Tahtsin kangesti reedel üht uut (ja väga khuuli) bändi tshekkima minna (vot seda:
)
ja kuna kedagi polnud hetkel kaasa kutsuda, siis otsustasin üksi minna. Millegipärast oli selline tunne, et ma pean välja minema, las siis olla kurb üksindus. :D Tegelikult oli K kuskil linnapeal samal ajal, ja Blong uitas ka sõbrantsidega ringi. Ja ehkki plaanisime kõik kokku saada, siis teadsin juba ette, et niikuinii ei saa. :D
Enihau, bänd pidi alles pool 2 alustama (wtf nende ilgelt hiliste aegadega on, aru ma ei mõista, mida aeg edasi, seda hiljem üritused hakkavad. Kui ma 65 olen, siis algavad kontserdid raudselt kell 8 hommikul.) ja seega polnud nagu pointi sinna varem kohale minna üksi töllerdama. Panin siis kodus lapse magama ja siis jäi veel veits munemisaega, ja kella ühe ajal hakkasin taksot tellima. Arvestasin, et no mingi veerand tunniga peaks ju ikka takso saama, siis jõuab veel ilusti kohale ka. Taksot tellisin kuni kella kaheni, mingist miljonist eri firmast, siis lõpuks näkkas. Vahepeal oli küll juba selline tunne, et ah, pekki, ma võtan siis uuesti riided seljast ja lähen parem magama. :D Täitsa masendav. Aga *have no fear* attitude võttis võimust, istusin autosse ja kimasin kohale.
Piletimüüjalt küsisin, et kas bänd vist juba lõpetab, jah? Ta ütles ebaleva naeratusega, et "oi, nad siin mängivad koguaeg niimoodi on ja off..." Mis ajas naerma, mistõttu vastasin raha ulatades, et järelikult lõpetavad juba. :D
Oma lemmiklaulu kuulsin ikka ära ja üsna mitmeid veel, nii et no wirries.
Pleiss on mu jaoks tiba võõras ja harjumatu, pisike ka, nii et tundsin end seal üsna.. nagu kellegi ema noh. :D Ühtlasi teadsin, et mul on ainult natuke aega veel jäänud, nii et rabasin kiirelt sidriku ja kulistasin nagu üks Kalle nimeline kollane kandiline mees. Suitsu tegin ka, mu esimesed suitsud avalikkuse ees seega. :D Siinkohal mental note - osta välgumihkel. Ma ei oska tikkudega tuule käes suurt essugi teha. :D Oli väga koomiline. Pool pakki tikke per suits ei ole vist päris see proportsioon, mis mõeldud on.
Seltskonna mõttes oli üsna kesine õhtu, meesisikutelt laekus naeratusi üsna mitmeid, ent ainult üks lause, seegi viisakus lihtsalt. Või noh, tegelikult tundus tähendus rohkem tere-sina-ka-siin olevat, mis oli väga tore. Siis ei tundnud end enam nii out of place ja kutsumata külalisena. :)
Igatahes, lõpuks panin ikka pillid kotti ja hakkasin kodu poole astuma, ahhh, meenus, tegelikult ütles veel üks meesisik ikka kesklinna piires ikka ühe sõna, mingid kodutud tulid suurte kottidega ja ma vist naeratasin neile viisakalt möödudes, sest nad naeratasid vastu ja ütlesid tere. :D
Taksot oli muidugi võimatu saada, mistõttu lihtsalt jalutasin aina edasi. Mõtlesin, et so what, lähengi jala koju. Külm ju oli, aga ma ei registreerinud seda eriti, sidrik ja hea tuju hoidsid sooja veel. :D
Ja nüüd jõuangi lõpuks peale pikki eksirännakuid selleni, miks ma seda blogi üldse kirjutama hakkasin (boy, ma olen pika jutuga tshikk.) :D
Poolel teel leidsin bussipeatusest mingi tüübi. Istus pingil, pea rinnal, tundus, et magab. Läksin juba mööda tast, ja siis keerasin ringiga tagasi. :D Mammasüda ei andnud asu. Magaski. Ise värises meeletult. Kummardusin ta kohale ja müksasin sõbralikult, et kuule, ärka üles, sa külmud siin surnuks või varastatakse paljaks sind. (Tal oli seljakott seljas.)
Ta ei vastanud. Istusin siis kõrvale ja arutasin endamisi, mida teha. Tundus täitsa korralik poiss olevat muidu. Katsusin ta käsi, et kui külm tal on. Käed olid tulikuumad. Üritasin siis uuesti äratada, võtsin ümber õlgade kinni, et seda värisemist peatada. Ta mühises midagi, küsisin siis siva, et kuule, ma viin su koju, kuskandis sa elad. Ta ütles peatuse nime. Fain, see on mu majast ühe peatuse kaugusel, mõeldud-tehtud. Tellisin takso, õnneks saingi ühe kohe liinile, lubas 10 minutiga tulla. Samal ajal läks mingi eriti noor poiss, no... 15 aastane maksimaalselt, mööda ja üritas hääletada. Ma ütlesin talle, et kui ka Mustakale lähed, siis meil tuleb kohe takso. Ta vastas väga kategooriliselt, et ei, mul pole raha üldse. Ma vastu et jah, mis siis. :D Ta ei tabanudki kohe ära mu mõtet, nii et kordasime sama vestlust veel paar korda, lõpuks sai aru, et ma ei küsi talt raha vaid võtan niisama peale. Ja siis tuligi takso ja kupatasin kutid sisse.
Jõudsime siis üsna pea (naljakas, kui pikk see maa jalutades on, ja kui lühike autoga sõites) kohale ja nad ronisid välja, ma maksin arve ära ja tegime veel taksojuhiga nalja seal ja.. Mõtlesin, et kutid läksid juba igaüks eri suunda minema, aga nemad hoopis seisid kahekesi kõrvuti seal teeveeres ja vaatasid nagu käsklusi ootavalt mu poole. :D Uurisin siis nooremalt, et on tal veel kaugele minna, aga ütles, et ei, väga vähe veel, seega ütlesime tsauki ja soovisime head. Enne vaatas mind üksisilmi, nagu oleks üritanud mind igavesti meelde jätta. :D (Ma ei mäleta nende kummagi nägu, ofkoors. :D) Aga need ta ülimalt üllatunud silmad oli mu jaoks nagu... ma ei teagi. Kas tõesti pole keegi kunagi varem, lihtsalt niisama, aidanud teda või? Vaene väike tibu.
Suurem poiss, no.. ta oli ehk 20 või midagi sealringis, tuikus nagu puhuks megatuul. Ehk puhuski, ega ma pannud tähele. :D Igatahes otsustasin, et saadan ta kohe päris koduukseni, siis on süda rahulik ja ta ei jää kuskil auto alla või magama uuesti. Võtsin siis käe alt kinni ja hakkasime minema. Ta oli nõus ka kohe, ta üldse kuulas iga mu sõna, nagu ma oleks mingi õpetaja või keegi siuke... autoriteet. :D Eks sai ise ka aru, et tal on minuga koos kindlam. Rääkisime minnes natuke juttu ka, väga tore poiss tundus olevat. Nii naljakas oli temaga koos kakerdada, trip down memory lane, ütlesin talle ka, et vanad head ajad, kui sai eksiga koju mindud, meenuvad.
(Eks muide ütles peale uue naise leidmist, et see jätab teda alati igalepoole vedelema, ja ta peab täielikult ümber harjuma, sest mina lohistasin ju alati koju. :D See oli see teibiga rula külge ja kelgu huumor. Aga no.. kui armastad, siis ei jäta ju teist abituna kuskile.. Maailm ei ole nii sõbralik pleiss. Pealegi, tema poleks mind ka jätnud ümberpööratud olukorras, raudselt.)
Igatahes, aitasin poisi koduukseni, ta värises endiselt ja kurtis, et marukülm, otsis veel võtmeid, sest "ema magab." =) Ja siis kallistas mind ja küsis, et kuidas tänada saab. Ma ütlesin, et pay it forward. :) Sai kohe lennult aru ja lubas nii teha. Lubas kohe teki alla sooja ka minna ja kuuma teed meega juua. :D
Ja siis lasin jalga, mammasüda oli armastust triiki täis. :) Loodan, et ta nüüd ikkagi haigeks ei jäänud... ja et enam nii segi end ei kammi. :D
Ja et me enam kunagi ei kohtu. :) Tal oleks ehk häbi, kuigi ma üritasin seda igal sammul hajutada, kõigiga ju juhtub vahel. Ehk ta ei tunneks mind ka ära.. ma mäletan ainult ta juukseid, need olid pisut nagu... Ühel.
Ehh... ♥
Muudame kähku teemat. :) Igatahes, ma mõtlesin jupp aega, et kas üldse kirjutada sest juhtumist midagi, kõlab veits nagu rinnaletagumine. Aga krt, inimesed. Aidake ikka teisi, missiis, et hirm on, missiis, et võib hea tahe vastu silmi lüüa (ma shitturkodututele viisin ka lõpuks ikka kampsuneid, aga no.. ma vihastangi nagu ilutulestik, kõvasti ja värviliselt ja siis läheb kähku üle. :) ) sest see on megarush. Parem kui mistahes narkootikum. Ma olin nii õnnelik kojujõudes. :) Sain kellelegi kasulik olla.
Ohjah, väike egoistlik mina. :)
Aga no tõesti... friggin külm on õues öösiti juba, kui ma poleks aidanud, ma oleks elu lõpuni põdenud seda. Mõtle, kui lähed mööda ja järgmine päev loed lehest, et külmus surnuks. :(
Ahaha, Joosep ja vanaema põrkasid just pimedas koridoris kokku. Joosep: "Oh, sa ehmatasid mind!" Vanaema: "Mina sind ka!"
