Vaikus

Today's fortune: If fate means you to lose, give it a good fight anyhow.
I'm not losing, I'm just postponing my luck. :)

Nii ma mõtlesin veel eile päeval. Täna üritan ka samamoodi mõelda, aga eilne õhtu ruunas mu liiga ära, et nii kiiresti ellu jälle ärgata. Seega võib juhtuda, et shitt blogi tuleb, arvesta siis sellega, jah? :)
Läpakast pole endiselt mingit inffi, mis on imetore, arvestades, et just nüüd oleks mul vaja netti ka kuulata, mitte ainult vaadata. :( Aga noh... ju siis peab nii olema. Järjekorra lõpus on mulle alati üks koht reserveeritud.

Las ma räägin sulle. Käisin täditütrel külas, ta elas mingis kõrges majas, ei lugenudki, mitu korrust seal nüüd oli, mingi.. 15 ehk. Ja vaatan siis mina aknast välja ja näen, kui meeletult maja tuule käes kõigub. Täitsa horror, paanika tekkis täielik. Ütlesin talle ka, aga tema rahustab mind, et ah ole nüüd, siin ongi ju alati nii, maja ikka õõtsub pisut. Mina vastu, et krt, see pole mingi pisut, maja murdub niimoodi ju pooleks. Lõpuks ma ei suutnudki vastu enam pidada ja lasin sealt jalga, läksime õue. Seisan siis hoovis ja vaatan üles maja poole, see paindub täie hooga vasakule ja paremale, ainult see ülemine osa siis. Kusjuures, seal ülemise osa juures oli ehitamisel teistvärvi telliseid kasutatud, nii et see paistis nagu ideaalne murdekoht. Ja rõdul kuivasid titeriided. Mul paanika andis uuesti jalaga tagumikku, käisin edasi-tagasi ja üritasin täditütart veenda, et me peame midagi tegema ja samas endale mõistust pähe panna, et majad kõiguvadki nii, et ma olen lihtsalt... noh... mina.
Õnneks tulid lapsemammad just siis rõdudele ja hõikusid vastamisi, et saame siis maja ees kokku. Ja paari aja pärast kärutasidki nad juba tittedega kuskile parki.
Mul oli kergendus.
Ja siis maja murdus.

Ülemised viis korrust nihkusid oma õige koha pealt lahti ja iga korrus vajus eri suunda. Aga nad ei kukkunudki alla, vaid jäid maja kohale õhku hõljuma. Ikka 20 meetrit tühja õhku ja siis jälle korrus.

Ütle nüüd mulle, mida see tähendab? :) Ma olen varemgi unes näinud (vägaväga palju kordi,) et lähen trepist üles ja trepiastmed ei ole omavahel ühendatud, vaid ripuvad kuidagi õhus, ilma mingi pidepunktita. Või et pean liftiga sõitma, mil pole seinu, on ainult põrand, mis on nööriga kuskile ülespoole kinnitatud ja pean ise kuidagi tasakaalu hoidma. Aga majaga ei ole veel nii juhtunud.

Ehk tähendas see seda, et ma kardan midagi paaniliselt, mida polegi vaja karta. Või ehk tähendas seda, et ehitusmeest ära meheks võta. :D
Alles hiljuti nägin unes, et olin kauboi ja pidin mingisse vanasse vanglasse sisse murdma. Ja vangla oli mäe otsas, nagu vanaaegne loss. Ja seal vangla ees oli üks lehm maa külge liimitud. Elus lehm siis. Ta oli siukse plaadi peale liimitud, ja seda plaati sai keerata, nii et ööseks keerati ta külili. (Ehkki lehmad magavad vist püstijalu või kuidas? Targad andke inffi.)
Igatahes, selles unes ei saanud ma ka aru, et kes ma siis tegelikult olin. Kauboi, kes üritas sinna vanglasse sisse murda (ma ei teagi, kas seal oli mingi varandus või oli vaja mõni semu välja päästa), või olin ma see eriline retsidivist vangivalvur, kellele ma üritasin meele järele olla ja rääkisin seetõttu õudsaid õudsaid asju ja kes lõpuks nutma puhkes ja ütles, et "puud on ju peaaegu nagu inimesed," millepeale mul temast jube kahju hakkas. Või ehk olin ma see maa külge liimitud lehm.
Või olin ma nad kõik. Vaheldumisi.

Täna öösel nägin unes, et ujusin, või õigemini ma olin ainult jalgupidi vees, jube rõve ja sogane vesi oli, ja muudkui pühkisin selliseid väikseid kaane jalgade pealt ära, et nad end korralikult kinni ei jõuaks imeda. Väga rõve.

