Joosep käskis mul enne joonistada väikese südame maha, muru sisse.
Tunne on küll selline. Mu reaalsustaju jõudis mulle lõpuks järele ja nüüd surub mind ninapidi mutta, et ma ometi ei arvaks, et lennata võiksin.
Ja miks ma peaksingi.
Täna on nii niru päev olnud. Või noh, ise olen niru olnud.
Miks ma ometi ei suuda elada nagu teised, sellised, kes ei vihka ennast nii hirmsasti. :'(
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment