Oh, andke andeks, lubasin juba ammu kirjutada, ja täna pidin kindlasti blogijupid kokku keevitama loetavaks klimbikeseks ent... Ma lugesin Lilled Algernonile läbi ühe hingetõmbega ja ulgusin nagu hunt. Nägu oli punane ja silmad nagu hiinlasel... tööl olin, kusjuures. Õnneks ühtegi klienti ei tulnud.
Soovitan lugeda. Väga soovitan. Kõrvalmõjuna võib tekkida järsk austusetõus hiirte vastu ja muidugi see mureda südame tunne, et tahaks kedagi kangesti kallistada.
Sisu lühidalt - vaimupuudega mees, kes teatud põhjustel saab järsku geeniuseks.
Kuna mul on siin allpool varemkirjutatus ka sedasama teemat kuskil, siis mõtlesin kohe esialgse mulje põhjalt siia ka muljetada... Uhhjah. Headust täis on see raamat, andestust ja mõistmist. Ja lootusetust. Inimelu lõputu ringlus. Ja mõned õnnelikud/õnnetud, kes elavad mitu elu korraga.
Enivei... siin on siis kuu aja jooksul tekkinud tekstijuppe, täitsa läbisegi.
--

Haha, jäin siia tööle kauemaks vahtima ja juba helistatakse ja lubatakse järele tulla. See on nii friggin nunnu, ma ütlen. Ühtlasi avanes nüüd võimalus veits seda pudrukapsasousti siin sortida. Hakkan siis kohe suvalisest otsast..
Täna näiteks sattusin üle pika aja delfisse. Seal mingis naisteka foorumis või kuskurat üks naine (ma eeldan) vahutas rõõmsalt mingist heast kingitusest, et nii ilus ja vaimustav ja et juba karbike on imekaunis ja puha ülivõrded igatepidi. Proovige kõik, jee.
Sinna alla esimeseks kommentaarijaks oli sattunud tüüpeestlane, kes alustas oma üsna mahukat kommentaari nii: "Esiteks on see purk, mitte karp."
:D Ma turtsatasin ikka täiega. Mõtlesin, et nii lõbus, loen veel natuke.
Järgmiseks oli keegi kirjutanud, et kingib sõbrale 32-ks sünnipäevaks 32 lotopiletit, nii vahva, et selle idee peale tuli. Enne tükk aega oli pead murdnud.
Tüüpeestlane kommenteeris all: "Tõesti vahva. See teeb 64 eurot."
:D

Kõik oleneb vaatenurgast.... Mul on näiteks väga keeruline hetkel inimestega suhelda, sest... naljakas, kui ma olen õnnelik, ja ma mõtlen siis ikka päris naeruväärselt õnnelik, siis ei taha keegi sellest ju tegelikult kuulda, eks. :D Sest normaalsed inimesed on ikkagi normaalses elus ja neil on mured ja jamad ja noh, nagu ikka. Mul on ka mured ja jamad, aga mul on see kõik pidevalt pikitud selliste hetkedega, mil tahaks rinnakorvi eest lahti rebida ja terve vaatevälja punaseid südameid ja lillekesi ja õhupalle täis pursata. :D
Neil hetkedel on ilgelt raske suu kinni hoida ja mitte hõisata üle maailma... aga noh.. ei saa ju. :D Teised panevad pahaks. Isegi kui neil on mu üle hea meel ja neil oligi juba villanud mu vingumisest ja depressiivsest meelelaadist. :D (No hea küll, seda pole vist juba päris jupp aega väga palju esindatud olnud.., kisun ikka veits idiootsesse optimismi. Välja arvatud enne pasunakoori päevi, siis ma olen emotsionaalne ameerika mägi. Rushmore näiteks, või ma ei tea... Milline neist kõige emotsionaalsem on. Oot, guugeldan. Haha, Brokeback Mountainit pakkus. :D)

Hah..... Joosepil on töö olnud, sõprusest. Selles pidi tegema risti taha, kui väide on õige ja miinuse, kui väide on vale. Lause: "kõik klassikaaslased on minu sõbrad." Joosepil on miinus seal kastikeses. Õpetaja on selle punasega maha tõmmanud ja plussiks teinud... Eee... hea viga küll.

LL: jumala eest ma praegu naersin
joosepi loodusõpetuse töö, siuke pudru ja kapsad ja ta käekiri on ka siuke et
nuga pähe
aga lõpeta laused ja tekst siuke: Enamik selgrootutest loomadest toitub...
putakatest... ja selgrootud ise on toiduks... selgroogistele...
ta ei loe ikka üldse läbi, mida kirjutab :D
kuramuse putakad
ja kalad hingavad hapniku abil
ja kahepaiksed koevad vee alla. mitte vette, aga vee alla
ilusa kalapildi on muidu joonistand siia juurde
selleks oli aega küll
haha: Kala keha katavad... soomused ja voolujooneline keha. (tegelt õige
vastus oleks soomused ja lima)
aga joosepil kisub ikka kergelt erootikasse, kohe näha, et minu poeg. kõikjal
voolujoonelised kehad üksteise seljas :D
R: :D

Bussis oli mingiaeg selline naljakas vahejuhtum, kus üks mees ütles "aitäh" inimestele, kes kõrvale astusid, et teda uksest välja lasta. See oli nii kummaline ja jäin mõtlema, et ...mis see siis nüüd oli. Pani naeratama. Missiis, et ta enne istus seal ja naised olid kõik püsti. :D
See "aitäh" tegi kuidagi kõik heaks.
Samas see on ju loogiline, et astud eest ära, et teist mööda lasta... ja noh, see on ka justkui loogiline, et tänad.. ehkki keegi ei täna ju. :D
Hmm, siit praegu tuli üks idee, aga ma enne räägin teema lõpuni, nii harva, kui mul siin üldse mingeid teemasid enam tekib.

Täna lugesin delfist artiklit, kus oli kirjas "seitse superromantilist asja, mis naistel põlvist täiesti nõrgaks võtab." Seal oli siis hooliva, arvestava ja aitava mehe tegudest.. mis vedas teatud põhjustel suu kõrvuni, muidugi. Ühtlasi lisan siia ühe hiljutise avastuse. Erootikalaengu saab täitsa kätte, kui vaadata, kuidas mees nõusid peseb. :D Päris tõsi, ehkki kõlab lollakalt. Või noh, ehk ma olen lihtsalt eriti kergelt funktsiva lülitiga. :D Aga... seal on samamoodi nagu naistega, et peab hoidma kõvasti kinni ja samas õrnalt, eks.. ja silitama. :D Kõik need tassisuud.. Hihii. Peaks vist mr.X-ga ühendust võtma. :D

Blong nimetas mu nõudepesuerootikat muidugi nõretavaks feminismiks. :D
Feminism on ka imelik nähtus, ehkki kahtlemata vajalik. Kas need, kelle arust on sooroll ühene ja lihtne, ons ebaviisakamad, kui need, kes eeldavad, et kõik teevad kõike. Noh.. ma ei viitsigi seda lahata, mu arust peaksid kõik inimesed vabad olema tegemaks seda, mida nad tahavad. (No kuniks haiget ei tee kellelegi, kes seda ei taha.)
Ma vist võtan feminismi hetkel väga unise ja laisa inimese aspektist... noh, et mehena (meh) on lihtsam, kui ma ei pea oma pead kogu selle mõtterägastiku ümber mässima, mida naine läbi surfab igal elusekundil. Ma mõtlen päris mitmeid asju mehe aspektist, küllap eelmiste elude kaja. Naine meeldib mulle väga olla, ehkki vahel võtab jalad alt kogu see pagana emotsioonide ja mõtete rohkus.
Mehed meeldivad mulle muidugi hirmsasti, mulle meeldivad need igasugused totrad (no naiste jaoks, meeste reaalsuses võivad need ju väga loogilised olla) asjad, mis nad teevad. Ja mulle õudsalt meeldivad mehed, kellele meeldivad need totrad asjad, mida naised teevad. Kes saavad aru, et naine ongi naine just nendesamade asjade kooskõlana.
Ja ära küsi, kuidas ma saan mõista ja samas mitte mõista, ma ka ei tea. Paradoks olen, as usual. Nii pika möla peale peaks vist juba mingi kokkuvõtteni jõudma, aga... ma veel mõlgutan. :P