Praegu ärritab mind see, et orks näitab, et mul on üks uus message. Aga pole.
Orks on üldse viimasel ajal totaalbastard. Linke ei saa ma siiamaani panna. Mis on rõve, arvestades, et tahaks Kingsi kommuuni ikka vahel mõne uue asja visata. Seal on nii armsad inimesed koos. =)

Ehkki ma ei taba enam ära vist, mida miski tähendab. Ükspäev tundus täitsa, et üks lööb külge, aga ma ei usu, et see päriselt nii oli. Pealegi on ta nii kriitiline, et ma ei suudakski temaga koos olla. Mul on selleks liiga õrn ego. Ma pean endale leidma kellegi sellise, kes ei vaata mind kui detailihunnikut, vaid kui ideed, kui olemust. :) Kellegi, kes näeb mu hinge. Seda ma ei häbene.

Isegi kui mu vanimad sõbrantsid ei tea, kes ma olen, või mis mulle tähtis on. Või ehk teavad, aga lihtsalt ei koti.
Ja Joosep viskas mulle käärid ükspäev jalga kinni. :) Edward Käärjalg.
Apokalüpsis juba paistab, ehh?
Deem noh. Mul lihtsalt ei vea. Ja kui siin keegi, kes mind näinud on, kommis :D, et mul on ka "kõik pekkis," siis tegelikult olen ma tavaliselt haiglaselt sinisilmne ja üritan alati va silver liningut üles leida igast asjast. Ma lihtsalt blogin kirega. :D Tunded paiskan välja siia, kuhu siis veel, eks. :) Pealegi ei kirjuta ma siia ju kaugeltki kõike üles, mis mul pekki läheb. :)

Käisime nädalavahetusel (ma ei tea päevi, kui kohe ei blogi) Ma juures, ja tema ütles ka, et tegelikult olen ma hoopis teistsugune. Ütles, et ma olen nii julge ja et ta teab küll, et tegelikult ma meeldin endale küll. (See tegi mul meele nii rõõmsaks, sa ei kujuta ettegi, ehkki ta pidas silmas iseäranis riietumisstiili, mis kipub mul tõesti pisut kummaline/julge olema.) Ja ma ju meeldingi endale, mulle lihtsalt ei meeldi see, kuidas ma vahel välja näen. On hetki, kus ma olen oma arust isegi päris kena. :) Siis tuleb tavaliselt mu ema ja küsib, et isver, mis sinuga juhtund on.
XD

Okei, päris nii hull ka pole. :)
Tore päev oli muidu, käisime kiikumas ja jäime paduka kätte. :D Joosep sai jälle kitarri mängida, sinnaminnes küsis, et kas kitarr on ikka seal veel. :)
Ma kinkis mulle hella hunniku riideid, värvilisi ja põnevaid. :) (See hakkab mu tuttavate seas juba kahtlaseks muutuma, kõik muudkui kingivad mulle midagi viimasel ajal.)
Ja siis ta ema tegi meile süüa ja maitses kastet otsa pannilt, ja siis segas sellesama lusikaga edasi. :D Ja Ma ütles vaikselt oma emale, et ärgu ta nii tehku. (Jah, ma kuulen nagu koer, te ju teate seda.)
Ma ei söö üldjuhul teistega ühe kahvliga, ühest taldrikust, ei joo ühest klaasist või pudelist (kui ma just purjakil pole, siis on jookidega savi :D) Ma olen lapsest saadik selline olnud, ei teagi, millest see tuleneb, mu ema ja isa söövad nagu tavainimesed. Aga mäletan, et kui mingi... noh.. viieaastasena vahel klaasi limpsiga laua peale unustasin, siis tagasitulles ei julgenud ma seda enam edasi juua.
Ehk mürgitati mind eelmises elus or something. Ju siis oli põhjust.

