futsk

Kass ei oska olla, tuleb tunnistada. Olen täitsa ummikus.
Loomulikult andsin ma andeks, sest... noh, ta ei käitunud nagu junn meelega, ta lihtsalt ei mõelnud.. üldse. Aga ta ei ole paha.
Mina lihtsalt olen nii pagana hale ja kräshisin tagasi minevikku. :( Tundus, nagu oleks terve see vahepealne tervenemiseaasta kustutatud või tagasi võetud ja ... kõik oli võlts ja seest tühi. Ja mina olen jälle alguspunktis ja haavatav. Põhjuseta süüdistatav, ilma mingi enesekaitsevõimaluseta.

Ehh. Kõige hullem on see, et ma hakkasin momentaalselt end saboteerima jälle... ja mr.X ei ole seda jama väärt, tema ei peaks tegelema mingite nutuhoogude ja.. ma olen täiskasvanud naine, minu minapilt on minu probleem. Nii et nüüd olen nagu mingi maniakk.. tahaks temaga koos olla ja samas tahaks, et ta mõne normaalse naise leiaks.
Äkki peaksin hakkama antidepressante sööma.... siis ei keera oma elu päris pekki. :(

Tere aastalõpp. Ema teatas kah, et läheb maale.. ja nüüd ikkagi ei taha minna. Ei mingit hingamist, ei mingit õhku. Lämbun.
(Lohutuseks kõigile, kel kah sitasti läheb.)