Haa, ei tahtnud kurval noodil lõpetada, 2014 oli ilgelt vinge, üks vingemaid üldse, tegelikult.. Suvel rallisin ainult ringi koguaeg, käisin nii paljudes uutes kohtades ja leidsin lõpuks ometi inimese, kes mind arrrrrrmastab. :) Ühtlasi anti mulle teada, et miski ei loe, ma võin vabalt hullumeelsena käituda kui tahan. :D Mis vähendab momentaalselt vajadust nii teha, eksole. :D Phew... Kallis mees.
Praegu veel.. koristan ja muretsen ja põen, aga varsti enam mitte. :) Muhedat vana lõppu, uus ... tuleb uus. Ja põnev, no doubt. :)
Siis näemegi.
Armas olid, 2014, aitäh sulle.
Wednesday, December 31, 2014
Tuesday, December 30, 2014
futsk
Kass ei oska olla, tuleb tunnistada. Olen täitsa ummikus.
Loomulikult andsin ma andeks, sest... noh, ta ei käitunud nagu junn meelega, ta lihtsalt ei mõelnud.. üldse. Aga ta ei ole paha.
Mina lihtsalt olen nii pagana hale ja kräshisin tagasi minevikku. :( Tundus, nagu oleks terve see vahepealne tervenemiseaasta kustutatud või tagasi võetud ja ... kõik oli võlts ja seest tühi. Ja mina olen jälle alguspunktis ja haavatav. Põhjuseta süüdistatav, ilma mingi enesekaitsevõimaluseta.
Ehh. Kõige hullem on see, et ma hakkasin momentaalselt end saboteerima jälle... ja mr.X ei ole seda jama väärt, tema ei peaks tegelema mingite nutuhoogude ja.. ma olen täiskasvanud naine, minu minapilt on minu probleem. Nii et nüüd olen nagu mingi maniakk.. tahaks temaga koos olla ja samas tahaks, et ta mõne normaalse naise leiaks.
Äkki peaksin hakkama antidepressante sööma.... siis ei keera oma elu päris pekki. :(
Tere aastalõpp. Ema teatas kah, et läheb maale.. ja nüüd ikkagi ei taha minna. Ei mingit hingamist, ei mingit õhku. Lämbun.
(Lohutuseks kõigile, kel kah sitasti läheb.)
Loomulikult andsin ma andeks, sest... noh, ta ei käitunud nagu junn meelega, ta lihtsalt ei mõelnud.. üldse. Aga ta ei ole paha.
Mina lihtsalt olen nii pagana hale ja kräshisin tagasi minevikku. :( Tundus, nagu oleks terve see vahepealne tervenemiseaasta kustutatud või tagasi võetud ja ... kõik oli võlts ja seest tühi. Ja mina olen jälle alguspunktis ja haavatav. Põhjuseta süüdistatav, ilma mingi enesekaitsevõimaluseta.
Ehh. Kõige hullem on see, et ma hakkasin momentaalselt end saboteerima jälle... ja mr.X ei ole seda jama väärt, tema ei peaks tegelema mingite nutuhoogude ja.. ma olen täiskasvanud naine, minu minapilt on minu probleem. Nii et nüüd olen nagu mingi maniakk.. tahaks temaga koos olla ja samas tahaks, et ta mõne normaalse naise leiaks.
Äkki peaksin hakkama antidepressante sööma.... siis ei keera oma elu päris pekki. :(
Tere aastalõpp. Ema teatas kah, et läheb maale.. ja nüüd ikkagi ei taha minna. Ei mingit hingamist, ei mingit õhku. Lämbun.
(Lohutuseks kõigile, kel kah sitasti läheb.)
Wednesday, December 17, 2014
Kass
Just arenes selline vestlus.
mina: have you seen elves?
Evie: Yes.
mina: what do they look like?
Evie: They look like me.
mina: hmm.. have you seen cats?
Evie: Nope, I haven't seen you.
mina: I'm not a cat.
Evie: A Cat is your name!
http://www.existor.com/
Näed siis, mida kõike veel vanas eas teada saab. :)
Ühtlasi, kassidest rääkides, täna solvas mind südamepõhjani üks inimene, kellele ma olen juba mitu korda varem väga valusaid solvanguid andeks andnud. Huvitav, millal ma pole enam andestav ja arusaaja, ja olen hoopis loll? Sest selline tunne on küll.
Miks ma pean lubama selliseid inimesi oma ellu.. ei pea ju?
Ja kas ma pean jälle hakkama otsima vabandusi talle, et noh, ta ei olegi kunagi suhelda osanud ja ehk ta üritab kuidagi kontrolli säilitada raskes olukorras ja... aga what the heck, mees, tõesõna.. Miks ma peaks. Otsi oma selgroog üles. Sedamööda kobades jõuab ehk ajuni ja saab sellele litaka anda, et uuesti tööle läheks.
Nagu suvel, teised käitusid minu suhtes halvasti ja kui ma tähelepanu juhtisin, et kamoon, siis öeldi, et palun ole vähemalt sina normaalne (loe, neela kõik sitt alla, mis su suunas paisatakse) ja ma olin vastutulelik ja mõtlesin, et noh, ei võta tükki ju küljest.
Aga hetkel hakkab tunduma, et vot, võtab küll.
Kui inimene tahab nii kangesti mõelda, et ma olen halb (ehkki tal on sada põhjust risti vastupidist mõelda), las siis mõtleb. Aga las mõtleb kuskil omaette, ja mitte mu sõpra teeseldes.
Uff.
Kass enam niru kohtlemist ei talu. Kõik.
mina: have you seen elves?
Evie: Yes.
mina: what do they look like?
Evie: They look like me.
mina: hmm.. have you seen cats?
Evie: Nope, I haven't seen you.
mina: I'm not a cat.
Evie: A Cat is your name!
http://www.existor.com/
Näed siis, mida kõike veel vanas eas teada saab. :)
Ühtlasi, kassidest rääkides, täna solvas mind südamepõhjani üks inimene, kellele ma olen juba mitu korda varem väga valusaid solvanguid andeks andnud. Huvitav, millal ma pole enam andestav ja arusaaja, ja olen hoopis loll? Sest selline tunne on küll.
Miks ma pean lubama selliseid inimesi oma ellu.. ei pea ju?
Ja kas ma pean jälle hakkama otsima vabandusi talle, et noh, ta ei olegi kunagi suhelda osanud ja ehk ta üritab kuidagi kontrolli säilitada raskes olukorras ja... aga what the heck, mees, tõesõna.. Miks ma peaks. Otsi oma selgroog üles. Sedamööda kobades jõuab ehk ajuni ja saab sellele litaka anda, et uuesti tööle läheks.
Nagu suvel, teised käitusid minu suhtes halvasti ja kui ma tähelepanu juhtisin, et kamoon, siis öeldi, et palun ole vähemalt sina normaalne (loe, neela kõik sitt alla, mis su suunas paisatakse) ja ma olin vastutulelik ja mõtlesin, et noh, ei võta tükki ju küljest.
Aga hetkel hakkab tunduma, et vot, võtab küll.
Kui inimene tahab nii kangesti mõelda, et ma olen halb (ehkki tal on sada põhjust risti vastupidist mõelda), las siis mõtleb. Aga las mõtleb kuskil omaette, ja mitte mu sõpra teeseldes.
Uff.
Kass enam niru kohtlemist ei talu. Kõik.
Friday, December 12, 2014
Oh, andke andeks, lubasin juba ammu kirjutada, ja täna pidin kindlasti blogijupid kokku keevitama loetavaks klimbikeseks ent... Ma lugesin Lilled Algernonile läbi ühe hingetõmbega ja ulgusin nagu hunt. Nägu oli punane ja silmad nagu hiinlasel... tööl olin, kusjuures. Õnneks ühtegi klienti ei tulnud.
Soovitan lugeda. Väga soovitan. Kõrvalmõjuna võib tekkida järsk austusetõus hiirte vastu ja muidugi see mureda südame tunne, et tahaks kedagi kangesti kallistada.
Sisu lühidalt - vaimupuudega mees, kes teatud põhjustel saab järsku geeniuseks.
Kuna mul on siin allpool varemkirjutatus ka sedasama teemat kuskil, siis mõtlesin kohe esialgse mulje põhjalt siia ka muljetada... Uhhjah. Headust täis on see raamat, andestust ja mõistmist. Ja lootusetust. Inimelu lõputu ringlus. Ja mõned õnnelikud/õnnetud, kes elavad mitu elu korraga.
Enivei... siin on siis kuu aja jooksul tekkinud tekstijuppe, täitsa läbisegi.
--
Haha, jäin siia tööle kauemaks vahtima ja juba helistatakse ja lubatakse järele tulla. See on nii friggin nunnu, ma ütlen. Ühtlasi avanes nüüd võimalus veits seda pudrukapsasousti siin sortida. Hakkan siis kohe suvalisest otsast..
Täna näiteks sattusin üle pika aja delfisse. Seal mingis naisteka foorumis või kuskurat üks naine (ma eeldan) vahutas rõõmsalt mingist heast kingitusest, et nii ilus ja vaimustav ja et juba karbike on imekaunis ja puha ülivõrded igatepidi. Proovige kõik, jee.
Sinna alla esimeseks kommentaarijaks oli sattunud tüüpeestlane, kes alustas oma üsna mahukat kommentaari nii: "Esiteks on see purk, mitte karp."
:D Ma turtsatasin ikka täiega. Mõtlesin, et nii lõbus, loen veel natuke.
Järgmiseks oli keegi kirjutanud, et kingib sõbrale 32-ks sünnipäevaks 32 lotopiletit, nii vahva, et selle idee peale tuli. Enne tükk aega oli pead murdnud.
Tüüpeestlane kommenteeris all: "Tõesti vahva. See teeb 64 eurot."
:D
Kõik oleneb vaatenurgast.... Mul on näiteks väga keeruline hetkel inimestega suhelda, sest... naljakas, kui ma olen õnnelik, ja ma mõtlen siis ikka päris naeruväärselt õnnelik, siis ei taha keegi sellest ju tegelikult kuulda, eks. :D Sest normaalsed inimesed on ikkagi normaalses elus ja neil on mured ja jamad ja noh, nagu ikka. Mul on ka mured ja jamad, aga mul on see kõik pidevalt pikitud selliste hetkedega, mil tahaks rinnakorvi eest lahti rebida ja terve vaatevälja punaseid südameid ja lillekesi ja õhupalle täis pursata. :D
Neil hetkedel on ilgelt raske suu kinni hoida ja mitte hõisata üle maailma... aga noh.. ei saa ju. :D Teised panevad pahaks. Isegi kui neil on mu üle hea meel ja neil oligi juba villanud mu vingumisest ja depressiivsest meelelaadist. :D (No hea küll, seda pole vist juba päris jupp aega väga palju esindatud olnud.., kisun ikka veits idiootsesse optimismi. Välja arvatud enne pasunakoori päevi, siis ma olen emotsionaalne ameerika mägi. Rushmore näiteks, või ma ei tea... Milline neist kõige emotsionaalsem on. Oot, guugeldan. Haha, Brokeback Mountainit pakkus. :D)
Hah..... Joosepil on töö olnud, sõprusest. Selles pidi tegema risti taha, kui väide on õige ja miinuse, kui väide on vale. Lause: "kõik klassikaaslased on minu sõbrad." Joosepil on miinus seal kastikeses. Õpetaja on selle punasega maha tõmmanud ja plussiks teinud... Eee... hea viga küll.
LL: jumala eest ma praegu naersin
joosepi loodusõpetuse töö, siuke pudru ja kapsad ja ta käekiri on ka siuke et
nuga pähe
aga lõpeta laused ja tekst siuke: Enamik selgrootutest loomadest toitub...
putakatest... ja selgrootud ise on toiduks... selgroogistele...
ta ei loe ikka üldse läbi, mida kirjutab :D
kuramuse putakad
ja kalad hingavad hapniku abil
ja kahepaiksed koevad vee alla. mitte vette, aga vee alla
ilusa kalapildi on muidu joonistand siia juurde
selleks oli aega küll
haha: Kala keha katavad... soomused ja voolujooneline keha. (tegelt õige
vastus oleks soomused ja lima)
aga joosepil kisub ikka kergelt erootikasse, kohe näha, et minu poeg. kõikjal
voolujoonelised kehad üksteise seljas :D
R: :D
Bussis oli mingiaeg selline naljakas vahejuhtum, kus üks mees ütles "aitäh" inimestele, kes kõrvale astusid, et teda uksest välja lasta. See oli nii kummaline ja jäin mõtlema, et ...mis see siis nüüd oli. Pani naeratama. Missiis, et ta enne istus seal ja naised olid kõik püsti. :D
See "aitäh" tegi kuidagi kõik heaks.
Samas see on ju loogiline, et astud eest ära, et teist mööda lasta... ja noh, see on ka justkui loogiline, et tänad.. ehkki keegi ei täna ju. :D
Hmm, siit praegu tuli üks idee, aga ma enne räägin teema lõpuni, nii harva, kui mul siin üldse mingeid teemasid enam tekib.
Täna lugesin delfist artiklit, kus oli kirjas "seitse superromantilist asja, mis naistel põlvist täiesti nõrgaks võtab." Seal oli siis hooliva, arvestava ja aitava mehe tegudest.. mis vedas teatud põhjustel suu kõrvuni, muidugi. Ühtlasi lisan siia ühe hiljutise avastuse. Erootikalaengu saab täitsa kätte, kui vaadata, kuidas mees nõusid peseb. :D Päris tõsi, ehkki kõlab lollakalt. Või noh, ehk ma olen lihtsalt eriti kergelt funktsiva lülitiga. :D Aga... seal on samamoodi nagu naistega, et peab hoidma kõvasti kinni ja samas õrnalt, eks.. ja silitama. :D Kõik need tassisuud.. Hihii. Peaks vist mr.X-ga ühendust võtma. :D
Blong nimetas mu nõudepesuerootikat muidugi nõretavaks feminismiks. :D
Feminism on ka imelik nähtus, ehkki kahtlemata vajalik. Kas need, kelle arust on sooroll ühene ja lihtne, ons ebaviisakamad, kui need, kes eeldavad, et kõik teevad kõike. Noh.. ma ei viitsigi seda lahata, mu arust peaksid kõik inimesed vabad olema tegemaks seda, mida nad tahavad. (No kuniks haiget ei tee kellelegi, kes seda ei taha.)
Ma vist võtan feminismi hetkel väga unise ja laisa inimese aspektist... noh, et mehena (meh) on lihtsam, kui ma ei pea oma pead kogu selle mõtterägastiku ümber mässima, mida naine läbi surfab igal elusekundil. Ma mõtlen päris mitmeid asju mehe aspektist, küllap eelmiste elude kaja. Naine meeldib mulle väga olla, ehkki vahel võtab jalad alt kogu see pagana emotsioonide ja mõtete rohkus.
Mehed meeldivad mulle muidugi hirmsasti, mulle meeldivad need igasugused totrad (no naiste jaoks, meeste reaalsuses võivad need ju väga loogilised olla) asjad, mis nad teevad. Ja mulle õudsalt meeldivad mehed, kellele meeldivad need totrad asjad, mida naised teevad. Kes saavad aru, et naine ongi naine just nendesamade asjade kooskõlana.
Ja ära küsi, kuidas ma saan mõista ja samas mitte mõista, ma ka ei tea. Paradoks olen, as usual. Nii pika möla peale peaks vist juba mingi kokkuvõtteni jõudma, aga... ma veel mõlgutan. :P
Mul on hetkel jälle viimasest kallistamisest peaaegu nädal möödas ja kipun igati laiali lagunema, ma olen sedapidi tobe. Ma ei ole üks neist hirmiseseisvatest naisinimestest.. ma olen selline kaissukippuv ja armunult jõllitav möku. :) Õnneks tundub, et olen lõpuks leidnud meesisiku, kes mõistab, et kallistamine parandab mu puhul ilmselt ka luumurde ja et kui ma isegi hüüan haledaid loosungeid ja tõrjuvalt taganen kuskile kapinurka ja vehin turtsudes luuavarrega, siis tegelikult tahan ikkagi kallistada, ma lihtsalt ei saa ise veel aru. :D
Ma oleks nagu mingi paganama metsloom, et kui liiga kauaks üksi jätad, siis võõrastab, küünistab ja kipub võssa põgenema. Taltsutama peab pidevalt, mr.X naerab ise ka, et peab mulle noaotsast võileiba pakkuma alatasa, siis muutun jälle hundist endaks. No söögiga saab ju ikka mind ära osta... :D Hõbekuul oleks nats karm lahendus.
Vend kasutas sama nippi juba sada aastat tagasi, kui ta laps veel oli (haha, nii imelik) ja ma tal ikka külas käisin.. rääkisime ja värki ja siis kui ütlesin, et no ma hakkan nüüd minema, viimane buss läheb, siis vend järsku pakkus, et aga äkki tahad võileiba ja teed? :D Nii ma sealt jala koju läksingi pahatihti öösel.
Aga jah... kui mr.X-iga koguaeg ninapidi koos olime, siis oli liiga kiire, et midagi mõelda. Tormasin töölt koju ja koeraga välja ja kõigile süüa ja siis juba minema ja öösel jälle koju ja koeraga välja ja ranitsad kokku ja riided valmis ja võileivad ja kähku magama ja hommikul jälle üles, jookse-jookse. Nüüd on tal tööl kiiremad ajad ja mul on aega õhtuti muigutada... ja meenub, kui tore see oli. :D
Praegu olen ka jälle kauem tööl.. kell saab juba pool 9 ja ma ei taha koju minna. Seal ma olen nagu mingi masin, korista ja keeda ja kasi ja tee seda ja tee teist, kuni diivani peale teadvuse kaotad paariks tunniks, mida siis jultunult ööks kutsutakse.
Olen masendunud ja ärritunud, sest kardan, et mr. X helistab ja küsib, miks ma ikka veel tööl olen ja kratsib mu jälle kilbist välja. Ta ei lase mul üldse õnnetu olla, teeb kohe kõik heaks ja ilusaks. (Siga, eks. :D) Nii nunnu. Aga mulle meeldib praegu siin kilbi taga, tahangi olla kuri ja masekas ja üksinda.. Kurask küll. Üksinda olles ei saa kuidagi kellegi lootusi või ootusi alt vedada, võin nii kole ja paha olla, kui ise tahan, üksinda on turvaline, ju nõu. Sõltumatuna pole kurb ka, kui keegi kõrvalt kaob.
Ja sellest saan ka aru, kui loll see tunne on, tänan veri muhh. Ei saa parata, mul on neid masekahetki ka vaja... ehk selleks, et siis jälle süümepiinadeta õnnelik olla? Või.. üritan end paaniliselt kaitsta ükskõiksusega.. Või ehk olengi loll lihtsalt. D'uh.
Igatahes, tänamisest. Tänan. Täna. See on nagu mingi iidne vihje, et selleks, et tänane päev oleks parim võimalik, tuleb tänada. Seega - aitümps teile, kes te siin passite ja loodate, et mu jutust mingi iva koorub. Ei kooru, aga tore on teiega ikka. :P
Koorumisest meenub..
Kõndisin linnas ja järsku vaatan, valge suleke lendab mu kõrval. Noh, umbes meetri kaugusel, ja tuul puhus teda täpselt nii, et koguaeg oli mu kõrval. Meenus see jutt, et inglid on kaasas. :)
See oli muidugi mitumitu päeva tagasi, ehk isegi nädal või paar... Täna on juba ilLUMInaator, mis kaasas käib. :) Muutis jälle kõik ära, olin juba harjunud selle mõnusalt krõbiseva hõbedase muruga.
Kas esimene lumi sulab alati ära või tuleb ta alati tagasi? Kumb on? :)
Ja ükspäev lendas mulle peaaegu terve tuvi piki pead, selja tagant keegi kõndis kiiremini, mina alati aeglustan lindudest möödudes, et neid mitte ehmatada, aga sel teisel oli kiire. Lind tõusis sahinal lendu ja ilmselt ei pannud mind, tibatillukest, tähelegi. Tiib riivas põske.
Naljakas reaktsioon oli mul, hakkasin naerma, ei ehmatanudki eriti. Margit oleks karjatanud nagu hull. :D (Ta on selline naiselikum ja vokaalsete võimetega, ma nohisen niisama. :P )
Blong on Kreekas, kirjutas mulle bussist, et keegi naine kobab ta kotti. Seal olevat kõik kohad vargaid täis. Blong naeris sadistlikult, et tal on ainult jahu kotis. :D
Pärast rääkisin isale ka jahutünga, isa pakkus kohe välja, et peaks tegema kaunid lipsukestega karbid kotti valmis, kus sitt sees on. :D Tüüpiline isa. Ükski normaalne inimene ei käi sitakarbikestega ringi. :D
Isa rääkis ühtlasi seda lugu, kui keegi tuvastamatu tädi oli sõitnud Mähe kanti kuskile suvilasse kassi matma, linnast läks ja kassi polnud kuskile panna.. pani tühja tordikarpi, mahtus täpselt ära.
Ja siis bussis mingid nokastand noored tulid ka tordiga, panid selle sinna üles tema veidi suurema tordikarbi kõrvale... ja pidasid end siis ilmselt jube kavalaks, kui suurema tordikarbi mahaminnes endale võtsid.
Tädi sõitis suvilasse, sõi torti ja nuttis.
:D
Saan aru, et kurb ja sadistlik, aga naerma ajab ikka.
LL: homme on Lindmees PÖFFil
vaata treilerit, see on nii lahe
ma loodan et ülejäänd film on ka.. seal on kindlasti siukseid
hingekriipivaid sisemonolooge, mis joosepi ja mr X-i haigutama ajavad, aga...
ma lähen endale vaatama seda :D tunnen kontides et minu masti film
M: Vau. Millal?
LL: homme õhtul
hectori õnneotsinguid tahaks ka näha
tegelt on jube palju häid filme, väga palju kohe
M: Usun, pole jõudnud süveneda
Reedel ja pühapäeval on kino juba
Ühed sain sünnipäevaks
Heal ajal sünnipäev :)
Kuigi peale seda kogemust tantsijaga pimeduses, kus ma jooksin vetsu
oksendama olen väheke ettevaatlik
LL: soooh... see oli nii rõve või?
M: Nii õudne
Tõeliselt vastik, hingekriipiv ja inimeste koledast poolest eriti
õõvastavalt
Kedagi maha ei löödud
Siis poleks vist nii jube olnud
LL: ma põhimõtteliselt otsin helgeid filme
kui teema tundub liiga kordaminev isiklikult, siis ma ei taha näha
nagu see aasta on ka mingi väljareklaamitud kui superpositiivne ja rõõmus film invaliidist
no ma ei taha seda näha :D
M: Jah
LL: ma olen kerglane
aga raske :D
M: :D
(Tõsiselt, jaanuaris peaks Birdman jälle siia kinno jõudma, see on väga, väga hea film, Joosepile ja mr.X-ile meeldis ka väga. Minge ka vaatama. :) Oot, panen treileri ka siia siuhti...)
Ja tegelikult peaks nüüd laupäeva või millalgi öösel olema etv2-st kordus ühe invaliidipoisi filmist, mis mulle ehk meeldiks isegi.. St ei morjendaks maapõhjani. Seal on peale loetud jutustajana tema mõtted asjade käigus. Kahjuks litutan ma nädalavahetustel mr.X-i juures ja tema on jonnakas nagu muul ja klõpsib puldiga nagu Ürgmees jahil. Seega vaiksed mõtlikud väärtfilmid lähevad kõik viimasel ajal minust siuhti mööda. :D
Aga no... ehk seekord õnnestub kuidagi kavalalt pähe määrida. :D
Veel üks film, mida tahaks kangesti näha, aga samas ei taha ka, on see uus Eesti “Nullpunkt.” Piusi vennaksed on mu arust jube shmeksid enivei, ma ei teagi, miks.
Kinos oleks see film minu jaoks vist siiski natuke liiga masendav.. peategelasest hoolimata. :)
LL: ma nägin sind unes eile öösel
seal oli selline... nagu penthouse, kõrge selline, klaasaknad maast laeni
hästi lahe, vaibad maas ja tumbasid ja patju oli palju ja sina olid ja
marge vist ka
või oli marge nii et vahepeal oli ja vahepeal olid sina nagu kahepoolne
ja meil oli mingi väike pralle
jõime veintsi vist
ja ma ei teagi, kas siis oli marge ja te panite pead kokku pildistamiseks,
või oli sul siuke soeng, et .. tundus kaks pead :D
no siuke kleopatrasoeng, aga ühelt poolt oli ümarate äärtega ja teiselt
poolt terav
väga lahe oli
ja siis ma pidin ära minema, keegi vist helistas, aga võibolla ka mitte :D
igatahes, te jäite sinna ja mina läksin trepist alla, helljube pime trepp
oli, pikk ja pime ja käsikaudu muudkui läksin ja läksin
ja siis jõudsin kuskile nagu kohale ja koban jalaga ja järsku oli siuke
gestaapolamp näos kinni, jubedalt pimestas
mõtlen et wtf.... pilgutan silmi ja ... üritan midagi näha.. siuke pikk
koridor, maa all nagu oleks
ja siis jõuan ukseni, kust läheb nagu maa alla trepp, siuke pime kivitrepp
seal oli üldse kõik kivist ja siuke.. niiske
ja vaatan, seal on sarkofaagid ja mingid kujud ja... nagu mingi muuseum
ma sealt trepist vist alla ei läinud, või kui läksin, siis läksin sealt
nagu läbi lihtsalt, aga siis jõudsin mingi tädini
ja tädi ütles et oi, see lamp seal koridori lõpus on nii õudne, ma oleks
pidanud vastu tulema...
ja ma siis küsisin et kas hirmus ei ole siin valvur olla, et kas kummitab ka
tema vastab et ei ole üldse õudne, vahel öösiti peipsi muusikat kostab
(mul ei tulnud unes raudselt sõna "egiptus" meelde :D )
ja siis ta pani puhvaika selga ja tuli mind saatma, et ega meil ei leia
siin ehk väljapääsu
ja õigus jah, tädi vabandas ka veel, et täitsa hirmus et enne näitusesaalis
inimene suri, ma loodan, et see teie õhtut ei rikkunud. ja ma vastu et oh
ei, ikka ju juhtub :D
ja tuli saatma siis. väljas oli lumi maas ja ühtegi jälge ega rada polnud
ja rühmasime läbi lume majast kaugemale ja tädi ütles et oih, ma korraks
istun, ja istus sinna hange
vaatan, taustal oli nagu... noh... selline lagendik, eks. ja keset seda
oli nagu meresopp või selline... no kaugelt tundus nagu tiik, aga see ei
saanud ju tiik olla
ja keset seda oli suuur lagunev laevavrakk
ja täiskuu paistis, ja lumi hiilgas, ja see oli ilgelt ilus
ja seal mere ääres olid mõned siuksed väiksed ilusad puud veel, ja mingid
kodutud tantsisid seal
nagu.... wtf
ja siis ma hakkasin fotokat välja õngitsema, kuhu ma enne olin pildistand
sind ja marget, või ainult sind ei tea ju, ja tahtsin siis sellest vrakist
ka pilti teha, aga see pagana tädi istus seal tõmbas end küll koomamale, et
oih, nüüd rikun pildi ära, aga ikka jäi ju sinna ette
nii et ma vist ei teinudki pilti.. võibolla tegin ka. ei tea. igatahes,
ärkasin üles ilmselt
jube ilus ja tore uni
Margit: :D just, jube ja ilus
--
hahaha, netis on ühel kaks taksi. nimed on Mayhem ja Anarchy.
täna hommikul avastasin, et onklid kaevavad maja ette, akna alla, auku. hüüdsin siva
joosepile teise tuppa et vaata ruttu välja, minecraft.
joosep vaatas välja ja hüüdis vastu: mis nad hakkasid seda kuradi rimit
nüüd siia ehitama või.
Meile nimelt hakatakse siiasamma lähedusse uut keskust ehitama, kuhu ka kino tuleb, juhuu. Ja mingi trennivärk ka, ilmselt peaksin selle üle samuti rõõmu tundma... :D
Ma tahaks ujumas hakata käima... aga mind häirivad kõik need ülejäänd inimesed, kes ka basseinides ujuvad. Isegi mere ääres suviti käin ju kohtades, kus võimalikult vähe inimesi on.
Samas, kui kujutan ette, kuidas ujun, ja kõik on selline... vaikne ja summutatud, siis läheks kohe viskleks lootusrikkalt kuskil karjäärijääl.
:D Ma käisin ju Joosepil ujumistrennis kaasas ükspäev, treener kutsus, sest ta olevat üks nõrgemaid. Treener ise oli hästi lahe naine, näitas näiteks kuidas lapsed krooli ujuvad. :D Kuna ta oli selline megakõhn, siis käed olid veel iseäranis pikad ja nurgelised ja käisid demonstratiivselt igatepidi ristirästi ja ettetaha nagu mingi hullunud veski. :D
Tegelikult selgus, et “kui Joosep natukenegi kiiremini end liigutaks, siis teeks ta eksami ilusti ära.”
Nojah.... seal toimus parajasti võistlus, kõik lapsed hüppasid basseiniäärelt mauhti vette ja ujusid käte-jalgadega meeletult summides üksteise võidu edasi. Ja kõige taga ujus Joosep, kael õieli ja näol rahuolev naeratus. Iga natukese aja tagant pööras ta end minu poole ja lehvitas. :D Haha.
Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle ta meeldib. :D Just selle rahu ja helguse pärast.
Mul on totaalne päkapikusündroom, muide. Mr.X-il oli sünnipäev ja ma oleks nii tahtnud kingituse kuskile kappi panna, et avagu siis, kui ma juba ära olen läinud. Kogu see avalik kingiavamise- ja tänamiseprotseduur tekitab mus meeletut ebamugavust.
Nüüd jõudsid need teised värgid ka kohale (kleebiti teo selga pakk) ja pean uuesti sama värgi jälle läbi tegema. Äkki saakski kuidagi Jõuluvana kaela ajada...
-----
Huvitav, kas siis kui koer lamab rahulikult ja järsku tõstab pead ja tormab oma mängujänesele kallale, kas siis... see pole tõendusmaterjal, et jänes on tegelikult elusolend ja sõimab koera? Meie oma mannetute inimkõrvadega lihtsalt ei kuule. :D
mina: ehitan endale siukse koopa sinna voodisse
uru :)
maailma eest peitu
mr.X: mis siin peita....
mina: ei jaksa neid inimesi mõni hetk
mr.X: ei tule su eraklikust värgist midagi välja...ma olen ka voodis
mina: no sina pole ju "inimene"
mr.X: uru karkass
mina: :D
:D True story, olengi temast märkamatult endale pesa ehitanud. Hästi see küll lõppeda ei saa. :( Aga noh... kuniks kestab..
Ma vahel kohe süvenenult mõtlen selle peale, et midagi peab ju valesti olema, üritan midagi leida. Ise kuri enda peale, sest no miks ometi. Kõigil ümberringi on mingid jamad, isegi kui tegelikult minu silmis oleks ju nagu kõik okei.. Ehk ma lihtsalt ei märka?
Kes laenaks kahurit? Kõrini sellest emokuust, iga asi ajab pillima. :'(
Ulgusin just mingi viie eri asja peale järjest (varjupaik kirjutas kassipoja pääsemisest, keegi kirjeldas hingede ja südamete värki, vanainimestest oli nunnu pilt, kurb tekst üksildusest, keegi pääses napilt autoõnnetusest jne jne jne) ja sellise näoga ei saa tööl olla. Õnneks pole ühtki klienti kuskil.. aga no.. Nii ei saa.
--
Akna taga on ilusad põlevad põõsad leegid maha visanud ja poseerivad nüüd paljalt. Kahju suisa, et ma seda kindlasti eepilist võitlust ei näinud... tuli ja tuul, iilid maani materdamas keerlevaid -põgenevaid värvilehti..
Nostalgia ja sügiskurbus kipuvad kangesti hingeääri kangutama. Maailm tundub lagunevat.
