Maod

Nooremana nägin ma mitut korduvat und. Üks oli bussidest, alati sellised nõmedad ja painavad ja alati ärkasin ahistava hirmutundega. Ehkki unes nagu konkreetselt midagi pahasti ei läinudki, aga ikka ja jälle tekitasid bussid paha fiilingu. Kuni ma pahaaimamatult oma eksi sõbra autosse astusin ja ta maanteele põrutas täie vaardiga, otse vastu bussi... ja põrkas vastu tagasõitvat autot ..ja uuesti vastu bussi. Paar nädalat käisin "kraega." Oleks võinud ka palju hullemini lõppeda see õnnetus. Aga busse pole tänini unes näinud.

Eksiga kooselades nägin unes, et tal olid mingid imelikud suured putukad peas, ärkasin samasuguse ängistusega üles. Ütlesin talle, et imelik värk, et olgu ettevaatlik. Ka tema kass jooksis sel hommikul toast tuppa nagu segane. Ja eks ise oli ka väga nirusti maganud. Naersime, et kolme-kassi-hullus. Me mõlemad kassiaastal sündinud.
Õhtul tuli ta koju suurte marlipusadega peas. Siitsealt paljaks aetud ja õmmeldud ja sidemed peale ehitatud. Tal oli tööjuures lagi pähe kukkunud. Kui ta oleks natuke varem üles vaadanud, siis oleks silmnäo segi löönud.

Teismelisena nägin kord öösel unes nagu ... maastikupilti. See oli justkui raamitud ja ma lihtsalt nägin ühte pilti terve öö. Minusuguse haiglase fantaasia juures ei ole võimalik, et ma ainult ühte stseeni näen... pealegi oli see nagu... vot nagu sealt "Ring'i" filmist, if you know what I mean. Ei midagi õudsalt, aga ikkagi... õõvastav.
Hommikul enne kooliminekut ütlesin emale, et kellegagi juhtub midagi paha.
Õhtul kojutulles vaatas ta mind imelikult ja küsis, et kust ma seda võtsin, et kellegil pahasti läheb. Ütlesin, et nägin paha und. Tema teatas, et keegi kaugelt sugulane, keda mina pole kunagi näinudki, oli metsas seenel käies ära kadunud. Talle just helistati.
Järgmise nädala nägin ma iga öö seda ühte ja sama pilti unes. Ainult, et iga korraga see nagu.. avardus, mitte, et pilt oleks suuremaks läinud, aga ma nägin nagu ..rohkem. Ma ei oska seda seletada. Igatahes ütlesin emale, et ma tean, kus see vanaonu on. Et viigu mind sinna, ma leiaks ta üles. (Tema kodukohas kammiti koerte ja politseiga ümberkaudseid metsasid läbi ja ema ei uskunud, et minusugune võõras võiks kuidagi abiks olla... eriti veel mingi une põhjal. :D )
Aga ma kirjeldasin talle seda pilti, mida ma oma peas nägin. Ja siis hakkas ka pilt ise tuhmuma ja lõpuks ma ei näinudki teda enam unes. Unustasin kogu loo.
Järgmisel aastal leidsid seenelised juhuslikult laiba. Vaene onkel oli südamerabanduse saanud ilmselt. Kui emale teatati, siis tuli talle minu ammune uni meelde ja ta küsis leiukoha kohta täpsemalt. Talle kirjeldati. Kui ma koju tulin, vaatas ta mind, nagu oleks mul midagi viga.

Teismeliseea põhiunenägudest meenub veel madude ja koerte unenägu. Tegevus toimus alati mu kodus, elektrit ei olnud, kõik oli pime, ja ma teadsin, et korteris on kaks lendmadu, kes mind tappa üritavad. Nad olid käsivarre jämedused ja umbes kahemeetrised ja kahvatukollased. Nad viskusid mu poole, nagu maod ikka viskuvad, ja hammustasid mu kaitseks ettetõstetud käsivarsi. Ja alati oli neis unenägudes kaks koera, kes mind kaitsesid. See oli nagu pidev hea ja kurja võitlus.
Arutasin alati, et need oleks nagu mu vaenlased ja sõbrad, või head ja halvad mõtted.

Uni ja reaalsus on kaks eri asja. Ehk medali kaks külge, kui niipidi soovid. Ehkki tegelikult polegi ainult kahe küljega medalit olemas, igal medalil on vähemalt 548 külge.

Eile õhtul mõtlesin ma, et olengi lõpuks hulluks läinud. See on üks mu põhihirme, sest ma olen üsna kergesti mõjutatav, mulle teeb kõik haiget. Üksinduses ja hirmudes olemine ei ole just eriti... kaua sa ikka vastu pead.
Igatahes, ma olin vannitoas ja pesin hambaid ja mul tekkis kujutluspilt maost, kes on vanni all ja kohekohe hüppab mu poole. (Mul on varem ka olnud neid hetki, kus bussis sõites tundub, et nüüd me sõidame kohe kellelegi otsa või et kui ma kohe köögist lapse juurde ei jookse, siis sõidab veoauto läbi seina tuppa või lagi variseb sisse... see on õudne.)
Ja ma... nagu... mõistusega püüdsin alla suruda seda hirmu, sest kuidas saaks üks madu mu vannituppa... aga ma ei suutnud. Aju hoidis mind paigal ja instiktid sundisid põgenema. Ja seega ma pesin hambaid ja nutsin ise lohutamatult, sest ma kartsin nii meeletult. Aga veel rohkem kartsin, et annan alla ja lähengi välja sealt... ja lähengi hulluks.
Võib-olla ma olengi juba hull. Ma ei saa ju ise kindel olla.
Eriti kuna vannitoast äraminnes tuli hetkeks pähe mõte, et kui madu on toas, siis ta sööb ehk hiired ära. :)