Enivei, üldjuhul ma annan andeks, inimesed ei saa ju teha kõike nii nagu mina tahan, ja poleks mind see ka häirinud, pannil oli ju tuline see kaste, see desinfitseerib veits. :D (See hilisem hapukoorekotilimpsamine oli märksa jubedam. XD )
Aga... mind natuke häiris see, et ta seda salaja ütles. Ja siis pärast, kui ma ütlesin, et ei soovi süüa, siis tegi siukse.. nojaa-näo. :) Ehkki ma tõesti ei tahtnudki süüa.
Nagu ma oleks mingi... kelle ümber peab kikivarvukil käima. Loogish, et mul on omad kiiksud, kellel poleks, aga kamoon, me juba vanad tuttavad, saame ju rääkida asjadest. Või ei saa. Viimasel ajal vist ei saa jah, liiga erinevaks oleme kasvanud.
Ja pärast saatis ta mulle ühel teisel teemal smsi, mille lõppu kirjutas "ära saa pahaseks."
Selline lause ajab mind momentaalselt pahaseks, miks peaks ma pahaseks saama, kurat võtaks. :)
Ausõna.
See on nagu see.... kui saad vihaseks ja teine tõmbab küüru selga ja ütleb "ära löö," ehkki sul polnud seda üldse mõtteski, siis tekib küll täiega siuke tunne, et vat löön jah, krt. Kuidas ta julgeb üldse arvata, et ma lööks kedagi... See ajab nii vihale, et kasvõi äsa üle kupli teisel. :)
Saad poindile pihta küll.

Eile... eee.. ei, üleeile? Noh... mingi päev oli, käisime Tiina ja Joosepiga turul ja Sütiste metsas tulid oravad peaaegu taskusse. Nii julged väiksed tegelased, mul tekkis täitsa mure nende pärast... satuvad veel mõne värdjaga kokku. :( Aga noh, loodetavasti siiski mitte. Tegime pilte ka, eks panen siis kunagi orksi, kui
läpakaomanikuks saan jälle.
Joosepit ei huvitanudki niivõrd oravad, kuivõrd tuvide minemaajamine.
Tiina huvitab teda ka, hakkas nutma, kui me lahku läksime. =) Ütlesin talle siis, et ära muretse, kas sa tead, et tädi Tiina hoopis kolib meile lähemale, varsti näed teda palju tihedamini. Joosep pühkis silmi ja küsis: "kas siia muru peale kolib?"
XD Jap, maja ette muruplatsile. Ehitame oksaraagudest maja nagu Iiahile.

Ahjaa, muide, kuna on suvi ja puha, öelge, kuidas teile meeldivad plätud? Üldse kõik need lahtised jalanõud. Ma suudan vabalt isegi varbaid kannatada suve lõpuks, aga ma ei suudaks ise plätusid jalga panna, ma absoluutselt vihkaks ringi käia, mingi blop-heli koguaeg sabas. See sööks mu ajud ära. :D Ehkki neid ongi ainult üks dessertlusikatäis, I bet.

Pea nii valutab, ajab juhtme kokku ega lase kontsentreeruda. Eile õhtul istusin kodus diivani peal ja ulgusin mitu tundi. Oli lihtsalt selline enesehaletsus ja mahajäetud tunne. Kõigil on omad elud, loogiline, kellegil pole aega. Inimesed ei eksisteeri ainult minu jaoks. Aga niiväga oleks tahtnud kedagi, kes oleks minuga jaganud rõõmu.
Keegi ei jaganud ja siis rõõm muutus hoopis väga pahadeks asjadeks.

Kui koju jõudsin, siis oli ema nii juua täis, et ei suutnud püstigi seista, veelvähem midagi öelda enesekaitseks. Ja täna on nad jälle Joosepiga kahekesi kodus. Ma ei saa kuidagi puhata, ka siis, kui puhkan. Alati pean pingul olema, alati valvel. Ma ei saa kuidagi end vabaks lasta.
Ja siis mõningad inimesed mõnitavad mind vahel, kui ma ei suuda lambist rõõmus ja vaba olla. Kuidas sa siis ei usalda. Vot ei tea jah.

Varsti tuleb Tapperis järgmine rockNrolla, mul on selle ees lausa hirm. Eks näis, kas seekord suudan ka katuse minema organiseerida või seisan nagu oleks vihmavarju alla neelanud. Niiiiiiii tahaks unustada kõik asjad hetkekski. Elada kellegi teise elu vahelduseks.
Ehk peaks paar päeva varem juba jooma hakkama, siis kontserdi ajaks olen juba keegi teine. Urmas näiteks. Nagu Caleb Followillil on Rooster. Roosteril on ühes jalas rulluisk ja teisel jalal on räige pahkluumurd. :) Kõnnak on ikka sexy, I bet.
Tegelt ei tule see minu puhul välja, pean teid kurvastama. Ma ei oska pead parandada.

Minule paslikku uudist nägin täna lehest.

"Purjekas ajas metssea alla"
31.07.2009

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/purjekas-ajas-metssea-alla-meeskond-pistis-nahka.d?id=24864585

Mnjah. Nii need asjad käivad. Olge ujudes ettevaatlikud. Või kandke ohtralt ehteid peidetud paikades, las murravad hambad, va õgardlikud kaabakad.

Enivei... Eile siis istusin ja ulgusin. Vaikuses. Vahepeal kaklesime Joosepiga, korralikult ikka, nii et maja värises. Aga ma ei jaksa enam nii, et mina ütlen, et korista nüüd tuba ära ja mine magama, ja tema ütleb, et jah, kohe, ma enne veel teen seda ja seda ja siis veel neid asju ja siis...
Võimatu on temaga, ta vaidleb koguaeg vastu. Ta isegi ei vaidle, ta laveerib kõrvale, ja see ajab mind nii vihaseks. Ma ei taha näägutada terve õhtu ühte ja sama joru. Ja ta teab ju ometi juba, et ma plahvatan, miks siis mängida.
Siis karjusin ja olin väga karm ja tige.

Ja siis istusin jälle vaikuses ja pimeduses ja ulgusin edasi. Vaikselt, tead küll. Pole näha, pole kuulda.

Täna õhtul jätkan ilmselt sama liini, sest lastega peab ju järjekindel olema. :(
Nii tahaks, et tuleks keegi ja ütleks mulle, et ma pole nii paha kui pahana ma end tunnen.

Igatahes... seal hakkasingi mõtlema seda, et miks inimesed üldse loodavad. Ma ju tavaliselt ikkagi mõtlen, et noh... homme on parem. Muidu ma teeks endale kohe praegu arseenivõileiba. Mul tööl arseeni hunnikutes. Ole ainult julge ja määri endale singisaia vahele.

Aga lootus... mõeldes oma tuttavate peale, oma perekonna peale... Kõik on lootnud ju. Mu ema ka lootis, abiellus, ta esimene laps sündis surnult, (ma ei kujuta üldse ettegi sellist asja, kui õudne see tunne võib olla. :( ) mees leidis teise naise, kelle ta ka koju tõi ja kel lubas oma uuesti rasedat naist mõnitada, siis lahutas, kolis tagasi oma ema juurde (see on ju alati unistuste kodu)... ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd ei olegi tal nagu... kedagi. Ta on täitsa üksi. Loogish, et joob. Ma jooks ka. :(

Või mu vanaema... hea küll, ta ei olnud ka just kõige kirkam kriit pakis, aga ta ei olnud loll, ta oli liigvõimukas, aga ta ei olnud pahatahtlik, ta ka jõi ja kippus vahel rusikaid vibutama, aga eks seegi oli ju tingitud stressist ja närvidest...
Ehk ma leian praegu vabandusi, ja loomulikult üritab mõistlik inimene alati probleeme kuidagi lahendada, mitte ignoreerida, aga seda on alati eemalt kergem öelda.
Ja tema ju ka lootis. Ta ei arvanud noorena, et sureb napakana omaenese kuses. Mida ta paha tegi, et sai omale kaela kaks egomaniakist närvihaiget, kes ei suutnud talle inimväärset lõppu pakkuda. Raharaharaharaha. Ehh... tema üritas ju ka positiivne olla, üritas halva mängu juures head nägu teha, nalja visata... proovis aidata, ehkki tegi sellega niiiiii palju paha.
Me ei tea isegi siiani, millesse ta üldse suri, viimased kuud ta kraaksus ja halises vahetpidamata, ma ei teagi, miks, kas sellepärast, et tal oli kuskilt valus või üritas ta lihtsalt aru saada, kas ta elab veel.
Ma loodan ainult, et tal ei tekkinud enam lõpus ühtegi selgusehetke. See oleks palju valusam kui mistahes valu.

Või see, et vanasti oli "rasestumisvastane vahend" abort. Kui ma selle peale mõtlen, siis hakkab tunduma, et aga... teate... iga noorem põlvkond tuleb peale ja mõtleb, et vanemad on kõik jube tuimad ja pealiskaudsed ja ei saa millestki aru. See on ju õpitud tuimus, õpitud pealiskaudsus, sest inimesed lihtsalt ei suuda enam tunda. Nad on juba nii tümaks tehtud, et nad väldivad igasugust tundmist ja sügavutiminemist.

Et ehk ongi nii. Et this is it. Enam paremaks ei lähegi. Live with it.

Uff. Masendab? Hell yeah.
Aga teate... natuke on veel aega. Ehk oleme just meie see põlvkond, kes lõpetab ebaõnnelaine? :) (Lollide lohutus. :D )

Nii nõme, et inimesel on vaja armastust. Kui seda vajadust poleks, siis oleks kõik palju parem. Noh.. siis me ilmselt notiks üksteist üsna erapooletult, poleks ju enam vajadust teistele meeldida. :D Aga noh... eee... kui saaks kuidagi nii teha, et näiteks sõprus oleks täiesti võrdväärne armastusega. St et see suudaks... deem. Noh.. et armastus tuleb halvemaks teha noh. Võtta kõik need asjad ära sealt, mis armastuse eriliseks teevad. Siis suudaks ehk sõprus anda inimesele seda heakskiidutunnet, mida vaja. Siis ei tunneks enam keegi end nii krdi õnnetuna nii krdi pidevalt. Nii poolikuna.
Nagu praegu see uudis, et solaarium ikkagi on väga vähkitekitav. No keda see kotib. Minagi kavatsen endiselt solli minna, kui tunnen, et vaja. Vajadus olla armastatud kaalub üles surmahirmu. Muidugi on minulgi hetki, kus mõtlen, et krt, kui ma luigena ei sobi, siis sellist meest ma üldse ei tahagi. Või noh... eks ma vist mõtlen ikka koguaeg nii. Ma ei taha lolli meest. :)
Aga kõigepealt peab ju tutvuma kuidagi, et inimesed üldse saaksid avastada, mis su sees on ja et sa oled ka luigena parem kui kesiganes teine. :D Seega on ikkagi vaja ilu, midagi, mis tõmbaks tähelepanu. Paljud räägivad, väga õigustatult, et sisemine sära ja särts on palju ilusam, kui niisama külm ilu. Ent! Kust kurat sa võtad selle sisemise sära ja särtsu, kui tunned end inetuna? :)

Välist sära on märksa kergem orgunnida. Mu ema töötab kosmeetikaga ja ta on nii nördind, sest ma ei värvi end peaaegu üldse. Enne töötas ta ehetega, ja tema armastab kulda. Minule kuld ei meeldi, see on liiga pealetükkiv minu jaoks, vajuks nagu naha sisse ja kõrvetaks. Jälle jama. :) Seega pärandabki ta oma ehted hoopis mu onutütrele. :)
Ühed kõrvarõngad tahan küll omale... kui ta neid juba ära pole kinkinud. Ja ehkki mul pole kõrvas aukegi. :) Aga need on ilusad.

Teate, mis ma tegin paar päeva tagasi? Viisin Joosepi isa pildid teise tuppa. Ma ei teagi, miks, aga ma tundsin, et see on vajalik. Ma olengi neid seal ju Joosepi jaoks hoidnud, ise ei mõtle ma ta peale juba sada aastat, aga eks poiss saab neid ka teises toas vaatamas käia, kui tahab. (Ta räägib niiiiiii palju issidest viimasel ajal, süda jookseb verd täiega. Lapsel on issivajadus. :( )

Ahjaa, ja ma sain M-i tagasi. :)))) Ints tuli ja vajutas selle jõuga klaviatuuri külge tagasi. :D Nüüd saan jälle M-i kirjutada nagu normaalsed inimesed.
Noh.. siis, kui ma ükskord oma arvutit näen jälle. :( Pikk ja pime ja õudne nädalavahetus ootab. Ma arvan, et seekord ma ainult magan. Terve nädalalõpu.
Aga noh, let's face the truth, ma ärkan enivei ainult paar korda aastas üles.
Sel aastal juba isegi hästi läinud, nii palju tundeid ja isegi roosa udu sai ära proovitud. :) Kusjuures, ükspäev just meenus, et ühes filmis oli ka väljend "roosa udu." Pommimeestel. Selle kohta, mis siis inimesest järele jääb, kui pomm peos on lõhkemise hetkel.
Täitsa sobilik seega ka sellesse situatsiooni. :) Täpselt nii minuga juhtubki. Sestap hirm. Ja segadus. :) Raske on mõelda, kui su aju hõljub ruumis uduna ringi. :)
Samas... nagu öeldud, ma olengi meelsamini idee kui reaalne inimene. :D Nii et selline värk sobib mulle.
Seksi ju niikuinii ei anta. (mossitav smaili.)
Deem, ma peaks neid kahte mõtet lahus hoidma, see lõpeb veel halvasti mu jaoks. Augusti keskpaigaks pean endale selgeks tegema mõned põhitõed, muidu läheb kuu lõpupoole nutuks jälle. Ons vaja mul kätte saada neid kõige kõrgema riiuli asju.





...kurat!!! On jah! XD
Ma veel mõtlen selle peale. :D

Helistasin just koju, Joosep ütles, et ta igatseb mu järele ja et kas mul vihmavari ikka on kaasas. :) Õues sajab vihma. Aga ma olen täitsa kindel, et selleks ajaks, kui ma koju hakkan minema, on päike jälle väljas. Alati läheb ju nii. Murphy süü.

Eks siis... näeme millalgi.