Mul on hetkel jälle viimasest kallistamisest peaaegu nädal möödas ja kipun igati laiali lagunema, ma olen sedapidi tobe. Ma ei ole üks neist hirmiseseisvatest naisinimestest.. ma olen selline kaissukippuv ja armunult jõllitav möku. :) Õnneks tundub, et olen lõpuks leidnud meesisiku, kes mõistab, et kallistamine parandab mu puhul ilmselt ka luumurde ja et kui ma isegi hüüan haledaid loosungeid ja tõrjuvalt taganen kuskile kapinurka ja vehin turtsudes luuavarrega, siis tegelikult tahan ikkagi kallistada, ma lihtsalt ei saa ise veel aru. :D
Ma oleks nagu mingi paganama metsloom, et kui liiga kauaks üksi jätad, siis võõrastab, küünistab ja kipub võssa põgenema. Taltsutama peab pidevalt, mr.X naerab ise ka, et peab mulle noaotsast võileiba pakkuma alatasa, siis muutun jälle hundist endaks. No söögiga saab ju ikka mind ära osta... :D Hõbekuul oleks nats karm lahendus.
Vend kasutas sama nippi juba sada aastat tagasi, kui ta laps veel oli (haha, nii imelik) ja ma tal ikka külas käisin.. rääkisime ja värki ja siis kui ütlesin, et no ma hakkan nüüd minema, viimane buss läheb, siis vend järsku pakkus, et aga äkki tahad võileiba ja teed? :D Nii ma sealt jala koju läksingi pahatihti öösel.
Aga jah... kui mr.X-iga koguaeg ninapidi koos olime, siis oli liiga kiire, et midagi mõelda. Tormasin töölt koju ja koeraga välja ja kõigile süüa ja siis juba minema ja öösel jälle koju ja koeraga välja ja ranitsad kokku ja riided valmis ja võileivad ja kähku magama ja hommikul jälle üles, jookse-jookse. Nüüd on tal tööl kiiremad ajad ja mul on aega õhtuti muigutada... ja meenub, kui tore see oli. :D



Praegu olen ka jälle kauem tööl.. kell saab juba pool 9 ja ma ei taha koju minna. Seal ma olen nagu mingi masin, korista ja keeda ja kasi ja tee seda ja tee teist, kuni diivani peale teadvuse kaotad paariks tunniks, mida siis jultunult ööks kutsutakse.
Olen masendunud ja ärritunud, sest kardan, et mr. X helistab ja küsib, miks ma ikka veel tööl olen ja kratsib mu jälle kilbist välja. Ta ei lase mul üldse õnnetu olla, teeb kohe kõik heaks ja ilusaks. (Siga, eks. :D) Nii nunnu. Aga mulle meeldib praegu siin kilbi taga, tahangi olla kuri ja masekas ja üksinda.. Kurask küll. Üksinda olles ei saa kuidagi kellegi lootusi või ootusi alt vedada, võin nii kole ja paha olla, kui ise tahan, üksinda on turvaline, ju nõu. Sõltumatuna pole kurb ka, kui keegi kõrvalt kaob.
Ja sellest saan ka aru, kui loll see tunne on, tänan veri muhh. Ei saa parata, mul on neid masekahetki ka vaja... ehk selleks, et siis jälle süümepiinadeta õnnelik olla? Või.. üritan end paaniliselt kaitsta ükskõiksusega.. Või ehk olengi loll lihtsalt. D'uh.

Igatahes, tänamisest. Tänan. Täna. See on nagu mingi iidne vihje, et selleks, et tänane päev oleks parim võimalik, tuleb tänada. Seega - aitümps teile, kes te siin passite ja loodate, et mu jutust mingi iva koorub. Ei kooru, aga tore on teiega ikka. :P

Koorumisest meenub..
Kõndisin linnas ja järsku vaatan, valge suleke lendab mu kõrval. Noh, umbes meetri kaugusel, ja tuul puhus teda täpselt nii, et koguaeg oli mu kõrval. Meenus see jutt, et inglid on kaasas. :)
See oli muidugi mitumitu päeva tagasi, ehk isegi nädal või paar... Täna on juba ilLUMInaator, mis kaasas käib. :) Muutis jälle kõik ära, olin juba harjunud selle mõnusalt krõbiseva hõbedase muruga.
Kas esimene lumi sulab alati ära või tuleb ta alati tagasi? Kumb on? :)

Ja ükspäev lendas mulle peaaegu terve tuvi piki pead, selja tagant keegi kõndis kiiremini, mina alati aeglustan lindudest möödudes, et neid mitte ehmatada, aga sel teisel oli kiire. Lind tõusis sahinal lendu ja ilmselt ei pannud mind, tibatillukest, tähelegi. Tiib riivas põske.
Naljakas reaktsioon oli mul, hakkasin naerma, ei ehmatanudki eriti. Margit oleks karjatanud nagu hull. :D (Ta on selline naiselikum ja vokaalsete võimetega, ma nohisen niisama. :P )