Nüüd ma proovingi aru saada, miks ma seda madu seal nägin. Ehk on sellel ikkagi mõni põhjus ja ma ei hakkagi hulluks minema. Ehkki... küllap nii mõnigi on juba selle unenägudejutu peale veendunud, et ma päris normaalne pole. :) Seepärast ma rohkem imelikke näiteid ei toonudki. Mu elus on üsna palju... kummalist ja seletamatut.
Samas, ainult paar korda mu elus on olnud selline hetk, mida ma tagantjärele mõeldes oleksin tahtnud ette aimata. Siis ma oleksin ehk saanud midagi teha. Kuidagi aidata. Ühe puhul ma tundsingi ette, ja me arutasime inimesega veel sel teemal, ma ütlesin, et ta ettevaatlik oleks... ja sellest polnud kasu. :(
Ja teisel korral... see oli kõige suurem valu, mida ma siiani tundnud olen. Aga ma olin sel ajal liiga segamini, et oma mõtteid või aimdusi uskuda või neid mõistagi. Lendasin nagu kamikaze. Meeleheitel ja hävitav.

Mõtlesin, et ehk oli see madu nagu teismeliseea unes..et nagu vaenlane, keegi, kes vihkab mind ja tahab mulle paha. Samas, miks pärgli pärast peaks keegi minu pärast vaevuma nii meeletult viha genereerima, et see maoks muutub mu nina all? Ma ei usu, et ma kellelegi nii palju kordagi lähen, et vihastada.
Siis mõtlesin, et ehk on see mingi järjekordne hoiatus... aga miks mao kujul? Kas juhtub midagi nii hirmsat mu tulevikus, et ma kuulen juba ette, kuidas see õelalt sisiseb? Mis saaks nii kole olla? Mul pole aimugi, ja see on nii väsitav.

Või on see lihtsalt üks mu paljudest sundmõtetest ja nad lihtsalt tugevnevad? Ilma, et nad kõige vähimatki tähendaks?

Täna hommikul värvisin silmi ja järsku tekkis jõuetus. Ma ei suutnud ühtki põhjust leida, miks edasi värvida. Ma tean, et naised ütlevad alati, et nad meigivad end iseenda jaoks, et siis on hea tunne ja nii... Mina värvin küll ainult meeste pärast. Ja neid ma ju niiii ilmselgelt ei huvita. Kujutasin ette, kuidas nad vaatavad ja mõtlevad, et näe, ullike üritab.
Teisest küljest jõudsin ma alles hiljuti järeldusele, et meestele see meeldibki, kui sa neile meeldida üritad. See põhjendaks ära mitte-just-kõige-kaunimate, ent seksikates poosides rate.ee-naiste populaarsuse. :) Kui oled ilusam kui teised, aga tõrjuv, siis nad ei vaevu. Tänapäeval mitte. See seletab ära, miks paar mu tuttavat ikka veel üksi on.

Töölt kojutulles nutsin bussis natuke. Või noh, paar pisarat...mul ju näoilme ei muutu. Kujutasin nii selgelt ette, kuidas ma samamoodi tööle-koju-tööle sõidan...aasta pärast... kümne aasta pärast...kahekümne aasta pärast.
Ikka üksi.
Vanasti ma mõtlesin, et miks mu ema ei otsi kedagi, miks ta ei üritagi... Nüüd saan aru. Tal murti ka hing katki. Kaua sa ikka pakud end, kui keegi ei taha.

Ja eurovisioonist niipalju, et ah...mis me ikka selle Dima kallal, teate küll, kuidas Venemaal asjad käivad. Kardan, et nad lihtsalt ruunavad vaese poisikese surnuks oma meeletus kuulsuse- ja särajanus.

Loen raamatut. Üle pika aja. Bernhard Schlink "Ettelugeja." Täna ööseks saan läbi. Siiani on väga hea raamat, nii palju inimlikke arutlusi ja ideid. Ainult väga kurb.
Mäletan, kunagi lugesin ühte raamatut, kus autor küsis, et kumb on parem inimene, kas mees, kes on terve elu oma pere vastu halb ja ebaviisakas ja hoolimatu, aga kui näeb, et tee ääres maja põleb, siis jookseb pikemalt mõtlemata sisse ja päästab viis last ja koera, või see mees, kes on terve oma elu väga tore ja armastatud, ent kes jalutab pea maas põlevast majast mööda, justkui ei märkakski.
Schlink seevastu ütleb, et koonduslaagrite vangid ja vangivalvurid olid mõnes mõttes sarnased.
Ma olen temaga nõus. Ma võiks targutada ja moraali lugeda ja väga kangelt õiglust taga nõuda.. aga kui pole selles olukorras olnud, siis ei saa kindlalt midagi väita. Ja nad kõik olid ju inimesed. Kõik sundsituatsioonis. Hukka mõista on lihtne, mõista hulga keerulisem.

Lugesin läbi. Kurb. Ilus. Lähedane.
Soovitan.