Armastus on saatanast :)

Kas see tundub ainult mulle, või ongi see kõigiga nii? Et päeval on nii ilus ilm ja oled energiat täis ja rõõmus ja siblid ringi ja siis õhtul istud üksinda maha (või noh, toolile rikkamates peredes) ja tunned, et tahaks nutta. Mida ilusam ilm on, seda rohkem tahaks seda kellegagi jagada.

Ma olen ju nüüd ka vaba ja vallaline, mitte enam ainult kehaliselt, vaid nüüd ka südamelt. Otsustasin bussi(peatuse)kuti ära unustada, nüüd surun maha kõiki temaga seotud mõtteid, mis pähe kipuvad ja ma ei luba endal unistada enam. Ta tahab kedagi teist ja ma ei pane seda talle pahaks. Südant ei saa sundida. Ma ainult väga-väga loodan, et ta on õnnelik. Alati. :) Noh, okei, mitte alati, muidu läheb läilaks, aga 85% ajast. :D

Kunagi keegi ütles mulle, et " kui sa ütled, siis ma tulen ära." Ma ei saanud loomulikult teise eest otsustada sellise tähtsusega asju... Seega ei öelnud ma midagi. Või noh.. ütlesin, et "kui sul minu ütlemist vaja on, siis järelikult ei taha tulla tegelikult."
Nüüd tean, et oleksin pidanud talle seda ütlema. Aga nüüd on hilja. Fakk, siiamaani tunnen end süüdi, ehkki... ma oleksin igatepidi süüdi jäänud. No way out.

Praegu on. Tagurpidikäik. Nüüd olen jälle luts-luts-libe-kala, see, keda püüda ei saa, sest see, tõbras, keerab kõik naljaks või ignoreerib.
Näe, leidsin just kappi koristades hea näite oma karmuse kohta. Üks noormees kirjutas mulle, mõned aastad tagasi.

"Oled kaaslasi kultuurselt kohtlev, käsitlemata kiirusega kütkestav, kosutavalt karge, kujuteldamatult kuum, kapituleeruma kutsuvalt kaunis, krehvtiselt kirglik, kristallpuhtalt küütleva kvaliteediga, kordumatult kõlbelise karakteriga, kevadiselt kelmikas, kolossaalselt kihvt, kustumatuid kahjustusi külvav, kombekalt kostitav, katkematult kummitavate külluslike kumerustega, kartustäratavalt kompetentne, kogu kosmosega klappiv, kadestusväärselt karismaatiline, kaasakiskuvalt kiirgav, karsklasi kurjalt kimbutav, käivitavalt kannustav, kingitusena korvamatu, kõrgustesse küündiva kohusetundega, kaaskodanikke kergelt külgetõmbav, korrektselt keevaline, kirjeldamatult kena kujuga, karjakaupa kosilasi kokkukoguv, kosmilisi kollapse kompenseeriv, konkreetse kriitilisusega kuttidega kõikekajastavalt kõnelev."

...

Ja minu vastus oli:
"Nüüd tee Ü-ga."

:D Hirmus tüdruk.


Aga armastus on hirmutav, tegelikult. Mõtle, kui õudne, sa annad kellelegi teisele võimaluse ja võimu otsustada, kas sa oled õnnelik või õnnetu. Ja TAAS tsiteerin Kunderat, kes ütles, et "armastus on oma jõu vabatahtlik äraandmine."
Joosepi isaga elasin ma üle aasta koos, enne kui talle ütlesin, et "armastan." Ehkki ta teadis seda juba ammu enne, ma oskan muid "keeli" ka. :D
Mul on üldse probleeme oma tunnete näitamisega, kasvasin perekonnas, kus siimaani, kui kellegil on sünnipäev, siis tammutakse tobeda naeratuse ja silmnähtavalt nurkaaetud metslooma ilmel natuke aega eemal, kuniks sünnipäevalaps teeskleb, et teda seal toas üldse polegi, siis astutakse ilmse mõlemapoolse ebamugavustundega lähemale, pistetakse päevasangarile kink kähku pihku ja tonksatakse rusikaga selga "noh...tead küll..." ja tehakse kähku söögilaua poole sääred. :D