Tegelikult olen endiselt täiesti arulagedalt õnnelik. "The greatest thing you'll ever learn..." :)
ohmul on nii huvitav jalutusstiil, meenutab mind ennast
tead küll. istub vaikselt tükk aega ühe koha peal ja vahib ringi, siis järsku hüppab üles ja tormab otsejoones vasakule, siis paremale, siis vasakule ja siis jälle istub ja nuusutab lilli
praegu tuli esikust hirmsa jooksuga ja komistas omaenese jalgade taha, käis kukerpalli
teeb nii palju naljakaid asju. ja õue ei kaki, tee või tina. just olime pool tundi järjest väljas, rallisime ümber maja igatepidi ja siis tuli tuppa ja pigistas pisikese junni kähku tahatuppa
--
mina: kaebasin just joosepile et mr.X-i juurde tahaks, tema ikka hoolib... joosep lubas seepeale homme vabatahtlikult koristada natuke ja õppida ka
ja rosin istub siin kõrval ja sööb diivanit. sõna otseses mõttes
mr.X: ähvarda rosinat ka minuga..
mina: :D jah, ütlen et mr.X küll diivanit ei söö
mr.X: ..ütle, et armastan süüa väikeste takside sabasid
mina: siis keerab sulle edaspidi alati näo
nagu see taks, kes neis naljakates koduvideotes ventilatsiooniauku kartis ja siis möödus sellest nii et selga ei pööranud kordagi :D
mina: jah, ma vist jään kohe magama kui pikali heidan
nii külm on
hakkan ilmselt surema
siis olevat ka külm
ütlevad onklid filmidest
suur onkel
taevast
mr.X: heh...põrgus pidi ikka palav olema
kes sind taeva laseb...
mina: suur onkel ja väike onkel ikka lasevad :)
lähen otsin mõne kampsuni... ma talvel magan saja miljoni riideesemega
mr.X: aga suvel...?
mina: suvel magan sinuga
mr.X: :D
mina: mul on ikka sokid jalas tavaliselt
ehkki kui väga soe suvi on, siis võtan need ka ära
mr.X: :D ..see rohkem ju meeste komme...nagu 70ndate pornofilm
naistel on sukad ja kingad
mina: ma olengi sealt pärit, kahtlustan
mr.X: :D ..tegid meesosasid või...
mina: no isa neid filme ilmselt vaatas...
inspiratsiooniks
mr.X: :D
Mina: rosin on ikka eesti koer, krt. panin talle joosepist järelejäänud praekartulid
ja muna enne ette, et ehk tahab. sõi ära need, siis tuli siia
suurde tuppa ja hakkas mõnuga aelema mööda vaipa
praekartul tegi kohe rinna rõemsaks :)
Blong: Tahaks ka praekardulast
Mina: jah... ma ka :D
paraku on öö
ohjeerum, mis kell juba on
peaks ammu magama
tead mis mul on viimasel ajal? ma teen silmad lahti ja olen juba üleval,
aga näen und edasi kui silmad korraks kinni panen
filmilint läheb nagu edasi
mr. X-i juures ma lamasin hommikul silmad kinni ja järjest rääkisin, mis toimub
täielik siuke kummaline värk, jube naljakas oli ise ka kuulda neid asju. et
nii võttes polnudki imelik, et ma naeran ta jutu kohaselt unes öösiti, kui siukseid
asju näen
enam ei mäleta muidugi ühtegi neist
sest ma ei olnud nagu päris ärkvel veel
vahel ma olen temaga täitsa nõus, kui ta ütleb et ma olen kummaline :D
kahju et ta poolenisti diktofon pole... nii lahe oleks mäletada kogu seda
joru, mis mu suust tuli
oota, üks pilt on meeles.. see oli siuke suur vana loss nagu või mõis,
hiigelmaja, ja kahel pool kasvasid õunapuud
ja vihma sadas ja üks mees seisis seal ja hoidis vihmavarju pea kohal. ja
siis kaamera läks nagu lähemale, haha, ja see vihmavari jäi kuidagi aina
kiitsakamaks ja väiksemaks ja siis sain aru et see on vikat
ja praegu mõeldes on veits õudne, aga siis ajas naerma ilgelt, et haha,
loll seisab vihma käes, ja hoiab vikatit peakohal vihmakaitseks
aga ta oli seljaga maja poole.
mis tundus väga siuke.. hea enne
ma olen varem ka nö surma unes näinud
seisab seljaga minu poole mu akna all
siuke suur ja must ja nagu.. endassetõmbav, selline... mitte päris tahke,
aga .. selline põnev ja üldse mitte paha
isegi heatahtlik pigem
mina: ostaks sulle tagantjärele meestepäevakaardi
mr.X: mulle piisab sinust küll...
mina: ma olen natuke laiem
kui kaart
mr.X: ja parem ja tugevam ja osavam ja...
mina: ma olen tugevam kui meestepäevakaart ja parem kui pornokanal
näed, ikka koguneb neid asju
:)
mr.X: :D
joosep joonistab rosinat, võttis a4 paberi ja ütles et kuna ta pea on nii
pikk, siis keha ei mahugi paberile ära
Isa nägin üle saja aasta, krt, temaga saab alati nalja. :D Rääkisime
igast asju, kõige lõbusam oli see, mis ta Kreekast rääkis. Olid nemad
sealses ühistranspordis ja seal on konduktor, kui sisse lähed, ta müüb
sulle pileti ja mulgustab selle siis ühtlasi.
No, istuvad, sõidavad, järsku kutt tõuseb püsti ja ütleb: Kontroll!
Ja siis tuli ja kontrollis, kas kõigil on ikka piletid, märkis endale
numbrid üles ja.. :D Täiesti ohmud. :D
Oleks võind veel teise mütsi pähe panna või jope tagurpidi keerata... raudselt saab kahte palka ka. :D
Joosepile hellusepuhangus: musimusi, ninnunännu, kallikalli, milli, malli, molli
Joosep sarkastiliselt: jah, musi, kalli ja molli.
:D
Ohjuudas, ma lugesin siin ühte raamatut. Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus."
Kuradi moodi meeldis, just selline pealtnäha ogar ja alt okkaline nagu mulle sobib.
Raamat polnudki nagu raamat vaid nagu jõgi või unenägu, avad esimese lehekülje ja kukud mauhti sisse. :D Nii mitmed asjad ajasid naerma ja samas oli palju selliseid kohti, mis meelde jäävad, millel on mingi eriline võlujõud või raskus, kohe, kui loed, tunned, kuidas just need üksikud sõnakomplektid kleepuvad ajju nagu nätsud laua alla või takjad juustesse. Ma alati otsin neid lauseid, ja päris palju on neid raamatuid, mis muidu väga meeldivad, aga nätsusid polegi.
Siin oli. Võin mõned näited ka tuua. :D
"Minu peos on tuul vait jäänud."
(Ma tean seda tunnet väga hästi. :) )
"Ta astus oksalt maha ja jäi üksipäini õhku seisma."
(Dämmit, eksole. Puhas luule. Kirglik armastus selliste väljenduste pihta. <3 )
"See oli tühi nagu tuba."
:D Mõistad. Ma ei tea, ma olen ilmselt lummuses veits praegu, aga... lahe.
"Tema keha kutsus mind nagu fanfaaride koor magama."
:D Hihii.
""Ma tean seda hauda väga hästi," ütlesin mina."Tal on heledad juuksed ja jalas roostekarva tunked.""
Ohjah... tiigritest ja elutoast ja mustast vaiksest päikesest ei hakka üldse rääkimagi. :) Loe ise.
Ahjaa, ja guugelda keskraamatukogu.ee ja Raamatuga kevadesse 2014. Või on see siis nüüd 2015 ikka? Pole aimugi. Igal juhul, eelmisel talvel ma lugesin nende listi järgi raamatuid ja vist ainult ühega panin mööda, ülejäänud kõik viisid mind hõrku vaimustusse. Ma satun üldse kõigest väga hea meelega vaimustusse, see annab elule värvi.
Pealegi loen ma ainult neid raamatuid, mille kohta infot otsides mulle kohe tundub, et see on nö minu raamat. Filmidega sama asi, ma enne tunnetan neid. Seepärast astungi üsna harva ämbrisse. :) Ja võin alatasa vabalt vaimustuda.
Inimestega on sama jama, ja sel põhjusel taas raamatutesse sukelduda otsustasingi. Muidu mõtlen üle mr.X-iga seotud asju. Aga viskan ajule mõned kondid ja las siis järab, siis ta ei näri kingi ja lauajalgu.
Naljakas, netis keegi kirjutas, et talle meeldib.. aaaa, goodreads.com-is, et nii hea, et seal sõbralist on, sest sõprade käest saab alati häid raamatusoovitusi. Nii kummaline. Minul on sõbrad kõik minust nii erinevad, et meil on vist üsna erinev maitse. Teised on palju reaalsemad kuidagi.. Aga ehk ta mõtleski hoopis netisõpru, et otsidki sellised tegelased sealt välja, kellele meeldivad sama sorti lood nagu sulle, ja siis vaatad, et mis nad veel on lugenud. :D
Praegu üritan otsustada, kas teha endale sinna kasutaja või ei... Mis need plussid ja miinused on, on kellegil seal konto? Uuu? :)
LL: mulle hakkas täna joosepi õpetaja meeldima
ses mõttes, et ma nagu järsku nägin teda meesterahva silme läbi
küll on hea, et ma mees pole....
ta on siuke emane inimene, seelikutega käib koguaeg. see juba meeldib mulle
Mr.X: no mida....ma ka arvan,et see on hea, et sa mees pole....muidu oleks mul
eetiline dilemma :D
LL: aga jah, tal kuidagi põsed õhetasid nii... kenasti :D
ma ei vaatagi nagu mehi või naisi, niisama inimesi. ei diskrimineeri.
ja ma näen neid ilusaid asju nende juures
neid asju, miks nende kallimad neid armastavad
vahel õudsalt äkki, siis tuleb selline tuline jutt läbi keha
Mr.X: kahtlane :D
LL: armun inimestesse iga päev
aga ka raamatutesse ja asjadesse ja toitu ja mõtetesse ja...
Mr.X: :D
LL: laiahaardeline mentaalarmuke
Mr.X: ahh sind küll....
LL: aga Udin Jhe-d ma ikkagi sõbraks ei võta
Mr.X: :D no kuidas siis nii...
LL: hoian ringi koomal
Mr.X: pipar
LL: mhmh
petersell
Mr.X: :D
Soovitan lugeda. Väga soovitan. Kõrvalmõjuna võib tekkida järsk austusetõus hiirte vastu ja muidugi see mureda südame tunne, et tahaks kedagi kangesti kallistada.
Sisu lühidalt - vaimupuudega mees, kes teatud põhjustel saab järsku geeniuseks.
Kuna mul on siin allpool varemkirjutatus ka sedasama teemat kuskil, siis mõtlesin kohe esialgse mulje põhjalt siia ka muljetada... Uhhjah. Headust täis on see raamat, andestust ja mõistmist. Ja lootusetust. Inimelu lõputu ringlus. Ja mõned õnnelikud/õnnetud, kes elavad mitu elu korraga.
Enivei... siin on siis kuu aja jooksul tekkinud tekstijuppe, täitsa läbisegi.
--
Haha, jäin siia tööle kauemaks vahtima ja juba helistatakse ja lubatakse järele tulla. See on nii friggin nunnu, ma ütlen. Ühtlasi avanes nüüd võimalus veits seda pudrukapsasousti siin sortida. Hakkan siis kohe suvalisest otsast..
Täna näiteks sattusin üle pika aja delfisse. Seal mingis naisteka foorumis või kuskurat üks naine (ma eeldan) vahutas rõõmsalt mingist heast kingitusest, et nii ilus ja vaimustav ja et juba karbike on imekaunis ja puha ülivõrded igatepidi. Proovige kõik, jee.
Sinna alla esimeseks kommentaarijaks oli sattunud tüüpeestlane, kes alustas oma üsna mahukat kommentaari nii: "Esiteks on see purk, mitte karp."
:D Ma turtsatasin ikka täiega. Mõtlesin, et nii lõbus, loen veel natuke.
Järgmiseks oli keegi kirjutanud, et kingib sõbrale 32-ks sünnipäevaks 32 lotopiletit, nii vahva, et selle idee peale tuli. Enne tükk aega oli pead murdnud.
Tüüpeestlane kommenteeris all: "Tõesti vahva. See teeb 64 eurot."
:D
Kõik oleneb vaatenurgast.... Mul on näiteks väga keeruline hetkel inimestega suhelda, sest... naljakas, kui ma olen õnnelik, ja ma mõtlen siis ikka päris naeruväärselt õnnelik, siis ei taha keegi sellest ju tegelikult kuulda, eks. :D Sest normaalsed inimesed on ikkagi normaalses elus ja neil on mured ja jamad ja noh, nagu ikka. Mul on ka mured ja jamad, aga mul on see kõik pidevalt pikitud selliste hetkedega, mil tahaks rinnakorvi eest lahti rebida ja terve vaatevälja punaseid südameid ja lillekesi ja õhupalle täis pursata. :D
Neil hetkedel on ilgelt raske suu kinni hoida ja mitte hõisata üle maailma... aga noh.. ei saa ju. :D Teised panevad pahaks. Isegi kui neil on mu üle hea meel ja neil oligi juba villanud mu vingumisest ja depressiivsest meelelaadist. :D (No hea küll, seda pole vist juba päris jupp aega väga palju esindatud olnud.., kisun ikka veits idiootsesse optimismi. Välja arvatud enne pasunakoori päevi, siis ma olen emotsionaalne ameerika mägi. Rushmore näiteks, või ma ei tea... Milline neist kõige emotsionaalsem on. Oot, guugeldan. Haha, Brokeback Mountainit pakkus. :D)
Hah..... Joosepil on töö olnud, sõprusest. Selles pidi tegema risti taha, kui väide on õige ja miinuse, kui väide on vale. Lause: "kõik klassikaaslased on minu sõbrad." Joosepil on miinus seal kastikeses. Õpetaja on selle punasega maha tõmmanud ja plussiks teinud... Eee... hea viga küll.
LL: jumala eest ma praegu naersin
joosepi loodusõpetuse töö, siuke pudru ja kapsad ja ta käekiri on ka siuke et
nuga pähe
aga lõpeta laused ja tekst siuke: Enamik selgrootutest loomadest toitub...
putakatest... ja selgrootud ise on toiduks... selgroogistele...
ta ei loe ikka üldse läbi, mida kirjutab :D
kuramuse putakad
ja kalad hingavad hapniku abil
ja kahepaiksed koevad vee alla. mitte vette, aga vee alla
ilusa kalapildi on muidu joonistand siia juurde
selleks oli aega küll
haha: Kala keha katavad... soomused ja voolujooneline keha. (tegelt õige
vastus oleks soomused ja lima)
aga joosepil kisub ikka kergelt erootikasse, kohe näha, et minu poeg. kõikjal
voolujoonelised kehad üksteise seljas :D
R: :D
Bussis oli mingiaeg selline naljakas vahejuhtum, kus üks mees ütles "aitäh" inimestele, kes kõrvale astusid, et teda uksest välja lasta. See oli nii kummaline ja jäin mõtlema, et ...mis see siis nüüd oli. Pani naeratama. Missiis, et ta enne istus seal ja naised olid kõik püsti. :D
See "aitäh" tegi kuidagi kõik heaks.
Samas see on ju loogiline, et astud eest ära, et teist mööda lasta... ja noh, see on ka justkui loogiline, et tänad.. ehkki keegi ei täna ju. :D
Hmm, siit praegu tuli üks idee, aga ma enne räägin teema lõpuni, nii harva, kui mul siin üldse mingeid teemasid enam tekib.
Täna lugesin delfist artiklit, kus oli kirjas "seitse superromantilist asja, mis naistel põlvist täiesti nõrgaks võtab." Seal oli siis hooliva, arvestava ja aitava mehe tegudest.. mis vedas teatud põhjustel suu kõrvuni, muidugi. Ühtlasi lisan siia ühe hiljutise avastuse. Erootikalaengu saab täitsa kätte, kui vaadata, kuidas mees nõusid peseb. :D Päris tõsi, ehkki kõlab lollakalt. Või noh, ehk ma olen lihtsalt eriti kergelt funktsiva lülitiga. :D Aga... seal on samamoodi nagu naistega, et peab hoidma kõvasti kinni ja samas õrnalt, eks.. ja silitama. :D Kõik need tassisuud.. Hihii. Peaks vist mr.X-ga ühendust võtma. :D
Blong nimetas mu nõudepesuerootikat muidugi nõretavaks feminismiks. :D
Feminism on ka imelik nähtus, ehkki kahtlemata vajalik. Kas need, kelle arust on sooroll ühene ja lihtne, ons ebaviisakamad, kui need, kes eeldavad, et kõik teevad kõike. Noh.. ma ei viitsigi seda lahata, mu arust peaksid kõik inimesed vabad olema tegemaks seda, mida nad tahavad. (No kuniks haiget ei tee kellelegi, kes seda ei taha.)
Ma vist võtan feminismi hetkel väga unise ja laisa inimese aspektist... noh, et mehena (meh) on lihtsam, kui ma ei pea oma pead kogu selle mõtterägastiku ümber mässima, mida naine läbi surfab igal elusekundil. Ma mõtlen päris mitmeid asju mehe aspektist, küllap eelmiste elude kaja. Naine meeldib mulle väga olla, ehkki vahel võtab jalad alt kogu see pagana emotsioonide ja mõtete rohkus.
Mehed meeldivad mulle muidugi hirmsasti, mulle meeldivad need igasugused totrad (no naiste jaoks, meeste reaalsuses võivad need ju väga loogilised olla) asjad, mis nad teevad. Ja mulle õudsalt meeldivad mehed, kellele meeldivad need totrad asjad, mida naised teevad. Kes saavad aru, et naine ongi naine just nendesamade asjade kooskõlana.
Ja ära küsi, kuidas ma saan mõista ja samas mitte mõista, ma ka ei tea. Paradoks olen, as usual. Nii pika möla peale peaks vist juba mingi kokkuvõtteni jõudma, aga... ma veel mõlgutan. :P
Mul on hetkel jälle viimasest kallistamisest peaaegu nädal möödas ja kipun igati laiali lagunema, ma olen sedapidi tobe. Ma ei ole üks neist hirmiseseisvatest naisinimestest.. ma olen selline kaissukippuv ja armunult jõllitav möku. :) Õnneks tundub, et olen lõpuks leidnud meesisiku, kes mõistab, et kallistamine parandab mu puhul ilmselt ka luumurde ja et kui ma isegi hüüan haledaid loosungeid ja tõrjuvalt taganen kuskile kapinurka ja vehin turtsudes luuavarrega, siis tegelikult tahan ikkagi kallistada, ma lihtsalt ei saa ise veel aru. :D
Ma oleks nagu mingi paganama metsloom, et kui liiga kauaks üksi jätad, siis võõrastab, küünistab ja kipub võssa põgenema. Taltsutama peab pidevalt, mr.X naerab ise ka, et peab mulle noaotsast võileiba pakkuma alatasa, siis muutun jälle hundist endaks. No söögiga saab ju ikka mind ära osta... :D Hõbekuul oleks nats karm lahendus.
Vend kasutas sama nippi juba sada aastat tagasi, kui ta laps veel oli (haha, nii imelik) ja ma tal ikka külas käisin.. rääkisime ja värki ja siis kui ütlesin, et no ma hakkan nüüd minema, viimane buss läheb, siis vend järsku pakkus, et aga äkki tahad võileiba ja teed? :D Nii ma sealt jala koju läksingi pahatihti öösel.
Aga jah... kui mr.X-iga koguaeg ninapidi koos olime, siis oli liiga kiire, et midagi mõelda. Tormasin töölt koju ja koeraga välja ja kõigile süüa ja siis juba minema ja öösel jälle koju ja koeraga välja ja ranitsad kokku ja riided valmis ja võileivad ja kähku magama ja hommikul jälle üles, jookse-jookse. Nüüd on tal tööl kiiremad ajad ja mul on aega õhtuti muigutada... ja meenub, kui tore see oli. :D
Praegu olen ka jälle kauem tööl.. kell saab juba pool 9 ja ma ei taha koju minna. Seal ma olen nagu mingi masin, korista ja keeda ja kasi ja tee seda ja tee teist, kuni diivani peale teadvuse kaotad paariks tunniks, mida siis jultunult ööks kutsutakse.
Olen masendunud ja ärritunud, sest kardan, et mr. X helistab ja küsib, miks ma ikka veel tööl olen ja kratsib mu jälle kilbist välja. Ta ei lase mul üldse õnnetu olla, teeb kohe kõik heaks ja ilusaks. (Siga, eks. :D) Nii nunnu. Aga mulle meeldib praegu siin kilbi taga, tahangi olla kuri ja masekas ja üksinda.. Kurask küll. Üksinda olles ei saa kuidagi kellegi lootusi või ootusi alt vedada, võin nii kole ja paha olla, kui ise tahan, üksinda on turvaline, ju nõu. Sõltumatuna pole kurb ka, kui keegi kõrvalt kaob.
Ja sellest saan ka aru, kui loll see tunne on, tänan veri muhh. Ei saa parata, mul on neid masekahetki ka vaja... ehk selleks, et siis jälle süümepiinadeta õnnelik olla? Või.. üritan end paaniliselt kaitsta ükskõiksusega.. Või ehk olengi loll lihtsalt. D'uh.
Igatahes, tänamisest. Tänan. Täna. See on nagu mingi iidne vihje, et selleks, et tänane päev oleks parim võimalik, tuleb tänada. Seega - aitümps teile, kes te siin passite ja loodate, et mu jutust mingi iva koorub. Ei kooru, aga tore on teiega ikka. :P
Koorumisest meenub..
Kõndisin linnas ja järsku vaatan, valge suleke lendab mu kõrval. Noh, umbes meetri kaugusel, ja tuul puhus teda täpselt nii, et koguaeg oli mu kõrval. Meenus see jutt, et inglid on kaasas. :)
See oli muidugi mitumitu päeva tagasi, ehk isegi nädal või paar... Täna on juba ilLUMInaator, mis kaasas käib. :) Muutis jälle kõik ära, olin juba harjunud selle mõnusalt krõbiseva hõbedase muruga.
Kas esimene lumi sulab alati ära või tuleb ta alati tagasi? Kumb on? :)
Ja ükspäev lendas mulle peaaegu terve tuvi piki pead, selja tagant keegi kõndis kiiremini, mina alati aeglustan lindudest möödudes, et neid mitte ehmatada, aga sel teisel oli kiire. Lind tõusis sahinal lendu ja ilmselt ei pannud mind, tibatillukest, tähelegi. Tiib riivas põske.
Naljakas reaktsioon oli mul, hakkasin naerma, ei ehmatanudki eriti. Margit oleks karjatanud nagu hull. :D (Ta on selline naiselikum ja vokaalsete võimetega, ma nohisen niisama. :P )
Blong on Kreekas, kirjutas mulle bussist, et keegi naine kobab ta kotti. Seal olevat kõik kohad vargaid täis. Blong naeris sadistlikult, et tal on ainult jahu kotis. :D
Pärast rääkisin isale ka jahutünga, isa pakkus kohe välja, et peaks tegema kaunid lipsukestega karbid kotti valmis, kus sitt sees on. :D Tüüpiline isa. Ükski normaalne inimene ei käi sitakarbikestega ringi. :D
Isa rääkis ühtlasi seda lugu, kui keegi tuvastamatu tädi oli sõitnud Mähe kanti kuskile suvilasse kassi matma, linnast läks ja kassi polnud kuskile panna.. pani tühja tordikarpi, mahtus täpselt ära.
Ja siis bussis mingid nokastand noored tulid ka tordiga, panid selle sinna üles tema veidi suurema tordikarbi kõrvale... ja pidasid end siis ilmselt jube kavalaks, kui suurema tordikarbi mahaminnes endale võtsid.
Tädi sõitis suvilasse, sõi torti ja nuttis.
:D
Saan aru, et kurb ja sadistlik, aga naerma ajab ikka.
LL: homme on Lindmees PÖFFil
vaata treilerit, see on nii lahe
ma loodan et ülejäänd film on ka.. seal on kindlasti siukseid
hingekriipivaid sisemonolooge, mis joosepi ja mr X-i haigutama ajavad, aga...
ma lähen endale vaatama seda :D tunnen kontides et minu masti film
M: Vau. Millal?
LL: homme õhtul
hectori õnneotsinguid tahaks ka näha
tegelt on jube palju häid filme, väga palju kohe
M: Usun, pole jõudnud süveneda
Reedel ja pühapäeval on kino juba
Ühed sain sünnipäevaks
Heal ajal sünnipäev :)
Kuigi peale seda kogemust tantsijaga pimeduses, kus ma jooksin vetsu
oksendama olen väheke ettevaatlik
LL: soooh... see oli nii rõve või?
M: Nii õudne
Tõeliselt vastik, hingekriipiv ja inimeste koledast poolest eriti
õõvastavalt
Kedagi maha ei löödud
Siis poleks vist nii jube olnud
LL: ma põhimõtteliselt otsin helgeid filme
kui teema tundub liiga kordaminev isiklikult, siis ma ei taha näha
nagu see aasta on ka mingi väljareklaamitud kui superpositiivne ja rõõmus film invaliidist
no ma ei taha seda näha :D
M: Jah
LL: ma olen kerglane
aga raske :D
M: :D
(Tõsiselt, jaanuaris peaks Birdman jälle siia kinno jõudma, see on väga, väga hea film, Joosepile ja mr.X-ile meeldis ka väga. Minge ka vaatama. :) Oot, panen treileri ka siia siuhti...)
Ja tegelikult peaks nüüd laupäeva või millalgi öösel olema etv2-st kordus ühe invaliidipoisi filmist, mis mulle ehk meeldiks isegi.. St ei morjendaks maapõhjani. Seal on peale loetud jutustajana tema mõtted asjade käigus. Kahjuks litutan ma nädalavahetustel mr.X-i juures ja tema on jonnakas nagu muul ja klõpsib puldiga nagu Ürgmees jahil. Seega vaiksed mõtlikud väärtfilmid lähevad kõik viimasel ajal minust siuhti mööda. :D
Aga no... ehk seekord õnnestub kuidagi kavalalt pähe määrida. :D
Veel üks film, mida tahaks kangesti näha, aga samas ei taha ka, on see uus Eesti “Nullpunkt.” Piusi vennaksed on mu arust jube shmeksid enivei, ma ei teagi, miks.
Kinos oleks see film minu jaoks vist siiski natuke liiga masendav.. peategelasest hoolimata. :)
LL: ma nägin sind unes eile öösel
seal oli selline... nagu penthouse, kõrge selline, klaasaknad maast laeni
hästi lahe, vaibad maas ja tumbasid ja patju oli palju ja sina olid ja
marge vist ka
või oli marge nii et vahepeal oli ja vahepeal olid sina nagu kahepoolne
ja meil oli mingi väike pralle
jõime veintsi vist
ja ma ei teagi, kas siis oli marge ja te panite pead kokku pildistamiseks,
või oli sul siuke soeng, et .. tundus kaks pead :D
no siuke kleopatrasoeng, aga ühelt poolt oli ümarate äärtega ja teiselt
poolt terav
väga lahe oli
ja siis ma pidin ära minema, keegi vist helistas, aga võibolla ka mitte :D
igatahes, te jäite sinna ja mina läksin trepist alla, helljube pime trepp
oli, pikk ja pime ja käsikaudu muudkui läksin ja läksin
ja siis jõudsin kuskile nagu kohale ja koban jalaga ja järsku oli siuke
gestaapolamp näos kinni, jubedalt pimestas
mõtlen et wtf.... pilgutan silmi ja ... üritan midagi näha.. siuke pikk
koridor, maa all nagu oleks
ja siis jõuan ukseni, kust läheb nagu maa alla trepp, siuke pime kivitrepp
seal oli üldse kõik kivist ja siuke.. niiske
ja vaatan, seal on sarkofaagid ja mingid kujud ja... nagu mingi muuseum
ma sealt trepist vist alla ei läinud, või kui läksin, siis läksin sealt
nagu läbi lihtsalt, aga siis jõudsin mingi tädini
ja tädi ütles et oi, see lamp seal koridori lõpus on nii õudne, ma oleks
pidanud vastu tulema...
ja ma siis küsisin et kas hirmus ei ole siin valvur olla, et kas kummitab ka
tema vastab et ei ole üldse õudne, vahel öösiti peipsi muusikat kostab
(mul ei tulnud unes raudselt sõna "egiptus" meelde :D )
ja siis ta pani puhvaika selga ja tuli mind saatma, et ega meil ei leia
siin ehk väljapääsu
ja õigus jah, tädi vabandas ka veel, et täitsa hirmus et enne näitusesaalis
inimene suri, ma loodan, et see teie õhtut ei rikkunud. ja ma vastu et oh
ei, ikka ju juhtub :D
ja tuli saatma siis. väljas oli lumi maas ja ühtegi jälge ega rada polnud
ja rühmasime läbi lume majast kaugemale ja tädi ütles et oih, ma korraks
istun, ja istus sinna hange
vaatan, taustal oli nagu... noh... selline lagendik, eks. ja keset seda
oli nagu meresopp või selline... no kaugelt tundus nagu tiik, aga see ei
saanud ju tiik olla
ja keset seda oli suuur lagunev laevavrakk
ja täiskuu paistis, ja lumi hiilgas, ja see oli ilgelt ilus
ja seal mere ääres olid mõned siuksed väiksed ilusad puud veel, ja mingid
kodutud tantsisid seal
nagu.... wtf
ja siis ma hakkasin fotokat välja õngitsema, kuhu ma enne olin pildistand
sind ja marget, või ainult sind ei tea ju, ja tahtsin siis sellest vrakist
ka pilti teha, aga see pagana tädi istus seal tõmbas end küll koomamale, et
oih, nüüd rikun pildi ära, aga ikka jäi ju sinna ette
nii et ma vist ei teinudki pilti.. võibolla tegin ka. ei tea. igatahes,
ärkasin üles ilmselt
jube ilus ja tore uni
Margit: :D just, jube ja ilus
--
hahaha, netis on ühel kaks taksi. nimed on Mayhem ja Anarchy.
täna hommikul avastasin, et onklid kaevavad maja ette, akna alla, auku. hüüdsin siva
joosepile teise tuppa et vaata ruttu välja, minecraft.
joosep vaatas välja ja hüüdis vastu: mis nad hakkasid seda kuradi rimit
nüüd siia ehitama või.
Meile nimelt hakatakse siiasamma lähedusse uut keskust ehitama, kuhu ka kino tuleb, juhuu. Ja mingi trennivärk ka, ilmselt peaksin selle üle samuti rõõmu tundma... :D
Ma tahaks ujumas hakata käima... aga mind häirivad kõik need ülejäänd inimesed, kes ka basseinides ujuvad. Isegi mere ääres suviti käin ju kohtades, kus võimalikult vähe inimesi on.
Samas, kui kujutan ette, kuidas ujun, ja kõik on selline... vaikne ja summutatud, siis läheks kohe viskleks lootusrikkalt kuskil karjäärijääl.
:D Ma käisin ju Joosepil ujumistrennis kaasas ükspäev, treener kutsus, sest ta olevat üks nõrgemaid. Treener ise oli hästi lahe naine, näitas näiteks kuidas lapsed krooli ujuvad. :D Kuna ta oli selline megakõhn, siis käed olid veel iseäranis pikad ja nurgelised ja käisid demonstratiivselt igatepidi ristirästi ja ettetaha nagu mingi hullunud veski. :D
Tegelikult selgus, et “kui Joosep natukenegi kiiremini end liigutaks, siis teeks ta eksami ilusti ära.”
Nojah.... seal toimus parajasti võistlus, kõik lapsed hüppasid basseiniäärelt mauhti vette ja ujusid käte-jalgadega meeletult summides üksteise võidu edasi. Ja kõige taga ujus Joosep, kael õieli ja näol rahuolev naeratus. Iga natukese aja tagant pööras ta end minu poole ja lehvitas. :D Haha.
Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle ta meeldib. :D Just selle rahu ja helguse pärast.
Mul on totaalne päkapikusündroom, muide. Mr.X-il oli sünnipäev ja ma oleks nii tahtnud kingituse kuskile kappi panna, et avagu siis, kui ma juba ära olen läinud. Kogu see avalik kingiavamise- ja tänamiseprotseduur tekitab mus meeletut ebamugavust.
Nüüd jõudsid need teised värgid ka kohale (kleebiti teo selga pakk) ja pean uuesti sama värgi jälle läbi tegema. Äkki saakski kuidagi Jõuluvana kaela ajada...
-----
Huvitav, kas siis kui koer lamab rahulikult ja järsku tõstab pead ja tormab oma mängujänesele kallale, kas siis... see pole tõendusmaterjal, et jänes on tegelikult elusolend ja sõimab koera? Meie oma mannetute inimkõrvadega lihtsalt ei kuule. :D
mina: ehitan endale siukse koopa sinna voodisse
uru :)
maailma eest peitu
mr.X: mis siin peita....
mina: ei jaksa neid inimesi mõni hetk
mr.X: ei tule su eraklikust värgist midagi välja...ma olen ka voodis
mina: no sina pole ju "inimene"
mr.X: uru karkass
mina: :D
:D True story, olengi temast märkamatult endale pesa ehitanud. Hästi see küll lõppeda ei saa. :( Aga noh... kuniks kestab..
Ma vahel kohe süvenenult mõtlen selle peale, et midagi peab ju valesti olema, üritan midagi leida. Ise kuri enda peale, sest no miks ometi. Kõigil ümberringi on mingid jamad, isegi kui tegelikult minu silmis oleks ju nagu kõik okei.. Ehk ma lihtsalt ei märka?
