Tagurett ja tammemõru.

Ma siin täna mõtlesin, et kui lõuendile kirjutada suurelt, et "ah, mine pekki, raisk" ja siis sinna peale lilled maalida, kas pilt on siis positiivne või negatiivne? Või kui kirjutada "ma armastan sind" ja peale joonistada surm ja häving? Või veel hullem, peale joonistada ükskõiksus nagu siinkirjutaja seda teeb?
Kumb see olulisem on, pealmine või alumine? Või on oluline ainult see, et kas sa oled teose kihilisusest teadlik.

Viimane kord paistsid nii... kuri ja trotsi täis. :( Ja mina.. ma EI SAA ju tulla ja öelda tõtt. Mis õigust mul selleks on. Mul ei ole midagi pakkuda, sa vääriksid palju paremat. MINU jaoks võid sa ju oma olla, aga mina olen sulle ikkagi võõras. Muidu oleksid sa juba tulnud ja ise öelnud, et... Aga nüüd on ilmselt hilja juba. :(
Ja kurat kui raske on lahti lasta. :'(

Mina ei tea enam midagi. Veel mingi aeg tagasi olin ma endas kindel... ja nüüdki veel... mingil määral... aga tegelikkus ja reaalne elu ütlevad, et ma olen rumal ja kujutan endale asju ette. Küllap siis olengi, tead. Rumal. Alguses ma ju nii arvasingi, et see pole tõsi, ja siis tundsin, et tegin valesti. Ja nüüd uskusin, et on tõsi, ja ikkagi tegin valesti. Haiget saan sajal juhul sajast, tundub.
Ma ei hakka võistlema, see ei ole mu loomuses. Mina olen mina, ainus ja kordumatu kogu oma napakuses ja keerukuses. Ja kui sa mind ei taha, siis ei ole sellest ju midagi. Igasugustest võimalikest tundekolmnurkadest põgenen ma kohe. Ära muretse, sa ei pea mind üldse vältima ega midagi, ma ei ole probleemitekitaja tüüpi. Ma naeratan ja ma ei vaata sulle silma. Nagu ikka. Siis sa näeksid otse mu hinge ja ma ei tea, kas sa tahaksidki üldse sinna näha.
See ei ole teiste asi, kui palju ma kojujõudes nutan. See on minu enda mure. Kuni ma väljas olen, on mul lõbus. Vähemalt väliselt.
Muidugi on krdi valus. Ma ei hakka üldse... Kõik ju teavad, kuidas see on.
Kummaline, kui tugev see tunne oli. Ja nüüd selgub, et ikkagi vale. Kuidas ma nüüd üldse kunagi ennast veel usun. :( Ei saa enam kunagi usaldada, kui arvan, et ehk... võiksin ka kellelegi meeldida. :( Niigi võttis kaua aega, et pisutki... Ma ju tean, et ma pole ilus. Aga ma mõtlesin, et.. ehk tõesti on lõpuks ometi keegi, kes näeb mu sisse.

Panen südame kinni ja ei lase enam kedagi sisse. Sind ka mitte, keeran sulle selja nagu siis. :( Sa valisid kellegi teise. Las tema mõtleb nüüd oma käed su ümber, kui eemal peab olema. Mul ei ole enam õigust hommikuti unistustes end su unise ihu vastu suruda, sõrmi mööda su põski ja nina ja laupa libistada.
Krdi, krdi raske. Isegi nüüd, ma mõtlen loogiliselt kõik selgeks enda jaoks ja kõik on otsutatud ja siis näen su nägu ja süda läheb täiesti, täiesti... hellaks.

(Siinkohas ma karjuks kuu poole, kui ma elaks kuskil metsade keskel. :((( )
Ja siis ma vannun endale, et tegelikult ongi hea, et nii läks. Et sa oled tegelikult vastik ja nõme ja õel... ja kõike muud sellist. Et mul vedas, et pääsesin.
Ehk ongi see tõsi. :) Aga miks sa siis paistad mulle ikka veel kui kõige ilusam inimene...

*ohkan*

Deem, ma saan sellest üle. Mis mul üle jääb, eks. Unustada ma ei suuda, ega tahagi, aga ma saan ennast täitsa piisavalt kalestunuks muuta, et hakkama saada veel see üks kord.
Ja sõpradele, ärge muretsege ometi nii palju. Ma tean, et kadusin pisut ära, aga ma pidin peitu pugema. Ma ei taha sellest rääkida, ma tahan selle kõik enda sisse peita, sügavale pinna alla suruda. Ma tahan seda kõike ignoreerida. So what kui ma siinseal natuke nutma puhken. See ei tähenda midagi. :) Ma ei ole inimene, kes masenduks ja hävitaks ennast. Enam ammu ju mitte. Kui mul on mure, millega ma ise hakkama ei saa, ma tulen ja küsin kohe abi. :)

Näe, üks ilus lugu Sundjalt, tal ka laulud alati emotsioonilaenguga.




Et nüüd te tuju veits ülespoole sikutada, siis siin on Joosepi ja minu selleaastane osavõtt lasteaia sügisenäitusest. :)






Ja panen veel paar klippi nohusest-köhasest Joosepist, sest Blonde-Mafia käskis äraminnes. :) Ta käis ujumas alles, saad aru, õnneseen. :) Spaghetimaal.
Ma kolin ka sinna varsti. Ausõna. Siin saan ma sajaaastaseks ja olen ikka üksi. Seal võtab mõni karvane poolpime näss mu ikka ära. :)

Enihau, siin ma tahtsin täpsustada sõnade nimetusi, ehk siis tammeMõru... ja Joosep esitas hoopis nimed. :D



Ja siin on väike köögilauaalune tootetutvustus. Selgub, et meil on mürgiseid porgandeid seentega. Kes tahab maitsma tulla? (A)




Häid sünnipäevu. Ja magage hästi. :)