Igatahes... nüüd .. mingi öö... oli :D (no ei ole mul mälu, pole midagi teha), ma arvan, et see oli kaks ...või kolm päeva tagasi. Laps magas juba ja ma kustutasin tuled ära ja panin arvuti ja teleka kinni ja ronisin ka lõpuks voodisse ja siis lamasin seal, silmad kinni. Ja peas tiirlesid sõnad. Sõnad kleepusid kokku ja muutusid ridadeks. Ja järsku märkasin, et nad riimuvad, raiped. Lasin neil peas ringiratast keerelda... kuni tundus, et nad on mul peas ja ma ei saa enam magada. Tõusin püsti ja otsisin paberi ja pastaka välja. Pimedas, vaikselt, laps ju magas. Tema arvas muidugi teisiti, ärkas üles ja kräunus peenikese häälega mu kõrval nagu udusireen: "Emmeeeeeeee, tahaaaan kaaaaisssssuuuuuuu!" Ja mina seisin seal laua kohal kummargil ja üritasin meenutada, kuidas need read nüüd lendasidki... ringi ja ringi ja see sõna oli selle sõna sabas...
Kirja sain. :D

Ma pole umbes 12 aastat ühtki täisluuletust kirjutanud, ainult üksikuid ridu ja poolikuid mõtteid. Mul on nii hea meel. :) Ehkki ta longab kõiki oma seitset jalga ja on muidu ka... harjumatu, ikkagi on hea meel. :) Panen ta ehk sinna teise blogisse üleski... Kui julgen. :D (Muidugi julgen, ma olen ju iivõl. :P )

Aga jah... point oli see, et... kui sa arvad, et pead kedagi armastama, et täiuslik olla... siis see on kräpp. Ei pea olema kellegagi koos, et olla rõõmus ja terviklik. Et olla õnnelik. (Kerge öelda, raske teha, ütled :) Aga miks peakski kerge olema. :D )
Mis haiget teeb, ongi ju just see tunne, et midagi on puudu... Ja sealt näeb kohe saatan (parema sõna puudumisel) võimalust ja rabab su hingest, mähkides depreka ümber su pea, nii et enam reaalselt asju ei näe. Tüdimus, valu, vihkamine, kurjus... Kõik sellest, et tundub, nagu oleks kuskil su sees tühi koht.

Aga tegelikult pole. :) Tegelt oled sa ilus ja hea ja võid vabalt niisama ka rõõmus olla. :) Ma luban. :D
Nagu see Kid Rocki laul, mis mulle muidu ei meeldi, aga mille paar rida mind iga kord nutma ajavad. :D Et "sa tead, et kuskil on keegi, kes armastab sind rohkem kui sa uskudagi võiksid, sa TEAD seda."

Kuskil on keegi. :) Ma olen ootereziimil. :)
Saaks nüüd kuidagi füüsilise poole ka maha vaigistatud, oleks jube hästi. :DDD


Paar anekdooti ka. (Ma ütlesin, et koristasin oma pabereid. :D )

New Yorgi loomaaiast põgenes gorilla, politsei kaotas ta jäljed Bronxi linnaosas, sest seal sulandus loom rahva hulka.

--

Hunt ja jänes magavad kahekordsel naril. Järsku käib hirmus kõmakas.
Jänes: "Uh isver, mis juhtus?!"
Hunt: "Ma viskasin kampsuni alla."
Jänes: "Siukse mürtsuga?"
Hunt: "Nojah...ma ei jõudnud seda seljast ära võtta."

--

Ülikooli bioloogialane konverents. Ettekanne, onkel räägib: "...lõpuks õnnestus ristata pruun-ja jääkaru..."
Hääl saalist: "Ja tulemus?"
"Noh...loomad jäid igaljuhul rahule."

--

Galja says:
I get so nervous when people come in
(#) Nibbler says:
Are you talking about anal sex again?

--

Kuukiir says:
mis oli esimene mõte, mis sul peast läbi käis, kui sa wtc õnnetusest teada said?
(#) Nibbler says:
ma mõtlesin et wtf

--

Kuukiir says:
ahoi
(#) Nibbler says:
mes?
Kuukiir says:
mis aretad?
(#) Nibbler says:
eeselrotti
Kuukiir says:
:D
(#) Nibbler says:
väga vajalik loom
Kuukiir says:
ökonoomne?
(#) Nibbler says:
jah. tassib kõik kotid ära ja mahub taskusse
(#) Nibbler says:
reisil asendamatu
Kuukiir says:
nojah, siis küll
(#) Nibbler says:
tegelikult pole asendamatu
(#) Nibbler says:
kui näiteks...hobuhamster on
Kuukiir says:
areta üks pingviinjatoon - viib ja toob kõike
(#) Nibbler says:
:D pingviinjatoonik
(#) Nibbler says:
oleks parem.
(#) Nibbler says:
viib ja toob ja serveerib veel drinki ka


Ilusat nädalalõppu. :) Homme on palju päikest, jippii. :)