Blong on Kreekas, kirjutas mulle bussist, et keegi naine kobab ta kotti. Seal olevat kõik kohad vargaid täis. Blong naeris sadistlikult, et tal on ainult jahu kotis. :D
Pärast rääkisin isale ka jahutünga, isa pakkus kohe välja, et peaks tegema kaunid lipsukestega karbid kotti valmis, kus sitt sees on. :D Tüüpiline isa. Ükski normaalne inimene ei käi sitakarbikestega ringi. :D
Isa rääkis ühtlasi seda lugu, kui keegi tuvastamatu tädi oli sõitnud Mähe kanti kuskile suvilasse kassi matma, linnast läks ja kassi polnud kuskile panna.. pani tühja tordikarpi, mahtus täpselt ära.
Ja siis bussis mingid nokastand noored tulid ka tordiga, panid selle sinna üles tema veidi suurema tordikarbi kõrvale... ja pidasid end siis ilmselt jube kavalaks, kui suurema tordikarbi mahaminnes endale võtsid.
Tädi sõitis suvilasse, sõi torti ja nuttis.
:D
Saan aru, et kurb ja sadistlik, aga naerma ajab ikka.

LL: homme on Lindmees PÖFFil
vaata treilerit, see on nii lahe
ma loodan et ülejäänd film on ka.. seal on kindlasti siukseid
hingekriipivaid sisemonolooge, mis joosepi ja mr X-i haigutama ajavad, aga...
ma lähen endale vaatama seda :D tunnen kontides et minu masti film
M: Vau. Millal?
LL: homme õhtul
hectori õnneotsinguid tahaks ka näha
tegelt on jube palju häid filme, väga palju kohe
M: Usun, pole jõudnud süveneda
Reedel ja pühapäeval on kino juba
Ühed sain sünnipäevaks
Heal ajal sünnipäev :)
Kuigi peale seda kogemust tantsijaga pimeduses, kus ma jooksin vetsu
oksendama olen väheke ettevaatlik
LL: soooh... see oli nii rõve või?
M: Nii õudne
Tõeliselt vastik, hingekriipiv ja inimeste koledast poolest eriti
õõvastavalt
Kedagi maha ei löödud
Siis poleks vist nii jube olnud
LL: ma põhimõtteliselt otsin helgeid filme
kui teema tundub liiga kordaminev isiklikult, siis ma ei taha näha
nagu see aasta on ka mingi väljareklaamitud kui superpositiivne ja rõõmus film invaliidist
no ma ei taha seda näha :D
M: Jah
LL: ma olen kerglane
aga raske :D
M: :D

(Tõsiselt, jaanuaris peaks Birdman jälle siia kinno jõudma, see on väga, väga hea film, Joosepile ja mr.X-ile meeldis ka väga. Minge ka vaatama. :) Oot, panen treileri ka siia siuhti...)



Ja tegelikult peaks nüüd laupäeva või millalgi öösel olema etv2-st kordus ühe invaliidipoisi filmist, mis mulle ehk meeldiks isegi.. St ei morjendaks maapõhjani. Seal on peale loetud jutustajana tema mõtted asjade käigus. Kahjuks litutan ma nädalavahetustel mr.X-i juures ja tema on jonnakas nagu muul ja klõpsib puldiga nagu Ürgmees jahil. Seega vaiksed mõtlikud väärtfilmid lähevad kõik viimasel ajal minust siuhti mööda. :D
Aga no... ehk seekord õnnestub kuidagi kavalalt pähe määrida. :D
Veel üks film, mida tahaks kangesti näha, aga samas ei taha ka, on see uus Eesti “Nullpunkt.” Piusi vennaksed on mu arust jube shmeksid enivei, ma ei teagi, miks.
Kinos oleks see film minu jaoks vist siiski natuke liiga masendav.. peategelasest hoolimata. :)

