Jah, mis on armastus?

Roosides sahisev tuul, ei, kollane virvatuli veres. Armastus on põrgulikult kuum muusika, mis isegi raukade südamed tantsima paneb. Ta on nagu karikakar, mis öö tulekul pärani avaneb, ja ta on nagu ülane, mis sulgub tuuleõhu ees ja sureb puudutusel.
Selline on armastus.
Ta võib selle hävitada, kes tema võimuses on, ta jälle jalule aidata ja uuesti häbimärgistada; ta võib täna armastada mind, homme sind ja homme öösel teda, niivõrd muutlik on ta. Aga ta võib olla ka kindel kui murdumatu pitser ja ühtviisi kustumatult leegitseda surmatunnini, sest nii igavene on ta. Milline on siis armastus?
Oo, armastus on tähistaeva ja mullalõhnaga suveöö. Aga miks paneb ta noormehe varjatud teid käima ja miks paneb ta rauga tema üksildases kambris piina tundma? Ah, armastus muudab inimese südame seeneaiaks, vohavaks ning häbituks aiaks, kus kasvavad salapärased ja mürgised seened.
Kas ta ei pane munka suletud aedadesse hiilima ja öösel magajate akendest sisse vahtima? Ja kas ta ei tee nunna hulluks ja ei tumesta printsessi mõistust? Ta surub kuninga pea tee peale maha, nii et tema juuksed pühivad teelt tolmu ära, kusjuures ta sündsuseta sõnu endale habemesse pomiseb ja naerab ja keele suust välja ajab.
Niisugune on armastus.
Ei, ei, ta on taas hoopis teistsugune ja ta on nagu ei miski muu kogu maailmas. Ta tuli ühel kevadisel ööl maa peale, kui üks noormees nägi kahte silma, kahte silma. Noormees aina vahtis ja nägi. Ta suudles ühte suud, ja siis oli, nagu kohtuksid tema südames kaks tuld, päike, mis säras tähele vastu. Ta vajus kellegi embusesse, siis ei kuulnud ega näinud ta kogu maailmas enam midagi.
Armastus oli jumala esimene sõna, esimene mõte, mis tal peast läbi lendas. Kui ta ütles: "Saagu valgus!", siis sündis armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud, oli väga hea, ja ta ei tahtnud, et miski sellest tegemata oleks jäänud. Ja armastusest sai maailma algus ning maailma valitseja; ent kõik tema teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd.
//

Knut Hamsun "Victoria"