Popp plika

Täna lähen siis prallele... või noh... :D Paariks tunniks ju saangi ainult minna.
Kus see tänav üldse on... pean tshekkima. Pole nii ammu vanalinnas käinud. :) Eksin veel ära.
Haa, nagu Meelis kunagi helistas, jummala jommis: "Kuule, kus ma olen?" :D

Margit kutsus veel öösel ööklubisse kah, aga ma ei saa minna. :( Buhuu. Tahaks küll.
Ütles, et seal pidavat välismaalased tulema juttu tegema. Ma ei taha välismaalasi, ma tahan kodumaiseid... aga need ei tulevat. Ja hakkasingi mõtlema, et kuidas eesti kutid siis naised omale leiavad? Või ongi kõik üksi ja ilusad, meelega narrivad reod! :D
Üks klient käis just, me oleme nii naljakad temaga, ta käitub ka minu moodi vabalt, räägib vabas vormis ja hakkas mind kohe sinatama ja... ehk nagu oleks vanad tuttavad. Kui üks inimestest nii räägib, siis on tore, aga kui mõlemad, siis hakkab mu vana aju mõtlema, et ... äkki olemegi päriselt vanad tuttavad. :D
See on ju täitsa võimalik, arvestades mu võrdlemisi tormilist noorust. :D Ja niru mälu.
Ilm kisub küll kannika kanti. Hommik algas ometi üsna paljutõotavalt... ja nüüd sajab mingit lödi. Ja mul kõnnivad siin õue peal jube lahedad kodutud, pikkades mantlites ja hõlmad lahti, suuuurte sammudega. :D Juuksed lehvivad... ehe glämmrokkar, ma ütlen. :D
Haa, mis meenus, eile kui koju läksin ja bussipeatuses seisin, tuli M järsku mööda ja ütles mulle: "Sa ise ka tead, et sa omaette naeratad?" Pfft. :D
Ilusat õhtut teilegi! :) Naeratage ka. :D