LL: ma nägin sind unes eile öösel
seal oli selline... nagu penthouse, kõrge selline, klaasaknad maast laeni
hästi lahe, vaibad maas ja tumbasid ja patju oli palju ja sina olid ja
marge vist ka
või oli marge nii et vahepeal oli ja vahepeal olid sina nagu kahepoolne
ja meil oli mingi väike pralle
jõime veintsi vist
ja ma ei teagi, kas siis oli marge ja te panite pead kokku pildistamiseks,
või oli sul siuke soeng, et .. tundus kaks pead :D
no siuke kleopatrasoeng, aga ühelt poolt oli ümarate äärtega ja teiselt
poolt terav
väga lahe oli
ja siis ma pidin ära minema, keegi vist helistas, aga võibolla ka mitte :D
igatahes, te jäite sinna ja mina läksin trepist alla, helljube pime trepp
oli, pikk ja pime ja käsikaudu muudkui läksin ja läksin
ja siis jõudsin kuskile nagu kohale ja koban jalaga ja järsku oli siuke
gestaapolamp näos kinni, jubedalt pimestas
mõtlen et wtf.... pilgutan silmi ja ... üritan midagi näha.. siuke pikk
koridor, maa all nagu oleks
ja siis jõuan ukseni, kust läheb nagu maa alla trepp, siuke pime kivitrepp
seal oli üldse kõik kivist ja siuke.. niiske
ja vaatan, seal on sarkofaagid ja mingid kujud ja... nagu mingi muuseum
ma sealt trepist vist alla ei läinud, või kui läksin, siis läksin sealt
nagu läbi lihtsalt, aga siis jõudsin mingi tädini
ja tädi ütles et oi, see lamp seal koridori lõpus on nii õudne, ma oleks
pidanud vastu tulema...
ja ma siis küsisin et kas hirmus ei ole siin valvur olla, et kas kummitab ka
tema vastab et ei ole üldse õudne, vahel öösiti peipsi muusikat kostab
(mul ei tulnud unes raudselt sõna "egiptus" meelde :D )
ja siis ta pani puhvaika selga ja tuli mind saatma, et ega meil ei leia
siin ehk väljapääsu
ja õigus jah, tädi vabandas ka veel, et täitsa hirmus et enne näitusesaalis
inimene suri, ma loodan, et see teie õhtut ei rikkunud. ja ma vastu et oh
ei, ikka ju juhtub :D
ja tuli saatma siis. väljas oli lumi maas ja ühtegi jälge ega rada polnud
ja rühmasime läbi lume majast kaugemale ja tädi ütles et oih, ma korraks
istun, ja istus sinna hange
vaatan, taustal oli nagu... noh... selline lagendik, eks. ja keset seda
oli nagu meresopp või selline... no kaugelt tundus nagu tiik, aga see ei
saanud ju tiik olla
ja keset seda oli suuur lagunev laevavrakk
ja täiskuu paistis, ja lumi hiilgas, ja see oli ilgelt ilus
ja seal mere ääres olid mõned siuksed väiksed ilusad puud veel, ja mingid
kodutud tantsisid seal
nagu.... wtf
ja siis ma hakkasin fotokat välja õngitsema, kuhu ma enne olin pildistand
sind ja marget, või ainult sind ei tea ju, ja tahtsin siis sellest vrakist
ka pilti teha, aga see pagana tädi istus seal tõmbas end küll koomamale, et
oih, nüüd rikun pildi ära, aga ikka jäi ju sinna ette
nii et ma vist ei teinudki pilti.. võibolla tegin ka. ei tea. igatahes,
ärkasin üles ilmselt
jube ilus ja tore uni
Margit: :D just, jube ja ilus

--
hahaha, netis on ühel kaks taksi. nimed on Mayhem ja Anarchy.

täna hommikul avastasin, et onklid kaevavad maja ette, akna alla, auku. hüüdsin siva
joosepile teise tuppa et vaata ruttu välja, minecraft.
joosep vaatas välja ja hüüdis vastu: mis nad hakkasid seda kuradi rimit
nüüd siia ehitama või.

Meile nimelt hakatakse siiasamma lähedusse uut keskust ehitama, kuhu ka kino tuleb, juhuu. Ja mingi trennivärk ka, ilmselt peaksin selle üle samuti rõõmu tundma... :D
Ma tahaks ujumas hakata käima... aga mind häirivad kõik need ülejäänd inimesed, kes ka basseinides ujuvad. Isegi mere ääres suviti käin ju kohtades, kus võimalikult vähe inimesi on.
Samas, kui kujutan ette, kuidas ujun, ja kõik on selline... vaikne ja summutatud, siis läheks kohe viskleks lootusrikkalt kuskil karjäärijääl.

:D Ma käisin ju Joosepil ujumistrennis kaasas ükspäev, treener kutsus, sest ta olevat üks nõrgemaid. Treener ise oli hästi lahe naine, näitas näiteks kuidas lapsed krooli ujuvad. :D Kuna ta oli selline megakõhn, siis käed olid veel iseäranis pikad ja nurgelised ja käisid demonstratiivselt igatepidi ristirästi ja ettetaha nagu mingi hullunud veski. :D
Tegelikult selgus, et “kui Joosep natukenegi kiiremini end liigutaks, siis teeks ta eksami ilusti ära.”
Nojah.... seal toimus parajasti võistlus, kõik lapsed hüppasid basseiniäärelt mauhti vette ja ujusid käte-jalgadega meeletult summides üksteise võidu edasi. Ja kõige taga ujus Joosep, kael õieli ja näol rahuolev naeratus. Iga natukese aja tagant pööras ta end minu poole ja lehvitas. :D Haha.
Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle ta meeldib. :D Just selle rahu ja helguse pärast.

