Arvuti on jälle katki, telekas läks triibuliseks ja roheliseks (varsti saab arbuusi. Ei, igati loogiline asjade käik korteris, kus asub juba katkine mikrolaineahi, CDmängija, DVDmängija, arvuteid kaks tükki ja mingi asi oli veel.. Kui vargad peaks sisse murdma meile, see oleks suurim tüng ever. Nad hakkaks pärast suurest masendusest ausaks tööinimeseks.) ja ema tuleb vasthangitud töölt ära.
Viimane toimub küll minu heakskiidul, ta helistas mulle töölt nuttes ja ütles, et ei jaksa kõike... aga et üritab ja ärgu ma muretsegu.
Shiet!!!, eksole. Minu ema ei pea nii tegema, karask. Elu on liiga lühike, et orjata ja nutta ja teha asju, mis oksele ajavad. Seega ütlesin talle, et tule ära sealt, saame hakkama ju ikka. Kuidagi ju ikka. Raha on voolav materjal. :D
Ta tunneb end selle naise pärast pahasti, kes ta tööle võttis, ütles, et hästi tore naine ja et nüüd nad ehk ei julge edaspidi enam vanemaid inimesi võtta ja ema tegi kellelegi karuteene. Aga no... ema otsene boss ütles talle sellise lause: "Ühe päeva sa ju õppisid, nüüd peaksid juba oskama, tee kiiremini." (Jutt siis terve suure poe sisu päheõppimisest ja sellest, et kui vea teed, siis maksad ise kinni ka. See palk on nii niru, et peale maksma küll ei hakka vigade parandamiseks, ausõna.)
Millest meenub, mul tuli suurepärane idee, mismoodi/milliseks kempsu-vannituba remontida. St mul on vaimusilmas ettekujutus olemas, milline lõpptulemus välja näeb. Mulle igatahes meeldib, Joosepile ka, ta lubas aidata. :D
Öösel suitsetada ka ei lasta, näidatakse tulesid silma. Väga totter, mõtlesin tahtmatult sellest, kuidas püss palgele pannakse ja pauhti mulle püssirohtu silmevahele põrutatakse. Oh well. Mul on pea niigi nagu Suure Töllu raamatus, mu peale ei saaks vist pihtagi, lainetab liigrämedalt.
Täna öösel peaks nüüd mingi asteroid Maast mööda kimama marulähedalt, üle 200 aasta. Eks peab vist kah tshekkima. Hoidke siis Mustamäelt eemale, mu õnne teades kukub see mulle kopsti piki pead. Ja mu pead teades põrkab asteroid tagasi avakosmosesse...
Ja bullshit, kullake. Igasugune hale jura jätta, ma ei usu seda lihtsalt. See on kõik mäng, eks. Mitte elu.
Igatahes - kui katsuda ei saa, siis pole olemas. :P
(Ma muudan oma maailma, minuna saab liiga palju haiget muidu. Ehk nagu semu N ütles kunagi mind koju saates: "L, sinusugune pisike loom ei tohikski üksi ringi liikuda pimedas." Viitega Puhhi Notsule. :D)
Paneks mingit mussi ka, aga mul pole siin arvutis kõlareid. Seega... mina ei kuule, sa ka ei kuule. :D
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment