-Hopelessness You-

Kahju, et õde sellest etendusest midagi enam ei mäleta, nii tahaks arutada. Kui on siin keegi, kes on Pinki näinud, siis andke märku. Just seda esimest poolt.
Mulle läks see lugu hirmsasti korda, arvestades mu bussikutilugu. Ehkki... noh, ausalt öeldes ükskord ma olin küll täitsa silmini täis... mõnes mõttes ka selleks ehk, et julgeksin juurde minna, aga enamasti siiski igatsusest ja lootusetusest... ja juurde ma ju ikkagi minna ei julgenud. Noh, see polegi oluline antud etendusest rääkimisel. :)
Tahaks teada, mida teised inimesed arvasid... et kuidas see asi edasi läks. Sest ehk tuleneb mu pessimistlik vaade hoopis mu loomusest ja tegelikult oli ikkagi kõik hästi... Noh, mitte nende naise ja laste jaoks küll, kes maha jäeti, aga... Ma ei tea. Ma ei suudaks iialgi öelda teisele inimesele, et "sa pead siia jääma," kui tema on kellessegi teisesse armunud. Armastust nii vähe maailmas järel, seda peaks hoidma. Eriti veel, kui armastab keegi, keda sina ise armastad. Kuidas sa saad siis teisele keelata sellist rõõmu?
Ehh, olgem ausad, ma seepärast olengi üksi, sest ma ei käsi. Ma ei ürita tekitada süümepiinu ja ma ei valeta/manipuleeri. Ja olen üksi. :D Mitte et ma nüüd mingi hea inimene oleks, vaid seepärast, et ma olen liiga uhke, et nii teha. See on ebaaus ja ebaviisakas ja lihtsalt inetu.
Või ehk olen seepärast üksi, et ma olen nii kindel oma üksijäämises, et ma ei lase kedagi sissegi. :) Võib ka nii olla.
Ega sel polegi vahet, ja ega ma ei küsigi, lihtsalt arutlen. Täna on selline... selline päev.
Igatahes arvan ma, et ... see oli jube meeleheitlik lugu. Naine oli üksi ja mees oli üksi... ja nii nad ka jäid. Kõik nagu... tahaksid koos olla, aga ei tule välja. Erinevatel põhjustel. Naine arvas, et ega mees temast ju tegelikult hooligi, ja mees arvas, et naine tegelikult temast hoolib, ehkki naine oli lihtsalt... õnnetu ja hellalt juua täis :D ja üritas lihtsalt kellegi poole kätt sirutada, et see ta tema üksindusest päästaks. Meeleheitlik katse elada.
Täna M ütles mulle msnis, et tal on nii kurb kuulata, kui kinni ma bussikutis olen. See tegi ühtaegu haiget ja samas hämmastas. Sest bussikas on mulle ju sedasama. Meeleheitlik katse elada, mu lootus. :) Ja ma ju tean küll, et ta mind ei taha, aga see ei puutugi enam asjasse. Minule on ta ju ikka kallis. Tahaks talle kuidagi... öelda, et... noh...et aitäh. Kui ma teda esimest korda märkasin, siis olin end ju juba maha matnud, ma ei üritanudki enam. Ja siis ta naeratas. :)
Ma ei ole enam bussikutis kinni, ta on lihtsalt osa minust. :) See edevam, ilusam, stiilsem, kängurukõnnakuga, nätsunäriv, juukseidsättiv ja suitsetav osa minust. :D Uhhh, ma võiks ta kõnnakust pakse raamatuid kirjutada. :D Imeilus olevus.
*ohkan*

Pean minema lapsele süüa tegema... Kasutama aega praktiliselt (üök), sest kutt praegu magab. Enne sõi vorsti, seda viilutatud lastevorsti, hammustas augud sisse ja siis piilus sealt nagu mingi maskiga superhero. Ja ääred jätab kõik alles, ehk "koorisin vorsti ära." Ja siis mina pean neid "koori" tuvastama möööbliservadelt ja prügikastini orgunnima.
Hah, meenus, kuidas K. kunagi tegi vorstisaia koos kilega ja kui me ta tähelepanu sellele juhtisime, siis väitis, et "vitamiinid ongi ju koore all, kas sa siis ei tea."
Või need maitseained iidses kukesupis... mis liigutasid. :D
Söömisest veel niipalju, et ma mäletan, kuidas ma kunagi öökisin, kui nägin, kuidas emad oma laste toidujäätmeid sõid... (eriti räme päris tittede puhul, kes toidu välja ajavad ja siis emad püüdlikult korjavad lusikaga toidu kokku suu ümbrusest ja ...iuuu.) ja mu ema ütles mulle naerdes, et "küll näed, hakkad ise ka samamoodi tegema." Phew, officially proved wrong. Ma ei suuda vahel Joosepi söömisi vaadatagi, pean teise tuppa minema. :D Mis on raskendatud selle tõttu, et ta mulle järele tuleb. Aga ehk mul pole lihtsalt niipalju majanduslikku mõtlemist, ma ...toiduraiskaja selline! :D
Iuuu...päriselt. Nüüd ma ajasin endal südame pahaks. :DDD
Õhtul ehk kirjutan veel miskit...ehk mitte.

Yours Truly

Moody Bastard. :P


P.S. Ja veel, kui see lugu oleks olnud õnneliku, armastust täis lõpuga, siis oleks ta nimi hoopis "Kevad" olnud, mitte "Talv."