You don't fool me :)

Mul on täna super päev olnud. Not. Totaalne peller, jälle. Aru ma ei mõista, kuidas võib nii palju jama korraga juhtuda. :) Tööl oli täiesti tühi päev, ainult üks klient helistas ja küsis oma kauba kohta, mis juba ammu pidavat ta käes olema ja ma proovisin seda siis välja nuhkida, aga keegi ei võta kuskil telefoni. :S Krdi suvitajad. :)
Siis läks mul veel paar kodumasinat katki või noh... mu aju jäi võitluses alla. Ja veel ja veel...

Las ma räägin sulle, kuidas ma täna sollis käisin. (Ilm oli ilus, ent mina tööl, ja homme ei pääse ka veel kuskile, ja KRT, nahk koorub. Vahetan nahka nagu uss. Mitmes mõttes.) Enivei, kõigepealt ma seisin seal ukse taga miljon aastat, sest sealne tshikk oli poodi läinud või midagi. Need kellaajaga kirjad, mis uksele jäetakse, ei pea absoluutselt kunagi paika. Nad ei tule never selleks ajaks. Nii ka seekord. Aga ära ei tahtnud ka minna, sest olin juba nii kaua oodanud. :) Ma olen loll, aga järjekindel.
Siis tuli lõpuks, hakkasin maksma, ja kassaaparaat jooksis kokku. :D Undas ja huilgas. Ma ütlesin et okei, ma lähen käin siva ära, eks annad papi pärast siis tagasi. Nii tegimegi. Ja siis poole pealt kustusid kõik lambid ära ja vaikus saabus. XD Hõikasin tshikki, et kuule... mis värk on. See tuli siis vaatama, siblis ja tõmbas juhtmeid ja tshekkis ja ei saanud sotti. Kõrvaltkabiinist ütles peenike hääl mu kurtmise peale, et " mul ka." XD
Siis ta helistas siiasinna ja lõpuks sai asja korda. Ent kahte masinat korraga tööle panna ei saanud. :D Kuna mul oli vähem veel aega seal vahtida, siis lasti mind ette. Oli kolm minti enne tablool ees, nüüd pani kaks, ehkki ma ütlesin, et kolm oli. Aga ma ei viitsind tõesti vaielda sellise mõttetuse pärast. Ja siis pani kaks, ja see lülitas end sootuks ühe mindi järel välja. XD
Siis mõtlesin, et ahhhh, minge ka teate kuhu ja tulin tulema. Lõpus ta vähemalt vabandas isegi. Ehkki ma polnudki kuri tegelt, lihtsalt... väsind.

Koju jõudsin, siis Joosep avaldas arvamust, et ma võiksin uuesti ära minna. Või siis, et ta läheb G-ga kaasa tema juurde hoopis. Mõni ime, tegelikult, ma ei ole viimasel ajal üldse tore inimene. Mind ajab kõige rohkem närvi see, kui mind ignoreeritakse või ei kuulata, kui ma räägin. Ja kes mind ikka kuulaks, eks. :)
Veel ärritavam on see, kui inimene teab mind küll, aga ikkagi määrib mulle mingi pealiskaudse jama pähe. Kapsas Õilsa Võrse kiviktaimlasse. Ta ju ometi teab mind paremini.


Misaret ütleb:
cleaning is always good
this constant mess is also making me depressed
i tidy up every day and it makes no difference
G ütleb:
yep, with kid it's completely useless
cleaning i mean
Misaret ütleb:
yeah
makes me feel so frustrated
like nothing i do matters
G ütleb:
yeah, i understand you.. i feel the same after cleaning .. cause as soon as my family gets home it all becomes the same it was
Misaret ütleb:
they at least notice it :D
i get no nice words from nobody
from anywhere, about anything
i'm invisible


Täpselt nii ma end tunnengi. Nähtamatuna.
Aga noh... shitta kah, nähtamatuks olemisel on omad plussid.
Nii ma vähemalt praegu siin ütlen, eks. :)

Et siis selline päev täna. Kaks õhtut tagasi oli totaalselt teistsugune fiiling. Siis kirjutasin sellise asja:
-
Jubejubejube igatsus on. Lausa füüsiliselt teeb haiget, et ei saa (ja ehk ei saagi kunagi :( ) puudutada. Seisaks kasvõi lihtsalt kuskil läheduses ja kannaks viiemeetrist maski.
Ehkki ma nii kardan, et isegi sealt alt oleks paista, mida ma tegelikult mõtlen.
Ei taha teisele tekitada tunnet, et ta on millekski kohustatud, sest ta ju pole vastutav mu aju eest. :) Või sellest, et mu fantaasia igast väiksest asjast kohe võimsad muinasjutud ehitab.
Nii nad väidavad vähemalt. Ma ise kipun muinasjutte uskuma. :D
-

Jeap.... Muinasjuttudest niipalju, et just juhtus ühe tuttavaga täiesti totaalselt muinasjutuline asi, midagi sellist, mida isegi minusugusel sinisilmal oli raske uskuda, aga näe... on vist ikka olemas mingi saatus. :) Tuleb lihtsalt uskuda ja edasi minna. Ja ei tohi lasta neil ütlejatel-arvajatel end maha teha.
Väga inspireeriv igatahes. :)

-
Ja kuna mulle hakkas hiljuti tunduma, et ma olen vist kogemata heinakuhja-staatuse endale külge sebinud, seega taandan end kogu võrrandist. Ma ei taha, et keegi haiget saab. Võtan siis vabatahtlikult enda peale, ma tean, et elan üle.
Ma võin mässata ja vahutada, aga mul on terasest karkass. XD

Deem, seda tuletage mulle meelde, kui mul selg valutab.
Ja ära siis põe, ma kasvatan maski lihtsalt veel tugevamaks. No worries. Võib juhtuda, et pean end veidi tigedaks ajama, et mitte õnnetu olla, aga ma ei ole tegelikult kuri. Kuidas ma saakski. :)
Aga ma ei kavatse kuskil murduma ka hakata. Küll ma lähen siis lihtsalt ära. Kui pisarat enam peita ei saa.

--

Uff.. enihau. Kui keegi vallaline tüüp Paidest või Tartust loeb, siis andke endast märku. :D Tulen kohe varsti sinnakanti ja kavatsen lõbus olla, ükskõik, kui kõvasti süda tahaks ka plehku panna ja kuskile mujale saba liputama ja käsi limpsima joosta.
Ma ei luba teda sinna, kus teda ei oodata. Nii tugev olen küll, krt. :)
Aga ma ei kahetse ka. :)



Ahjaa, ja muide, kui keegi on masekas või tige kellegi peale, siis soovitan sellist videot. :) Teeb tuju heaks. G-l tegi ka. :) Mulle aga meeldibki just video, ehk visuaalne pool, kuigi tuleb tunnistada, et see tagumiku suuremaksvenitamine tõi küll naeratuse näole. :D
Eriti kuna enda oma kuidagi väiksemaks ei saa. :D



Igatahes... ehh... deem.
Noh, see kahe õhtu tagune kehtib vist ikka... tee või tina. :) Mulle meeldib su peale mõelda. =) Ei lase veel lahti. :)