Finding your inner "who."

Õhtust, külamehed. :) Täna pealkirja leidsin ma multikast, öökullide koolist, tahvli peale kirjutatult. :) Kas pole armas. :) Ja tabav. :D
Anywho... :D Head vabariigi aastapäeva.
Eile käisime poisiga väljas, sõbrants tuli oma pojaga ka, läksime üle tee parki. Enne tahtsime kaugemale minna, et päike paistab ja ilus ilm, aga lagedamate kohtade peal hakkas Joosep paaniliselt karjuma ja kahtlase kiirusega tuulepuhumise suunas liikuma, ilma et ta selleks oleks vähimatki tahtmist üles näidanud. Pargis oli vähemalt puid, kust ta sai häda korral kinni krabada. :D Tegin mõned pildid ka, eks panen kunagi orkutisse üles. :)

Peaks endale ka soni ostma, mulle meeldivad sonid. Kunagi oli üks, aga see nägi välja nagu vihma käes allaaetud kass, mistõttu pidin tast lõpuks vabanema, et mitte loomakaitseseltsi hammaste vahele sattuda. Hahaa, ma kirjutasin esiti "loomakatseselts." Väga... inetu minust. :D
Mulle tegelikult loomad meeldivad.... ma olen üldse ..imelik, enne just ladusin Sepe autosid hunnikusse, ükshaaval, ettevaatlikult, nagu müüri laoks, ja ise mõtlesin, et ma olengi..imelik :D, aga need on tema asjad, mis õigusega ma neid loobin. :) Aga ma olen ka öösel voodist uuesti üles tõusnud selleks, et nukule "tekki" peale panna. :D Mis me siin siis loomadest veel räägime, eks. :)
Ahh, ja eile pani "paha mees" filmis raamatukogu põlema... ma kohe tundsin, kui kirglikult ma teda vihkan... :D Ausalt, mõtlesin, et kuidas nad neid filmivõtteid tegid... Need olid ju ..ma ei tea, ainult kaaned, eks, tehtud, spetsiaalselt selleks otstarbeks. Onju?! Ütle "jaa." :D
Mu unelmate elukutse oleks vist raamatukoguhoidja. :DDD
Hah, filmid rikuvad üldse inimese täitsa ära, alles oli mingi film, kus näitas tüüpi hambaarsti juures, ma kohe põrkusin telekast eemale ja tegin AAAAA ja siis näitas mõrtsukat tööl ja ma tõmbasin kergendatult hinge. :) See pole ikka päris õige asi, eks. :D Kui juba keskealised hukas on, mis siis enam noorusest rääkida. :D :P

Head on ka, alles avastasin veel ühe laheda filmi, "Keeping Mum", kus Rowan Atkinson mängis kirikumeest, kes on liigselt töösse sukeldunud ja unustanud oma kergelt nümfomaanliku naise (Kristin Scott Thomas), kes on omakorda kogu abielule käega löönud ja peab armukest, kellega plaanib põgeneda. Ja ... noh, Atkinson on alati jätnud aruka mehe mulje, ega muidu ei suudaks nii edukalt idikat mängida. :D Aga ma ei teadnud.... noh... seal filmis on koht, kus Atkinson lamab voodis ja vaatab, kuidas ta naine vannitoas hambaid peseb ja riietub magamaminekuks ja järsku avastab, et ta on endiselt hirrrmsasti temasse armunud. Ja see pilk, millega ta oma naist vaatab... Atkinson on oma elus vägaväga armunud olnud, muidu ei oskaks ta selliseid silmi teha. Just see... kui kogu maailma valu on su kõhusopis kuskil, ja sa ei ole iial õnnelikum olnud ja tahaks korraga südantlõhestavalt nutta ja lollakalt naerda ja... Ehh...homme otsin teile siia "Victoria'st" tsitaadi sellest, mis armastus on...seal on jube ilusti öeldud. (Knut Hamsun siis. :) ) Aga jah, see stseen tegi filmi minu jaoks kuidagi.. oluliseks. :) Ja Atkinson tõusis ka mitumitu pügalat. :)))