Täna käskisin Joosepil rasvaplekkidega joonistused-kirjutised minema visata, et niimoodi ei saa, endal mitu lauda, hoidku üks puhas ka. Ta lõikas seepeale kääridega plekid paberitest välja. Tarkpea.
Sattusin kogemata ühel heategevuslikul lehel kuulutuse peale, kus mitme lapse ema otsis lastele talveriideid. Mul on Joosepi vanad kõik kokku pakitud, et järgmisele lapsele... Aga.. nii kurb oli, ja mõtlesin oma tulevikuväljavaadetele ja läksin siis küsisin ema käest, et "ega ma ei saa ju rohkem lapsi?"
Ema vastas üliehmunult: "selleks on ju meest vaja!"
:D
D'oh, ema, kavatsesin küll seekord pungumist proovida.
Vaata, ehk on sul midagi ära anda, mida endal enam vaja pole, aga kellegil ehk väga. Või neid lasteriideid... sest ma veel loodan, et ehk saaks kuskilt mõne jõnglase ikka soetada... :)
www.spunk.ee
Muide, nägin öösel unes, kuidas üks mees magas mu peal. :D Me olime sõbrad niisama (päriselus ma lihtsalt tean teda, aga ei tunne, kena mees though ;)), ja tulime koos mingilt prallelt, ja ta lihtsalt magas mu peal, ei midagi muud. :D Ei mingit erootilist alatooni, aga ma mäletan siiamaani, kui soe ta nahk oli. Human touch. Minu jaoks ülim eksootika.
Ma näen üldse ogaraid unenägusid viimasel ajal. Näiteks olin Saksamaal, ja mul oli kaks kohvrit ja hiigelsuur pappkast raamatutega hotellitoas, ja ma ei suutnud kuidagi ilma raamatuteta lahkuda, ehkki ma ei jaksanud neid ju tassida. :D Masendav oli mõista, et pean need maha jätma, ja terve öö tegin hullumeelseid plaane, kuidas neid ikkagi kaasa võtta. :D
Ja siis olin rokkkontserdil, (kõik istusid toolidel nagu teatris oleks :D ) ja järsku tuli lavalt mingi kõrvaline mees, andis mulle limonaadipudeli ja ütles, et L, jou, ole nii hea, mine keldrisse ja lülita lõpupeo nupp sisse. :D
Ma ei läinud, sest maja oli nagu Ermitaazh ja kelder ilmselt samasuur. Ja no mis krdi lõpupeo nupp??? :D Vastasin, et ega ma seda limonaadi nii väga ka ei taha. :D
Ja ühes unes ma pidin peale prallet kuskil korteris ööbima, aga mulle ei meeldinud seal millegipärast ja hakkasin koju minema, mööda üsna harvalt valgustatud linnaäärset tänavat. Ja järsku kostis õudsat mürinat ja mootorratas kihutas pimedusest välja ja kimas mööda. Mul tekkis paaniline hirm millegipärast ja klammerdusin võrkaia külge, ja siis tulid sealt totaalsest pimedusest jalgratturid, viuh ja viuh, siukse vaikse sahinaga, ja neid oli mingi... miljon vähemalt. Praegu räägin, et näe, jalgratturid, aga unes oli see kõige skeerim asi ever. :D Nad olid nagu kummitused või midagi, see oli nii ebaloomulik kuidagi ja õudne. Ja ma mäletan, et rippusin seal aia küljes ja kartsin nii meeletult. :( Ja siis järgmine pilt oli minust telefoniputkas, üritasin kellelegi helistada, aga ei mäletanud numbreid ja littisin siis suvaliselt neid üksteise otsa. Ja järsku läks uks lahti ja ema küsib, et issand, mis juhtus. Ma olin talle helistanud ja appi kutsund. Üritasin meenutada, et mis juhtus, aga mitte midagi ei tulnud meelde. Üritasin siis veel rohkem mälu pingutada, ja suust hakkas verd jooksma. Nagu... meenutamine ei olnud vist hea. :D Aga eriti suvaline uni... Ma ei saagi aru siiani, et mida see siis nüüd tähendama pidi. Kui üldse midagi. Ja wtf mul nende jalgratturite vastu unes oli? :D
Meanwhile, reaalelus, K käis ühe meeletult khuuli projekti välja, nii et varsti ilmselt on käed tööd täis. Aga ma jumaldan asju, kus lõpp-produkt toob inimestele rõõmu ja kus ma saan oma pulbitsevat fantaasiat rakendada. (Mul on selles osas tõsised ülejäägid. :D)
Ja siin saate omale soovida, mida vaja hetkel. :) Ehk mõikab, eks. :D
http://www.horoscope.com/horoscope/genie/cast-a-spell.aspx
No comments:
Post a Comment