Dramaqueen's confessions

See tuleb nüüd tige blogi, nii et kui tahad, et hea tuju säiliks, siis ära loe.


Ma vihkan oma sõpru. Nagu... päriselt.
Mul on tõsiselt sitt aeg parajasti, ma nutan iga krdi poole tunni tagant, ja nemad ainult targutavad. Ma kurdan muret ja saan hunniku sitta kaela. Saan sõimata, et üldse julgen midagi öelda, et julgen karta, et julgen muretseda.
Ja siis saan sõimata, sest vihastan.

Fakki. Minge ja otsige mõni raudinimene endale sõbraks. Selline, kes ei põe ennast, kes ei karda ega muretse, kes on alati mõistlik ja teeb alati õigeid otsuseid.
Otsige selline, kes võib vabalt üksipäini kõige eest otsustada, ilma et ta kunagi hetkekski puhata tahaks. Otsige selline, kes ei karda kaotada seda ainsat, mis talle jäänud on. Otsige selline, kes ei solvu "iga asja peale." Otsige omale sõber, kes kuulab teie muresid ja kunagi ei räägi enda omadest. Või kui tal mõni ongi, siis on see äärmiselt "normaalne ja mõistlik mure."

a la "whatthefucki sa julged üldse enda välimuse kohta midagi öelda, vaata, milline MINA olen."

jah, sest mina olen ju miss faking universum. olen edaspidi vait.
--
a la "imelik oled või et kardad oma last oma joodikust emaga sünnipäevale saata, tahad oma lapsest eraku kasvatada või."

jah, aitäh, nagu ma veel vähe põeks. superema nagu ma olen.
--
a la "ära põe koguaeg, kui su laps loomaaias silmist kaobki, küll tuleb tagasi."

jah, sina ju tead paremini, kuidas mu laps käitub. ega tal polegi kahte kätt vaja, karul ka kõht tühi.
--

a la "kuidas sa julged mulle öelda, et öösiti trenni teed magamise asemel, MINA ju ei tee. Tekitad mul paha tuju siukse jutuga."

jah, sina oled ju juba kõhn, krt.

--

Oh... teate... ma olen väsinud end pidevalt kaitsmast.
Ehk ongi asi minus ja mulle lihtsalt tundub kõik see... Jah, ehk olengi, teeme nii, et olen liiga kergesti solvuv ja võtan kõike isiklikult.
Sest nii tõenäoliselt ongi. Ma olen üliväsinud ja mul on faking valus.
Küllap teilgi.

On ju ometi inimesi, kes mõistavad, mida ma räägin... see ei ole ju nii...
Kui ütlen, et mul on seletamatud ja täiesti ebaratsionaalsed hirmud, siis on inimesi, kes mõistavad, mitte ei hakka mõnitama/tänitama/naeruvääristama.
Kes saavad aru, millise pinge all ma olen.
Kes ei tule ja räägi ainult endast ja siis jaluta minema, ehkki teavad, et mu süda lendas eelmisel õhtul miljoniks tükiks.
Ah, mis ma siin ikka. Elan üle.

Teeme väikse vaheaja. Või pika, kuidas keegi soovib.
Ilusat päeva.


P.S. Ütlesin ju, et ära loe.