõmbeid. Olin siis 71 juures parajasti, kui märkasin. :D
Ja õhtul-öösel koon. Väga silmalembene tshikk. Not.

Vaatasin mingipäev seda ee... ma ei teagi, mis selle saate nimi on, aga see on pilgeni täis Vene sensitiive, kelle seast üritatakse siis parimat välja valida, andes neile igast ülesandeid. Igatahes hakkasin mõtlema, et kuidas saab "sensitiiv" sind aidata, kui ta ei tunnegi sind. Inimesed on nii erinevad, isegi selline lihtne väike asi nagu õnn on erinevate inimeste jaoks totaalselt erinev. Kui tema on materiaalne inimene ja ütleb sulle, et ooo, sul läheb väga hästi elus, ent sina oled hoopis paduromantik, siis ei pruugigi ju nii hästi minna, eksole. :)
Või kui see "sensitiiv" (eeldame, et ta tõepoolest tunnetab asju ja teab üht-teist) on ise kibestunud inimene, ja arvab inimestest ennekõike halba, siis on ju kõik tema öeldu ja tunnetatu ka läbi selle kibestumise prisma. St näeb ainult halvas valguses kõike ja ei üritagi põhjusi leida. A la ütleb sulle, et "su abikaasa tõukab sind otsustaval hetkel enda juurest eemale" ja jätab sind meest lõputult kahtlustama ja ette juba vihkama ja hülgamist ootama, ja unustab mainida, et ahjaa, te olete sel otsustaval hetkel kohekohe auto alla jäämas ja abikaas päästab su elu.

Muide, mõtle, kui õudne oleks, kui lükkad teise auto eest ära ennastohverdavalt ja samal hetkel autojuht keerab rooli ka sinnapoole... Elu võib vahel nii nõme olla.
Kuulsin just üht niru uudist oma tutvusringkonnast, hirmus mure on nüüd. Aga ma leian, et seda uudist saab kahtepidi võtta, ja võtame positiivsest küljest. Kõik saab korda, küll näete.
Ema ka just helistas, ta käis hommikul töövestlusel (esimest korda kogu selle aja jooksul kutsuti üldse kuskile, enamus tööpakkujaid ei vaevu isegi kirja saatma) ja homme pidi teatatama, et kes mitmest kohaletulnud kandidaadist koha sai. Talle oli juba helistatud ja öeldud, et you're in, tule esmaspäevast tööle. :)))
Kaua ta nüüd juba töötu on olnud, aasta? Või rohkemgi, ajaarvamine on mul nagu ikka. :)
Eile õhtul istus voodil ja torises, et jama koha peal see asutus, et ta peab siis hommikuti veel 10 minutit jala minema peale trollist mahaminemist! :D Noomisin teda, et krt, teised inimesed kolivad teise linna, et tööd saada, teise riiki, for god's sake! Ole õnnelik, et kutsuti üldse. :)
Väike värskendav jalutuskäik ongi mõnna! :D Füüsilisele vormile ka hea.

Eelmisel nädalal sõitsin õhtul töölt bussiga koju ja istusin kahe mehe vahele litsutult tagapingis ja mõlgutasin mõtteid. Kurb oli, ja ma oleks niiiii tahtnud kellegi peale mõelda, minu tavaline väike põgenemishetk, eks. Aga kuna Üht pagendatakse parajasti, siis keelan endal tema peale mõelda, ja kedagi teist ei ole, kes küllaldaselt huvitaks. Ja nii ma seal istusin ja hetkeks tekkis paanika lausa, et KELLE peale ma nüüd mõtlen OMA vabadel hetkedel, kelle juurde ma peitu poen, kellele ilusaid asju ütlen.
Ja siis meenus järsku mingi iseenda armastamise pula, mida olin päeval facebookist lugenud.
Kössitasin siis seal kahe onu vahel ja mõtlesin endamisi prooviks, et ma olen nii tore ja hea ja armas ja ilus ka. :)
Alguses on nii harjumatu ja naljakas, aga mingil hetkel annad alla ja oledki endaga täitsa nõus. :)))