Kes laenaks kahurit? Kõrini sellest emokuust, iga asi ajab pillima. :'(
Ulgusin just mingi viie eri asja peale järjest (varjupaik kirjutas kassipoja pääsemisest, keegi kirjeldas hingede ja südamete värki, vanainimestest oli nunnu pilt, kurb tekst üksildusest, keegi pääses napilt autoõnnetusest jne jne jne) ja sellise näoga ei saa tööl olla. Õnneks pole ühtki klienti kuskil.. aga no.. Nii ei saa.
--
Akna taga on ilusad põlevad põõsad leegid maha visanud ja poseerivad nüüd paljalt. Kahju suisa, et ma seda kindlasti eepilist võitlust ei näinud... tuli ja tuul, iilid maani materdamas keerlevaid -põgenevaid värvilehti..
Nostalgia ja sügiskurbus kipuvad kangesti hingeääri kangutama. Maailm tundub lagunevat.
Tegelikult olen endiselt täiesti arulagedalt õnnelik. "The greatest thing you'll ever learn..." :)
ohmul on nii huvitav jalutusstiil, meenutab mind ennast
tead küll. istub vaikselt tükk aega ühe koha peal ja vahib ringi, siis järsku hüppab üles ja tormab otsejoones vasakule, siis paremale, siis vasakule ja siis jälle istub ja nuusutab lilli
praegu tuli esikust hirmsa jooksuga ja komistas omaenese jalgade taha, käis kukerpalli
teeb nii palju naljakaid asju. ja õue ei kaki, tee või tina. just olime pool tundi järjest väljas, rallisime ümber maja igatepidi ja siis tuli tuppa ja pigistas pisikese junni kähku tahatuppa
--
mina: kaebasin just joosepile et mr.X-i juurde tahaks, tema ikka hoolib... joosep lubas seepeale homme vabatahtlikult koristada natuke ja õppida ka
ja rosin istub siin kõrval ja sööb diivanit. sõna otseses mõttes
mr.X: ähvarda rosinat ka minuga..
mina: :D jah, ütlen et mr.X küll diivanit ei söö
mr.X: ..ütle, et armastan süüa väikeste takside sabasid
mina: siis keerab sulle edaspidi alati näo
nagu see taks, kes neis naljakates koduvideotes ventilatsiooniauku kartis ja siis möödus sellest nii et selga ei pööranud kordagi :D
mina: jah, ma vist jään kohe magama kui pikali heidan
nii külm on
hakkan ilmselt surema
siis olevat ka külm
ütlevad onklid filmidest
suur onkel
taevast
mr.X: heh...põrgus pidi ikka palav olema
kes sind taeva laseb...
mina: suur onkel ja väike onkel ikka lasevad :)
lähen otsin mõne kampsuni... ma talvel magan saja miljoni riideesemega
mr.X: aga suvel...?
mina: suvel magan sinuga
mr.X: :D
mina: mul on ikka sokid jalas tavaliselt
ehkki kui väga soe suvi on, siis võtan need ka ära
mr.X: :D ..see rohkem ju meeste komme...nagu 70ndate pornofilm
naistel on sukad ja kingad
mina: ma olengi sealt pärit, kahtlustan
mr.X: :D ..tegid meesosasid või...
mina: no isa neid filme ilmselt vaatas...
inspiratsiooniks
mr.X: :D
Mina: rosin on ikka eesti koer, krt. panin talle joosepist järelejäänud praekartulid
ja muna enne ette, et ehk tahab. sõi ära need, siis tuli siia
suurde tuppa ja hakkas mõnuga aelema mööda vaipa
praekartul tegi kohe rinna rõemsaks :)
Blong: Tahaks ka praekardulast
Mina: jah... ma ka :D
paraku on öö
ohjeerum, mis kell juba on
peaks ammu magama
tead mis mul on viimasel ajal? ma teen silmad lahti ja olen juba üleval,
aga näen und edasi kui silmad korraks kinni panen
filmilint läheb nagu edasi
mr. X-i juures ma lamasin hommikul silmad kinni ja järjest rääkisin, mis toimub
täielik siuke kummaline värk, jube naljakas oli ise ka kuulda neid asju. et
nii võttes polnudki imelik, et ma naeran ta jutu kohaselt unes öösiti, kui siukseid
asju näen
enam ei mäleta muidugi ühtegi neist
sest ma ei olnud nagu päris ärkvel veel
vahel ma olen temaga täitsa nõus, kui ta ütleb et ma olen kummaline :D
kahju et ta poolenisti diktofon pole... nii lahe oleks mäletada kogu seda
joru, mis mu suust tuli
oota, üks pilt on meeles.. see oli siuke suur vana loss nagu või mõis,
hiigelmaja, ja kahel pool kasvasid õunapuud
ja vihma sadas ja üks mees seisis seal ja hoidis vihmavarju pea kohal. ja
siis kaamera läks nagu lähemale, haha, ja see vihmavari jäi kuidagi aina
kiitsakamaks ja väiksemaks ja siis sain aru et see on vikat
ja praegu mõeldes on veits õudne, aga siis ajas naerma ilgelt, et haha,
loll seisab vihma käes, ja hoiab vikatit peakohal vihmakaitseks
aga ta oli seljaga maja poole.
mis tundus väga siuke.. hea enne
ma olen varem ka nö surma unes näinud
seisab seljaga minu poole mu akna all
siuke suur ja must ja nagu.. endassetõmbav, selline... mitte päris tahke,
aga .. selline põnev ja üldse mitte paha
isegi heatahtlik pigem
mina: ostaks sulle tagantjärele meestepäevakaardi
mr.X: mulle piisab sinust küll...
mina: ma olen natuke laiem
kui kaart
mr.X: ja parem ja tugevam ja osavam ja...
mina: ma olen tugevam kui meestepäevakaart ja parem kui pornokanal
näed, ikka koguneb neid asju
:)
mr.X: :D
joosep joonistab rosinat, võttis a4 paberi ja ütles et kuna ta pea on nii
pikk, siis keha ei mahugi paberile ära
Isa nägin üle saja aasta, krt, temaga saab alati nalja. :D Rääkisime
igast asju, kõige lõbusam oli see, mis ta Kreekast rääkis. Olid nemad
sealses ühistranspordis ja seal on konduktor, kui sisse lähed, ta müüb
sulle pileti ja mulgustab selle siis ühtlasi.
No, istuvad, sõidavad, järsku kutt tõuseb püsti ja ütleb: Kontroll!
Ja siis tuli ja kontrollis, kas kõigil on ikka piletid, märkis endale
numbrid üles ja.. :D Täiesti ohmud. :D
Oleks võind veel teise mütsi pähe panna või jope tagurpidi keerata... raudselt saab kahte palka ka. :D
Joosepile hellusepuhangus: musimusi, ninnunännu, kallikalli, milli, malli, molli
Joosep sarkastiliselt: jah, musi, kalli ja molli.
:D
Ohjuudas, ma lugesin siin ühte raamatut. Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus."
Kuradi moodi meeldis, just selline pealtnäha ogar ja alt okkaline nagu mulle sobib.
Raamat polnudki nagu raamat vaid nagu jõgi või unenägu, avad esimese lehekülje ja kukud mauhti sisse. :D Nii mitmed asjad ajasid naerma ja samas oli palju selliseid kohti, mis meelde jäävad, millel on mingi eriline võlujõud või raskus, kohe, kui loed, tunned, kuidas just need üksikud sõnakomplektid kleepuvad ajju nagu nätsud laua alla või takjad juustesse. Ma alati otsin neid lauseid, ja päris palju on neid raamatuid, mis muidu väga meeldivad, aga nätsusid polegi.
Siin oli. Võin mõned näited ka tuua. :D
"Minu peos on tuul vait jäänud."
(Ma tean seda tunnet väga hästi. :) )
"Ta astus oksalt maha ja jäi üksipäini õhku seisma."
(Dämmit, eksole. Puhas luule. Kirglik armastus selliste väljenduste pihta. <3 )
"See oli tühi nagu tuba."
:D Mõistad. Ma ei tea, ma olen ilmselt lummuses veits praegu, aga... lahe.
"Tema keha kutsus mind nagu fanfaaride koor magama."
:D Hihii.
""Ma tean seda hauda väga hästi," ütlesin mina."Tal on heledad juuksed ja jalas roostekarva tunked.""
Ohjah... tiigritest ja elutoast ja mustast vaiksest päikesest ei hakka üldse rääkimagi. :) Loe ise.
Ahjaa, ja guugelda keskraamatukogu.ee ja Raamatuga kevadesse 2014. Või on see siis nüüd 2015 ikka? Pole aimugi. Igal juhul, eelmisel talvel ma lugesin nende listi järgi raamatuid ja vist ainult ühega panin mööda, ülejäänud kõik viisid mind hõrku vaimustusse. Ma satun üldse kõigest väga hea meelega vaimustusse, see annab elule värvi.
Pealegi loen ma ainult neid raamatuid, mille kohta infot otsides mulle kohe tundub, et see on nö minu raamat. Filmidega sama asi, ma enne tunnetan neid. Seepärast astungi üsna harva ämbrisse. :) Ja võin alatasa vabalt vaimustuda.
Inimestega on sama jama, ja sel põhjusel taas raamatutesse sukelduda otsustasingi. Muidu mõtlen üle mr.X-iga seotud asju. Aga viskan ajule mõned kondid ja las siis järab, siis ta ei näri kingi ja lauajalgu.
Naljakas, netis keegi kirjutas, et talle meeldib.. aaaa, goodreads.com-is, et nii hea, et seal sõbralist on, sest sõprade käest saab alati häid raamatusoovitusi. Nii kummaline. Minul on sõbrad kõik minust nii erinevad, et meil on vist üsna erinev maitse. Teised on palju reaalsemad kuidagi.. Aga ehk ta mõtleski hoopis netisõpru, et otsidki sellised tegelased sealt välja, kellele meeldivad sama sorti lood nagu sulle, ja siis vaatad, et mis nad veel on lugenud. :D
Praegu üritan otsustada, kas teha endale sinna kasutaja või ei... Mis need plussid ja miinused on, on kellegil seal konto? Uuu? :)
LL: mulle hakkas täna joosepi õpetaja meeldima
ses mõttes, et ma nagu järsku nägin teda meesterahva silme läbi
küll on hea, et ma mees pole....
ta on siuke emane inimene, seelikutega käib koguaeg. see juba meeldib mulle
Mr.X: no mida....ma ka arvan,et see on hea, et sa mees pole....muidu oleks mul
eetiline dilemma :D
LL: aga jah, tal kuidagi põsed õhetasid nii... kenasti :D
ma ei vaatagi nagu mehi või naisi, niisama inimesi. ei diskrimineeri.
ja ma näen neid ilusaid asju nende juures
neid asju, miks nende kallimad neid armastavad
vahel õudsalt äkki, siis tuleb selline tuline jutt läbi keha
Mr.X: kahtlane :D
LL: armun inimestesse iga päev
aga ka raamatutesse ja asjadesse ja toitu ja mõtetesse ja...
Mr.X: :D
LL: laiahaardeline mentaalarmuke
Mr.X: ahh sind küll....
LL: aga Udin Jhe-d ma ikkagi sõbraks ei võta
Mr.X: :D no kuidas siis nii...
LL: hoian ringi koomal
Mr.X: pipar
LL: mhmh
petersell
Mr.X: :D
Tuesday, October 28, 2014
Veel üks el perro. :) Või kaks.
Seekordne tilluke blogijupp tuleb ilmselt peaaegu üleni koerakoonlastest, sest nad teevad nii palju pahandust. :D
Isa kutsub Sofit (Rosina õde) näiteks Saadanaks. :D Täna tuli tööle ja teatas, et vahepealse päeva jooksul suutis Sofi üksinda kodus olles turvafirma kohale kutsuda, sest murdis vannituppa sisse ja vedas sealt kempsupaberi rullid ja pelleriharja isa rõõmuks talle voodisse. Pole midagi, mis südame rohkem õnne täis valaks, kui kemmuhari padjal. Ta pidavatki pahatihti kempsuharjaga tuppa jooksma ja kui jälle tuleb seda diivani peale tooma, hari risti suus, siis kõik hüppavad nagu tsirkuses, et mitte piki pükse saada sellega... :D Kusjuures, neil on kaks pellerit nii et double trouble. :D
Ja täna hommikul pidi mu väike õde kooli minema ja teatama, et kahjuks ma ei näe midagi täna, sest Saadanas sõi mu prillid ära.
:D
Joosepil söödi vahepeal retuusidesse auk, õigemini sealt tõmmati nagu möödalennul tükk välja lihtsalt. Ja minul keerutati paar kilo lõngasid ümber taburetijalgade põnevaks kunstiteoseks, kuhu oli veel kõiksugu asju põimitud. Kahju, et ei taibanud sellest pilti teha õigel hetkel.. Öösiti ma igatahes kodust ära minna ei saa enam, sest mu kodused on õudsad munajoodikud, keegi ei suuda (loe: viitsi) koeral silma peal hoida.
Naljakas, et kui ma kodus olen, siis koer magab mul ümber kaela nagu maksavorst terve öö, ei ärka korrakski üles.
Muidu Rosin eriti pahandust ei tee, ta on superkoer. (Seda viimast hüüab Joosep, kui koer kätel, mööda korterit teda lennutab.)
Seisime hommikul Rosinaga liikumatult maja ees jälle, vahepeal kui üks vanem taks vastu tuli, siis ta jooksis isegi ja üritas mängida, aga muul ajal hoidis kannikad kitsilt koos, et junn pärast ikka tahatuppa poetada, oma inimestele poolehoiuavalduseks.
Ehkki ma korjan ikka õuest kah julgad kaasa (üks kord vist ongi ainult juhtunud selline õnnelik sündmus)... aga väga paljud ei vaevu, mistõttu mul on spetsiaalsed koerajalutamise botased.
Kui siis koera ära olin viinud ja jalanõud vahetanud, tuli välisuksel keegi naaber (ilmselt) vastu ja pahvatas mind nähes sekunditki mõtlemata: "Teil on nii armas kutsu!"
:D Ma pahvatasin täpselt samamoodi vastu: "On jah!" :D
Ehkki viisakas oleks olnud ilmselt tänada. :D
Rosin on jube inimestemagnet üldse oma peenikese tüdrukunäoga ja jube seltsiva iseloomuga, alatasa jääb seisma tänaval ja vaatab vastutulevatele inimestele ürgkurvalt otse silma, mispeale need heldivad muidugi. Ta oleks oivaline abiline näiteks kerjusele. :D
Naiselikud on nad küll, ehkki õudsad röövlid.
Sofi oli alles öösel tuppa pissinud ja seejärel süüdimatult märgade jalgadega isa juurde voodisse roninud, isa rabas unesegaselt ja pahaselt koera linade vahelt ja vaatas ringi, et kuhu... eemal oli hunnik diivanipatju maas, viskas siis niimoodi õrnalt koera sinna patjade keskele.
Ise arvas, et küllap haugihammastega (või rästikusuuga, nagu tema ütleb) tüüp tormab jälle tema poole tagasi ega lase end häirida.. aga koer hoopis oli end sinna padja peale õnnetult rõngasse keeranud ja luksuma hakanud.
:D Isal ajas süümepiin kargu alla, läks võttis väikse karviku sülle ja musutas-kallistas teda tükk aega. Tunnistas, et kujutas ette, kuidas karvane lapseaju mõtles, et jooksen selle juurde seal, see on eriti tähtis onkel mulle... ja siis onkel viskas ta laia kaarega üle toa. :D
Üle-eelmisel reedel ju võtsin koera tööle kaasa, siis isa oli siin. Sel reedel tulime jälle Rosinaga, ta mäletas väga hästi, nii kui tuppa sai, hakkas saba liputama ja otsis kõik nurgatagused läbi... aga polnudki tuttavat vanameest.. :D Hakkas niutsuma.
Rosin läheb muidugi iga päevaga aina tublimaks, ei pissinud kordagi kontorisse. :)
Naljakad tüübid on need koerad.. Rosin hakkab ka luksuma, kui miski ehmatab. Haha, ja kui puhuda õhku välja, kaugelt ja isegi üldse mitte tema suunas, siis ta hüppab järsku püsti nagu hiirelõksu oleks saba jäänud ja vaatab etteheitva teravusega otsa nagu ma oleks kuskil vanadaamide seltskonnas mingi eriti ropu sõna kõva häälega öelnud.
Haha, ja veel, isa rääkis, et neil on kõik peenraääred selliseid... nimetissõrm pöidlaga kokku panna, nii suuri auke. Täpselt sama sügavad kui Sofi koonu pikkus. :D Seega Saadanas on ühtlasi poole kohaga rähn. Rosin õnneks niisuguseid asju ei tee. Tal on muud hobid, neist edaspidistes vestlustes. :D
Haha, mul tuli meelde praegu, kuidas Simpsonites koer jäi mingi laguneva onni alla ja arsti juures raviti, jalad pandi nende rataste peale ajutiselt, tead küll neid kärujalgadega koeri. No ja et ta ei näriks neid rattaid, siis pandi talle see valge kaitsekoonus ka kaela ümber.
Ja siis istusid diivanil ja koer kärutas kriuksudes mööda ja vanaisa Simpson ütleb: "Lamp põgeneb."
:DD
Isa kutsub Sofit (Rosina õde) näiteks Saadanaks. :D Täna tuli tööle ja teatas, et vahepealse päeva jooksul suutis Sofi üksinda kodus olles turvafirma kohale kutsuda, sest murdis vannituppa sisse ja vedas sealt kempsupaberi rullid ja pelleriharja isa rõõmuks talle voodisse. Pole midagi, mis südame rohkem õnne täis valaks, kui kemmuhari padjal. Ta pidavatki pahatihti kempsuharjaga tuppa jooksma ja kui jälle tuleb seda diivani peale tooma, hari risti suus, siis kõik hüppavad nagu tsirkuses, et mitte piki pükse saada sellega... :D Kusjuures, neil on kaks pellerit nii et double trouble. :D
Ja täna hommikul pidi mu väike õde kooli minema ja teatama, et kahjuks ma ei näe midagi täna, sest Saadanas sõi mu prillid ära.
:D
Joosepil söödi vahepeal retuusidesse auk, õigemini sealt tõmmati nagu möödalennul tükk välja lihtsalt. Ja minul keerutati paar kilo lõngasid ümber taburetijalgade põnevaks kunstiteoseks, kuhu oli veel kõiksugu asju põimitud. Kahju, et ei taibanud sellest pilti teha õigel hetkel.. Öösiti ma igatahes kodust ära minna ei saa enam, sest mu kodused on õudsad munajoodikud, keegi ei suuda (loe: viitsi) koeral silma peal hoida.
Naljakas, et kui ma kodus olen, siis koer magab mul ümber kaela nagu maksavorst terve öö, ei ärka korrakski üles.
Muidu Rosin eriti pahandust ei tee, ta on superkoer. (Seda viimast hüüab Joosep, kui koer kätel, mööda korterit teda lennutab.)
Seisime hommikul Rosinaga liikumatult maja ees jälle, vahepeal kui üks vanem taks vastu tuli, siis ta jooksis isegi ja üritas mängida, aga muul ajal hoidis kannikad kitsilt koos, et junn pärast ikka tahatuppa poetada, oma inimestele poolehoiuavalduseks.
Ehkki ma korjan ikka õuest kah julgad kaasa (üks kord vist ongi ainult juhtunud selline õnnelik sündmus)... aga väga paljud ei vaevu, mistõttu mul on spetsiaalsed koerajalutamise botased.
Kui siis koera ära olin viinud ja jalanõud vahetanud, tuli välisuksel keegi naaber (ilmselt) vastu ja pahvatas mind nähes sekunditki mõtlemata: "Teil on nii armas kutsu!"
:D Ma pahvatasin täpselt samamoodi vastu: "On jah!" :D
Ehkki viisakas oleks olnud ilmselt tänada. :D
Rosin on jube inimestemagnet üldse oma peenikese tüdrukunäoga ja jube seltsiva iseloomuga, alatasa jääb seisma tänaval ja vaatab vastutulevatele inimestele ürgkurvalt otse silma, mispeale need heldivad muidugi. Ta oleks oivaline abiline näiteks kerjusele. :D
Naiselikud on nad küll, ehkki õudsad röövlid.
Sofi oli alles öösel tuppa pissinud ja seejärel süüdimatult märgade jalgadega isa juurde voodisse roninud, isa rabas unesegaselt ja pahaselt koera linade vahelt ja vaatas ringi, et kuhu... eemal oli hunnik diivanipatju maas, viskas siis niimoodi õrnalt koera sinna patjade keskele.
Ise arvas, et küllap haugihammastega (või rästikusuuga, nagu tema ütleb) tüüp tormab jälle tema poole tagasi ega lase end häirida.. aga koer hoopis oli end sinna padja peale õnnetult rõngasse keeranud ja luksuma hakanud.
:D Isal ajas süümepiin kargu alla, läks võttis väikse karviku sülle ja musutas-kallistas teda tükk aega. Tunnistas, et kujutas ette, kuidas karvane lapseaju mõtles, et jooksen selle juurde seal, see on eriti tähtis onkel mulle... ja siis onkel viskas ta laia kaarega üle toa. :D
Üle-eelmisel reedel ju võtsin koera tööle kaasa, siis isa oli siin. Sel reedel tulime jälle Rosinaga, ta mäletas väga hästi, nii kui tuppa sai, hakkas saba liputama ja otsis kõik nurgatagused läbi... aga polnudki tuttavat vanameest.. :D Hakkas niutsuma.
Rosin läheb muidugi iga päevaga aina tublimaks, ei pissinud kordagi kontorisse. :)
Naljakad tüübid on need koerad.. Rosin hakkab ka luksuma, kui miski ehmatab. Haha, ja kui puhuda õhku välja, kaugelt ja isegi üldse mitte tema suunas, siis ta hüppab järsku püsti nagu hiirelõksu oleks saba jäänud ja vaatab etteheitva teravusega otsa nagu ma oleks kuskil vanadaamide seltskonnas mingi eriti ropu sõna kõva häälega öelnud.
Haha, ja veel, isa rääkis, et neil on kõik peenraääred selliseid... nimetissõrm pöidlaga kokku panna, nii suuri auke. Täpselt sama sügavad kui Sofi koonu pikkus. :D Seega Saadanas on ühtlasi poole kohaga rähn. Rosin õnneks niisuguseid asju ei tee. Tal on muud hobid, neist edaspidistes vestlustes. :D
Haha, mul tuli meelde praegu, kuidas Simpsonites koer jäi mingi laguneva onni alla ja arsti juures raviti, jalad pandi nende rataste peale ajutiselt, tead küll neid kärujalgadega koeri. No ja et ta ei näriks neid rattaid, siis pandi talle see valge kaitsekoonus ka kaela ümber.
Ja siis istusid diivanil ja koer kärutas kriuksudes mööda ja vanaisa Simpson ütleb: "Lamp põgeneb."
:DD
Wednesday, October 1, 2014
"Kui ma jään"
Kurask, külm on. Paha tuul, paha.
Hommikul oli mu hipihing külmast tuulest nii hõre, et hakkasin nägemisulatusse juhtuvate inimestega mängima. "Teda ma armastaksin, sest... selliste riiete kandmiseks on selgroogu vaja, teda ma armastaksin, sest ta kõnnib nagu kardaks, et jalaluud murduvad, teda ma armastaksin, sest ta pintsak on ka viigitud ja see on nii awwilt ohmu, teda ma armastaksin, sest tal on nööp puudu ja ta hoiab seal kätt ees, et keegi ei märkaks, teda ma armastaksin, sest ta on hommikul unine, jne, jne." Kõiki armastasin. Tuju läks kohe paremaks. Maailm on ilus. :)
Mr. X ütleski, et ma olen hipi. (Mitte et varem poleks mainitud..)
Temaga võrreldes on muidugi kõik hipid. :D Kurimeestaskus. :)
Meil on peaaegu igas asjas eriarvamused, me ei tohiks üldse läbi saada tegelikult. Mingi.. "vastandid-tõmbuvad" värk vist. :)
-
Täna kõnnib valgus Kadriorus.. tahaks ka minna. Igal aastal olen mõelnud, et no... järgmine kord lähen. Eks näis, mis seekord saab, kas viitsin oma kõurikud kokku pakkida või ei.
(lisan siia vahele nädal või kuipalju hiljem, et eip, ei läinud, ja sealkäinute kommentaaride järgi võib vist öelda, et ei jäänud milleski ilma ka. No järgmisel aastal siis lähen. :D )
Ahjaa, ma siis ütlen selle uudise välja ka, mis eelmine kord ütlemata jäigi. Meie pere suurenes ühe isiku võrra, nüüd meil on ka pisike plikatirts majas. Igavene iseloomuga juurikas nagu me ülejäänudki, jookseb oma jänesega edasi-tagasi mööda koridori nii et kahed kõrvad lehvivad.
Ta vendadel-õdedel on samasugused malbed näod ja lokkis kõrvad, ühe blondi vennakse algseks nimeks saigi Arnold Rüütel. :D Olen minagi Arnoldiga musitand, ja teda noominud, et miks härra Rüütel lillejuuri hammastega maast välja kisub.
Reedeti läheb ema tööle ja Joosep kooli ja Rosin peaks üksi koju jääma. Ma ei suuda mõeldagi, mis sellest korterist siis järgi jääb, kui Rosin meeleheitlikult pahandust hakkab tegema, oodates, et siis kohe keegi suur karvutu kohale ilmub sõrme vibutades...
Saatsin siis Joosepi kooli ja ema tööle ja ise võtsin koera kaenlasse ja läksin tööle. :D Mõtlesin, et istun temaga kempsus, siis ta ei saa vaiba peale pissida, aga õnneks oli isa tööl. Ohsasüda, kus Rosin rõõmustas.. Isa ka. :)
Isa jalutas siis akna taga õues Rosinaga, kuni ma tööd tegin. St Rosin lesis keset muruplatsi ja isa kõndis tema ümber.
Rosin ongi selline kummaline koer, ehk see on emaste mingi spetsjoon, et ei tahagi kuskile minna. Täna hommikul ka, lähen kiiruga õue, et jõuame veel küll... ja Rosin läheb kuni asfaldi-muru piirini ja siis istub maha ja nuusutab õhku ja vahib ringi. Mina meelitan, et ninnunännutulesiia, teda ei huvita üldse. No pool meetritki, siis oled rohu peal vähemalt.... Ei. Venitan rihmast, siis ajab sõrad vastu jonnakalt. Igavene koer, kokkuvõtlikult.
Samas mulle meeldib tema eestlaslik iseloom neil hetkedel, kui naabriproua oma maeiteagimitme koeraga õue tuleb. See on selline erivärviline nähvitsabukett, klähvivad kõik kuis kõri jaksab terve jalutamise aja. Rosin näeb neid eemalt tulemas, istub maha ja vaatab. Rahulikult. :D
Mul tuleb iga kord heldimus peale, et näe, meie koeral on aru peas.
Ehkki... öösiti Joosep peab kooli jaoks välja puhkama, aga Rosin (Joosep pani nime muide, tema koer) ronib tema tuppa madratsi taha (ma tõstsin madratsi seina najale püsti, et ta sinna ei pissiks) ja siis vihtleb seal kitsas urus oma mänguasjadega hirmsa kolina ja urina saatel. Siis käin teda tungiva sosina saatel noomimas.
Minu võttis kohe oma uueks mammaks, öösiti magab mul risti üle rinna nagu soe kott. :)
Praeguse kurguvaluga väga praktiline.
-
Raamatupood saatis mulle jälle pakkumise (ma oleks nende suurim sõber, kui mul pappi oleks) ja ühe raamatu pealkiri püüdis tähelepanu. "Kui ma jään." Hmm. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu pea hakkas kohe fantaasialõnga selle lausejupi ümber keerutama. Nii palju variante.. Mis mõttes "kui." Ja mis siis juhtuma hakkab. :D Pean ilmselt kuskile raamatupoodi otsima/lappama minema.. Ammutahetud "Vana prints" oleks ka vaja endale hankida. (Hea huumorisoolikaga kunagine klassivend kirjutas, uudishimu kiusab. :) )
Kiusatusi on üldse palju viimasel ajal. Õnneks enamus sellised... kättesaadavad. :D
Haha, B kirjutas facebookis, et oli taksojuhile kooki viinud, ja mul meenus, kuidas ma kunagi ühe taksisti laialt naeratama sain. :D Kuigi eks neid vennastumisi ole teisigi, aga see on selline... helgelt lollakas juhtum. :D Mul oli üks sõps, siiani ilmselt, tervitused, kui loed :D .. kellega me natuke nagu.. väga sõbralikud olime. :D Noh, misiganes, ta helistas ja kutsus külla, ma toppisin kähku äsjaostetud grillkana laualt kotti (no tahtsin süüa, söön siis seal, pealegi ma kipun alatasa kõike, mis mul on, oma meestele jalge ette viima) ja kutsusin taksisti järgi. Istusin autosse, hellalt ülemeelik ja rõõmus, ja hõiskasin midagi a la: "Kima, mees, ma lähen seksima, jee." :D Haha. Peaaegu kuklal kokkuulatuv naeratus ja hell kimamine järgnes. :D No ja seks, muidugi, aga sinna taksist õnneks enam ei puutunud. :D
Enivei. Ma olen praegu ka rõõmus 98-l protsendil ajast, mis on ikka väga palju. Ülemõistuse palju, arvestades mu melanhoolset iseloomu. Need kaks protsenti seal vahel see-eest panevad ikka täiega pea ees kuskile sügavikku, nagu mul kombeks. :D Ajan teisepoole lootusetult segadusse. Aga see ilmselt käib minuga kokku, pole midagi parata. Jään lihtsalt järsku seisma ja mõtlen, et see ei saa ju ometi päriselt olla. Ootan koguaeg, et millal... nii ei tohiks, ma tean. :(
Aga no... kui kogu see muu kammajaa, mis minuga paratamatult kaasneb, nagu kari väikseid pealetükkivaid poisiklutte (jooksevad kohe ligi kui näevad teda ja peedistavad oma mängupüsside näitamise ja lõputu pläraga), lastega paratamatult kaasnevad random nakkushaigused ("mina ei jää haigeks, küll näed"), oksendavad-pissivad kutsikaid (Rosina kõhule ei meeldi autosõit eriti), kahtlase huumorimeelega sugulased või vahelejäänud 20 aastat teda eemale ei peleta, siis vist on üsna kindla huviga tüüp. :D
Igatahes... on... kuidagi.. helge olla. :) Võib täitsa kindlalt öelda, et õnnega on tegemist.
Ongi tüüp nagu Xanax, rahulik ja positiivne, ühtlasi kergelt uimastav :D ja ei lase mul ülekäte minna oma rapsimistega.
Mulle väga sobib selline hooliv machokräpp. Tunnen end naisena. :)
Vahepeal olin nõus juba taanduma, no liiga pingeliseks kiskus see enda jagamine kõigi vahel ja liiga mitmed rollid, mõtlesin, et tal PEAB ju ka kõrini juba olema, ütlesin siis, et lõpetame ära kuule, otsi omale vallaline, pagasita naine.
Ta vastas: "Ei."
:D
Ei heidutand isegi see, et ma terve ülejäänd õhtu kutsusin teda oma kolmikute isaks. :D
Aga algusest peale ongi see sirgjoonelisus õudsalt segadusseajav olnud. Ta nagu üldse ei kahelnud mitte milleski, võttis pähe, et vot selle võtan ja siis lihtsalt tuli aegluubis nagu tigu mulle selga. :D
Ja ma seisin hämmingus paigal ja mõtlesin, et ...mis siis...nüüd..toimub. :D Relvitukstegev on selline värk, ausõna. Ja väga.. kuidagi.. isane. :)
Kui fb-d jälgida, siis päris paljud on õnnelikud. September on superkuu. Minu selle aasta parim päev oli kuues september, sõitsime kahekesi ringi ja hulkusime mööda randu ja muuseume ja naersime ja vaatasime isegi otsa möödaminnes.. :D Imeilus ilm ja niisugune... hea ja soe. Pingevaba. Voolav.
Hah, nagu see jutt mööda jõge vooluga minemisest. Kui rapsid ja rüseled ja vastu hakkad, siis tiirled ja pöörled ja taod end vastu kive ja oksi, võid isegi uppuda.
Sain muide teada, miks Joosep tema poolt koguaeg oli.. Nimelt ühel hilisõhtul mainiti nii muuseas see a-tähega ropp sõna ära, ja mul oli hirmus rõõm muidugi, ütlesin Joosepile ka hommikul. Ja Joosep teatab, et jaa, ma tean. Et mr.X oli talle juba mitu kuud varem seda tunnistanud.. aga lisas, et ära emale ütle. Ja Joosep ei öelnudki. :D
Ma poleks uskunud, et ta nii pikalt suudab selliseid asju oma teada hoida.
Plusspunktid mõlemale, igatahes. :) Ja hea, et nad ei öelnud... sel ajal ma oleks vist veel põgenenud nagu reaktiivlennuk. :D Eks ta teadis kah... oskas mind oivaliselt taltsutada, aegluubis ja marurahulikult. :D
Praegu on nii hea meel, et ta käega ei löönd.. Õnnesirmik olen. :)
-
Ükspäev mingi võõras ema ütles tänaval oma lapsele: "Näe, vaata, lennuk!"
Kõik lapsed ümberringi vaatasid üles, mina kaasaarvatud.
-
Haha, ema just ütles, et peaks arstile minema ja laskma end peast laeni üle vaadata.
-
Rongis automaathääl: "Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi C ala."
Hämmingus lapsehääl tagantpingist: "Mismoodi läbi sea?"
-
Seisin bussipeatuses, järsku tuleb sellise kõhkleva kõnnakuga vanaproua mu juurde ja küsib, et millega siit bussijaama saab. Soovitan siis kõige kiiremat/kergemat varianti ja tädike haagib end sujuvalt mulle käevangu ja hakkab jube usalduslikult rääkima igast asju. Kõigepealt seda, et ta oli arstil käinud, ja ta on täitsa terve! Rõõmustame koos. Siis räägib, et kõik haiglatöötajad on venelased ja ebaviisakad. Mina ütlen, et noo.. kas ikka maksab üldistada, aga ei viitsi võõra tädiga vaidlema minna, las ta jutustab pealegi. Tädi ütleb, et on Haapsalust (mul üks nummi tuttav sealt, seega heldisin kohe,) ja et küll teil siin Tallinnas on palju võõramaalasi, isegi neegreid kõik kohad täis! Olid nemad lapselapsega trollis sõitnud ja neegrit näinud ja lapselaps oli kõva häälega täheldanud, et "see onu on palju päevitanud."
Tädi naeris ja vehkis kergendustunnet väljendades käega: "Nii hea, et ta neeger ei öelnud, muidu see oleks ehk veel kallalegi tulnud!"
:D Oh püha lihtsameelsust, eksole. Ma ei mäleta enam, mida ta veel rääkis, aga kõik vähemused said nii et tolmas. :D Kusjuures... no polnud ju pahatahtlikkust seal jutus, lihtsalt selline... tore tohmu. :)
Mulle ütles, et "no teil sai küll kohe peale vaadates aru, et eestlane!" :D Ei tea jah... kamatriibud suunurgas andsid vist ära.
Saatsin ta bussi peale ja jäin üksi peatusesse muhelema. No on ikka sõbralikud tädid.
-
haha, joosep teisest toast musa kuuldes: kas twilight saga lõppes?
mina: jah
joosep: kuidas see lõppes?
mina: ei tea, ei vaadanud.
joosep: good, then your brain is clear.
-
joosep otsib "kana"-ga riimuvat sõna.
ma vihjan kõrvalt: "ujub vees."
joosep haarab pastaka: "ujuja!"
-
Haha, isa tuli õuest kontorisse ja võttis ühe valge paberi ja pastaka ja asus kirjutama, suuurte tähtedega, ma vaatan, et mida ta maalib seal... Kirjutas: "MINGE KÕIK PERSE - PARGIN KUIDAS TAHAN" :D Nüüd läheb paneb selle mingi auto aknale, mis juba mitmendat päeva risti üle mitme parkimiskoha laiutavat. :D Mehed. :D
-
Joosep kirjutas kirjandit: "Minu suvi oli väga tore. Mul on uus sõber, isa, koer."
-
Cock Sparrer Sunday Stripper, ehk laul, mis vihjas mulle nii mõndagi. :D
Ma panin just töökaaslase pisikese boolero selga, siin tööl on niiiiii friggin külm, käed on sinised juba, pidin midagi soojendamiseks leidma. :D Ja see on nii väike mulle, ma kohusetundlikult nööpisin kinni ka eest, nüüd on nagu varrukatega rinnahoidja. :D Kui keegi tuleb, siis peab siva maha koorima. :D
Haha, millest meenub. Eile vaatasime mr.X-iga telekat ja iga kord, kui ma kätt liigutasin, kopsukas nagises täiega millegipärast, ei tea, kas need paganama traadid seal sees on kuidagi imelikult või milles asi... :D Ma ütlesin igatahes selgituseks, et mul on puust tissid.
-
Raadios laulis:
Hold out your hand and say please.
Ma kuulsin muidugi:
Hold out your hand and spank meee.
-
:D Helistasin koju just, et küsida, kuidas Joosepil koolis läks. Joosep vastab telefonile jube ärritunud häälega. Mina: "Noh, mis siis nüüd lahti?" Samal ajal kuulen, kuidas vanaema kraaksub taustalt, et "kohe sööma." Joosep väsinult: "Ma pean sööma praegu.... ROSIN, ei laku minu ketshupit!!!"
:D Väga pingeline elu meil. Röövlitütar Rosin paneb kõik pihta, millest kasvõi korraks pilgu keerad. Hommikune sokkide ja aluspükste jalgapanek on alati väga pingeline näiteks. :D
-
Tegin hommikul tööle võileibu kaasa, st praegu söön saia asemel mingit papi ja popkornimati segust riisikakku, mis pole tegelikult nii paha kui kirjelduse järgi tundub. Enivei, panin papirõngad väikesesse kilekotti, papi vahele kala ja sinki. Siis sidusin koti kinni ja kuna ülemine ots jäi vabalt ripnema, panin sinna jupi kurki (või asemel) ja sidusin uuesti sõlme. (Kurgi peab ju eraldi panema, muidu läheb plötskiks kogu värk.) Sangad jäid niisama lipendama.
Ma olen juba mitmeid päevi sellise moonakoti endale kaasa valmistanud ja alles täna (jumala eest, mul on vahel kilomeetripikkused juhtmed) sain aru, et see on ju jänes!
Igatahes... ma siis lõpetan, pean pea ära pesema ja valmis end panema... :)
(Soolikad kõhus loobivad värvilisi paberitükikesi ja kiljuvad. :D )
P.S. Keegi Rosinaga ei viitsiks ümber maja jalutada reedel kella 9-st kuni 13-ni? :)
Hommikul oli mu hipihing külmast tuulest nii hõre, et hakkasin nägemisulatusse juhtuvate inimestega mängima. "Teda ma armastaksin, sest... selliste riiete kandmiseks on selgroogu vaja, teda ma armastaksin, sest ta kõnnib nagu kardaks, et jalaluud murduvad, teda ma armastaksin, sest ta pintsak on ka viigitud ja see on nii awwilt ohmu, teda ma armastaksin, sest tal on nööp puudu ja ta hoiab seal kätt ees, et keegi ei märkaks, teda ma armastaksin, sest ta on hommikul unine, jne, jne." Kõiki armastasin. Tuju läks kohe paremaks. Maailm on ilus. :)
Mr. X ütleski, et ma olen hipi. (Mitte et varem poleks mainitud..)
Temaga võrreldes on muidugi kõik hipid. :D Kurimeestaskus. :)
Meil on peaaegu igas asjas eriarvamused, me ei tohiks üldse läbi saada tegelikult. Mingi.. "vastandid-tõmbuvad" värk vist. :)
-
Täna kõnnib valgus Kadriorus.. tahaks ka minna. Igal aastal olen mõelnud, et no... järgmine kord lähen. Eks näis, mis seekord saab, kas viitsin oma kõurikud kokku pakkida või ei.
(lisan siia vahele nädal või kuipalju hiljem, et eip, ei läinud, ja sealkäinute kommentaaride järgi võib vist öelda, et ei jäänud milleski ilma ka. No järgmisel aastal siis lähen. :D )
Ahjaa, ma siis ütlen selle uudise välja ka, mis eelmine kord ütlemata jäigi. Meie pere suurenes ühe isiku võrra, nüüd meil on ka pisike plikatirts majas. Igavene iseloomuga juurikas nagu me ülejäänudki, jookseb oma jänesega edasi-tagasi mööda koridori nii et kahed kõrvad lehvivad.
Ta vendadel-õdedel on samasugused malbed näod ja lokkis kõrvad, ühe blondi vennakse algseks nimeks saigi Arnold Rüütel. :D Olen minagi Arnoldiga musitand, ja teda noominud, et miks härra Rüütel lillejuuri hammastega maast välja kisub.
Reedeti läheb ema tööle ja Joosep kooli ja Rosin peaks üksi koju jääma. Ma ei suuda mõeldagi, mis sellest korterist siis järgi jääb, kui Rosin meeleheitlikult pahandust hakkab tegema, oodates, et siis kohe keegi suur karvutu kohale ilmub sõrme vibutades...
Saatsin siis Joosepi kooli ja ema tööle ja ise võtsin koera kaenlasse ja läksin tööle. :D Mõtlesin, et istun temaga kempsus, siis ta ei saa vaiba peale pissida, aga õnneks oli isa tööl. Ohsasüda, kus Rosin rõõmustas.. Isa ka. :)
Isa jalutas siis akna taga õues Rosinaga, kuni ma tööd tegin. St Rosin lesis keset muruplatsi ja isa kõndis tema ümber.
Rosin ongi selline kummaline koer, ehk see on emaste mingi spetsjoon, et ei tahagi kuskile minna. Täna hommikul ka, lähen kiiruga õue, et jõuame veel küll... ja Rosin läheb kuni asfaldi-muru piirini ja siis istub maha ja nuusutab õhku ja vahib ringi. Mina meelitan, et ninnunännutulesiia, teda ei huvita üldse. No pool meetritki, siis oled rohu peal vähemalt.... Ei. Venitan rihmast, siis ajab sõrad vastu jonnakalt. Igavene koer, kokkuvõtlikult.
Samas mulle meeldib tema eestlaslik iseloom neil hetkedel, kui naabriproua oma maeiteagimitme koeraga õue tuleb. See on selline erivärviline nähvitsabukett, klähvivad kõik kuis kõri jaksab terve jalutamise aja. Rosin näeb neid eemalt tulemas, istub maha ja vaatab. Rahulikult. :D
Mul tuleb iga kord heldimus peale, et näe, meie koeral on aru peas.
Ehkki... öösiti Joosep peab kooli jaoks välja puhkama, aga Rosin (Joosep pani nime muide, tema koer) ronib tema tuppa madratsi taha (ma tõstsin madratsi seina najale püsti, et ta sinna ei pissiks) ja siis vihtleb seal kitsas urus oma mänguasjadega hirmsa kolina ja urina saatel. Siis käin teda tungiva sosina saatel noomimas.
Minu võttis kohe oma uueks mammaks, öösiti magab mul risti üle rinna nagu soe kott. :)
Praeguse kurguvaluga väga praktiline.
-
Raamatupood saatis mulle jälle pakkumise (ma oleks nende suurim sõber, kui mul pappi oleks) ja ühe raamatu pealkiri püüdis tähelepanu. "Kui ma jään." Hmm. Ma ei tea, kuidas teil, aga minu pea hakkas kohe fantaasialõnga selle lausejupi ümber keerutama. Nii palju variante.. Mis mõttes "kui." Ja mis siis juhtuma hakkab. :D Pean ilmselt kuskile raamatupoodi otsima/lappama minema.. Ammutahetud "Vana prints" oleks ka vaja endale hankida. (Hea huumorisoolikaga kunagine klassivend kirjutas, uudishimu kiusab. :) )
Kiusatusi on üldse palju viimasel ajal. Õnneks enamus sellised... kättesaadavad. :D
Haha, B kirjutas facebookis, et oli taksojuhile kooki viinud, ja mul meenus, kuidas ma kunagi ühe taksisti laialt naeratama sain. :D Kuigi eks neid vennastumisi ole teisigi, aga see on selline... helgelt lollakas juhtum. :D Mul oli üks sõps, siiani ilmselt, tervitused, kui loed :D .. kellega me natuke nagu.. väga sõbralikud olime. :D Noh, misiganes, ta helistas ja kutsus külla, ma toppisin kähku äsjaostetud grillkana laualt kotti (no tahtsin süüa, söön siis seal, pealegi ma kipun alatasa kõike, mis mul on, oma meestele jalge ette viima) ja kutsusin taksisti järgi. Istusin autosse, hellalt ülemeelik ja rõõmus, ja hõiskasin midagi a la: "Kima, mees, ma lähen seksima, jee." :D Haha. Peaaegu kuklal kokkuulatuv naeratus ja hell kimamine järgnes. :D No ja seks, muidugi, aga sinna taksist õnneks enam ei puutunud. :D
Enivei. Ma olen praegu ka rõõmus 98-l protsendil ajast, mis on ikka väga palju. Ülemõistuse palju, arvestades mu melanhoolset iseloomu. Need kaks protsenti seal vahel see-eest panevad ikka täiega pea ees kuskile sügavikku, nagu mul kombeks. :D Ajan teisepoole lootusetult segadusse. Aga see ilmselt käib minuga kokku, pole midagi parata. Jään lihtsalt järsku seisma ja mõtlen, et see ei saa ju ometi päriselt olla. Ootan koguaeg, et millal... nii ei tohiks, ma tean. :(
Aga no... kui kogu see muu kammajaa, mis minuga paratamatult kaasneb, nagu kari väikseid pealetükkivaid poisiklutte (jooksevad kohe ligi kui näevad teda ja peedistavad oma mängupüsside näitamise ja lõputu pläraga), lastega paratamatult kaasnevad random nakkushaigused ("mina ei jää haigeks, küll näed"), oksendavad-pissivad kutsikaid (Rosina kõhule ei meeldi autosõit eriti), kahtlase huumorimeelega sugulased või vahelejäänud 20 aastat teda eemale ei peleta, siis vist on üsna kindla huviga tüüp. :D
Igatahes... on... kuidagi.. helge olla. :) Võib täitsa kindlalt öelda, et õnnega on tegemist.
Ongi tüüp nagu Xanax, rahulik ja positiivne, ühtlasi kergelt uimastav :D ja ei lase mul ülekäte minna oma rapsimistega.
Mulle väga sobib selline hooliv machokräpp. Tunnen end naisena. :)
Vahepeal olin nõus juba taanduma, no liiga pingeliseks kiskus see enda jagamine kõigi vahel ja liiga mitmed rollid, mõtlesin, et tal PEAB ju ka kõrini juba olema, ütlesin siis, et lõpetame ära kuule, otsi omale vallaline, pagasita naine.
Ta vastas: "Ei."
:D
Ei heidutand isegi see, et ma terve ülejäänd õhtu kutsusin teda oma kolmikute isaks. :D
Aga algusest peale ongi see sirgjoonelisus õudsalt segadusseajav olnud. Ta nagu üldse ei kahelnud mitte milleski, võttis pähe, et vot selle võtan ja siis lihtsalt tuli aegluubis nagu tigu mulle selga. :D
Ja ma seisin hämmingus paigal ja mõtlesin, et ...mis siis...nüüd..toimub. :D Relvitukstegev on selline värk, ausõna. Ja väga.. kuidagi.. isane. :)
Kui fb-d jälgida, siis päris paljud on õnnelikud. September on superkuu. Minu selle aasta parim päev oli kuues september, sõitsime kahekesi ringi ja hulkusime mööda randu ja muuseume ja naersime ja vaatasime isegi otsa möödaminnes.. :D Imeilus ilm ja niisugune... hea ja soe. Pingevaba. Voolav.
Hah, nagu see jutt mööda jõge vooluga minemisest. Kui rapsid ja rüseled ja vastu hakkad, siis tiirled ja pöörled ja taod end vastu kive ja oksi, võid isegi uppuda.
Sain muide teada, miks Joosep tema poolt koguaeg oli.. Nimelt ühel hilisõhtul mainiti nii muuseas see a-tähega ropp sõna ära, ja mul oli hirmus rõõm muidugi, ütlesin Joosepile ka hommikul. Ja Joosep teatab, et jaa, ma tean. Et mr.X oli talle juba mitu kuud varem seda tunnistanud.. aga lisas, et ära emale ütle. Ja Joosep ei öelnudki. :D
Ma poleks uskunud, et ta nii pikalt suudab selliseid asju oma teada hoida.
Plusspunktid mõlemale, igatahes. :) Ja hea, et nad ei öelnud... sel ajal ma oleks vist veel põgenenud nagu reaktiivlennuk. :D Eks ta teadis kah... oskas mind oivaliselt taltsutada, aegluubis ja marurahulikult. :D
Praegu on nii hea meel, et ta käega ei löönd.. Õnnesirmik olen. :)
-
Ükspäev mingi võõras ema ütles tänaval oma lapsele: "Näe, vaata, lennuk!"
Kõik lapsed ümberringi vaatasid üles, mina kaasaarvatud.
-
Haha, ema just ütles, et peaks arstile minema ja laskma end peast laeni üle vaadata.
-
Rongis automaathääl: "Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi C ala."
Hämmingus lapsehääl tagantpingist: "Mismoodi läbi sea?"
-
Seisin bussipeatuses, järsku tuleb sellise kõhkleva kõnnakuga vanaproua mu juurde ja küsib, et millega siit bussijaama saab. Soovitan siis kõige kiiremat/kergemat varianti ja tädike haagib end sujuvalt mulle käevangu ja hakkab jube usalduslikult rääkima igast asju. Kõigepealt seda, et ta oli arstil käinud, ja ta on täitsa terve! Rõõmustame koos. Siis räägib, et kõik haiglatöötajad on venelased ja ebaviisakad. Mina ütlen, et noo.. kas ikka maksab üldistada, aga ei viitsi võõra tädiga vaidlema minna, las ta jutustab pealegi. Tädi ütleb, et on Haapsalust (mul üks nummi tuttav sealt, seega heldisin kohe,) ja et küll teil siin Tallinnas on palju võõramaalasi, isegi neegreid kõik kohad täis! Olid nemad lapselapsega trollis sõitnud ja neegrit näinud ja lapselaps oli kõva häälega täheldanud, et "see onu on palju päevitanud."
Tädi naeris ja vehkis kergendustunnet väljendades käega: "Nii hea, et ta neeger ei öelnud, muidu see oleks ehk veel kallalegi tulnud!"
:D Oh püha lihtsameelsust, eksole. Ma ei mäleta enam, mida ta veel rääkis, aga kõik vähemused said nii et tolmas. :D Kusjuures... no polnud ju pahatahtlikkust seal jutus, lihtsalt selline... tore tohmu. :)
Mulle ütles, et "no teil sai küll kohe peale vaadates aru, et eestlane!" :D Ei tea jah... kamatriibud suunurgas andsid vist ära.
Saatsin ta bussi peale ja jäin üksi peatusesse muhelema. No on ikka sõbralikud tädid.
-
haha, joosep teisest toast musa kuuldes: kas twilight saga lõppes?
mina: jah
joosep: kuidas see lõppes?
mina: ei tea, ei vaadanud.
joosep: good, then your brain is clear.
-
joosep otsib "kana"-ga riimuvat sõna.
ma vihjan kõrvalt: "ujub vees."
joosep haarab pastaka: "ujuja!"
-
Haha, isa tuli õuest kontorisse ja võttis ühe valge paberi ja pastaka ja asus kirjutama, suuurte tähtedega, ma vaatan, et mida ta maalib seal... Kirjutas: "MINGE KÕIK PERSE - PARGIN KUIDAS TAHAN" :D Nüüd läheb paneb selle mingi auto aknale, mis juba mitmendat päeva risti üle mitme parkimiskoha laiutavat. :D Mehed. :D
-
Joosep kirjutas kirjandit: "Minu suvi oli väga tore. Mul on uus sõber, isa, koer."
-
Cock Sparrer Sunday Stripper, ehk laul, mis vihjas mulle nii mõndagi. :D
Ma panin just töökaaslase pisikese boolero selga, siin tööl on niiiiii friggin külm, käed on sinised juba, pidin midagi soojendamiseks leidma. :D Ja see on nii väike mulle, ma kohusetundlikult nööpisin kinni ka eest, nüüd on nagu varrukatega rinnahoidja. :D Kui keegi tuleb, siis peab siva maha koorima. :D
Haha, millest meenub. Eile vaatasime mr.X-iga telekat ja iga kord, kui ma kätt liigutasin, kopsukas nagises täiega millegipärast, ei tea, kas need paganama traadid seal sees on kuidagi imelikult või milles asi... :D Ma ütlesin igatahes selgituseks, et mul on puust tissid.
-
Raadios laulis:
Hold out your hand and say please.
Ma kuulsin muidugi:
Hold out your hand and spank meee.
-
:D Helistasin koju just, et küsida, kuidas Joosepil koolis läks. Joosep vastab telefonile jube ärritunud häälega. Mina: "Noh, mis siis nüüd lahti?" Samal ajal kuulen, kuidas vanaema kraaksub taustalt, et "kohe sööma." Joosep väsinult: "Ma pean sööma praegu.... ROSIN, ei laku minu ketshupit!!!"
:D Väga pingeline elu meil. Röövlitütar Rosin paneb kõik pihta, millest kasvõi korraks pilgu keerad. Hommikune sokkide ja aluspükste jalgapanek on alati väga pingeline näiteks. :D
-
Tegin hommikul tööle võileibu kaasa, st praegu söön saia asemel mingit papi ja popkornimati segust riisikakku, mis pole tegelikult nii paha kui kirjelduse järgi tundub. Enivei, panin papirõngad väikesesse kilekotti, papi vahele kala ja sinki. Siis sidusin koti kinni ja kuna ülemine ots jäi vabalt ripnema, panin sinna jupi kurki (või asemel) ja sidusin uuesti sõlme. (Kurgi peab ju eraldi panema, muidu läheb plötskiks kogu värk.) Sangad jäid niisama lipendama.
Ma olen juba mitmeid päevi sellise moonakoti endale kaasa valmistanud ja alles täna (jumala eest, mul on vahel kilomeetripikkused juhtmed) sain aru, et see on ju jänes!
Igatahes... ma siis lõpetan, pean pea ära pesema ja valmis end panema... :)
(Soolikad kõhus loobivad värvilisi paberitükikesi ja kiljuvad. :D )
P.S. Keegi Rosinaga ei viitsiks ümber maja jalutada reedel kella 9-st kuni 13-ni? :)
Friday, August 22, 2014
Veel musa, näe.. Täitsa niisama. :D
Mul on tegelikult üks suuuuuur uudis ka.. aga ma veel ei ütle. :D
Täna poes tellisin paar asja ja pärast oma nime ütlemist ei pidanudki järsku enam ettemaksu tegema. :) Oli väga naljakas tunne... Mõtlesin, et no deem, see pidi ikka vägev kommentaar olema, mis netisügavustesse paisatuna nii hea mulje jättis. :D Tegelikult küllap mingid ühised tuttavad kuskil. Väga nunnu, kui usaldatakse niimoodi. :)
Ja veel nunnum, kui tunned end hiljem kodus täitsa teises dimensioonis oma arvutiekraani varjus konutades nagu tunnete uduprits ja eksled ajukäärudes ringi lollaka naeratusega, kirjutades-kustutades, heldides ja punastades, ja siis järsku mõistad, et teisel poolel on samasugune ohmu. :)
Nii et sina seal... kes sa tunned end endiselt igavese üksildase donquijotena... näe, kui minusugune vana tõrges eesel järsku sagris ja rõõmus on, siis on sul ka võimalust, kohe päris kindlasti kohe. Viska ainult natuke aega peale. :) Kallis oled!
Wednesday, August 20, 2014
Saturday, August 16, 2014
See pagana kala noh
Mulle tundub, et.. mu elus etendatakse juba kuid sellist teost nagu "Vanamees ja meri."
Arvake ära, kes mina olen.
Pidevast koosolemisest on juba raskekujuline sõltuvus moodustunud. Õnneks ma ei rüsele seal üksi ja kurb ei ole kah üldse. :D Vean kihla, et too eelmainit vanamehe kala mõtles ka lõpupoole, et no heakene küll, austan su sisemist juuriklust, tiri paati pealegi ja löö aga hambad sisse.
Ma mõtlen siis... et lase hea maitsta ja mitte mingit hambaarsti sadismusunelmat, eks.
Ohjah... Ühtlasi peab ilmselt tagasi võtma selle eelmises postituses öeldud steitmendi, et mehed ei tunne enam midagi. Mõned ikka tunnevad. :)
Krdi riskialdis kavalpea, mängib mind nagu põlevat kitarri.
Näis, näis.. Mul pole mingeid plaane, lähenengi hetkel elule nagu põleva kitarriga kala - kiirevooluliselt. :)
Arvake ära, kes mina olen.
Pidevast koosolemisest on juba raskekujuline sõltuvus moodustunud. Õnneks ma ei rüsele seal üksi ja kurb ei ole kah üldse. :D Vean kihla, et too eelmainit vanamehe kala mõtles ka lõpupoole, et no heakene küll, austan su sisemist juuriklust, tiri paati pealegi ja löö aga hambad sisse.
Ma mõtlen siis... et lase hea maitsta ja mitte mingit hambaarsti sadismusunelmat, eks.
Ohjah... Ühtlasi peab ilmselt tagasi võtma selle eelmises postituses öeldud steitmendi, et mehed ei tunne enam midagi. Mõned ikka tunnevad. :)
Krdi riskialdis kavalpea, mängib mind nagu põlevat kitarri.
Näis, näis.. Mul pole mingeid plaane, lähenengi hetkel elule nagu põleva kitarriga kala - kiirevooluliselt. :)
Tuesday, August 5, 2014
Mhmh
Elu ja armastus. Täna bussis (ehk siis see pleiss, kus ma mõtlen,) vaatasin
ringi ja mu ümber oli nii palju kenasid naisi.. otse ees istus üks blond
naine, kaks istet eespool istus punapea, ja vahekäigus seisis pruun brünett
oranzhi pitssärgiga.. Kõik nii ilusad, hoolitsetud, peened.. ja kõigil
tõenäoliselt mõtted mingi lollaka tohmani juures, kes teda hinnata ei oska
ja läbi elu rapsib.
:) Natuke... kuri minust nii öelda? Ma ei teagi enam. Naised armastavad
justkui palju rohkem. Mehed lihtsalt voolavad läbi elu.
No enamus neist. Millal keegi nägi viimati mõnda meest naisest rääkimas,
nii et silmad säravad ja.. teate küll.
Ehh, ehk ma olen ebaaus ja lihtsalt ei kohtagi mehi oma teel, seepärast ei
näe ega kuule. :) Küllap neid ju on ikka ka.
(Edit. üks vana klassivend just täägis oma naise mingi romantilise plämaga pildile... väga nummi.)
Kas ma üldse arugi saaks... hetkel on selline... no ma ei saa ju küsida.
Sest kui teine pole ka päris kindel, siis on eriti imelik ja ajab kõik
segi. Nii ma siis sõidangi ilmsüüta sõprusega sisse ja ei kuule ega näe.
Uued maksavad vanade vigade eest. Vanad on siis need, kellest ma arvasin,
et ehk ma huvitan neid.. ja siis selgus, et oh ei! :D Protsentuaalselt
võttes on ämber mu jalanõuks üsna pikalt olnud.
Aga ega sel kõigel pole vist eriti vahet. Kuna kiired kiired kiired kiired
ajad on käsil, ma polegi peaaegu kodus üldse, ja kui olen, siis on tuhat
asja vaja teha, mistõttu ma jätan kõik tegemata ja blogin, obviously, aga
jutt jääb üsna lühikeseks, kuigi rääkida oleks maa ja ilm ja kosmos kah
veel.
Ütlen ainult hetkemõtted. Kuidas teistel inimestel eksidega suhted on? Kuna
ma kohtusin poja isaga üle mingi.. 10 aasta, siis tuli igasugu tundeid
pinnale. Enne oli kõik jahe ja minevikus, aga siis ta praegune hakkas
hirmus inetult käituma ja mul lõi mingi hoolitsusinstinkt seesmiselt ja
salamisi välja. Noh, ma armastasin ta ema, nii et tunnen ehk mingit
sellist... vastutust natuke. :) Pean kaitsma ta poega paha elu eest. :)
Pluss oma poja isa.
Samas pean meeles pidama, et see pole tegelikult minu asi enam, tema eest
sebigu nüüd teised. Aga tuletas kogu see jama küll vanu asju meelde, vastu
tahtmist.
Ta tekitas mus alati turvatunnet. Selline... soe kaisutunne, koguaeg. :)
Aga no... mul on ikka jamad ka meeles. :) Ütlesin ta naisele ka kohe, et ma
ei taha teda tagasi, ära muretse. Aga loomulikult ma ju armastan teda
endiselt. Ma armastan kõiki, keda ma eales armastanud olen, J-i ja A-d ja
teist J-i ja fantoomi ja kolmandat J-i ja ÕV-d ja õudsat Õuna isegi, for god's
sake. :D Isegi oma vanu crushe hoian ikka südame ligi, et neil kõik hästi
läheks. Uus ei salli vist ühtegi oma eksi.. Kogu suhtumine oli totaalselt
erinev. Eks tal on raske elu olnud ka... Rääkisime nii palju selle aja
jooksul ja veendusin aina rohkem, et eiei... Pluss hiljem tuli ikkagi
välja, et miski polnud nii nagu tundus. :( Kurb, kui inimeste sees on nii
palju viha ja nad keelduvad andeks andmast ja minema laskmast mingeid
iidseid asju.. ja siis ei parane ise ka seetõttu. Aga Joosepi iss on hea
kaaslane, ta on nii rahulik ja toetav, ehk veab teise ikka välja nirust
seisust.
Tegelikult jube kahju, ma ju üritasin ka. Alguses isegi mõtlesin, et
leidsin uue sõbranna, jeeee. Ja jube naljakas oli, kui kõik need mehed mu tuppa sisenemisel meid kahte ootuse ja õudusega vaatasid.. justkui hüppaks kohe küüsipidi näkku teineteisele. :D See oli täielik komöödia.
Teadsin küll, et me oleme paljudes asjades
erimeelel, aga.. meil oli koos päris tore. Ent.. Teisest puust kui mina,
see on selge. Erinevus rikastab. :)
Eks oleme muidugi ju sõbrad edasi, aga... minu poolt usaldust enam ei ole,
kahjuks.
Mulle on sealkandi naiste poolt juba elurikkuvaid ja tõel mittepõhinevaid
otsuseid pandud, aitab nüüd küll.
-
Margit:
mmmm
mees tõi mulle burksi
LL:
meh... peab ikka ka mehe võtma
Margit:
:D just
tulge kõik kostitama l%%%%it
LL:
jah, sõrmed peavad olema paksud JA pikad
muuhulgas
(see on meil üks ammune sisenali, natuke teistmoodi, kui te arvate)
Margit:
:D ja burkse täis
LL:
:D jah
seepärast ju mõtlengi. egas siis peenikeste ja lühikeste sõrmedega jaksa
kõiki neid burkse tassida
Margit:
:D onju
jah, kuidas meest valida - näpud sahtli vahele
LL:
mhmh. seon käed tal selja taha ja siis saadan burksi tooma. kui hakkama
saab, siis võtan ära
burksid
Margit:
:D jah
Haha, mulle Mr.X meeldib sellepärast, et ta tabab ära mu möla. Küsisin et
mis kell kokku saame, ta vastab et ükskõik, vabakava. Ma ütlen, et võta
siis lindid kaasa, tema vastu, et on rohkem hularõnga mees. :D Nii tore,
kui aru saadakse. Ja samas, kuidas ta saab nii juhm olla ja öelda mulle
sellise lause, et "vaatame siis niisama otsa teineteisele paar tundi."
Pffft. :D
Enne lapse isa siiatulekut olid närvid muidugi üsna pingul...
Enne tööleminekut läksin emale midagi ütlema, ise käigu pealt riietudes ja
ema küsib, et mis sul seal õla ja käe peal on... Vaatan, veri. Lippas nagu
vana mees.
Tahtsin vist kätt otsast raiuda. Tiibu kärpida. Nüüd on ju vanematevahetus,
aitab minust küll.
Seisin siis veerand tundi hiljem bussis ja vaatan, akna taga on tavapäraste
tupsununnu lambapilvede kohal sellised... kerged sirged kõrvuti
pintslitõmbed nagu tiivajälg lumel.
Ja meie maja ees maanteel oli lind, üsna maalähedaseks sõidetud. Mõtlesin,
et... kas lind ohverdas end minu eest.. Jube kurb oli kuidagi.
Aga kui ajas tagasi saaks minna, kas ma siis oleksin ikkagi ise nõus
surema, või laseksin linnul..?
Pole ma nii hea midagi. :( Vaene tiivuline.
Tööl läks veeautomaat kildudeks. Mina õnneks ei olnud süüdi.
Ja siis isa küsis, et nooh, oled arvestanud sellega, et nüüd jääd nagu poolenisti pojast ilma?
Pfft. :D
-
See pirts naine bussis, enne vaatasin alati et nii kena ja hoolitsetud, aga
pärast seda, kui ta mu peale turtsus, kui ma liiga lähedale, st
kõrvalpingile istusin, on mul kange tahtmine teda kuidagi irriteerida. Kuna
ma tunnen üht sellist pirtsu, siis tean, et ilmselgelt on mu riided pestud
vale pesupulbriga, ma kasutan valet deodoranti/parfüümi, lisaks ma kasutan
seda ka valesti, mul on valed riided ja jalanõud... No ühesõnaga ja
kokkuvõtvalt, ma olen vaene. :D Iuu, eksole. :D
Õnneks on mul palju savi. :)
Reisi ajal rääkisime just puudest ja siis koju jõudnuna leidsin netist
video, kus üks naine seletas, et kõik puud on maa alt omavahel ühenduses,
nö hoiavad "käest kinni" ja toetavad üksteist. Nii armas.. Ma usun
uuestisündi, siis kujutan alati ette, et närvilised ja hüperaktiivsed ja
liiga hindavad inimesed tulevad puudena tagasi ja on sunnitud ühe koha peal
seisma ja asjade üle järele mõtlema. Me seisime pimedas hoovis ja
kuulasime, kuidas tuul puudelatvu sasis, väga valju kohin oli. Ma küsisin,
et mis sa arvad, kas nad üritavad meile praegu midagi öelda, teada anda,
hoiatada? Ja siis üritasime kuulatada. Mõtle kui jube, kui ise seisaks nii
ja kähistaks, ja keegi ei pööraks tähelepanugi.
Naine: Kuidas ma välja näen?
Mees: Aken on seal.
Mina ajan alatasa akna peegliga segamini, ja peegli aknaga samamoodi.
Hommikuti küsin lapselt, et kas sa aknasse juba vaatasid, asjad on
aknalaual, mitte peeglilaual, jne. Aga aken ongi ju peegel, ja peegel aken,
nii et no wirries. :) Peegel pidavat olema sissepääs teispoolsusesse.
You're restless and fidgety over the weekend, but it has more to do with
not reaching your personal goals than your relationship. Your true love can
help you if you ask.
ja kui ei saa... siis polegi true love. o_0
-
:D Mul on praegu täiesti ogar seis... Inimene tuli peale ligi 20-t aastat uuesti sama ideega nagu ma polekski üldse muutunud. :D Kahtlustasin hetkeks isegi, et ta on kihla vedanud hoopis.. aga no.. väga pikaajaliselt pühendunud kihlvedu sel juhul. Miljonite peale, ilmselt. :D Ja ta on nii kindel endas, mulle tundub.. Ma ei oska enam midagi teha, ses mõttes et... kui ma ise valin inimesi, siis ei vii see kuhugile. Ehk peakski siis tõesti... andma vahelduseks kellegi teise kätte ohjad. :D Ma ei oska kuidagi usaldada, seega liigun külg ees. :D Ootan koguaeg, et ta silmad avaneks. Aga öeldi hoopis väga bridgetjonesilikult (ma ei mäleta, mis selle filmionkli nimi oli, kes tegelt ütles,) et meeldin just nii nagu olen, kogu oma ogarusega. Aww, eksole..
Hetkel on igatahes väga kahtlane kergpornograafiline verbaalne pingpong mõtted vihinal võssa viinud. (Seda, et ma ise alustasin, ma ei maini. :D ) Emotsioon on täpselt nii piiripealne, et kui keegi tuleks ütlema, et heei, pöialpoisid, läheme seksima, siis ma lippaks rõõmsalt kaasa. :D Nagu sööma kutsutaks. :D
No... enivei.. Karta on, et varsti jorisen kuskil rannaveerel rõõmsalt täiel rinnal teatud Kings of Leoni laulukest.. :D
Või veel tõenäosem... niipea, kui ma hakkan huvi tundma, on tüüp kadunud. :D Hah. Mehed.
Hinge ei tohi näidata.
Kurat, kapiuks on ikka veel katki, sellest meenub. Kust neid hingesid ostetaksegi?
Haha:
X: asi otsustatud...
L: ma võtan vetoõiguse igaks juhuks
X: no kaasa võid ju võtta....aga kasutada ei tohi
:D
ringi ja mu ümber oli nii palju kenasid naisi.. otse ees istus üks blond
naine, kaks istet eespool istus punapea, ja vahekäigus seisis pruun brünett
oranzhi pitssärgiga.. Kõik nii ilusad, hoolitsetud, peened.. ja kõigil
tõenäoliselt mõtted mingi lollaka tohmani juures, kes teda hinnata ei oska
ja läbi elu rapsib.
:) Natuke... kuri minust nii öelda? Ma ei teagi enam. Naised armastavad
justkui palju rohkem. Mehed lihtsalt voolavad läbi elu.
No enamus neist. Millal keegi nägi viimati mõnda meest naisest rääkimas,
nii et silmad säravad ja.. teate küll.
Ehh, ehk ma olen ebaaus ja lihtsalt ei kohtagi mehi oma teel, seepärast ei
näe ega kuule. :) Küllap neid ju on ikka ka.
(Edit. üks vana klassivend just täägis oma naise mingi romantilise plämaga pildile... väga nummi.)
Kas ma üldse arugi saaks... hetkel on selline... no ma ei saa ju küsida.
Sest kui teine pole ka päris kindel, siis on eriti imelik ja ajab kõik
segi. Nii ma siis sõidangi ilmsüüta sõprusega sisse ja ei kuule ega näe.
Uued maksavad vanade vigade eest. Vanad on siis need, kellest ma arvasin,
et ehk ma huvitan neid.. ja siis selgus, et oh ei! :D Protsentuaalselt
võttes on ämber mu jalanõuks üsna pikalt olnud.
Aga ega sel kõigel pole vist eriti vahet. Kuna kiired kiired kiired kiired
ajad on käsil, ma polegi peaaegu kodus üldse, ja kui olen, siis on tuhat
asja vaja teha, mistõttu ma jätan kõik tegemata ja blogin, obviously, aga
jutt jääb üsna lühikeseks, kuigi rääkida oleks maa ja ilm ja kosmos kah
veel.
Ütlen ainult hetkemõtted. Kuidas teistel inimestel eksidega suhted on? Kuna
ma kohtusin poja isaga üle mingi.. 10 aasta, siis tuli igasugu tundeid
pinnale. Enne oli kõik jahe ja minevikus, aga siis ta praegune hakkas
hirmus inetult käituma ja mul lõi mingi hoolitsusinstinkt seesmiselt ja
salamisi välja. Noh, ma armastasin ta ema, nii et tunnen ehk mingit
sellist... vastutust natuke. :) Pean kaitsma ta poega paha elu eest. :)
Pluss oma poja isa.
Samas pean meeles pidama, et see pole tegelikult minu asi enam, tema eest
sebigu nüüd teised. Aga tuletas kogu see jama küll vanu asju meelde, vastu
tahtmist.
Ta tekitas mus alati turvatunnet. Selline... soe kaisutunne, koguaeg. :)
Aga no... mul on ikka jamad ka meeles. :) Ütlesin ta naisele ka kohe, et ma
ei taha teda tagasi, ära muretse. Aga loomulikult ma ju armastan teda
endiselt. Ma armastan kõiki, keda ma eales armastanud olen, J-i ja A-d ja
teist J-i ja fantoomi ja kolmandat J-i ja ÕV-d ja õudsat Õuna isegi, for god's
sake. :D Isegi oma vanu crushe hoian ikka südame ligi, et neil kõik hästi
läheks. Uus ei salli vist ühtegi oma eksi.. Kogu suhtumine oli totaalselt
erinev. Eks tal on raske elu olnud ka... Rääkisime nii palju selle aja
jooksul ja veendusin aina rohkem, et eiei... Pluss hiljem tuli ikkagi
välja, et miski polnud nii nagu tundus. :( Kurb, kui inimeste sees on nii
palju viha ja nad keelduvad andeks andmast ja minema laskmast mingeid
iidseid asju.. ja siis ei parane ise ka seetõttu. Aga Joosepi iss on hea
kaaslane, ta on nii rahulik ja toetav, ehk veab teise ikka välja nirust
seisust.
Tegelikult jube kahju, ma ju üritasin ka. Alguses isegi mõtlesin, et
leidsin uue sõbranna, jeeee. Ja jube naljakas oli, kui kõik need mehed mu tuppa sisenemisel meid kahte ootuse ja õudusega vaatasid.. justkui hüppaks kohe küüsipidi näkku teineteisele. :D See oli täielik komöödia.
Teadsin küll, et me oleme paljudes asjades
erimeelel, aga.. meil oli koos päris tore. Ent.. Teisest puust kui mina,
see on selge. Erinevus rikastab. :)
Eks oleme muidugi ju sõbrad edasi, aga... minu poolt usaldust enam ei ole,
kahjuks.
Mulle on sealkandi naiste poolt juba elurikkuvaid ja tõel mittepõhinevaid
otsuseid pandud, aitab nüüd küll.
-
Margit:
mmmm
mees tõi mulle burksi
LL:
meh... peab ikka ka mehe võtma
Margit:
:D just
tulge kõik kostitama l%%%%it
LL:
jah, sõrmed peavad olema paksud JA pikad
muuhulgas
(see on meil üks ammune sisenali, natuke teistmoodi, kui te arvate)
Margit:
:D ja burkse täis
LL:
:D jah
seepärast ju mõtlengi. egas siis peenikeste ja lühikeste sõrmedega jaksa
kõiki neid burkse tassida
Margit:
:D onju
jah, kuidas meest valida - näpud sahtli vahele
LL:
mhmh. seon käed tal selja taha ja siis saadan burksi tooma. kui hakkama
saab, siis võtan ära
burksid
Margit:
:D jah
Haha, mulle Mr.X meeldib sellepärast, et ta tabab ära mu möla. Küsisin et
mis kell kokku saame, ta vastab et ükskõik, vabakava. Ma ütlen, et võta
siis lindid kaasa, tema vastu, et on rohkem hularõnga mees. :D Nii tore,
kui aru saadakse. Ja samas, kuidas ta saab nii juhm olla ja öelda mulle
sellise lause, et "vaatame siis niisama otsa teineteisele paar tundi."
Pffft. :D
Enne lapse isa siiatulekut olid närvid muidugi üsna pingul...
Enne tööleminekut läksin emale midagi ütlema, ise käigu pealt riietudes ja
ema küsib, et mis sul seal õla ja käe peal on... Vaatan, veri. Lippas nagu
vana mees.
Tahtsin vist kätt otsast raiuda. Tiibu kärpida. Nüüd on ju vanematevahetus,
aitab minust küll.
Seisin siis veerand tundi hiljem bussis ja vaatan, akna taga on tavapäraste
tupsununnu lambapilvede kohal sellised... kerged sirged kõrvuti
pintslitõmbed nagu tiivajälg lumel.
Ja meie maja ees maanteel oli lind, üsna maalähedaseks sõidetud. Mõtlesin,
et... kas lind ohverdas end minu eest.. Jube kurb oli kuidagi.
Aga kui ajas tagasi saaks minna, kas ma siis oleksin ikkagi ise nõus
surema, või laseksin linnul..?
Pole ma nii hea midagi. :( Vaene tiivuline.
Tööl läks veeautomaat kildudeks. Mina õnneks ei olnud süüdi.
Ja siis isa küsis, et nooh, oled arvestanud sellega, et nüüd jääd nagu poolenisti pojast ilma?
Pfft. :D
-
See pirts naine bussis, enne vaatasin alati et nii kena ja hoolitsetud, aga
pärast seda, kui ta mu peale turtsus, kui ma liiga lähedale, st
kõrvalpingile istusin, on mul kange tahtmine teda kuidagi irriteerida. Kuna
ma tunnen üht sellist pirtsu, siis tean, et ilmselgelt on mu riided pestud
vale pesupulbriga, ma kasutan valet deodoranti/parfüümi, lisaks ma kasutan
seda ka valesti, mul on valed riided ja jalanõud... No ühesõnaga ja
kokkuvõtvalt, ma olen vaene. :D Iuu, eksole. :D
Õnneks on mul palju savi. :)
Reisi ajal rääkisime just puudest ja siis koju jõudnuna leidsin netist
video, kus üks naine seletas, et kõik puud on maa alt omavahel ühenduses,
nö hoiavad "käest kinni" ja toetavad üksteist. Nii armas.. Ma usun
uuestisündi, siis kujutan alati ette, et närvilised ja hüperaktiivsed ja
liiga hindavad inimesed tulevad puudena tagasi ja on sunnitud ühe koha peal
seisma ja asjade üle järele mõtlema. Me seisime pimedas hoovis ja
kuulasime, kuidas tuul puudelatvu sasis, väga valju kohin oli. Ma küsisin,
et mis sa arvad, kas nad üritavad meile praegu midagi öelda, teada anda,
hoiatada? Ja siis üritasime kuulatada. Mõtle kui jube, kui ise seisaks nii
ja kähistaks, ja keegi ei pööraks tähelepanugi.
Naine: Kuidas ma välja näen?
Mees: Aken on seal.
Mina ajan alatasa akna peegliga segamini, ja peegli aknaga samamoodi.
Hommikuti küsin lapselt, et kas sa aknasse juba vaatasid, asjad on
aknalaual, mitte peeglilaual, jne. Aga aken ongi ju peegel, ja peegel aken,
nii et no wirries. :) Peegel pidavat olema sissepääs teispoolsusesse.
You're restless and fidgety over the weekend, but it has more to do with
not reaching your personal goals than your relationship. Your true love can
help you if you ask.
ja kui ei saa... siis polegi true love. o_0
-
:D Mul on praegu täiesti ogar seis... Inimene tuli peale ligi 20-t aastat uuesti sama ideega nagu ma polekski üldse muutunud. :D Kahtlustasin hetkeks isegi, et ta on kihla vedanud hoopis.. aga no.. väga pikaajaliselt pühendunud kihlvedu sel juhul. Miljonite peale, ilmselt. :D Ja ta on nii kindel endas, mulle tundub.. Ma ei oska enam midagi teha, ses mõttes et... kui ma ise valin inimesi, siis ei vii see kuhugile. Ehk peakski siis tõesti... andma vahelduseks kellegi teise kätte ohjad. :D Ma ei oska kuidagi usaldada, seega liigun külg ees. :D Ootan koguaeg, et ta silmad avaneks. Aga öeldi hoopis väga bridgetjonesilikult (ma ei mäleta, mis selle filmionkli nimi oli, kes tegelt ütles,) et meeldin just nii nagu olen, kogu oma ogarusega. Aww, eksole..
Hetkel on igatahes väga kahtlane kergpornograafiline verbaalne pingpong mõtted vihinal võssa viinud. (Seda, et ma ise alustasin, ma ei maini. :D ) Emotsioon on täpselt nii piiripealne, et kui keegi tuleks ütlema, et heei, pöialpoisid, läheme seksima, siis ma lippaks rõõmsalt kaasa. :D Nagu sööma kutsutaks. :D
No... enivei.. Karta on, et varsti jorisen kuskil rannaveerel rõõmsalt täiel rinnal teatud Kings of Leoni laulukest.. :D
Või veel tõenäosem... niipea, kui ma hakkan huvi tundma, on tüüp kadunud. :D Hah. Mehed.
Hinge ei tohi näidata.
Kurat, kapiuks on ikka veel katki, sellest meenub. Kust neid hingesid ostetaksegi?
Haha:
X: asi otsustatud...
L: ma võtan vetoõiguse igaks juhuks
X: no kaasa võid ju võtta....aga kasutada ei tohi
:D
Wednesday, July 2, 2014
Nakki
Eelmisel aastal kirjutasin üle pika aja jälle ühe jutu. Hakkasin lihtsalt otsast kirjutama, näpuharjutusena, lõpp tuli jutu arenedes ja nagu tavaliselt, mulle endalegi üllatusena. Mulle meeldibki nii kirjutada, kui ma ei tea, kuhu lähen või mis juhtub. Vahel mõtlen jutu lõpu esimese asjana välja, siis üritan end sinnaviiva teega üllatada. Enamasti tekib kogu puder ümber lause või paari.
Enivei, kuna ma kirjutamise ajal saatsin lõikhaaval teksti paarile sõbrantsile, ja need aina nuiasid, et mis edasi saab, kirjuta juba.. ja see omakorda distsiplineeris ja ärgitas mind kirjutama, siis mõtlen, et ehk peangi nii kirjutama.. Mul on fänne vaja. :D Liiga edev, et sahtlisse kirjutada.
Tollal sattus mu silme ette facebookis üks ajakiri, mis otsis kaastöid ja saatsingi oma äsjavalminud jutu siis sinna. Tundus nagu jumala sõrm, eksole. :D Ja nüüd tuli kiri, et jah, paneme üles, aga saatke, palun, enda kohta iseloomustuseks paar lauset.
Meh... kui oleks öeldud, et kirjuta sinna kõrvale veel üks jutt, siis see oleks palju lihtsam ülesanne olnud. :D Ma ei oska ju niimoodi... paari lausega, ma olen keerulisem! :D
Vaatasin eelnevalt avaldatud inimeste enesekirjeldusi, nad olid kirjutanud, miks või kuidas nad kirjutavad. Mõtlesin siis, et ehk peaks sarnaselt lähenema.. Lõppkokkuvõttes kirjutasin ainult ühe lause saateks. :) Aga mõtted läksid omasoodu edasi.
Miks ma kirjutan. Sest mulle meeldib. :D Mulle meeldivad sõnad ja laused ja tähed isegi. :D Mulle meeldib kirjutada, noorena kirjutasin vahel niisama ajaviiteks tindi ja sulega suvalisi raamatuid ümber. Mulle meeldivad kõik jutud, mis üldse olemas on. Mulle meeldib, kui ma saan muuta kellegi tervet maailma kõigest teise sõna kasutamisega... Jumalakompleks, ilmselgelt. :) Kõigil kirjanikel on vist suurushullustus. :D Peab ju olema, kui sa sudid sõrmega teiste inimeste (ehkki väljamõeldute) elus. Aga.. see on kuidagi nii lootustandev ja positiivne. :) (Siin meenus - soovitan filmi What Dreams May Come.)
Ühesõnaga, armastan. Armastan kogu protsessi, isegi neid õhtuid, kui vahid mitmendat tundi juba pähekulunuid lauseid ja üritad aju paigalmarssi lõpetada.
Pikalt nö vaikinuna (kas blogi loeb?) võin öelda, et ma kirjutasin tegelikult siis ka, kui ma ei kirjutanud. Ma vist ei oskagi teisiti. Kirjutasin oma pähe, ajusahtlitesse, ja jube kurb, et ma sealt saan info kätte alles siis, kui ma iidvana olen ja mälu tagasi tuleb. :D Räägitakse ju, et vanana meenub noorus. Ootan põnevusega.
Kirjutan enamasti lühilugusid, aga mu unistus on need kõik kunagi kokku põimida ja kirjutada üks suur raamat... Mis on natuke teistmoodi kui tavaraamatud, kujutan üsna üksikasjalikult ette seda. Ma ei saa kirjeldada kahjuks, muidu keegi võtab ja teeb juba enne ära. :D Ma teadupärast munen nagu vana mees. Vurre liigutades.
Haa, Joosep ju soovitas mul enesekirjelduseks öelda, et: "Kõige parem ema, kõige ilusam naine, mehe käte ja jalgadega ehk invincible."
:D Päris pikalt plaanisingi seda sinna saata. Ei pea ju kõik nii pagana tõsine olema. :D
Enda algne tekst oli: "Kuna mu kujutlusvõime on sama lopsakas kui mu ahter, siis jääb ajul peas vahel liiga kitsaks, ning olen sunnitud mõned tegelased/hetked paberile valama."
Aga siis meenus, et ei tohi enda kohta halvasti öelda. :D Karvane ja suurepeeline.. võrratu naine. :D Õnneks olen kohanud üsna mitmeid, kes järsku avastavad, et neile just sellised naised meeldivadki. :D
Muide, ükspäev lugesin mingit "kanep on gateway drug" plakatit netis ja hakkasin mõtlema. Tegelikult on gateway drug hoopis teine inimene, sest kõigi nende ülejäänud ainete poole pöördutakse tavaliselt just siis, kui vastassugupoolega rohkem läbi käima ja vastu pead järjekindlalt saama hakatakse. Mul on ka juba jupp aega üks ja seesama gateway drug, annab näole ja paneb südame puperdama ja siis läheb minema ja jätab mu haavatavana üksi ämbrisse astuma. :D Kui süda lahti, siis lähevad igasugused sääsed ja kärblased sisse. Uimastatakse ja lükatakse teiste "sülle." Eelmine pikaajaline suurämber (suurvesiir-vesihiir) oli kah samal põhjusel ilmselt..
Aga seekord tundub, et sain hakkama. :) Laveerin edukalt ja ei lase peal soojaks minna. :D
Kujuteldavad kargud võivad peppu minna.
Eee... see kõlas nüüd natuke valesti. :D
Hahaha, sellest meenub. Arutasime isa ja väikse õega elukutseid, ja isa räägib, et mõtle, kui astud prallel uksest sisse ja tutvustatakse: "B.L., ajukirurg," ja kõik jäävad austavalt vait ja vaatavad, et vau, kõva sõna. :D Ja B muidugi pakkus omalt poolt eesnäärmekontrolli välja, mis ajas mind omakorda hirmsasti naerma, et jah, lähed ööklubisse ja tutvustatakse, et: "B.L., eesnäärmekontroll," ja vot siis on alles järsk peade pöördumine ja meeletu respekt, mis tekib. :D
Ahaha.
Enne rääkisime B-ga muudel teemadel ja lõppkokkuvõtteks ütles ta, et "nüüd ma olen 100% veendunud, et sina küll päris normaalne pole." :D
Naljakas, kuidas suvel on kõigil lapsed tööl kaasas, klientidel on 75%-l mõni jõnglane slepis ja Joosep käib samuti reedeti minuga kaasas. Joonistan talle tänavakaarte, et ta oskaks seiklema minna majaümbrusse. :D Eelmine kord läks poodi moosisaia ostma. Õnneks helistas enne teepealt, soovitasin ikka moosiPirukat küsida. Meenus jälle lapsepõlvest K ja tema tabamatud triibulised vihikud.. :D
Joosepi isa saabub siis homme päeval, poiss on üsna elevil. Mina... ma siin vahepeal mõtlesin, et hea motivatsioon vormi saada... aga kuna gateway drug jälle käkki keeras, siis kadus igasugune huvi isaste inimeste vastu ja lõin ajutiselt käega. Praegu liiga pingeline. Isa uuel naisel on kah kergem olla, kui ma siuke mammi olen, tal ju tõenäoliselt närvid läbi ikka veits.. Masendaks vist päris ära, kui ma beib oleks. :) Nüüd ta ehk ei piidle mind kahtlustavalt ja võtab niisama kohe omaks. Ohh, ma nii loodan, et kõik saab draamavaba olema.
Pean lihtsalt vältima mõningaid kõneaineid, fb on selles suhtes hea infoandja, näen, mis asjades arvamused ikka laia kaarega lahku lähevad. :D Aga no, ei peagi ju kõiges ühel meelel olema, lihtsalt.. siis neis asjades sõna ei võta, milles tean, et ei suuda leppida vastupidiste arvamustega. Siis lähen kempsu või kuskile. :D
Endal on ka tegelikult raskem, kui arvata oleksin osata. Ma pean kohtuma inimesega, kes käitus ikka väga inetult, ehkki ma mõistsin ta tookordset olukorda ja.. kõike, ja ei pane pahaks, aga... natuke valus on ju ilmselt ikka. Solvas ju roppu kanti kogu see värk. Aga noh... ma loodan, et keegi ei hakka mingeid täpsustavaid küsimusi esitama kuskil, siis ehk saab nina püsti üle lennelda. Ei viitsi vanades asjades sorkida. Mis olnud, see läinud. :)
Aga nii tahaks praegu kedagi, kes... viiks mõtteid mujale ja toetaks veits.
Akna taga on see tavaliselt nii päikseline ja kikkis põõsas, sügiseti oranzh nagu põleks, aga praegu on vihmamärg ja oksad on vastu maad, nagu mingi hiigelämblik. Päris hirmutav.
--
Uff, just viskas nati uduseks jälle peasisu, naine küsib foorumis, et kas on õige või vale kui lased lapsel karjuda voodis kuni ta magama jääb. Inimesed siis arusaavalt kõik lohutavad teda, pakuvad variante, kuidas saaks olukorda lahendada nii, et kõigil on hea.... aga siis tuleb välja, et ta ikkagi otsis kedagi, kes ütleks talle, et jah, lase lapsel karjuda. Inimene leiab igasugu põhjendusi, miks mitte lapse juurde minna.. tal on ilmselgelt ka see emadusväsimus, st kõrini ja närv must, mis on tegelikult üsna ohtlik, seepärast ma ei lähegi talle endale seda praegu ütlema, aga... mis mõttes mees on sama tähtis kui pisike titt? Mismõttes... et kui mees peab nädalajagu öid diivanil magama, mis siis juhtub? Kas tema ei olegi siis lapsevanem, kas ta ei saa aru, et lapsel on selline arengufaas, mil ta vajab oma ema lähedust rohkem... What the fuck, ausõna. Sellised inimesed ajavad mind oksele. Kallisarmasmeheke ehk pahandab, seega jätame kõik need, kel tegelikult abi oleks vaja, unarusse ja jookseme talle võileiba meisterdama. Ta ju ise ei oska. Fuuk, ma ütlen. Iga normaalne isa aitab oma last hoida, eriti, kui ta näeb, et naine on väsimusest kokku kukkumas, ta saab aru, et terve pere on erandolukorras ja võtab end kokku, mitte et laps on naise isiklik projekt ja mees elab nagu enne last edasi. Ma tegelikult salamahti loodangi, et selles peres on vähemalt isa rahulik ja mõistlik ja hoiab oma lapsi sõitva katusega naise eest.
Ühtlasi, miks ma seal foorumis üldse olen.... Nägesh. :) Pole mul vaja neid muid närvilisi emu. :D Mulle piisab täitsa mu oma peasisesest jurast.
Räägin teile nüüd väikse vahepala jõuludest. Saime sel aastal väga-väga ilusa kuuse, lõhnas nii mõnusalt ja oli kahar ja tihe ja igati kaunis. 20nda jaanuari paiku viisin teda kuuskede korjamispunkti, seal pidi mingi tuleskulptuuride värk tulema, ei leidnud kohta kohe üles, kõndisin oma ikka veel täitsa kauni kuusega seal ringi, me olime nagu sõbrantsid lumisel jalutuskäigul, käe alt kinni.
Lõpuks küsisin teed ja üks naine juhatas. Ja järsku olingi kohal. Majadevahelisel tühermaal, meeletud mäed kuuski. Krt, see oli nagu... ma ei tea.. holokaust. Laibahunnikud. :(
Mul oli nii valus oma väikest ilusat täitsa elujõulisena paistvat kuuske sinna jätta.. krt, siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen. :( Hoidsin veel jupp aega oksast kinni ja palusin talt vabandust. Koduteel nutsin ikka päris korralikult.
Never again. Rääkisin Joosepile ka, otsustasime koos, et järgmisel aastal on meil võltskuusk.
-
Mar-i ema vaatas meid väga huvitatult, kui me kõnningult tulime.. ütles, et "küll teil ikka selle ilmaga veab." :D Me olime nimelt täiesti absoluutselt nagu vannist tulnud, padukas ja välk ja müristamine, täismäng. Seega oli tänane kõnning lühem kui muidu, aga noh... 35 mintsa marssisime ikka täies vees. Juustele/nahale kasulik, ma sain teksad puhtaks, ja mis veel olid need tänased kasutegurid..? Igati põnnu kõnning. :D Mulle nii meeldib.. kellegi töökaaslane pidavat veel endale toidukilet ümber mässima, et siis higistab hästi. :D Meil toidukilet ei olnud, ma siis pakkusin fooliumi. :D
-
Joosep tõi terve hunniku kunstiteoseid lõppenud õppeaastast koju. Krt, üks maal on nii ilus, et peab vist seina peale panema..
Ise olin ta koolilõpupäeval tööl, läksin juba varem ära, panin asjad kõik voodi peale ritta.
Tunne oli telefonis ikkagi nagu lennujuhtimistornis pimesimaandujat juhendades... "Jah, püksid JA särk...!"
Uskumatu tüüp. Ta läheks botaste ja mütsiga.
--
Haha, Joosep on tööl kaasas täna, pühkis enne rummikoogiseid käsi pükstesse ja määris seega tooli ära, siis puistas kartulikrõpse igas suunas ja sai juba noomitud, et rasvaseid sõrmejälgi on laua peal... Ja siis tuli jälle, istus üle laua vastastoolile, kuulen, jälle sööb midagi, vaatan juba teatava pilguga.. Laps tõstis käed üles nagu surmasalga ees, ahaha, et näidata, et ei katsu midagi, istus nii ja mälus. :D Väga dresseeritud.
-
joosep rääkis kuidas ta sõpsile otsa jooksis ja seal oli "eagle küün," mis teda "veristas." mina siis õpetan, et küün on see ehitis, mille sees heinad on. küüs-küüned. küsin siis, et aga kuidas selle asja nimi on, mis poti peal käib. poti...? joosep ei saa aru, mida ma tahan, lõpuks ütleb et potikaan. mina muidugi ohin nagu vanamees ja ütlen, et kaan imeb verd, poti peal käib...? joosep, maruettevaatlikult: künn?
:D juhe jooksis kokku. pärast naersime mõlemad, nii et piss pidi püksi tulema. aijaa, ja üks päev ta ütleb et noh need hüljajad. mina: misasjad?? tema: hülja..jad? mina: oot, kuidas see kõlas? tema: hülge... pojad? :D tegelt pidi siis hülgajad olema.
Ja just naersime väikse õega ükspäev töö juures, kui mul meenus, et vend ütles ennemuiste "pane jope nakki."
Jumal tänatud, et kooliga ühelpool on.. Natukenegi puhata..
Joosep viis aktusele kõigile õpetajatele lilli, ka sellele, kes nendega seal õiendab koguaeg ja.. ma olen teda ise ka kohanud, ei ole tal kõik päris nii nagu peaks. No misiganes, ta oli ainus, kes viis.
Kohe näha, et ainus kala-laps klassis. :) Teised on konkreetselt vihased, aga Joosep ikka heldib ja annab andeks. :)
Kala-lastest muide niipalju veel, et alles küsis minult, kas mulle ka meeldib, kui jalad märjad on. :D Siis olevat fresh. Kojutulles kisub alati esimese asjana sokid jalast ja magades ajab ka jalad alati teki alt välja.. Väiksel õel on üks päev enne Joosepit sünnipäev ja see pidavat samamoodi tegema.
Mina seevastu (ja jutuajamise käigus selgus, et isa ka) tahan, et soe oleks jalgadel, sokid ja tekid ja värgid keeran alati ümber tihkelt. :D Joosepi isa vanasti ütles, et ma magan nagu viineripirukas, et kui hiljem magama tulla, siis enam teki alla ei pääse, sest ma olen nagu muumia end sisse kruttinud. :D Aga nii on ju turvaline.. Jumal küll, kui jalad märjad oleks. :D Horror.
Ja mul siin tööl on ka põnev, just käis üks vene vanatädi, tal oli paberi peale kirjutatud vene keeles: üks komplekt ** ja **.
**i pole juba sada aastat saada, seda ei toodetagi vist enam.. Ja millised **... suured väiksed heledad tumedad? :D Ja siis
tädike helistas sellele teisele tädile, sest ta ofkoors ei teadnud ise midagi, ja ometi ta õpetas seda teist tädikest terve aja, ahaha, nii naljakas oli, ja siis mopsiga siin jamas, ja kumbki (!) ei kuulnud mitte kuradi midagi. :D karjus siin mingi pool tundi torru et "NINA PETROVNA!!! VAM NE SLÕSHNA!" :D
-
L: täna oli telekast crank 2, statham on ta lemmik
R: :D statham on üle prahi
L: :D nii nad räägivad
vahepeal joosep otsis mulle kiilakat meest
ma küll ütlesin et ei tahaks nagu :D
R: juuksed kasvavad ju tagasi
L: no stathamil vist mitte..
R: no kuklasae midagi ikka
L: :D kuklasaega meest ka ei taha
ärkad ilma peata
R: :D
L: kuklasaag lõikab lipsu ka läbi, ei saa pulmi teha
hea et mul kõva pea on.
R: :D no mis ma teha saan,kui kõik tähed on ühtemoodi kõverikud ...ikka lipsab
mõni valesse auku
L: mulle meeldivad igast apsud. sealt tuleb alati häid mõtteid
kui me stsenaristid oleks, siis praegu oleks meil näiteks uue filmi idee.
kuklasaega mees
R: :D
L: saaks hakata välja mõtlema, kuidas see tal nii juhtus
isa oli pool-transformer, pool-inimene
ema oli puuraidur
R: :D
L: põnev värk
R: ja laps? ...tal oli ainult väike kirves...
L: ei, laps sündiski kuklasaega
nagu muuseas käis emal abiks
R: kirvenäo ja kuklasaega...
L: :D jah
vaene väike
R: :D
Enivei, kuna ma kirjutamise ajal saatsin lõikhaaval teksti paarile sõbrantsile, ja need aina nuiasid, et mis edasi saab, kirjuta juba.. ja see omakorda distsiplineeris ja ärgitas mind kirjutama, siis mõtlen, et ehk peangi nii kirjutama.. Mul on fänne vaja. :D Liiga edev, et sahtlisse kirjutada.
Tollal sattus mu silme ette facebookis üks ajakiri, mis otsis kaastöid ja saatsingi oma äsjavalminud jutu siis sinna. Tundus nagu jumala sõrm, eksole. :D Ja nüüd tuli kiri, et jah, paneme üles, aga saatke, palun, enda kohta iseloomustuseks paar lauset.
Meh... kui oleks öeldud, et kirjuta sinna kõrvale veel üks jutt, siis see oleks palju lihtsam ülesanne olnud. :D Ma ei oska ju niimoodi... paari lausega, ma olen keerulisem! :D
Vaatasin eelnevalt avaldatud inimeste enesekirjeldusi, nad olid kirjutanud, miks või kuidas nad kirjutavad. Mõtlesin siis, et ehk peaks sarnaselt lähenema.. Lõppkokkuvõttes kirjutasin ainult ühe lause saateks. :) Aga mõtted läksid omasoodu edasi.
Miks ma kirjutan. Sest mulle meeldib. :D Mulle meeldivad sõnad ja laused ja tähed isegi. :D Mulle meeldib kirjutada, noorena kirjutasin vahel niisama ajaviiteks tindi ja sulega suvalisi raamatuid ümber. Mulle meeldivad kõik jutud, mis üldse olemas on. Mulle meeldib, kui ma saan muuta kellegi tervet maailma kõigest teise sõna kasutamisega... Jumalakompleks, ilmselgelt. :) Kõigil kirjanikel on vist suurushullustus. :D Peab ju olema, kui sa sudid sõrmega teiste inimeste (ehkki väljamõeldute) elus. Aga.. see on kuidagi nii lootustandev ja positiivne. :) (Siin meenus - soovitan filmi What Dreams May Come.)
Ühesõnaga, armastan. Armastan kogu protsessi, isegi neid õhtuid, kui vahid mitmendat tundi juba pähekulunuid lauseid ja üritad aju paigalmarssi lõpetada.
Pikalt nö vaikinuna (kas blogi loeb?) võin öelda, et ma kirjutasin tegelikult siis ka, kui ma ei kirjutanud. Ma vist ei oskagi teisiti. Kirjutasin oma pähe, ajusahtlitesse, ja jube kurb, et ma sealt saan info kätte alles siis, kui ma iidvana olen ja mälu tagasi tuleb. :D Räägitakse ju, et vanana meenub noorus. Ootan põnevusega.
Kirjutan enamasti lühilugusid, aga mu unistus on need kõik kunagi kokku põimida ja kirjutada üks suur raamat... Mis on natuke teistmoodi kui tavaraamatud, kujutan üsna üksikasjalikult ette seda. Ma ei saa kirjeldada kahjuks, muidu keegi võtab ja teeb juba enne ära. :D Ma teadupärast munen nagu vana mees. Vurre liigutades.
Haa, Joosep ju soovitas mul enesekirjelduseks öelda, et: "Kõige parem ema, kõige ilusam naine, mehe käte ja jalgadega ehk invincible."
:D Päris pikalt plaanisingi seda sinna saata. Ei pea ju kõik nii pagana tõsine olema. :D
Enda algne tekst oli: "Kuna mu kujutlusvõime on sama lopsakas kui mu ahter, siis jääb ajul peas vahel liiga kitsaks, ning olen sunnitud mõned tegelased/hetked paberile valama."
Aga siis meenus, et ei tohi enda kohta halvasti öelda. :D Karvane ja suurepeeline.. võrratu naine. :D Õnneks olen kohanud üsna mitmeid, kes järsku avastavad, et neile just sellised naised meeldivadki. :D
Muide, ükspäev lugesin mingit "kanep on gateway drug" plakatit netis ja hakkasin mõtlema. Tegelikult on gateway drug hoopis teine inimene, sest kõigi nende ülejäänud ainete poole pöördutakse tavaliselt just siis, kui vastassugupoolega rohkem läbi käima ja vastu pead järjekindlalt saama hakatakse. Mul on ka juba jupp aega üks ja seesama gateway drug, annab näole ja paneb südame puperdama ja siis läheb minema ja jätab mu haavatavana üksi ämbrisse astuma. :D Kui süda lahti, siis lähevad igasugused sääsed ja kärblased sisse. Uimastatakse ja lükatakse teiste "sülle." Eelmine pikaajaline suurämber (suurvesiir-vesihiir) oli kah samal põhjusel ilmselt..
Aga seekord tundub, et sain hakkama. :) Laveerin edukalt ja ei lase peal soojaks minna. :D
Kujuteldavad kargud võivad peppu minna.
Eee... see kõlas nüüd natuke valesti. :D
Hahaha, sellest meenub. Arutasime isa ja väikse õega elukutseid, ja isa räägib, et mõtle, kui astud prallel uksest sisse ja tutvustatakse: "B.L., ajukirurg," ja kõik jäävad austavalt vait ja vaatavad, et vau, kõva sõna. :D Ja B muidugi pakkus omalt poolt eesnäärmekontrolli välja, mis ajas mind omakorda hirmsasti naerma, et jah, lähed ööklubisse ja tutvustatakse, et: "B.L., eesnäärmekontroll," ja vot siis on alles järsk peade pöördumine ja meeletu respekt, mis tekib. :D
Ahaha.
Enne rääkisime B-ga muudel teemadel ja lõppkokkuvõtteks ütles ta, et "nüüd ma olen 100% veendunud, et sina küll päris normaalne pole." :D
Naljakas, kuidas suvel on kõigil lapsed tööl kaasas, klientidel on 75%-l mõni jõnglane slepis ja Joosep käib samuti reedeti minuga kaasas. Joonistan talle tänavakaarte, et ta oskaks seiklema minna majaümbrusse. :D Eelmine kord läks poodi moosisaia ostma. Õnneks helistas enne teepealt, soovitasin ikka moosiPirukat küsida. Meenus jälle lapsepõlvest K ja tema tabamatud triibulised vihikud.. :D
Joosepi isa saabub siis homme päeval, poiss on üsna elevil. Mina... ma siin vahepeal mõtlesin, et hea motivatsioon vormi saada... aga kuna gateway drug jälle käkki keeras, siis kadus igasugune huvi isaste inimeste vastu ja lõin ajutiselt käega. Praegu liiga pingeline. Isa uuel naisel on kah kergem olla, kui ma siuke mammi olen, tal ju tõenäoliselt närvid läbi ikka veits.. Masendaks vist päris ära, kui ma beib oleks. :) Nüüd ta ehk ei piidle mind kahtlustavalt ja võtab niisama kohe omaks. Ohh, ma nii loodan, et kõik saab draamavaba olema.
Pean lihtsalt vältima mõningaid kõneaineid, fb on selles suhtes hea infoandja, näen, mis asjades arvamused ikka laia kaarega lahku lähevad. :D Aga no, ei peagi ju kõiges ühel meelel olema, lihtsalt.. siis neis asjades sõna ei võta, milles tean, et ei suuda leppida vastupidiste arvamustega. Siis lähen kempsu või kuskile. :D
Endal on ka tegelikult raskem, kui arvata oleksin osata. Ma pean kohtuma inimesega, kes käitus ikka väga inetult, ehkki ma mõistsin ta tookordset olukorda ja.. kõike, ja ei pane pahaks, aga... natuke valus on ju ilmselt ikka. Solvas ju roppu kanti kogu see värk. Aga noh... ma loodan, et keegi ei hakka mingeid täpsustavaid küsimusi esitama kuskil, siis ehk saab nina püsti üle lennelda. Ei viitsi vanades asjades sorkida. Mis olnud, see läinud. :)
Aga nii tahaks praegu kedagi, kes... viiks mõtteid mujale ja toetaks veits.
Akna taga on see tavaliselt nii päikseline ja kikkis põõsas, sügiseti oranzh nagu põleks, aga praegu on vihmamärg ja oksad on vastu maad, nagu mingi hiigelämblik. Päris hirmutav.
--
Uff, just viskas nati uduseks jälle peasisu, naine küsib foorumis, et kas on õige või vale kui lased lapsel karjuda voodis kuni ta magama jääb. Inimesed siis arusaavalt kõik lohutavad teda, pakuvad variante, kuidas saaks olukorda lahendada nii, et kõigil on hea.... aga siis tuleb välja, et ta ikkagi otsis kedagi, kes ütleks talle, et jah, lase lapsel karjuda. Inimene leiab igasugu põhjendusi, miks mitte lapse juurde minna.. tal on ilmselgelt ka see emadusväsimus, st kõrini ja närv must, mis on tegelikult üsna ohtlik, seepärast ma ei lähegi talle endale seda praegu ütlema, aga... mis mõttes mees on sama tähtis kui pisike titt? Mismõttes... et kui mees peab nädalajagu öid diivanil magama, mis siis juhtub? Kas tema ei olegi siis lapsevanem, kas ta ei saa aru, et lapsel on selline arengufaas, mil ta vajab oma ema lähedust rohkem... What the fuck, ausõna. Sellised inimesed ajavad mind oksele. Kallisarmasmeheke ehk pahandab, seega jätame kõik need, kel tegelikult abi oleks vaja, unarusse ja jookseme talle võileiba meisterdama. Ta ju ise ei oska. Fuuk, ma ütlen. Iga normaalne isa aitab oma last hoida, eriti, kui ta näeb, et naine on väsimusest kokku kukkumas, ta saab aru, et terve pere on erandolukorras ja võtab end kokku, mitte et laps on naise isiklik projekt ja mees elab nagu enne last edasi. Ma tegelikult salamahti loodangi, et selles peres on vähemalt isa rahulik ja mõistlik ja hoiab oma lapsi sõitva katusega naise eest.
Ühtlasi, miks ma seal foorumis üldse olen.... Nägesh. :) Pole mul vaja neid muid närvilisi emu. :D Mulle piisab täitsa mu oma peasisesest jurast.
Räägin teile nüüd väikse vahepala jõuludest. Saime sel aastal väga-väga ilusa kuuse, lõhnas nii mõnusalt ja oli kahar ja tihe ja igati kaunis. 20nda jaanuari paiku viisin teda kuuskede korjamispunkti, seal pidi mingi tuleskulptuuride värk tulema, ei leidnud kohta kohe üles, kõndisin oma ikka veel täitsa kauni kuusega seal ringi, me olime nagu sõbrantsid lumisel jalutuskäigul, käe alt kinni.
Lõpuks küsisin teed ja üks naine juhatas. Ja järsku olingi kohal. Majadevahelisel tühermaal, meeletud mäed kuuski. Krt, see oli nagu... ma ei tea.. holokaust. Laibahunnikud. :(
Mul oli nii valus oma väikest ilusat täitsa elujõulisena paistvat kuuske sinna jätta.. krt, siiamaani tuleb klomp kurku, kui mõtlen. :( Hoidsin veel jupp aega oksast kinni ja palusin talt vabandust. Koduteel nutsin ikka päris korralikult.
Never again. Rääkisin Joosepile ka, otsustasime koos, et järgmisel aastal on meil võltskuusk.
-
Mar-i ema vaatas meid väga huvitatult, kui me kõnningult tulime.. ütles, et "küll teil ikka selle ilmaga veab." :D Me olime nimelt täiesti absoluutselt nagu vannist tulnud, padukas ja välk ja müristamine, täismäng. Seega oli tänane kõnning lühem kui muidu, aga noh... 35 mintsa marssisime ikka täies vees. Juustele/nahale kasulik, ma sain teksad puhtaks, ja mis veel olid need tänased kasutegurid..? Igati põnnu kõnning. :D Mulle nii meeldib.. kellegi töökaaslane pidavat veel endale toidukilet ümber mässima, et siis higistab hästi. :D Meil toidukilet ei olnud, ma siis pakkusin fooliumi. :D
-
Joosep tõi terve hunniku kunstiteoseid lõppenud õppeaastast koju. Krt, üks maal on nii ilus, et peab vist seina peale panema..
Ise olin ta koolilõpupäeval tööl, läksin juba varem ära, panin asjad kõik voodi peale ritta.
Tunne oli telefonis ikkagi nagu lennujuhtimistornis pimesimaandujat juhendades... "Jah, püksid JA särk...!"
Uskumatu tüüp. Ta läheks botaste ja mütsiga.
--
Haha, Joosep on tööl kaasas täna, pühkis enne rummikoogiseid käsi pükstesse ja määris seega tooli ära, siis puistas kartulikrõpse igas suunas ja sai juba noomitud, et rasvaseid sõrmejälgi on laua peal... Ja siis tuli jälle, istus üle laua vastastoolile, kuulen, jälle sööb midagi, vaatan juba teatava pilguga.. Laps tõstis käed üles nagu surmasalga ees, ahaha, et näidata, et ei katsu midagi, istus nii ja mälus. :D Väga dresseeritud.
-
joosep rääkis kuidas ta sõpsile otsa jooksis ja seal oli "eagle küün," mis teda "veristas." mina siis õpetan, et küün on see ehitis, mille sees heinad on. küüs-küüned. küsin siis, et aga kuidas selle asja nimi on, mis poti peal käib. poti...? joosep ei saa aru, mida ma tahan, lõpuks ütleb et potikaan. mina muidugi ohin nagu vanamees ja ütlen, et kaan imeb verd, poti peal käib...? joosep, maruettevaatlikult: künn?
:D juhe jooksis kokku. pärast naersime mõlemad, nii et piss pidi püksi tulema. aijaa, ja üks päev ta ütleb et noh need hüljajad. mina: misasjad?? tema: hülja..jad? mina: oot, kuidas see kõlas? tema: hülge... pojad? :D tegelt pidi siis hülgajad olema.
Ja just naersime väikse õega ükspäev töö juures, kui mul meenus, et vend ütles ennemuiste "pane jope nakki."
Jumal tänatud, et kooliga ühelpool on.. Natukenegi puhata..
Joosep viis aktusele kõigile õpetajatele lilli, ka sellele, kes nendega seal õiendab koguaeg ja.. ma olen teda ise ka kohanud, ei ole tal kõik päris nii nagu peaks. No misiganes, ta oli ainus, kes viis.
Kohe näha, et ainus kala-laps klassis. :) Teised on konkreetselt vihased, aga Joosep ikka heldib ja annab andeks. :)
Kala-lastest muide niipalju veel, et alles küsis minult, kas mulle ka meeldib, kui jalad märjad on. :D Siis olevat fresh. Kojutulles kisub alati esimese asjana sokid jalast ja magades ajab ka jalad alati teki alt välja.. Väiksel õel on üks päev enne Joosepit sünnipäev ja see pidavat samamoodi tegema.
Mina seevastu (ja jutuajamise käigus selgus, et isa ka) tahan, et soe oleks jalgadel, sokid ja tekid ja värgid keeran alati ümber tihkelt. :D Joosepi isa vanasti ütles, et ma magan nagu viineripirukas, et kui hiljem magama tulla, siis enam teki alla ei pääse, sest ma olen nagu muumia end sisse kruttinud. :D Aga nii on ju turvaline.. Jumal küll, kui jalad märjad oleks. :D Horror.
Ja mul siin tööl on ka põnev, just käis üks vene vanatädi, tal oli paberi peale kirjutatud vene keeles: üks komplekt ** ja **.
**i pole juba sada aastat saada, seda ei toodetagi vist enam.. Ja millised **... suured väiksed heledad tumedad? :D Ja siis
tädike helistas sellele teisele tädile, sest ta ofkoors ei teadnud ise midagi, ja ometi ta õpetas seda teist tädikest terve aja, ahaha, nii naljakas oli, ja siis mopsiga siin jamas, ja kumbki (!) ei kuulnud mitte kuradi midagi. :D karjus siin mingi pool tundi torru et "NINA PETROVNA!!! VAM NE SLÕSHNA!" :D
-
L: täna oli telekast crank 2, statham on ta lemmik
R: :D statham on üle prahi
L: :D nii nad räägivad
vahepeal joosep otsis mulle kiilakat meest
ma küll ütlesin et ei tahaks nagu :D
R: juuksed kasvavad ju tagasi
L: no stathamil vist mitte..
R: no kuklasae midagi ikka
L: :D kuklasaega meest ka ei taha
ärkad ilma peata
R: :D
L: kuklasaag lõikab lipsu ka läbi, ei saa pulmi teha
hea et mul kõva pea on.
R: :D no mis ma teha saan,kui kõik tähed on ühtemoodi kõverikud ...ikka lipsab
mõni valesse auku
L: mulle meeldivad igast apsud. sealt tuleb alati häid mõtteid
kui me stsenaristid oleks, siis praegu oleks meil näiteks uue filmi idee.
kuklasaega mees
R: :D
L: saaks hakata välja mõtlema, kuidas see tal nii juhtus
isa oli pool-transformer, pool-inimene
ema oli puuraidur
R: :D
L: põnev värk
R: ja laps? ...tal oli ainult väike kirves...
L: ei, laps sündiski kuklasaega
nagu muuseas käis emal abiks
R: kirvenäo ja kuklasaega...
L: :D jah
vaene väike
R: :D
Monday, June 16, 2014
Mägi
Lobotoomia wanted. Sellega loeme teema lõpetatuks. Lähen homme viimast korda hambaarstile, lasen tal suured noad välja võtta ja mu piinad lõpetada. Ta selline väheke sadismus enivei, küllap teeb ära. Ärge siis nutke mu pärast, Argentiinad.
Ja kui lobotoomia ei mõju (ma ei imestaks üldse,) siis hakkangi nõiaks ja kirjutan veel loitse. Ehk nagu tarot kaardid osatades väitsid: Death ja Hermit. :D Perfect match.
Netis oli pilt raamaturiiulite kompleksist, kus kõik raamatud oli värvide järgi sorteeritud nagu ehituspoodides need värvitoonitabelid. Alguses oli nii ilus tunne, et uuu, värvid. Ma armastan värve. Ja siis tuli viha, eks, mul tuleb alati mingis faasis viha. :D Olen isegi mõelnud, et mida suurem see hetkeviha on, seda olulisem mingi teema mu jaoks... aga noh, emase inimesena võib seal olla liiga palju kõrvalmõjusid, praegu näiteks on mul juba teine paganama nädalavahetus läinud raisku emane olemise peale ja see ajab nii vihale, et te ei kujuta üldse ettegi. Nii palju asju oleks vaja lihtsalt valudes lamamise asemel teha... Rrrr. Aga no... pekki.
Zen.
Enivei, raamaturiiul. Vaatasin ja üritasin mõista, et wtf, see oleks nagu koolis komplekteeriks klassid ilu järgi, et kõige ilusamad õpilased saaks kõige viimasesse klassi, ükskõik siis, mis vanuses või mõistuseseisundis. Nii vist oleks loogiline mõelda ka.. eriti kui armastad raamatuid.
Aga siis... tuli seiklus mulle mühinal kulmude sisse. (See on see kuulsusrikas "hold my beer" moment.) Kujuta ette, kuidas lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, mis värvi raamatut sul parajasti sinna ritta vaja on, ja käid terve poe aeglaselt, mõnuga läbi ja vaatad kõik sedavärvi raamatud üle.. see oleks nii põnev. :) Ja hariv. Muidu ju võtad ainult sellist jama, mis sulle meeldib. Ajule jällegi meeldib, kui ta end veidike sirutada saab, midagi uut ja ootamatut. Midagi väljastpool iseennast.
Raamatud on tegelikult väga ohtlikud. Ma ei teagi, kas olen rääkinud siin... ma tavaliselt vist olen juba kõik maailma teemad viis korda üle kedranud, aga... näiteks Lolita oli raamat, mis mõjus mulle noorena väga... hävitavalt. Ju ma olin seda lugedes täpselt sellises vanuses, et korda läks, meelde jäi, ja maha murdis. :) Peale selle, et see on üks parimaid raamatuid (ma kirjutasin selle kohta ülikoolis igavese pika uurimustöö,) on see psühholoogiliselt igavene madu. Hiilib sulle pähe tasapisi, justkui sümpaatse peategelase kaudu ja siis hakkadki tema mõtteid ja tegemisi endale õigustama ja teda välja vabandama ja kaasa tundma ja.. Aga see koht, mis mulle haiget tegi, oli see, kus ta rääkis naistest. Sest ma sain nii krdi hästi aru, MIDA ta ütles, ma olin temaga nõus. Ja juba siis võtsingi kaasa selle.. hirmu. Kuidas Humbert käis ja vaatas naisi ja kirjeldas neid ja... selline vastikus väljendus ta sõnades. Ja ta valetas. Valetas ja vassis, ütles komplimente ja ise varjas iiveldust.
See läks mulle õudsalt sügavalt südamesse.
Naljakas, et kui mingi väite üks pool tabab sind nagu välk, nagu ülim tõde, siis tundub, et see teine pool peab ju ka õige olema. Võtad selle omaks nagu kurva paratamatuse, isegi kui kuskil kaugel ajusopis keegi karjub. Mina tundsin ära nümfetid, ma olen elu eri etappidel mitmesse salaja armunudki olnud. :) Ja seega... pean olema nüüd see vaene väärlootustega proua ullike, keda peteti ja põlati. Ühe olemasolu sõltub ju teisest, ja on ainult kaks varianti.
Nii rumal minust. :) Aga... tõesta vastupidist. Päriselt. Olen veits ummikus.
Teine idee... kusjuures, ehk ma olen ka sellest juba kirjutanud, sest see on mu kirjutamata-asjade-blogis juba sada miljon aastat, aga... ma nii tahaks, et eksisteeriks Antidepressant Hotell. Seal oleks kõik värviline ja ilus. Ja ma mõtlen siis, et nii ilus, et väga raske on seal õnnetu olla. Sinna ei minda end tapma, eksole, vaid ennetama kogu värki.. Seal tuuakse sulle süüa ja pakutakse igasugu ninnunännu protseduure ja hommikul tõmbab keegi kardinad eest ja ulatab pannkooke ja kallistab... Tehakse komplimente ja julgustatakse proovima igasugu võimatuid hobisid (no selliseid, mida niisama lihtsalt ei proovi, sest pole kogu seda vajaminevat kammajaad) ja tutvuma inimestega ja.. elama nagu päriselu natukeseks. Tundma end täisväärtuslikuna, vajalikuna. Ja kui sul sinnaminnes ja tuba küsides silmad vett täis valguvad, siis saad tasuta.
Mul on nii kurb kõigi nende inimeste pärast, kes praegu sinna minna tahaks. Kalli teile kõigile.
Sõitsin umbes kolm kuud tagasi trolliga. Troll oli tühi ja loksus, ma istusin akna ääres ja vaatasin välja. Taevas olid meeletult tumedad, madalad, 3D pilved. Ma ei ole kunagi selliseid pilvi näinudki... See oli nagu mingi üleöö ligihiilinud kõikvõimas rumalaid inimsipelgaid hoiatav mäestik.
Sõitsin ja mägi kõrgus sealsamas taamal. Üldse ei imesta, et kõrgematel aladel on mäed muinasjuttudes ja legendides sees justkui elusolendid.. Ta oli nii.. käegakatsutav ja korraga nii turvaline kui hirmutav. Sinu sarnane.
Ja kui lobotoomia ei mõju (ma ei imestaks üldse,) siis hakkangi nõiaks ja kirjutan veel loitse. Ehk nagu tarot kaardid osatades väitsid: Death ja Hermit. :D Perfect match.
Netis oli pilt raamaturiiulite kompleksist, kus kõik raamatud oli värvide järgi sorteeritud nagu ehituspoodides need värvitoonitabelid. Alguses oli nii ilus tunne, et uuu, värvid. Ma armastan värve. Ja siis tuli viha, eks, mul tuleb alati mingis faasis viha. :D Olen isegi mõelnud, et mida suurem see hetkeviha on, seda olulisem mingi teema mu jaoks... aga noh, emase inimesena võib seal olla liiga palju kõrvalmõjusid, praegu näiteks on mul juba teine paganama nädalavahetus läinud raisku emane olemise peale ja see ajab nii vihale, et te ei kujuta üldse ettegi. Nii palju asju oleks vaja lihtsalt valudes lamamise asemel teha... Rrrr. Aga no... pekki.
Zen.
Enivei, raamaturiiul. Vaatasin ja üritasin mõista, et wtf, see oleks nagu koolis komplekteeriks klassid ilu järgi, et kõige ilusamad õpilased saaks kõige viimasesse klassi, ükskõik siis, mis vanuses või mõistuseseisundis. Nii vist oleks loogiline mõelda ka.. eriti kui armastad raamatuid.
Aga siis... tuli seiklus mulle mühinal kulmude sisse. (See on see kuulsusrikas "hold my beer" moment.) Kujuta ette, kuidas lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, mis värvi raamatut sul parajasti sinna ritta vaja on, ja käid terve poe aeglaselt, mõnuga läbi ja vaatad kõik sedavärvi raamatud üle.. see oleks nii põnev. :) Ja hariv. Muidu ju võtad ainult sellist jama, mis sulle meeldib. Ajule jällegi meeldib, kui ta end veidike sirutada saab, midagi uut ja ootamatut. Midagi väljastpool iseennast.
Raamatud on tegelikult väga ohtlikud. Ma ei teagi, kas olen rääkinud siin... ma tavaliselt vist olen juba kõik maailma teemad viis korda üle kedranud, aga... näiteks Lolita oli raamat, mis mõjus mulle noorena väga... hävitavalt. Ju ma olin seda lugedes täpselt sellises vanuses, et korda läks, meelde jäi, ja maha murdis. :) Peale selle, et see on üks parimaid raamatuid (ma kirjutasin selle kohta ülikoolis igavese pika uurimustöö,) on see psühholoogiliselt igavene madu. Hiilib sulle pähe tasapisi, justkui sümpaatse peategelase kaudu ja siis hakkadki tema mõtteid ja tegemisi endale õigustama ja teda välja vabandama ja kaasa tundma ja.. Aga see koht, mis mulle haiget tegi, oli see, kus ta rääkis naistest. Sest ma sain nii krdi hästi aru, MIDA ta ütles, ma olin temaga nõus. Ja juba siis võtsingi kaasa selle.. hirmu. Kuidas Humbert käis ja vaatas naisi ja kirjeldas neid ja... selline vastikus väljendus ta sõnades. Ja ta valetas. Valetas ja vassis, ütles komplimente ja ise varjas iiveldust.
See läks mulle õudsalt sügavalt südamesse.
Naljakas, et kui mingi väite üks pool tabab sind nagu välk, nagu ülim tõde, siis tundub, et see teine pool peab ju ka õige olema. Võtad selle omaks nagu kurva paratamatuse, isegi kui kuskil kaugel ajusopis keegi karjub. Mina tundsin ära nümfetid, ma olen elu eri etappidel mitmesse salaja armunudki olnud. :) Ja seega... pean olema nüüd see vaene väärlootustega proua ullike, keda peteti ja põlati. Ühe olemasolu sõltub ju teisest, ja on ainult kaks varianti.
Nii rumal minust. :) Aga... tõesta vastupidist. Päriselt. Olen veits ummikus.
Teine idee... kusjuures, ehk ma olen ka sellest juba kirjutanud, sest see on mu kirjutamata-asjade-blogis juba sada miljon aastat, aga... ma nii tahaks, et eksisteeriks Antidepressant Hotell. Seal oleks kõik värviline ja ilus. Ja ma mõtlen siis, et nii ilus, et väga raske on seal õnnetu olla. Sinna ei minda end tapma, eksole, vaid ennetama kogu värki.. Seal tuuakse sulle süüa ja pakutakse igasugu ninnunännu protseduure ja hommikul tõmbab keegi kardinad eest ja ulatab pannkooke ja kallistab... Tehakse komplimente ja julgustatakse proovima igasugu võimatuid hobisid (no selliseid, mida niisama lihtsalt ei proovi, sest pole kogu seda vajaminevat kammajaad) ja tutvuma inimestega ja.. elama nagu päriselu natukeseks. Tundma end täisväärtuslikuna, vajalikuna. Ja kui sul sinnaminnes ja tuba küsides silmad vett täis valguvad, siis saad tasuta.
Mul on nii kurb kõigi nende inimeste pärast, kes praegu sinna minna tahaks. Kalli teile kõigile.
Sõitsin umbes kolm kuud tagasi trolliga. Troll oli tühi ja loksus, ma istusin akna ääres ja vaatasin välja. Taevas olid meeletult tumedad, madalad, 3D pilved. Ma ei ole kunagi selliseid pilvi näinudki... See oli nagu mingi üleöö ligihiilinud kõikvõimas rumalaid inimsipelgaid hoiatav mäestik.
Sõitsin ja mägi kõrgus sealsamas taamal. Üldse ei imesta, et kõrgematel aladel on mäed muinasjuttudes ja legendides sees justkui elusolendid.. Ta oli nii.. käegakatsutav ja korraga nii turvaline kui hirmutav. Sinu sarnane.
Friday, June 13, 2014
Poolik päike :)
Pisike tiu-tiu postitus tõsiste teadaannete vahele. Soovitage mulle siia muusikapala ka, kommentaaridesse. Midagi kummalist ja naiselikku, ent rokkivat. :)
Hetkeplaanis tuleb tunnistada, et korraks annan alla. :) Romantika ja kurameerimine pole veel minu jaoks. Kõik on liiga... intensiivne. Ehk kui oleks armunud, siis sobiks, aga praegu... ärritab kogu see kõrgendatud tähelepanu ja pidev utsitamine ja.. tekitab pigem põgenemisrefleksi. Kui teine astub aina lähemale, siis ma astun tagasi. Lõpuks olen seljaga vastu seina ja siis hakkan vastu lükkama. See tähendab, et pean õigel hetkel oskama teisele "stop" öelda, kui ta ise aru ei saa. Aga... ma ei taha olla see... biatch. Ju nõu. :) Ja teine pole ometi sensitiiv ka, aga... võiks ju. :D
Mitme asjaolu ja muude huvide kokkulangevuse tulemusena..
Ühesõnaga, mina ei oska. F*** you guys, I'm going home. :) Pole mul neid mehi nii väga vaja. :D
Õnneks ei ole sellest vast midagi.. ses mõttes, et ei saa keegi veel haiget, oleme kõik sõpsid edasi. Võtame khuulilt. :)
Samas...
:D
Täiskuu, va koer.
Hahaha, just lugesin, horoskoop skorpionitele:
FRIDAY, JUNE 13, 2014
The current celestial energy means that the person of your dreams could very well make an appearance somewhere where you are involved in sporting activities, or even more adventurous pursuits, such as camping, hiking, or on vacation somewhere exotic. You will both realize that you are kindred spirits, and that you share a passion for loving and for living - and together you will do plenty of this.
Ma lähen paraku homme vist ainult kinno, vähemalt esialgsete plaanide kohaselt... aga minnes võtan ilmselt pisut kiiremaid tiire üles jah. :D Ole sa siis tervitatud, mu unelmate mees ja hingesugulane, kui ma sind homme/täna vilksamisi näen mööda joostes. :D
Joosep läheb esimest korda avalikku kohta prillidega. :) Ekraanile ja tahvlile vaatamiseks, öeldi, nii et vutlar kinno kaasa. Jeah, geneetika murdis ikka läbi, ütles silmaarst. Aga loodame, et poisi silmad on ka isasse, sel on ainult pisut prillil kraade. Kahe sarnase päris esimene vastastikune live silmavahtimine saab toimuma teisel juulil, siis saabub Joosepi iss Eestisse. :) Pean enne fotokad tühjaks tegema ja akud ära laadima. :D
Hakkab hull juuli, mil näen rohkem inimesi, kui varem mitme aasta jooksul. Ehk kohtan sel hullul reisil mõnd vallalist unelmaonklit, kes suudab mind taltsutada? ;) Haha, vaevalt, isa (haha, ma olen nagu mu ema, kes mu isa kohta vanasti "meie isa" ütles :D) sõpsid on vist kõik paardunud juba. Aga tore saab ikka olema. :) Üritan mitte ise planeerida või muretseda või mõelda, las teised orgunnivad nüüd. :D Ostsin endale hoopis seeliku... Nüüd oleks kingi ka vaja, selliseid, mis on jala küljes kinni ja mis ei hõõru.. Ehk siis olematuid unelmate kingi. :D Peab ilmselt tegema B jaoks surmapatu ja käima seeliku ja tennistega. Haah. :) Õnneks on mul savi. Voolin sellest.
Muide, tahate näha päris videot unelmate isikust? Mitte küll minu jaoks, ehkki selline mees on väärt palju. Kujuta ette, et oled täiesti üksi, mahajäetud, võimaluseta, ja teine tuleb täiesti ootamatult ja ilma mingi loogikata just sinna sinu juurde kurepeppu, et saaks sulle käe ulatada... Saatus, ma ütlen. See siin videos on küll saatus. :)
Hetkeplaanis tuleb tunnistada, et korraks annan alla. :) Romantika ja kurameerimine pole veel minu jaoks. Kõik on liiga... intensiivne. Ehk kui oleks armunud, siis sobiks, aga praegu... ärritab kogu see kõrgendatud tähelepanu ja pidev utsitamine ja.. tekitab pigem põgenemisrefleksi. Kui teine astub aina lähemale, siis ma astun tagasi. Lõpuks olen seljaga vastu seina ja siis hakkan vastu lükkama. See tähendab, et pean õigel hetkel oskama teisele "stop" öelda, kui ta ise aru ei saa. Aga... ma ei taha olla see... biatch. Ju nõu. :) Ja teine pole ometi sensitiiv ka, aga... võiks ju. :D
Mitme asjaolu ja muude huvide kokkulangevuse tulemusena..
Ühesõnaga, mina ei oska. F*** you guys, I'm going home. :) Pole mul neid mehi nii väga vaja. :D
Õnneks ei ole sellest vast midagi.. ses mõttes, et ei saa keegi veel haiget, oleme kõik sõpsid edasi. Võtame khuulilt. :)
Samas...
:D
Täiskuu, va koer.
Hahaha, just lugesin, horoskoop skorpionitele:
FRIDAY, JUNE 13, 2014
The current celestial energy means that the person of your dreams could very well make an appearance somewhere where you are involved in sporting activities, or even more adventurous pursuits, such as camping, hiking, or on vacation somewhere exotic. You will both realize that you are kindred spirits, and that you share a passion for loving and for living - and together you will do plenty of this.
Ma lähen paraku homme vist ainult kinno, vähemalt esialgsete plaanide kohaselt... aga minnes võtan ilmselt pisut kiiremaid tiire üles jah. :D Ole sa siis tervitatud, mu unelmate mees ja hingesugulane, kui ma sind homme/täna vilksamisi näen mööda joostes. :D
Joosep läheb esimest korda avalikku kohta prillidega. :) Ekraanile ja tahvlile vaatamiseks, öeldi, nii et vutlar kinno kaasa. Jeah, geneetika murdis ikka läbi, ütles silmaarst. Aga loodame, et poisi silmad on ka isasse, sel on ainult pisut prillil kraade. Kahe sarnase päris esimene vastastikune live silmavahtimine saab toimuma teisel juulil, siis saabub Joosepi iss Eestisse. :) Pean enne fotokad tühjaks tegema ja akud ära laadima. :D
Hakkab hull juuli, mil näen rohkem inimesi, kui varem mitme aasta jooksul. Ehk kohtan sel hullul reisil mõnd vallalist unelmaonklit, kes suudab mind taltsutada? ;) Haha, vaevalt, isa (haha, ma olen nagu mu ema, kes mu isa kohta vanasti "meie isa" ütles :D) sõpsid on vist kõik paardunud juba. Aga tore saab ikka olema. :) Üritan mitte ise planeerida või muretseda või mõelda, las teised orgunnivad nüüd. :D Ostsin endale hoopis seeliku... Nüüd oleks kingi ka vaja, selliseid, mis on jala küljes kinni ja mis ei hõõru.. Ehk siis olematuid unelmate kingi. :D Peab ilmselt tegema B jaoks surmapatu ja käima seeliku ja tennistega. Haah. :) Õnneks on mul savi. Voolin sellest.
Muide, tahate näha päris videot unelmate isikust? Mitte küll minu jaoks, ehkki selline mees on väärt palju. Kujuta ette, et oled täiesti üksi, mahajäetud, võimaluseta, ja teine tuleb täiesti ootamatult ja ilma mingi loogikata just sinna sinu juurde kurepeppu, et saaks sulle käe ulatada... Saatus, ma ütlen. See siin videos on küll saatus. :)
Monday, June 2, 2014
Pettumus
Hõuli shit, mida mnu vaesed karvased kõrvad just kuulsid... Bleeh. :( Täiesti.. masendav.
Mäletate veel seda romantik-onklit, kes aastatetagusest ajast välja kargas nagu friggin õnnetoov karu ja ikka endiselt armastas ja igatses?
Noh... ühesõnaga... Kurb, kui kokku saavad romantik ja ... mölakas. :(
Mu vanatädi oli sellele mehele öelnud, et.. saada mulle raha või ma enam ei räägi sinuga.
...
...
ma nagu ei... täitsa pahviks lõi. Mismõttes.. Ma tean, et neil on rahaliselt raske, aga... see on ju täitsa eri teema!
Ma olen eluaeg olnud nii õnnelik, et ma ei tunne neid rahaahneid naisi, kellest anekdoodid ja tuttavad räägivad, aga.... nüüd siis selline laksakas piki vahtimist. Ja ühtlasi jube häbi on järsku naine olla. :(
Täiesti masendav. :(
Mäletate veel seda romantik-onklit, kes aastatetagusest ajast välja kargas nagu friggin õnnetoov karu ja ikka endiselt armastas ja igatses?
Noh... ühesõnaga... Kurb, kui kokku saavad romantik ja ... mölakas. :(
Mu vanatädi oli sellele mehele öelnud, et.. saada mulle raha või ma enam ei räägi sinuga.
...
...
ma nagu ei... täitsa pahviks lõi. Mismõttes.. Ma tean, et neil on rahaliselt raske, aga... see on ju täitsa eri teema!
Ma olen eluaeg olnud nii õnnelik, et ma ei tunne neid rahaahneid naisi, kellest anekdoodid ja tuttavad räägivad, aga.... nüüd siis selline laksakas piki vahtimist. Ja ühtlasi jube häbi on järsku naine olla. :(
Täiesti masendav. :(
Rahvavello
Klikkisin sellise asja peal nagu “love cookie,” küsides, et kuidas ma selle tundepusa nüüd lahti harutan, anna nõu... Vastuseks tuli: Somebody appreciates the unique you.
Pfft. Rumal cookie, EVERYBODY appreciates the unique me. :D
Mr.X just ütles, et ma olen kordumatu.
Tegelikult olen ma nagu põrandale kildudeks kukkunud kaleidoskoop, hüplev infovoog, kõik asjad korraga. Eks ürita siis kepsutada :D
Meg Myers "Desire."
Mulle meeldib sealt video alt üks kommentaar:
we stalk our desires to the point it turns back time
and we then become the wolf in sheep's clothing
all we do is think of ''what if'' as thoughts consume us
they play out all sorts of things within our twisted minds
''innocence is lost when you become the hunter'' (l.a addams)
MEELETULT ärritav on, et füüsilist tõmmet ei saa mõistusega juhtida.
Hah, siin random infos pakkus just jälle vanahead: “Aristotle believed the main purpose of the human brain was to cool the blood.” I agree, once again. Mul on megatõmme ühe vastu, kelle elueesmärk on olla tuus, istun siin nagu sütel ja kräunun, ent samas on mul ju mõistus ikka peas. Ja ma mõtlen, et peaksin tegelikult valima ikkagi selle, kes mind tahab, selle, kel käsi värisema hakkab mu läheduses. See oleks ju loogiline, sest tema tahaks MIND ka õnnelikuks teha. Teisiti valides... peaksin ma koguaeg kahtlema, et kas sel mehel mu vastu üldse mingeid tundeid on.. Äkki ta siis lihtsalt tuleb, et kuskile minna. Ja minu sees on nii palju täiesti luksuslikku armastust, et ma tahaks selle viia kuskile, kus seda hinnata osataks, kellelegi, kes just seda tahaks. Pulbitseb hetkel üle äärte igatepidi. :)
Raadiost oli ka just plära, et miks naised alati valesti valivad. Ja üks põhjuseid mingi naisteka artikli kohaselt olevat, et naised valivad keemia järgi. Naisteka tõed on muidugi.. nagu nad on. :D Aga.
Vana klishee ju, et head poisid jäävad ilma. Noh... lükkame siis ümber või..
Kuigi samas natuke nagu... krt noh. Krt. Krt. Krt.
Korteriühistu.
Peaks selle artikli vist välja otsima, vaatama, mis nad veel põhjusteks pakuvad. Ma teengi raudselt kõik täpselt nii, nagu seal kirjas. :D
Teemasse:
Jah, ma valin selle mehe, kes näitab välja, et ma meeldin talle ja ei keeruta. Ei taha olla koos sellisega, kes mind ei hoia. Niigi juba nutetud ta pärast nii mõnelgi korral, aitab küll. Hädasti oleks vaja sellist sõpsi, kes seisaks kõrval nagu seal filmis ja ütleks: He's not that into you. Move on.
Kipun ilmselgelt aegajalt omaenese libiido rõõmuks välja mõtlema tundeid sinna, kus neid tegelikult ei ole. Aga proovin targemaks saada. :) Valikust tuleb eemaldada need, kes ei taha seal olla.
Elan ja muutun. :)
-
uff, täna oli ka selline kummaline vahejuhtum bussis... ühel mehel kukkus kristiines sissetulles ja ühiskaarti taskust võttes pangakaart maha, ta ei pannud üldse tähelegi ise, läks kohe veits eemale seisma
ma olin bussi teises otsas, inimesi oli palju vahel
ja siis seal vahetult juures oli kaks siukest jubedat vene härga
ja noh.. ma vaatan, et nad ju näevad , et kohe võtab üles ja annab sellele
onklile ja ma ei pea ise minema
ja kutt märkaski kaarti ja pani vaikselt ja sujuvalt jala peale sinna
ma seisin bussi tagaotsas täielikus hämmingus.
Ootasin hetke, et ehk keegi lähemalseisev inimene reageerib, hüüab onklile, et teil kukkus vms..
Aga ei midagi, ja ometi... nad pidid ju nägema!
ütlesin siis joosepile, et oota korraks ja läksin sinna keskmise ukse juurde, "vabandust" ja tõstsin
põhimõtteliselt ta jala üles, ahaha, ja võtsin kaardi
viisin selle onklile tagasi,.tohmu polnud üldse midagi millestki märganud, ja siis möödusin neist härgadest bussi tahaotsa ronides ja kuulen kuidas see, kelle jalg peal oli kaardil, sisistas mulle vihaselt: sssssuka
oleks pidand vastu sisistama: sssssoki
on ikka tüüpe, arumaisaa :D
mis ta omaarust selle kaardiga siis teinud oleks...
Mr.X:
oleks sind rohkem...oleks maailm päris ilus koht
-
Millegipärast üritavad inimesed viimasel ajal panna mu sisse sellist...vihaseemet kasvama. Ja kui kasvama ei lähe, siis nad lähevad natuke närvi, ärrituvad, et miks ma ei ärritu. :)
Üks tuli ja rääkis (ehkki nett on ka seda täis) mulle eurovisiooni habemega mehest, ja teine sellest, et oli näinud filmi, kus tõestati ära (!) et tegelikult holokausti ei toimunudki, et juudid ise organiseerisid selle, et raha saada.. Ma ei saa aru sellest.. kust see viha nende sisse tekib? Ma mõtlen... täitsa normaalsed inimesed ja järsku silmad põlevad ja pritsitakse tatti ja kissitatakse ja sisistatakse ja... räägitakse kui rõve ja õudne see inimene/inimhulk on.. ma ei saa sellest aru, nad ju ei tunnegi teda/neid. Neegrid omal ajal ka kindlasti organiseerisidki orjadeks ennast, et nüüd kobiseda. Homode kohta
ka loen järjekindlalt, et "ülbed kaabakad, miks nad koguaeg iga hinna eest nõuavad midagi." Mhmh. Kuramuse naised ka omal ajal muudkui nõudsid, uskumatu. Hääletusõigust ja.. võrdsust ja..
Öeldakse, et lapsed satuvad segadusse, kui telekast kleidi ja habemega meest näevad. Lapsed satuvad aga segadusse ainult siis, kui nende vanemad neile asjade põhjusi seletada ei suuda/oska/taha. Ei ole ju nii, reaalses maailmas, et inimesed kasvavad üles ja saavad kas autojuhiks või baleriiniks. Ei ole ju nii. Miks siis seda koguaeg rõhutada, SEE hoopis ajab lapsed segadusse. Kui nad kasvavad suureks ja avastavad, et maailm on kirju ja põnev ja kõik on nii erinevad oma samasuses. Lapsele võib öelda,
et see onu tahaks hoopis tädi olla. Ja ongi kõik. Detaile pole keegi ju küsinud. Need te mõtlete ise juurde, omaenese sallimatu peaga.
Üldiselt tunduski mulle, et kõigil oleks savi olnud kogu värgist, KUI ta oleks habeme ära ajanud. Seega.. meile meeldib, kui meile valetatakse? Me näeme valet ja kedagi ei häiri, kuniks valerääkija teeskleb. Tõde seevastu...? Mnjah. Noh, see on kõigest üks versioon. Mind hämmastab, kui ohustatuna mõned end teistsugusest seksuaalsusest tunnevad.. mõelge lihtsustatult - nemad ju surevad ära, sina aga võid oma kõikvõimsa heteroseksuaalsusega lapsi saada ja sugu jätkata, nii et maa must. No kui
sa just Hiinas või Jaapanis ei ela, neil on limiidid vist. Rääkimata (taas) sellest, et kui sa istuksid kuu aega homoseksuaalsetega ühes toas, kas muutuksid siis ka homoks? Ei? No miks kurat sa oma lapsi siis sellisteks
tuulelippudeks pead? :P
Minu fb kommentaar sel päeval oli selline:
Mu ema küsis, et mis nad nüüd nii neid punkte annavad, kas vaatavad, et näe, nii tubli habeme kasvatanud! :D Laul polnud ju üldse paha, selline Bondi saundträkilik, ma ei pannud alguses tähelegi, miks see furoori tekitab. Need tiivad olid ägedad, aga olin muidu Hollandi poolt pigem. Haha, nagu Kati vend ütles enne: eurovisioonil esineb habemega mees!!! Olen
eurovisioonil muidugi täielik ohmu ka, ei uuri, ei loe, ei tunne. Nii et kui hiljem kuulsin, miks ta tegelikult selline välja nägi lauldes, siis oli hea meel, et habemik võitis. Ühtlasi.. meie venelaste üle nii uhke, tavaliselt ikka Venemaale maksimumpunktid, aga seekord... 1 punkt.
Või ehk nad ei hääletanud sellepärast, et olid pigem Tanja poolt? :) See oleks ju veel nummim. Et "meie omad" ongi meie omad.
--
Siia otsa võib tegelikult ÕV-le vastuse ka kirjutada, või noh, vastuse ma juba ütlesin, aga lisaks. :D Nimelt oli neil netis kuskil tekkinud arutelu, et kas näitusel võivad olla avalikult pildid riistadega naistest. Minu arvamus oli, et andku aga minna, ainult et kirjutagu ukse peale sildike “sisaldab peeniseid.” Siis igaüks siseneb omal huvil.
Samamoodi arvan ma, et näiteks suvalisele postile peenisepilti ei tohiks kleepida. Sest peale suurte on lapsed ka liikvel. Neil peab olema samuti otsustusvõimalus, et millal nad mida tahavad või ei taha näha. Üksikema väike tütar näiteks pole ehk kasvanud isaga, ei pea mehekeret nii loomulikuks, kui teises peres saja lapse ja jommis peaga alasti suure toa vaibal vedeleva papaga harjunud laps. Ma ei näe mingit õigustust, miks peaks keegi arvama, et tal on õigust kellelegi üleüldse peenist ninna toppida.
Kui inimesel on huvi, siis ta läheb ja vaatab peenisenäitusel pilte. Aga avalikus ruumis, niisama tänaval, ei.
Lisaks on täiskasvanu ja lapse suguelundite vahel ikka päris suur erinevus. Poisikesed tunneks kõik alaväärsuskompleksi ja/või vajadust suurena samasugust eputavat postrischlongi omada ja tüdrukutel võib hoopis hirm tekkida meeste ees. Ja ehkki hirm tekib tavaliselt teadmatusest (mille vastu ma ise võitleks infoga), siis... kas me saame kindlalt väita, et igal lapsel on kõrval normaalne täiskasvanu, kes talle need paganama peenised lahti seletab? Ei saa ju. Me ei saa isegi selles kindlad olla, et kui laps haiget saab, siis keegi teda lohutab, või et keegi talle kord päevas süüa annab. Mis siis veel vestlusest, eksole.
Pealegi... miks peaksid lapsed (või ka täiskasvanud) ilmtingimata olema suguelunditega nii äraütlemata harjunud? See peaks ju olema siiski ennekõike privaatne kraam.. Mind ennast häiriks ka, kui igaltpoolt mingid sellised pildid piiraks.. Ma tahan ise valida, mis mind ümbritseb. Valin ise omale peeniseid. :D
Samamoodi tahan ma ise otsustada, mida keegi mu lapsele näkku/kõrva paiskab. Ma vihastaks end ogaraks, kui keegi otsustaks näiteks Joosepile hakata loengut pidama asjadest, mida ise pean alatuks-nõmedaks-rumalaks. Ja mina pole mingi tarkuse etalon, eks, vabalt võib olla, et need asjad on mingil põhjusel väga olulised ja midaiganes. Aga see on minu laps ja mul on vastutus tema ees. Ja ma ei saa vastutada, kui mul pole tema üle teatavat otsustusõigust. Nii et... kui vanemad ütlevad “ei,” siis nii on ka. Kellegil võõral ei ole õigust tulla ja kobiseda, et kle, üks peenis ehk ikka... :D
Kuigi Joosepil on kodus kunstiraamatud alasti inimestega, nii et tema jaoks ei ole alastus mingi tabuteema. Aga lihtsalt... ma saan neist teistest vanematest aru. :)
Ehk selleks on vaja ise vanem tõesti olla, sest niisama ei tea seda meeletut kaitsemisinstinkti, mis lastega seoses tekib. :)
http://www.iflscience.com/brain/becoming-father-can-rewire-mans-brain
Mõtle vaid, kui sul on selline tilluke nuudlijalg-pusapea-tütar, kellele sa sokke jalga aitad ja võileiba ja printsessiroosade paeltega patse teed, kes ronib sülle ja kurdab, et issi, naabripoiss ütles paha sõna, hoiad-kaitsed teda kogu oma olemusega kõikvõimalike õnnetuste ja murede ja võõraste eest... ja siis tuleb mingi ja hakkab peenistest rääkima. :D Haha. Lõuksi.
Ma alles hiljuti vaidlesin ise kellegagi... et kas lapsele tohib rääkida emakavähist ja ema tehtud PAP-testist või ei. Seal oli emasid, kes väitsid, et ei tohi, see ei olevat laste teema ja ehmatavat neid. Mina arvan teisiti, lastele tuleks just kõigest rääkida, siis tekib neil varakult arusaam, et see test on loomulik osa elust, et selle tegemine ei tähenda mitte haigust, vaid vastupidi, endast hoolimist. Siis ei seostu see ju üldse hirmuga ja võib tulevikus lapse elugi päästa.
Aga noh... küllap paljude vanemate endi jaoks seostub see ainult ebameeldivaga ja siis nad ei oskagi kogu teemat lapsele serveerida. Sundimisest ei tule aga kunagi midagi head, tuleb vanemaid harida ja harjutada, tasapisi.
__
No igatahes... Järgmine päev sattus sootuks selline, mil igast küljest valati viha ja ma ei suutnud enam aru saada, miks ma ei leia ometi kedagi sellist, kes tahakski olla hea. Mitte, et mina nüüd mingi headuse etalon oleks, aga... ma tahaks
enda kõrvale kedagi, kes ei oleks nii paganama kuri koguaeg ja igas suunas teistele hinnanguid ei paiskaks. Ja ma ei mõtle üldse, et see mees peaks olema. Lihtsalt.. mõni inimene. :) Et nii üksik tunne ei tekiks. Siis kirjutasin sellise loitsu:
Kallis Universum. Kirjutan sulle esimest korda. Palun saada mulle keegi, kes oleks minu moodi, paneksime seljad kokku ja oleksime koos ummamuudu. Aitäh.
Eks näis siis... mis nüüd toimuma hakkab. Mul on usku. :)
haha, lugesin just et kui mehele meeldid, siis ta tõstab kulme sinuga
rääkides
peab meelde jätma ja siis naerma purtsatama suvalistel jutuhetkedel, kui
teine kulme kergitab :D
(Edit: haha, nüüd kõik mehed hoiavad kulmud kortsus minuga rääkides. :D
Ärge muretsege, ma homseks unustan juba ära, et pidin selle meelde jätma.)
L says: aga ma olen juba ammu tahtnud minna sinna toidupanka appi
äkki üks toidupank just aitakski :D ma tahaks kuskile toidupanka sisse
murda ja kõik ära süüa
aga see peaks mingi teistsugune toidupank olema. :D siuke rikkuritele
mõeldud
M says:
:D :D
sa oled nii naljakas
selline natuke liiga aus...ütled välja mida teised ainult mõtlevad
S: Mis teed
L: kavandan pükse sabaga inimestele
Ennemuiste muide, :D olevat üks vastlakombeid olnud (no random jah, mis siis,) et lõigati juukseid ja siis mindi õue, ja see loom, keda esimesena nägid, selle moodi juuksed kasvasid. St mitte et oleks seakujuline krunn pähe tekkinud, aga seal on harjased näiteks.
-
Kuna suur suvi on käes (no vahelduva eduga, alles oli jube padukas ja välku lõi ja müristas ja Joosep läks kõrvaltrepikojast sõpra õue kutsuma,) siis Joosep on enamasti õues, tal on terve hunnik täiesti suvaliselt üleskorjatud sõpru, kellega joostakse ja ronitakse ja õpitakse mitmes keeles sõimlema ja tehakse kõikvõimalikke lollusi. Pidevalt kaotatakse telefoni (õnneks tuuakse alati tagasi meile) ja raha ja ei tulda õigeks ajaks koju ja kui tullakse, siis ollakse katkine ja mudane. Ükspäev pidin naistega kõndima minema ja Joosep helistas, et on kuskil kurepees ja ei oska enam koju tagasi tulla.. siis pidin omad plaanid kõik kõrvale jätma ja minema ohmut ära tooma.
Aga noh... ma üritan ikka lubada talle võimalikult palju vabadust. Poiss ja nii. Peab olema ikka natuke mingit.. seiklust. :) Igatahes.
helistasin mingi.. veerand tundi tagasi joosepile et kle, tule koju sööma, tema teatab et nad peavad piknikku. ma küsisin et whaaa, kust te toidu saate. “sõbrad läksid just ema käest küsima.” ma mõtlesin et noojaa, sõbrad elavad kuuendal korrusel, see toit kukub viiskend korda maha tee peal :D
ütlesin et ära siis teiste eest ära söö, et see pole nende ema probleem, et sa koju sööma ei oska tulla.
aga nüüd oli just uksekell ja joosep tuli süüa küsima ma küsin et mis, sõprade ema saatis teid pekki või? oligi nii. :D tegin siis väikestele ohmudele kolm võileiba :D tuli lapsepõlv meelde. a no nüüd on meil endal kaks viilu saia ainult järel ja raha pole üldse.. joosep kaotas hommikul mu viimase kümneka ära :D
ütlesin j-le ka muu jutu sees ja tema vastab et sul pangas on ju küll. Mina: mismõttes... läksin siis vaatama. ja oligi jõudnud juba üle kanda. krdi macho :D aga hirmus armas kah.
-
St:
mul hääl täiesti ära
nagu darth vader
LL:
kuidas sa seda ära kasutad? teed prank callse?
St:
kuule olen siin kloogal kähisend
LL:
helista liinale et tere, ma leidsin selle telefoni linnast... teile on viimasena
helistatud
St:
hahaha
-
(Pärast seda, kui Blongile pikaltlaialt olin seletanud, kuidas kesklinna poolt ühele aadressile minna, siis lisasin teise teekonnavariandi ja siis..)
L says: ma kirjeldan nüüd seda ka, kuidas balti jaama poolt tulla
ja siis joonistan skeemi
paintis
ma olen ikka täiega isasse, krt
-
joosepil oli vaja võtta eelnevast tekstist sõnu ja panna tühjadesse
kohtadesse
ja ta tegi lause: kanad kodus oli suur kalad
ma tulin koju, hakkasin koduseid töid kontrollima ja wtf
aga praegu vaatan, et tal on siin lõpus veel, variandid olid sussi ja
susi, lamas ja lammas jne. ja siis ta on kirjutand: kas kuri lammas viis su
sussi ära
:D kuri lammas
ahaha. "kõik magasid juba ammu, aga anna ei saanud und. tal oli mulle."
kas ta loeb ka üldse, mis ta kirjutab :D
St:
XD hahaha
mõtleb et nojah makes sense to ME
-
lapsed koolis olid teinud igaüks oma ristsõna, mis on muidugi ülepeakaela lollakas idee, nende ajukasutusega, aga joosepil oli seal vaja p tähte ja siis ta kirjutas küsimuseks : “millal ärgatakse?”
vastus oli siis loogiline, eks: “päeval.”
:D
-
(Netis on video, kus kana kallistab poissi, ikka täiega kohe lähebki teise käte vahele ja sirutab veel kaela ka õla peale, nagu olekski vana kallistamisproff.. ajas natuke sassi.)
kle mida sa liha asemel sööd
ma ei saa üldse... krdi kallistamisvideoid muudkui panevad üles, ja pole nii väga vaja seda liha veel, et... ütlesin emale et toogu mulle poest kala. kalasid pole veel näinud kallistamas. ehkki kaugel seegi aeg on :D
lehmadel pidid muide sõbrannad olema, et käivad paaris mäletsemas ja kui neid lahku ajada, siis nad lähevad täiega stressi ja annavad piima ka kohe palju vähem
kuidas ma siis nagu... et vähendaks sõbrannadesöömist pisut
emalt palusin ükspäev, et ta mulle basiilikut tooks, aga ta tõi sellise kasvava puntra, muld all ja värki..
ja tegin võileiva valmis ja sirutasin juba käe... ja kuidas ma võtan sealt taime pealt.. tükk aega kügelesin seal, siis mõtlesin, et tühja kah ja söin võileiva niisama ära.
tundus kuidagi ülibarbaarne sealt elusa taime küljest tükke rebida.. kuigi tegelikult on surnud taime küljest tükkide rebimine kah üsna õudne :D igatahes kaldun aegajalt liialdustesse, as usual
(järgmises blogiosas räägin oma jõuluelamusi... õudus kuubis)
Üks sõber jagas facebookis sealihakampaaniat emadepäeva puhul. Tegin niisama nalja siis, et
võtku terve siga emale... ei tahtnud teda ka nagu fakti ette panna, et näe, kingid emale laiba ja lisad, et näe, sinu pärast notiti ta maha.
No samas.. lilli ka viiakse emadele.. Aga ma päris nii ekstreemne pole, ma söön ikka liha ka, lihtsalt käivad sellised... südametunnistusehood. Tundub, et mingil hetkel tabab mind taimetoitlus.
-
aww, tead mis joosep ütles. kallistasime ja ma ütlesin talle, et niiiiii tore, et sa just mulle sündisid ja mitte näiteks tema sõbra E** emale. joosep vastas: kui E** oleks hoopis sulle sündind, siis tal aju töötaks
:D
-
Joosepi sõber ** tuli täna jälle meile, vahepeal oli mitu päeva koolist puudunud. Ja silm oli nii siniseks löödud, et täitsa lõpp.
Kui ta veel vahepeal puudus... siis võis ainult aimata, milline see alguses oli. :(
Ta ütles mu emale, et kukkus, aga ma kahtlustasin, et asi on milleski muus, läksin ja küsisin, et issand... vend lõi jah?
Vaatas mind suurte silmadega ja noogutas. Tal on kaks vanemat venda ja üksikema. Ema jõuab alles õhtul koju, rontväsinud, siis pole imestada, et ta ei jaksa nende tiinekatega maadelda.. Vanemad poisid pidavat koolis ka teisi kiusama koguaeg. Ema andvat rihma neile, ropendamise pärast näiteks. Noh.. jah, pole aega ega jaksu ennetamisega tegeleda, siis "ravitakse" karistustega. :( Pole siis ime, et lapsed selliseks muutuvad. Või emad.
Mul on elus ikka roppu kanti vedanud..
Igatahes, pidin nad sel päeval kinno viima, ma ikka võtan poisi sõpru kaasa, kui kinno lähme, ja vaatan, et **-l on üks saabas kuidagi... imelik. Sel polnud talda all.
Noh... isegi, kui ma poleks mina, siis ma ju mõtleks vähemalt, et kuidas ma lähen linna poisiga, kel on silm sinine nagu potipõhi ja saapal pole talda all, eksole :D Sealt oleks ju varbad välja tulnud.
Õnneks mul oli Joosepile ette ostetud üks paar tennareid, mõõtsin ** eelmiste saabastega, ei mahu talle.. aga proovisime ikka. Parajad, tal lihtsalt olid ilmselt venna mitu numbrit suuremad saapad jalas. :) Sidusin tal tennisepaelu, ta vaatas mind nii imelikult ja ütles, et pole vaja, ma saan ise ka.. aga ma ütlesin, et no ma juba olen siin, las ma aitan. Nii kummaline hetk oli.. oleks teda kallistand, kui see tobe poleks tundunud.
Hiljem kinno minnes küsisin, et kas sa sellepärast ei tahagi kunagi koju minna enne kui ema koju jõuab, et vennad kipuvad kaklema. Ütles, et jah, kiusavad. Vaene laps.
Ütlesin siis, et ta võib kasvõi iga päev meile tulla kui tahab. Nüüd käibki koguaeg... nagu kaks poega oleks. :D Näljased ka nonstop. :D Mr X kutsus mind välja, haha, naersin talle, et eelmine kord oli üks poisiklutt mul sabas, nüüd on juba kaks.
Õnneks teda ei sega see üldse. :) Ta oli ise nii naljakas kuidagi... sõitis nii rabedalt ja valet tänavat mööda.. Ma Joosepile pärast ütlesin, et mulle ei meeldinud, kuidas ta sõitis, et ebakindel kuidagi. Joosep vastas, et no ta oli sapsus, deit ju ikkagi!
:) Vahel on tal pea nagu skalpell.
Pärast seda tennisevärki mul nii põletas, et äkki .. ma ei tea, ** ema vihastab, et wtf heategevus või.. ma ei tea ju.
Ega's ma paha pärast. Äkki poiss ise võttis mingid vanad saapad, Joosep on ka sada korda selliseid lollusi teind, paneb kodujalanõud linna jalga ja nii edasi. Ja noh... poisikesed, neil ju ikka tulevad aegajalt tallad alt, kui nad seal kooliümbruses mudas põlvini trööpavad.
Pealegi... laste puhul ei või iial teada, kas nad räägivad nii nagu on, või ajavad mingit poolfantaasiat. Nagu Joosep kunagi sada aastat tagasi tuli minuga lasteaiast ja ma küsisin, et kuidas täna oli. Tema: Tore, ei pekstud.
:D
Samas.. vahel tahaks ilgelt kätt vahele panna mõnele situatsioonile.. aga noh.. ma loodan, et **l on natukenegi kergem, kui me Joosepiga ta sõbrad oleme. Ma mõtlesin ka, et... ma ei teagi... kui see kitarrikursus hakkab, siis..
oh.. annaks salaja **i eest ka raha, siis nad saaks kahekesi käia ja meil siin harjutada peale kooli.. Ma nägin ju küll, talle meeldib õudsalt Joosepi kitarr.
Aga need on just siuksed asjad, et kui välja tuleb, siis on jube nõme, sel emal ma just mõtlen. Nii sitt tunne ju võib olla kui nagu... ma ei tea.. teistel on hale või midaiganes. :(
Aga tegelikult ma mõtlen Joosepi peale ju ka, ** on senini kõige normaalsem sõber tal. Jooksid kahekesi, et bussi peale **-it saata, Joosep lõi jala ära ja ** jäi ka seisma ja ütles, et isegi kui buss tuleb praegu, siis ma ei lähe,
sest ma tahan teada, et sul ikka kõik okei on ja kas koduni tagasi saad mindud. Nii kui ma seda kuulsin hiljem, mul tuli kohe klomp kurku. Las siis olla nö "paha poiss," ta oskab samas sõber ka olla. Mitte nagu need teised udupead, kes ainult enda peale mõtlevad.
Eriti kuna mina olin ka kunagi see "paha poiss," mu sõbranna (senini) vanemad ka ei tahtnud, et ta minuga sõbrustaks. :)
-
haha, joosep võttis alukad jalast ja teatas: munad have been released from suffering
-
Ma nägin täna väga huvitavaid unenägusid, tulevikust, no doubt. Kõigepealt deitisin natuke Ryan Goslinguga, kes mulle tegelikult (enne :D ) üldse ei meeldinud, ent selgus, et kui ta äädikat pole tükk aega joonud, siis ta läheb kurjaks, ütles ise, et nii tobe, ma lähen tigedaks ja löön isegi ilusaid lapsi (tema sõnad) ja kõik selle rumala äädika süü. Ise naeratas vabandavalt, aga ei tundunud, et ta tegelikult end muuta oleks eriti tahtnud. Me lamasime sel hetkel Vabaduse väljaku peatuses, mingil külililükatud telefoniputkal. Tõusin siis istukile ta kõrvale ja vaatasin talle otsa, tekkis nagu selgushetk. Küsisin, et MIKS ma pean niimoodi pingutama, et sa mulle meeldiks... Mis pointi sel ometi on, sa oled nunnu küll, aga ma lähen nüüd minema. :D Siis kohtusin Blongiga, tal oli miniseelik ja trendikad hitlerivuntsid. Algul ehmatas õudsalt ära, aga pärast tundus juba päris kena. :D
Ja siis panin kokku bändi, mis koosnes ühest algkooli klassivennast, kes nägi täpselt samasugune välja, lihtsalt pikaksvenitatud, Ozzyst ja Robert Pattinsonist, kes nägi välja nagu väike ümmarguse peaga türklane. Mõtlesime bändile nime mingi sada aastat, vaidlesime ja õiendasime ja lõpuks panime bändile nimeks Epp. :D Ära küsi, ma ei tea ka, ma ei tunne ühtegi Eppu. Bändiproovi läksime minitaksoga, ma istusin ees, pea oli vastu lage ja põlved kõrvadel, ja juht (siuke suur paks mees) läks igal ristmikul autost välja, et vaadata, kas tuleb kuskilt autosid. :D (See on siis kõigest osa seiklustest, seepärast olingi hommikul ikka väsinud.
Huvitav, kust see ajuraip materjali küll saab... )
-
Nüüd alles nägin unes hoopis seda, et kõik mu meestuttavad (osasid ma tegelikult ei tunnegi üldse reaalses elus) hakkasid ära surema, igast õnnetused ja haigused ja ma niii nutsin, Blong lohutas mind ja ma küsisin, et miks ometi minuga nii juhtub..
Väga vastik uni. Ei teagi... kas surmahirmust või sellest, et kui hakkab kuskil südamepõhjas mingi tunneteklomp kokku end kerima, siis mul tekib vastureaktsioonina kaotushirm. Et... ära parem hooli, muidu saad haiget.
Aga joome parem äädikat, küll läheb üle rumal mõte. :D
-
ma enne vaatasin diivaneid netist
et millist osta kunagi tulevikus
täitsa haige küll, kui diivan kannatab ainult 100 kilo
siis tulevad külalised ja seisavad diivani ees
üksi istun :D
ma ütlen, vanad asjad on väärt asjad, vastupidavad
nii kahju et see vana junn nii katki on
-
kahju et netikaudu proovida ei saa
võiks ju olla, et uploadid oma keremõõdud ja pikkuse ja siis ilmub siuke 3d modell.
neil võiks ju olla mingi 30 naist seal, eri suuruses ja pikkuses ja siis nende kõigiga tehtaks pilti
ja inimene, kes valib riideid, sisestab oma andmed ja siis talle kuvatakse see kõige lähedalolevamate andmetega naise pilt selles konkreetses asjas
-
Ja lõppu (mul on teine samapikk jutupoolik veel, aga ma ei suuda seda hetkel läbi närida) panen täitsa meelevaldselt Joosepi hüüatuse raffaello kohta: Ma näen siin kommipakis rahvavellot! :)
Pfft. Rumal cookie, EVERYBODY appreciates the unique me. :D
Mr.X just ütles, et ma olen kordumatu.
Tegelikult olen ma nagu põrandale kildudeks kukkunud kaleidoskoop, hüplev infovoog, kõik asjad korraga. Eks ürita siis kepsutada :D
Meg Myers "Desire."
Mulle meeldib sealt video alt üks kommentaar:
we stalk our desires to the point it turns back time
and we then become the wolf in sheep's clothing
all we do is think of ''what if'' as thoughts consume us
they play out all sorts of things within our twisted minds
''innocence is lost when you become the hunter'' (l.a addams)
MEELETULT ärritav on, et füüsilist tõmmet ei saa mõistusega juhtida.
Hah, siin random infos pakkus just jälle vanahead: “Aristotle believed the main purpose of the human brain was to cool the blood.” I agree, once again. Mul on megatõmme ühe vastu, kelle elueesmärk on olla tuus, istun siin nagu sütel ja kräunun, ent samas on mul ju mõistus ikka peas. Ja ma mõtlen, et peaksin tegelikult valima ikkagi selle, kes mind tahab, selle, kel käsi värisema hakkab mu läheduses. See oleks ju loogiline, sest tema tahaks MIND ka õnnelikuks teha. Teisiti valides... peaksin ma koguaeg kahtlema, et kas sel mehel mu vastu üldse mingeid tundeid on.. Äkki ta siis lihtsalt tuleb, et kuskile minna. Ja minu sees on nii palju täiesti luksuslikku armastust, et ma tahaks selle viia kuskile, kus seda hinnata osataks, kellelegi, kes just seda tahaks. Pulbitseb hetkel üle äärte igatepidi. :)
Raadiost oli ka just plära, et miks naised alati valesti valivad. Ja üks põhjuseid mingi naisteka artikli kohaselt olevat, et naised valivad keemia järgi. Naisteka tõed on muidugi.. nagu nad on. :D Aga.
Vana klishee ju, et head poisid jäävad ilma. Noh... lükkame siis ümber või..
Kuigi samas natuke nagu... krt noh. Krt. Krt. Krt.
Korteriühistu.
Peaks selle artikli vist välja otsima, vaatama, mis nad veel põhjusteks pakuvad. Ma teengi raudselt kõik täpselt nii, nagu seal kirjas. :D
Teemasse:
Jah, ma valin selle mehe, kes näitab välja, et ma meeldin talle ja ei keeruta. Ei taha olla koos sellisega, kes mind ei hoia. Niigi juba nutetud ta pärast nii mõnelgi korral, aitab küll. Hädasti oleks vaja sellist sõpsi, kes seisaks kõrval nagu seal filmis ja ütleks: He's not that into you. Move on.
Kipun ilmselgelt aegajalt omaenese libiido rõõmuks välja mõtlema tundeid sinna, kus neid tegelikult ei ole. Aga proovin targemaks saada. :) Valikust tuleb eemaldada need, kes ei taha seal olla.
Elan ja muutun. :)
-
uff, täna oli ka selline kummaline vahejuhtum bussis... ühel mehel kukkus kristiines sissetulles ja ühiskaarti taskust võttes pangakaart maha, ta ei pannud üldse tähelegi ise, läks kohe veits eemale seisma
ma olin bussi teises otsas, inimesi oli palju vahel
ja siis seal vahetult juures oli kaks siukest jubedat vene härga
ja noh.. ma vaatan, et nad ju näevad , et kohe võtab üles ja annab sellele
onklile ja ma ei pea ise minema
ja kutt märkaski kaarti ja pani vaikselt ja sujuvalt jala peale sinna
ma seisin bussi tagaotsas täielikus hämmingus.
Ootasin hetke, et ehk keegi lähemalseisev inimene reageerib, hüüab onklile, et teil kukkus vms..
Aga ei midagi, ja ometi... nad pidid ju nägema!
ütlesin siis joosepile, et oota korraks ja läksin sinna keskmise ukse juurde, "vabandust" ja tõstsin
põhimõtteliselt ta jala üles, ahaha, ja võtsin kaardi
viisin selle onklile tagasi,.tohmu polnud üldse midagi millestki märganud, ja siis möödusin neist härgadest bussi tahaotsa ronides ja kuulen kuidas see, kelle jalg peal oli kaardil, sisistas mulle vihaselt: sssssuka
oleks pidand vastu sisistama: sssssoki
on ikka tüüpe, arumaisaa :D
mis ta omaarust selle kaardiga siis teinud oleks...
Mr.X:
oleks sind rohkem...oleks maailm päris ilus koht
-
Millegipärast üritavad inimesed viimasel ajal panna mu sisse sellist...vihaseemet kasvama. Ja kui kasvama ei lähe, siis nad lähevad natuke närvi, ärrituvad, et miks ma ei ärritu. :)
Üks tuli ja rääkis (ehkki nett on ka seda täis) mulle eurovisiooni habemega mehest, ja teine sellest, et oli näinud filmi, kus tõestati ära (!) et tegelikult holokausti ei toimunudki, et juudid ise organiseerisid selle, et raha saada.. Ma ei saa aru sellest.. kust see viha nende sisse tekib? Ma mõtlen... täitsa normaalsed inimesed ja järsku silmad põlevad ja pritsitakse tatti ja kissitatakse ja sisistatakse ja... räägitakse kui rõve ja õudne see inimene/inimhulk on.. ma ei saa sellest aru, nad ju ei tunnegi teda/neid. Neegrid omal ajal ka kindlasti organiseerisidki orjadeks ennast, et nüüd kobiseda. Homode kohta
ka loen järjekindlalt, et "ülbed kaabakad, miks nad koguaeg iga hinna eest nõuavad midagi." Mhmh. Kuramuse naised ka omal ajal muudkui nõudsid, uskumatu. Hääletusõigust ja.. võrdsust ja..
Öeldakse, et lapsed satuvad segadusse, kui telekast kleidi ja habemega meest näevad. Lapsed satuvad aga segadusse ainult siis, kui nende vanemad neile asjade põhjusi seletada ei suuda/oska/taha. Ei ole ju nii, reaalses maailmas, et inimesed kasvavad üles ja saavad kas autojuhiks või baleriiniks. Ei ole ju nii. Miks siis seda koguaeg rõhutada, SEE hoopis ajab lapsed segadusse. Kui nad kasvavad suureks ja avastavad, et maailm on kirju ja põnev ja kõik on nii erinevad oma samasuses. Lapsele võib öelda,
et see onu tahaks hoopis tädi olla. Ja ongi kõik. Detaile pole keegi ju küsinud. Need te mõtlete ise juurde, omaenese sallimatu peaga.
Üldiselt tunduski mulle, et kõigil oleks savi olnud kogu värgist, KUI ta oleks habeme ära ajanud. Seega.. meile meeldib, kui meile valetatakse? Me näeme valet ja kedagi ei häiri, kuniks valerääkija teeskleb. Tõde seevastu...? Mnjah. Noh, see on kõigest üks versioon. Mind hämmastab, kui ohustatuna mõned end teistsugusest seksuaalsusest tunnevad.. mõelge lihtsustatult - nemad ju surevad ära, sina aga võid oma kõikvõimsa heteroseksuaalsusega lapsi saada ja sugu jätkata, nii et maa must. No kui
sa just Hiinas või Jaapanis ei ela, neil on limiidid vist. Rääkimata (taas) sellest, et kui sa istuksid kuu aega homoseksuaalsetega ühes toas, kas muutuksid siis ka homoks? Ei? No miks kurat sa oma lapsi siis sellisteks
tuulelippudeks pead? :P
Minu fb kommentaar sel päeval oli selline:
Mu ema küsis, et mis nad nüüd nii neid punkte annavad, kas vaatavad, et näe, nii tubli habeme kasvatanud! :D Laul polnud ju üldse paha, selline Bondi saundträkilik, ma ei pannud alguses tähelegi, miks see furoori tekitab. Need tiivad olid ägedad, aga olin muidu Hollandi poolt pigem. Haha, nagu Kati vend ütles enne: eurovisioonil esineb habemega mees!!! Olen
eurovisioonil muidugi täielik ohmu ka, ei uuri, ei loe, ei tunne. Nii et kui hiljem kuulsin, miks ta tegelikult selline välja nägi lauldes, siis oli hea meel, et habemik võitis. Ühtlasi.. meie venelaste üle nii uhke, tavaliselt ikka Venemaale maksimumpunktid, aga seekord... 1 punkt.
Või ehk nad ei hääletanud sellepärast, et olid pigem Tanja poolt? :) See oleks ju veel nummim. Et "meie omad" ongi meie omad.
--
Siia otsa võib tegelikult ÕV-le vastuse ka kirjutada, või noh, vastuse ma juba ütlesin, aga lisaks. :D Nimelt oli neil netis kuskil tekkinud arutelu, et kas näitusel võivad olla avalikult pildid riistadega naistest. Minu arvamus oli, et andku aga minna, ainult et kirjutagu ukse peale sildike “sisaldab peeniseid.” Siis igaüks siseneb omal huvil.
Samamoodi arvan ma, et näiteks suvalisele postile peenisepilti ei tohiks kleepida. Sest peale suurte on lapsed ka liikvel. Neil peab olema samuti otsustusvõimalus, et millal nad mida tahavad või ei taha näha. Üksikema väike tütar näiteks pole ehk kasvanud isaga, ei pea mehekeret nii loomulikuks, kui teises peres saja lapse ja jommis peaga alasti suure toa vaibal vedeleva papaga harjunud laps. Ma ei näe mingit õigustust, miks peaks keegi arvama, et tal on õigust kellelegi üleüldse peenist ninna toppida.
Kui inimesel on huvi, siis ta läheb ja vaatab peenisenäitusel pilte. Aga avalikus ruumis, niisama tänaval, ei.
Lisaks on täiskasvanu ja lapse suguelundite vahel ikka päris suur erinevus. Poisikesed tunneks kõik alaväärsuskompleksi ja/või vajadust suurena samasugust eputavat postrischlongi omada ja tüdrukutel võib hoopis hirm tekkida meeste ees. Ja ehkki hirm tekib tavaliselt teadmatusest (mille vastu ma ise võitleks infoga), siis... kas me saame kindlalt väita, et igal lapsel on kõrval normaalne täiskasvanu, kes talle need paganama peenised lahti seletab? Ei saa ju. Me ei saa isegi selles kindlad olla, et kui laps haiget saab, siis keegi teda lohutab, või et keegi talle kord päevas süüa annab. Mis siis veel vestlusest, eksole.
Pealegi... miks peaksid lapsed (või ka täiskasvanud) ilmtingimata olema suguelunditega nii äraütlemata harjunud? See peaks ju olema siiski ennekõike privaatne kraam.. Mind ennast häiriks ka, kui igaltpoolt mingid sellised pildid piiraks.. Ma tahan ise valida, mis mind ümbritseb. Valin ise omale peeniseid. :D
Samamoodi tahan ma ise otsustada, mida keegi mu lapsele näkku/kõrva paiskab. Ma vihastaks end ogaraks, kui keegi otsustaks näiteks Joosepile hakata loengut pidama asjadest, mida ise pean alatuks-nõmedaks-rumalaks. Ja mina pole mingi tarkuse etalon, eks, vabalt võib olla, et need asjad on mingil põhjusel väga olulised ja midaiganes. Aga see on minu laps ja mul on vastutus tema ees. Ja ma ei saa vastutada, kui mul pole tema üle teatavat otsustusõigust. Nii et... kui vanemad ütlevad “ei,” siis nii on ka. Kellegil võõral ei ole õigust tulla ja kobiseda, et kle, üks peenis ehk ikka... :D
Kuigi Joosepil on kodus kunstiraamatud alasti inimestega, nii et tema jaoks ei ole alastus mingi tabuteema. Aga lihtsalt... ma saan neist teistest vanematest aru. :)
Ehk selleks on vaja ise vanem tõesti olla, sest niisama ei tea seda meeletut kaitsemisinstinkti, mis lastega seoses tekib. :)
http://www.iflscience.com/brain/becoming-father-can-rewire-mans-brain
Mõtle vaid, kui sul on selline tilluke nuudlijalg-pusapea-tütar, kellele sa sokke jalga aitad ja võileiba ja printsessiroosade paeltega patse teed, kes ronib sülle ja kurdab, et issi, naabripoiss ütles paha sõna, hoiad-kaitsed teda kogu oma olemusega kõikvõimalike õnnetuste ja murede ja võõraste eest... ja siis tuleb mingi ja hakkab peenistest rääkima. :D Haha. Lõuksi.
Ma alles hiljuti vaidlesin ise kellegagi... et kas lapsele tohib rääkida emakavähist ja ema tehtud PAP-testist või ei. Seal oli emasid, kes väitsid, et ei tohi, see ei olevat laste teema ja ehmatavat neid. Mina arvan teisiti, lastele tuleks just kõigest rääkida, siis tekib neil varakult arusaam, et see test on loomulik osa elust, et selle tegemine ei tähenda mitte haigust, vaid vastupidi, endast hoolimist. Siis ei seostu see ju üldse hirmuga ja võib tulevikus lapse elugi päästa.
Aga noh... küllap paljude vanemate endi jaoks seostub see ainult ebameeldivaga ja siis nad ei oskagi kogu teemat lapsele serveerida. Sundimisest ei tule aga kunagi midagi head, tuleb vanemaid harida ja harjutada, tasapisi.
__
No igatahes... Järgmine päev sattus sootuks selline, mil igast küljest valati viha ja ma ei suutnud enam aru saada, miks ma ei leia ometi kedagi sellist, kes tahakski olla hea. Mitte, et mina nüüd mingi headuse etalon oleks, aga... ma tahaks
enda kõrvale kedagi, kes ei oleks nii paganama kuri koguaeg ja igas suunas teistele hinnanguid ei paiskaks. Ja ma ei mõtle üldse, et see mees peaks olema. Lihtsalt.. mõni inimene. :) Et nii üksik tunne ei tekiks. Siis kirjutasin sellise loitsu:
Kallis Universum. Kirjutan sulle esimest korda. Palun saada mulle keegi, kes oleks minu moodi, paneksime seljad kokku ja oleksime koos ummamuudu. Aitäh.
Eks näis siis... mis nüüd toimuma hakkab. Mul on usku. :)
haha, lugesin just et kui mehele meeldid, siis ta tõstab kulme sinuga
rääkides
peab meelde jätma ja siis naerma purtsatama suvalistel jutuhetkedel, kui
teine kulme kergitab :D
(Edit: haha, nüüd kõik mehed hoiavad kulmud kortsus minuga rääkides. :D
Ärge muretsege, ma homseks unustan juba ära, et pidin selle meelde jätma.)
L says: aga ma olen juba ammu tahtnud minna sinna toidupanka appi
äkki üks toidupank just aitakski :D ma tahaks kuskile toidupanka sisse
murda ja kõik ära süüa
aga see peaks mingi teistsugune toidupank olema. :D siuke rikkuritele
mõeldud
M says:
:D :D
sa oled nii naljakas
selline natuke liiga aus...ütled välja mida teised ainult mõtlevad
S: Mis teed
L: kavandan pükse sabaga inimestele
Ennemuiste muide, :D olevat üks vastlakombeid olnud (no random jah, mis siis,) et lõigati juukseid ja siis mindi õue, ja see loom, keda esimesena nägid, selle moodi juuksed kasvasid. St mitte et oleks seakujuline krunn pähe tekkinud, aga seal on harjased näiteks.
-
Kuna suur suvi on käes (no vahelduva eduga, alles oli jube padukas ja välku lõi ja müristas ja Joosep läks kõrvaltrepikojast sõpra õue kutsuma,) siis Joosep on enamasti õues, tal on terve hunnik täiesti suvaliselt üleskorjatud sõpru, kellega joostakse ja ronitakse ja õpitakse mitmes keeles sõimlema ja tehakse kõikvõimalikke lollusi. Pidevalt kaotatakse telefoni (õnneks tuuakse alati tagasi meile) ja raha ja ei tulda õigeks ajaks koju ja kui tullakse, siis ollakse katkine ja mudane. Ükspäev pidin naistega kõndima minema ja Joosep helistas, et on kuskil kurepees ja ei oska enam koju tagasi tulla.. siis pidin omad plaanid kõik kõrvale jätma ja minema ohmut ära tooma.
Aga noh... ma üritan ikka lubada talle võimalikult palju vabadust. Poiss ja nii. Peab olema ikka natuke mingit.. seiklust. :) Igatahes.
helistasin mingi.. veerand tundi tagasi joosepile et kle, tule koju sööma, tema teatab et nad peavad piknikku. ma küsisin et whaaa, kust te toidu saate. “sõbrad läksid just ema käest küsima.” ma mõtlesin et noojaa, sõbrad elavad kuuendal korrusel, see toit kukub viiskend korda maha tee peal :D
ütlesin et ära siis teiste eest ära söö, et see pole nende ema probleem, et sa koju sööma ei oska tulla.
aga nüüd oli just uksekell ja joosep tuli süüa küsima ma küsin et mis, sõprade ema saatis teid pekki või? oligi nii. :D tegin siis väikestele ohmudele kolm võileiba :D tuli lapsepõlv meelde. a no nüüd on meil endal kaks viilu saia ainult järel ja raha pole üldse.. joosep kaotas hommikul mu viimase kümneka ära :D
ütlesin j-le ka muu jutu sees ja tema vastab et sul pangas on ju küll. Mina: mismõttes... läksin siis vaatama. ja oligi jõudnud juba üle kanda. krdi macho :D aga hirmus armas kah.
-
St:
mul hääl täiesti ära
nagu darth vader
LL:
kuidas sa seda ära kasutad? teed prank callse?
St:
kuule olen siin kloogal kähisend
LL:
helista liinale et tere, ma leidsin selle telefoni linnast... teile on viimasena
helistatud
St:
hahaha
-
(Pärast seda, kui Blongile pikaltlaialt olin seletanud, kuidas kesklinna poolt ühele aadressile minna, siis lisasin teise teekonnavariandi ja siis..)
L says: ma kirjeldan nüüd seda ka, kuidas balti jaama poolt tulla
ja siis joonistan skeemi
paintis
ma olen ikka täiega isasse, krt
-
joosepil oli vaja võtta eelnevast tekstist sõnu ja panna tühjadesse
kohtadesse
ja ta tegi lause: kanad kodus oli suur kalad
ma tulin koju, hakkasin koduseid töid kontrollima ja wtf
aga praegu vaatan, et tal on siin lõpus veel, variandid olid sussi ja
susi, lamas ja lammas jne. ja siis ta on kirjutand: kas kuri lammas viis su
sussi ära
:D kuri lammas
ahaha. "kõik magasid juba ammu, aga anna ei saanud und. tal oli mulle."
kas ta loeb ka üldse, mis ta kirjutab :D
St:
XD hahaha
mõtleb et nojah makes sense to ME
-
lapsed koolis olid teinud igaüks oma ristsõna, mis on muidugi ülepeakaela lollakas idee, nende ajukasutusega, aga joosepil oli seal vaja p tähte ja siis ta kirjutas küsimuseks : “millal ärgatakse?”
vastus oli siis loogiline, eks: “päeval.”
:D
-
(Netis on video, kus kana kallistab poissi, ikka täiega kohe lähebki teise käte vahele ja sirutab veel kaela ka õla peale, nagu olekski vana kallistamisproff.. ajas natuke sassi.)
kle mida sa liha asemel sööd
ma ei saa üldse... krdi kallistamisvideoid muudkui panevad üles, ja pole nii väga vaja seda liha veel, et... ütlesin emale et toogu mulle poest kala. kalasid pole veel näinud kallistamas. ehkki kaugel seegi aeg on :D
lehmadel pidid muide sõbrannad olema, et käivad paaris mäletsemas ja kui neid lahku ajada, siis nad lähevad täiega stressi ja annavad piima ka kohe palju vähem
kuidas ma siis nagu... et vähendaks sõbrannadesöömist pisut
emalt palusin ükspäev, et ta mulle basiilikut tooks, aga ta tõi sellise kasvava puntra, muld all ja värki..
ja tegin võileiva valmis ja sirutasin juba käe... ja kuidas ma võtan sealt taime pealt.. tükk aega kügelesin seal, siis mõtlesin, et tühja kah ja söin võileiva niisama ära.
tundus kuidagi ülibarbaarne sealt elusa taime küljest tükke rebida.. kuigi tegelikult on surnud taime küljest tükkide rebimine kah üsna õudne :D igatahes kaldun aegajalt liialdustesse, as usual
(järgmises blogiosas räägin oma jõuluelamusi... õudus kuubis)
Üks sõber jagas facebookis sealihakampaaniat emadepäeva puhul. Tegin niisama nalja siis, et
võtku terve siga emale... ei tahtnud teda ka nagu fakti ette panna, et näe, kingid emale laiba ja lisad, et näe, sinu pärast notiti ta maha.
No samas.. lilli ka viiakse emadele.. Aga ma päris nii ekstreemne pole, ma söön ikka liha ka, lihtsalt käivad sellised... südametunnistusehood. Tundub, et mingil hetkel tabab mind taimetoitlus.
-
aww, tead mis joosep ütles. kallistasime ja ma ütlesin talle, et niiiiii tore, et sa just mulle sündisid ja mitte näiteks tema sõbra E** emale. joosep vastas: kui E** oleks hoopis sulle sündind, siis tal aju töötaks
:D
-
Joosepi sõber ** tuli täna jälle meile, vahepeal oli mitu päeva koolist puudunud. Ja silm oli nii siniseks löödud, et täitsa lõpp.
Kui ta veel vahepeal puudus... siis võis ainult aimata, milline see alguses oli. :(
Ta ütles mu emale, et kukkus, aga ma kahtlustasin, et asi on milleski muus, läksin ja küsisin, et issand... vend lõi jah?
Vaatas mind suurte silmadega ja noogutas. Tal on kaks vanemat venda ja üksikema. Ema jõuab alles õhtul koju, rontväsinud, siis pole imestada, et ta ei jaksa nende tiinekatega maadelda.. Vanemad poisid pidavat koolis ka teisi kiusama koguaeg. Ema andvat rihma neile, ropendamise pärast näiteks. Noh.. jah, pole aega ega jaksu ennetamisega tegeleda, siis "ravitakse" karistustega. :( Pole siis ime, et lapsed selliseks muutuvad. Või emad.
Mul on elus ikka roppu kanti vedanud..
Igatahes, pidin nad sel päeval kinno viima, ma ikka võtan poisi sõpru kaasa, kui kinno lähme, ja vaatan, et **-l on üks saabas kuidagi... imelik. Sel polnud talda all.
Noh... isegi, kui ma poleks mina, siis ma ju mõtleks vähemalt, et kuidas ma lähen linna poisiga, kel on silm sinine nagu potipõhi ja saapal pole talda all, eksole :D Sealt oleks ju varbad välja tulnud.
Õnneks mul oli Joosepile ette ostetud üks paar tennareid, mõõtsin ** eelmiste saabastega, ei mahu talle.. aga proovisime ikka. Parajad, tal lihtsalt olid ilmselt venna mitu numbrit suuremad saapad jalas. :) Sidusin tal tennisepaelu, ta vaatas mind nii imelikult ja ütles, et pole vaja, ma saan ise ka.. aga ma ütlesin, et no ma juba olen siin, las ma aitan. Nii kummaline hetk oli.. oleks teda kallistand, kui see tobe poleks tundunud.
Hiljem kinno minnes küsisin, et kas sa sellepärast ei tahagi kunagi koju minna enne kui ema koju jõuab, et vennad kipuvad kaklema. Ütles, et jah, kiusavad. Vaene laps.
Ütlesin siis, et ta võib kasvõi iga päev meile tulla kui tahab. Nüüd käibki koguaeg... nagu kaks poega oleks. :D Näljased ka nonstop. :D Mr X kutsus mind välja, haha, naersin talle, et eelmine kord oli üks poisiklutt mul sabas, nüüd on juba kaks.
Õnneks teda ei sega see üldse. :) Ta oli ise nii naljakas kuidagi... sõitis nii rabedalt ja valet tänavat mööda.. Ma Joosepile pärast ütlesin, et mulle ei meeldinud, kuidas ta sõitis, et ebakindel kuidagi. Joosep vastas, et no ta oli sapsus, deit ju ikkagi!
:) Vahel on tal pea nagu skalpell.
Pärast seda tennisevärki mul nii põletas, et äkki .. ma ei tea, ** ema vihastab, et wtf heategevus või.. ma ei tea ju.
Ega's ma paha pärast. Äkki poiss ise võttis mingid vanad saapad, Joosep on ka sada korda selliseid lollusi teind, paneb kodujalanõud linna jalga ja nii edasi. Ja noh... poisikesed, neil ju ikka tulevad aegajalt tallad alt, kui nad seal kooliümbruses mudas põlvini trööpavad.
Pealegi... laste puhul ei või iial teada, kas nad räägivad nii nagu on, või ajavad mingit poolfantaasiat. Nagu Joosep kunagi sada aastat tagasi tuli minuga lasteaiast ja ma küsisin, et kuidas täna oli. Tema: Tore, ei pekstud.
:D
Samas.. vahel tahaks ilgelt kätt vahele panna mõnele situatsioonile.. aga noh.. ma loodan, et **l on natukenegi kergem, kui me Joosepiga ta sõbrad oleme. Ma mõtlesin ka, et... ma ei teagi... kui see kitarrikursus hakkab, siis..
oh.. annaks salaja **i eest ka raha, siis nad saaks kahekesi käia ja meil siin harjutada peale kooli.. Ma nägin ju küll, talle meeldib õudsalt Joosepi kitarr.
Aga need on just siuksed asjad, et kui välja tuleb, siis on jube nõme, sel emal ma just mõtlen. Nii sitt tunne ju võib olla kui nagu... ma ei tea.. teistel on hale või midaiganes. :(
Aga tegelikult ma mõtlen Joosepi peale ju ka, ** on senini kõige normaalsem sõber tal. Jooksid kahekesi, et bussi peale **-it saata, Joosep lõi jala ära ja ** jäi ka seisma ja ütles, et isegi kui buss tuleb praegu, siis ma ei lähe,
sest ma tahan teada, et sul ikka kõik okei on ja kas koduni tagasi saad mindud. Nii kui ma seda kuulsin hiljem, mul tuli kohe klomp kurku. Las siis olla nö "paha poiss," ta oskab samas sõber ka olla. Mitte nagu need teised udupead, kes ainult enda peale mõtlevad.
Eriti kuna mina olin ka kunagi see "paha poiss," mu sõbranna (senini) vanemad ka ei tahtnud, et ta minuga sõbrustaks. :)
-
haha, joosep võttis alukad jalast ja teatas: munad have been released from suffering
-
Ma nägin täna väga huvitavaid unenägusid, tulevikust, no doubt. Kõigepealt deitisin natuke Ryan Goslinguga, kes mulle tegelikult (enne :D ) üldse ei meeldinud, ent selgus, et kui ta äädikat pole tükk aega joonud, siis ta läheb kurjaks, ütles ise, et nii tobe, ma lähen tigedaks ja löön isegi ilusaid lapsi (tema sõnad) ja kõik selle rumala äädika süü. Ise naeratas vabandavalt, aga ei tundunud, et ta tegelikult end muuta oleks eriti tahtnud. Me lamasime sel hetkel Vabaduse väljaku peatuses, mingil külililükatud telefoniputkal. Tõusin siis istukile ta kõrvale ja vaatasin talle otsa, tekkis nagu selgushetk. Küsisin, et MIKS ma pean niimoodi pingutama, et sa mulle meeldiks... Mis pointi sel ometi on, sa oled nunnu küll, aga ma lähen nüüd minema. :D Siis kohtusin Blongiga, tal oli miniseelik ja trendikad hitlerivuntsid. Algul ehmatas õudsalt ära, aga pärast tundus juba päris kena. :D
Ja siis panin kokku bändi, mis koosnes ühest algkooli klassivennast, kes nägi täpselt samasugune välja, lihtsalt pikaksvenitatud, Ozzyst ja Robert Pattinsonist, kes nägi välja nagu väike ümmarguse peaga türklane. Mõtlesime bändile nime mingi sada aastat, vaidlesime ja õiendasime ja lõpuks panime bändile nimeks Epp. :D Ära küsi, ma ei tea ka, ma ei tunne ühtegi Eppu. Bändiproovi läksime minitaksoga, ma istusin ees, pea oli vastu lage ja põlved kõrvadel, ja juht (siuke suur paks mees) läks igal ristmikul autost välja, et vaadata, kas tuleb kuskilt autosid. :D (See on siis kõigest osa seiklustest, seepärast olingi hommikul ikka väsinud.
Huvitav, kust see ajuraip materjali küll saab... )
-
Nüüd alles nägin unes hoopis seda, et kõik mu meestuttavad (osasid ma tegelikult ei tunnegi üldse reaalses elus) hakkasid ära surema, igast õnnetused ja haigused ja ma niii nutsin, Blong lohutas mind ja ma küsisin, et miks ometi minuga nii juhtub..
Väga vastik uni. Ei teagi... kas surmahirmust või sellest, et kui hakkab kuskil südamepõhjas mingi tunneteklomp kokku end kerima, siis mul tekib vastureaktsioonina kaotushirm. Et... ära parem hooli, muidu saad haiget.
Aga joome parem äädikat, küll läheb üle rumal mõte. :D
-
ma enne vaatasin diivaneid netist
et millist osta kunagi tulevikus
täitsa haige küll, kui diivan kannatab ainult 100 kilo
siis tulevad külalised ja seisavad diivani ees
üksi istun :D
ma ütlen, vanad asjad on väärt asjad, vastupidavad
nii kahju et see vana junn nii katki on
-
kahju et netikaudu proovida ei saa
võiks ju olla, et uploadid oma keremõõdud ja pikkuse ja siis ilmub siuke 3d modell.
neil võiks ju olla mingi 30 naist seal, eri suuruses ja pikkuses ja siis nende kõigiga tehtaks pilti
ja inimene, kes valib riideid, sisestab oma andmed ja siis talle kuvatakse see kõige lähedalolevamate andmetega naise pilt selles konkreetses asjas
-
Ja lõppu (mul on teine samapikk jutupoolik veel, aga ma ei suuda seda hetkel läbi närida) panen täitsa meelevaldselt Joosepi hüüatuse raffaello kohta: Ma näen siin kommipakis rahvavellot! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