Täna tundsin pool päeva, et keegi mõtleb mu peale. :) Väga armas. :))) Kahju, et päriselt keegi juurde ei tule.
Üks noormees tahtis kokku saada, ta on mul juba tükk aega msnis ja tundub täitsa mõistlik selline, aga... noh... kui sa näed esmakordselt teist inimest, siis ei tahaks teda ju kohe oma koju kutsuda, oma lapse juurde, eksole. Eriti kuna ta väidab, et elab linnast väljas ja jääks seega ööseks, diivani peale, ofkoors, aga ikkagi. Mõtlesin, et see on täiesti loogiline, et inimene saab minust aru, kui talle seda ütlen. Aga tema muudkui jorutas, et "ära põe, ma olen ju normaalne." :D Ja kirvemõrtsuk ju ütleks, et : "Ära sa mind külla kutsu, mul on terariistadega probleeme." Ja noh... igasugusele pealepressimisele ja ultimaatumile reageerin ma ju alati üheselt. :) Ehk tutvume kunagi hiljem.

Emana on elu üldse palju keerulisem kui üksiolles. Peab oma tervise eest rohkem hoolitsema ja nii... kuna Sepel pole peale minu kedagi teist. Täna öösel nägin ta isa unes, istusime koos autos ja sõitsime kuskile ja ma ütlesin talle, et kuule, ole nüüd normaalne ja tule saa oma pojaga kokku. :))) Ja siis nägin edasi, kuidas ma ühe teise tüübiga tulnukate eest põgenesin. :D See oli nagu eriti suur korterelamu, toad olid väiksed nagu ikka, aga jubedam koridoriderägastik oli vahel. :D Ja mööda neid koridore sõitsime motikatega, minu oma oli kollane =) , aga need raiped tulnukad viskasid selle ühest köögiaknast välja. :D Aaa, ja maja oli nii kõrge, et maad ei paistnud, kui aknast välja vaatasime. :D

Käisin vaatasin vahepeal aknast välja, vihma sajab ja märjad lehed peegeldavad maast nagu kuldmündid muinasjutus. Lollidemaa. :) Ja siis hakkasin mõtlema, et kuidas need lehed saavad olla... pole ju sügis... või on? :) Ja keegi töllmokk on reklaamtahvlil jälle klaasi ära lõhkunud.
Mind kisub niiiiiiiiii kangesti sinna raamatukogu ümber luusima... lihtsalt...kuskilt kaugeltki pilguga püüdma, aga ma olen liiga uhke. Ma ei suuda hiilida, see on loomuvastane. Pealegi ei ole mõtet end piinata. Ma ei oska pealetükkiv olla. Seda on ajalugu liigagi valusalt tõestanud.
Ja no mida kuradit pean üldse mina meeste järele jooksma? :D Jooksku ise, neil nooremad jalad. :DDD Pean endale uue noore boy-toy leidma, muud ei miskit. :D

Praegu on see... film... :D Ma ei teagi, mis ta nimi on, sest ma ei kavatsenud teda üldse vaadata, sõjafilmid ajavad mind liiga kurvaks. Nicole Kidman ja Renee Zellweger ja Jude Law ja miljon muud mängib seal, ja on jah kurb. Poleks pidanud vaatama. :D Nüüd ei saa enam ära keerata ka. Aga kui Jude Law kurvad silmad taeva poole tõstis, siis meenus selline lühifilmide kogumik nagu Tube Tales. Seal olid kõik filmid sellised... noh... tänapäevaselt masendavad, välja arvatud Ewan McGregori film, mis oli üle mõistuse romantiline. :D Ehk leiab youtube'istki, tsheki, Bone oli filmi nimi. :) Ja Jude Law film oli ka selline... vanamees ja linnuke. :) Mõtlen siis siinkohal seda...sulelist. :)
Uhh, seksstseen oli küll hästi tehtud. :D Nüüd saab Law surma kindlasti ja Kidman on sedapsi. Kuidas mind häirib see, et inimesed surevad. Naised saavad hakkama, kusiganes nad on, aga mehed ei tohiks kunagi surra. Kunagi.

Noh... sel teemal me ei räägi. Homme võtan väheke lõbusamad teemad üles, kui poiss natukenegi vaba aega annab. :) Head ööd ja ilusaid unenägusid.