(midagi positiivset tuleb ju leida.)
Ei teagi, kas see väljutav kodanik oli nüüd üks neist kodututest, kellele eelmises postis kaasa tundsin, või mõni muu, kes tahaks kangesti mu hinge mõne sooja ja aurava lasta. Küllap on ju neidki... Pole aimugi. :(
Tuju rikkus küll korralikult ära, nii et mission accomplished, well done.
Ehk keegi ikkagi kutsus neile kodututele politsei ja nad arvasid, et see mina võiksin olla, seega maksid kätte. Või häiris mu suitsulkäimine nende tegemisi küllaldaselt... Kolm korda tegin öö jooksul akna lahti, kus seda enne nähtud, eksoleju.
Igatahes... eks ma teen suitsu ikka edasi. Ma olen ema, ma olen sitaga harjunud.
Muide... mul ühel tuttaval oli just selline juhus, et talle meeldis keegi hullupööra aastaid, ja kui ma ütlen hullupööra, siis seda just mõtlengi, see khuul armumine, kui käed värisevad teise läheduses olles ja mõtted lähevad sassi ja jooksed vastu seinu kogemata. Ja lõpuks, kui teine avastas, et uu, sa oled olemas... siis oli juba liiga hilja. Süda oli väsinud ja järsku märkad, et teine polegi nii über alles.
Mul on lausa kahju sellest vaesest ullikesest, sest ta jäi mu sõbrast ilma, ta ei saagi teada, KUI õnnelikuks ta oleks võinud saada.
Minu esimene armastus kestis 10 friggin aastat. Ja lõppes täpselt samamoodi, kui ta tuli ja Märkas mind, lõpuks ometi... ja mind järsku enam ei kottinudki üldse. Ja ei, see ei olnud mingi... et sain kätte ja enam ei taha. Ma ei ole eriline jahimees. :)
Aga lihtsalt... kui lastakse nii kaua oodata, ju siis ei hinnata küllaldaselt. Ja ma ei ole ka mingi seelikuga mänguasi. Kui ma Tõtt ei näe teise silmis, siis jääb ära.
Tundub, et kõnnin taas samadel radadel. Ja see on pagana kurb.
Suurpuhastus jätkub täie hooga.
No comments:
Post a Comment