Mul on totaalne päkapikusündroom, muide. Mr.X-il oli sünnipäev ja ma oleks nii tahtnud kingituse kuskile kappi panna, et avagu siis, kui ma juba ära olen läinud. Kogu see avalik kingiavamise- ja tänamiseprotseduur tekitab mus meeletut ebamugavust.
Nüüd jõudsid need teised värgid ka kohale (kleebiti teo selga pakk) ja pean uuesti sama värgi jälle läbi tegema. Äkki saakski kuidagi Jõuluvana kaela ajada...

-----

Huvitav, kas siis kui koer lamab rahulikult ja järsku tõstab pead ja tormab oma mängujänesele kallale, kas siis... see pole tõendusmaterjal, et jänes on tegelikult elusolend ja sõimab koera? Meie oma mannetute inimkõrvadega lihtsalt ei kuule. :D

mina: ehitan endale siukse koopa sinna voodisse
uru :)
maailma eest peitu
mr.X: mis siin peita....
mina: ei jaksa neid inimesi mõni hetk
mr.X: ei tule su eraklikust värgist midagi välja...ma olen ka voodis
mina: no sina pole ju "inimene"
mr.X: uru karkass
mina: :D

:D True story, olengi temast märkamatult endale pesa ehitanud. Hästi see küll lõppeda ei saa. :( Aga noh... kuniks kestab..
Ma vahel kohe süvenenult mõtlen selle peale, et midagi peab ju valesti olema, üritan midagi leida. Ise kuri enda peale, sest no miks ometi. Kõigil ümberringi on mingid jamad, isegi kui tegelikult minu silmis oleks ju nagu kõik okei.. Ehk ma lihtsalt ei märka?
Kes laenaks kahurit? Kõrini sellest emokuust, iga asi ajab pillima. :'(
Ulgusin just mingi viie eri asja peale järjest (varjupaik kirjutas kassipoja pääsemisest, keegi kirjeldas hingede ja südamete värki, vanainimestest oli nunnu pilt, kurb tekst üksildusest, keegi pääses napilt autoõnnetusest jne jne jne) ja sellise näoga ei saa tööl olla. Õnneks pole ühtki klienti kuskil.. aga no.. Nii ei saa.

--
Akna taga on ilusad põlevad põõsad leegid maha visanud ja poseerivad nüüd paljalt. Kahju suisa, et ma seda kindlasti eepilist võitlust ei näinud... tuli ja tuul, iilid maani materdamas keerlevaid -põgenevaid värvilehti..
Nostalgia ja sügiskurbus kipuvad kangesti hingeääri kangutama. Maailm tundub lagunevat.
Tegelikult olen endiselt täiesti arulagedalt õnnelik. "The greatest thing you'll ever learn..." :)

ohmul on nii huvitav jalutusstiil, meenutab mind ennast
tead küll. istub vaikselt tükk aega ühe koha peal ja vahib ringi, siis järsku hüppab üles ja tormab otsejoones vasakule, siis paremale, siis vasakule ja siis jälle istub ja nuusutab lilli
praegu tuli esikust hirmsa jooksuga ja komistas omaenese jalgade taha, käis kukerpalli
teeb nii palju naljakaid asju. ja õue ei kaki, tee või tina. just olime pool tundi järjest väljas, rallisime ümber maja igatepidi ja siis tuli tuppa ja pigistas pisikese junni kähku tahatuppa

--
mina: kaebasin just joosepile et mr.X-i juurde tahaks, tema ikka hoolib... joosep lubas seepeale homme vabatahtlikult koristada natuke ja õppida ka
ja rosin istub siin kõrval ja sööb diivanit. sõna otseses mõttes
mr.X: ähvarda rosinat ka minuga..
mina: :D jah, ütlen et mr.X küll diivanit ei söö
mr.X: ..ütle, et armastan süüa väikeste takside sabasid
mina: siis keerab sulle edaspidi alati näo
nagu see taks, kes neis naljakates koduvideotes ventilatsiooniauku kartis ja siis möödus sellest nii et selga ei pööranud kordagi :D

mina: jah, ma vist jään kohe magama kui pikali heidan
nii külm on
hakkan ilmselt surema
siis olevat ka külm
ütlevad onklid filmidest
suur onkel
taevast
mr.X: heh...põrgus pidi ikka palav olema
kes sind taeva laseb...
mina: suur onkel ja väike onkel ikka lasevad :)
lähen otsin mõne kampsuni... ma talvel magan saja miljoni riideesemega
mr.X: aga suvel...?
mina: suvel magan sinuga
mr.X: :D

mina: mul on ikka sokid jalas tavaliselt
ehkki kui väga soe suvi on, siis võtan need ka ära
mr.X: :D ..see rohkem ju meeste komme...nagu 70ndate pornofilm
naistel on sukad ja kingad
mina: ma olengi sealt pärit, kahtlustan
mr.X: :D ..tegid meesosasid või...
mina: no isa neid filme ilmselt vaatas...
inspiratsiooniks
mr.X: :D


Mina: rosin on ikka eesti koer, krt. panin talle joosepist järelejäänud praekartulid
ja muna enne ette, et ehk tahab. sõi ära need, siis tuli siia
suurde tuppa ja hakkas mõnuga aelema mööda vaipa
praekartul tegi kohe rinna rõemsaks :)
Blong: Tahaks ka praekardulast
Mina: jah... ma ka :D
paraku on öö
ohjeerum, mis kell juba on
peaks ammu magama
tead mis mul on viimasel ajal? ma teen silmad lahti ja olen juba üleval,
aga näen und edasi kui silmad korraks kinni panen
filmilint läheb nagu edasi
mr. X-i juures ma lamasin hommikul silmad kinni ja järjest rääkisin, mis toimub
täielik siuke kummaline värk, jube naljakas oli ise ka kuulda neid asju. et
nii võttes polnudki imelik, et ma naeran ta jutu kohaselt unes öösiti, kui siukseid
asju näen
enam ei mäleta muidugi ühtegi neist
sest ma ei olnud nagu päris ärkvel veel
vahel ma olen temaga täitsa nõus, kui ta ütleb et ma olen kummaline :D
kahju et ta poolenisti diktofon pole... nii lahe oleks mäletada kogu seda
joru, mis mu suust tuli
oota, üks pilt on meeles.. see oli siuke suur vana loss nagu või mõis,
hiigelmaja, ja kahel pool kasvasid õunapuud
ja vihma sadas ja üks mees seisis seal ja hoidis vihmavarju pea kohal. ja
siis kaamera läks nagu lähemale, haha, ja see vihmavari jäi kuidagi aina
kiitsakamaks ja väiksemaks ja siis sain aru et see on vikat
ja praegu mõeldes on veits õudne, aga siis ajas naerma ilgelt, et haha,
loll seisab vihma käes, ja hoiab vikatit peakohal vihmakaitseks
aga ta oli seljaga maja poole.
mis tundus väga siuke.. hea enne
ma olen varem ka nö surma unes näinud
seisab seljaga minu poole mu akna all
siuke suur ja must ja nagu.. endassetõmbav, selline... mitte päris tahke,
aga .. selline põnev ja üldse mitte paha
isegi heatahtlik pigem

mina: ostaks sulle tagantjärele meestepäevakaardi
mr.X: mulle piisab sinust küll...
mina: ma olen natuke laiem
kui kaart
mr.X: ja parem ja tugevam ja osavam ja...
mina: ma olen tugevam kui meestepäevakaart ja parem kui pornokanal
näed, ikka koguneb neid asju
:)
mr.X: :D

joosep joonistab rosinat, võttis a4 paberi ja ütles et kuna ta pea on nii
pikk, siis keha ei mahugi paberile ära

Isa nägin üle saja aasta, krt, temaga saab alati nalja. :D Rääkisime
igast asju, kõige lõbusam oli see, mis ta Kreekast rääkis. Olid nemad
sealses ühistranspordis ja seal on konduktor, kui sisse lähed, ta müüb
sulle pileti ja mulgustab selle siis ühtlasi.
No, istuvad, sõidavad, järsku kutt tõuseb püsti ja ütleb: Kontroll!
Ja siis tuli ja kontrollis, kas kõigil on ikka piletid, märkis endale
numbrid üles ja.. :D Täiesti ohmud. :D
Oleks võind veel teise mütsi pähe panna või jope tagurpidi keerata... raudselt saab kahte palka ka. :D

Joosepile hellusepuhangus: musimusi, ninnunännu, kallikalli, milli, malli, molli
Joosep sarkastiliselt: jah, musi, kalli ja molli.
:D

Ohjuudas, ma lugesin siin ühte raamatut. Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus."
Kuradi moodi meeldis, just selline pealtnäha ogar ja alt okkaline nagu mulle sobib.
Raamat polnudki nagu raamat vaid nagu jõgi või unenägu, avad esimese lehekülje ja kukud mauhti sisse. :D Nii mitmed asjad ajasid naerma ja samas oli palju selliseid kohti, mis meelde jäävad, millel on mingi eriline võlujõud või raskus, kohe, kui loed, tunned, kuidas just need üksikud sõnakomplektid kleepuvad ajju nagu nätsud laua alla või takjad juustesse. Ma alati otsin neid lauseid, ja päris palju on neid raamatuid, mis muidu väga meeldivad, aga nätsusid polegi.
Siin oli. Võin mõned näited ka tuua. :D

"Minu peos on tuul vait jäänud."
(Ma tean seda tunnet väga hästi. :) )

"Ta astus oksalt maha ja jäi üksipäini õhku seisma."
(Dämmit, eksole. Puhas luule. Kirglik armastus selliste väljenduste pihta. <3 )

"See oli tühi nagu tuba."
:D Mõistad. Ma ei tea, ma olen ilmselt lummuses veits praegu, aga... lahe.

"Tema keha kutsus mind nagu fanfaaride koor magama."
:D Hihii.

""Ma tean seda hauda väga hästi," ütlesin mina."Tal on heledad juuksed ja jalas roostekarva tunked.""

Ohjah... tiigritest ja elutoast ja mustast vaiksest päikesest ei hakka üldse rääkimagi. :) Loe ise.
Ahjaa, ja guugelda keskraamatukogu.ee ja Raamatuga kevadesse 2014. Või on see siis nüüd 2015 ikka? Pole aimugi. Igal juhul, eelmisel talvel ma lugesin nende listi järgi raamatuid ja vist ainult ühega panin mööda, ülejäänud kõik viisid mind hõrku vaimustusse. Ma satun üldse kõigest väga hea meelega vaimustusse, see annab elule värvi.
Pealegi loen ma ainult neid raamatuid, mille kohta infot otsides mulle kohe tundub, et see on nö minu raamat. Filmidega sama asi, ma enne tunnetan neid. Seepärast astungi üsna harva ämbrisse. :) Ja võin alatasa vabalt vaimustuda.
Inimestega on sama jama, ja sel põhjusel taas raamatutesse sukelduda otsustasingi. Muidu mõtlen üle mr.X-iga seotud asju. Aga viskan ajule mõned kondid ja las siis järab, siis ta ei näri kingi ja lauajalgu.
Naljakas, netis keegi kirjutas, et talle meeldib.. aaaa, goodreads.com-is, et nii hea, et seal sõbralist on, sest sõprade käest saab alati häid raamatusoovitusi. Nii kummaline. Minul on sõbrad kõik minust nii erinevad, et meil on vist üsna erinev maitse. Teised on palju reaalsemad kuidagi.. Aga ehk ta mõtleski hoopis netisõpru, et otsidki sellised tegelased sealt välja, kellele meeldivad sama sorti lood nagu sulle, ja siis vaatad, et mis nad veel on lugenud. :D
Praegu üritan otsustada, kas teha endale sinna kasutaja või ei... Mis need plussid ja miinused on, on kellegil seal konto? Uuu? :)

LL: mulle hakkas täna joosepi õpetaja meeldima
ses mõttes, et ma nagu järsku nägin teda meesterahva silme läbi
küll on hea, et ma mees pole....
ta on siuke emane inimene, seelikutega käib koguaeg. see juba meeldib mulle
Mr.X: no mida....ma ka arvan,et see on hea, et sa mees pole....muidu oleks mul
eetiline dilemma :D
LL: aga jah, tal kuidagi põsed õhetasid nii... kenasti :D
ma ei vaatagi nagu mehi või naisi, niisama inimesi. ei diskrimineeri.
ja ma näen neid ilusaid asju nende juures
neid asju, miks nende kallimad neid armastavad
vahel õudsalt äkki, siis tuleb selline tuline jutt läbi keha
Mr.X: kahtlane :D
LL: armun inimestesse iga päev
aga ka raamatutesse ja asjadesse ja toitu ja mõtetesse ja...
Mr.X: :D
LL: laiahaardeline mentaalarmuke
Mr.X: ahh sind küll....
LL: aga Udin Jhe-d ma ikkagi sõbraks ei võta
Mr.X: :D no kuidas siis nii...
LL: hoian ringi koomal
Mr.X: pipar
LL: mhmh
petersell
Mr.X: :D