Kass

Just arenes selline vestlus.

mina: have you seen elves?
Evie: Yes.
mina: what do they look like?
Evie: They look like me.
mina: hmm.. have you seen cats?
Evie: Nope, I haven't seen you.
mina: I'm not a cat.
Evie: A Cat is your name!


http://www.existor.com/

Näed siis, mida kõike veel vanas eas teada saab. :)

Ühtlasi, kassidest rääkides, täna solvas mind südamepõhjani üks inimene, kellele ma olen juba mitu korda varem väga valusaid solvanguid andeks andnud. Huvitav, millal ma pole enam andestav ja arusaaja, ja olen hoopis loll? Sest selline tunne on küll.
Miks ma pean lubama selliseid inimesi oma ellu.. ei pea ju?

Ja kas ma pean jälle hakkama otsima vabandusi talle, et noh, ta ei olegi kunagi suhelda osanud ja ehk ta üritab kuidagi kontrolli säilitada raskes olukorras ja... aga what the heck, mees, tõesõna.. Miks ma peaks. Otsi oma selgroog üles. Sedamööda kobades jõuab ehk ajuni ja saab sellele litaka anda, et uuesti tööle läheks.
Nagu suvel, teised käitusid minu suhtes halvasti ja kui ma tähelepanu juhtisin, et kamoon, siis öeldi, et palun ole vähemalt sina normaalne (loe, neela kõik sitt alla, mis su suunas paisatakse) ja ma olin vastutulelik ja mõtlesin, et noh, ei võta tükki ju küljest.
Aga hetkel hakkab tunduma, et vot, võtab küll.
Kui inimene tahab nii kangesti mõelda, et ma olen halb (ehkki tal on sada põhjust risti vastupidist mõelda), las siis mõtleb. Aga las mõtleb kuskil omaette, ja mitte mu sõpra teeseldes.
Uff.

Kass enam niru kohtlemist ei talu. Kõik.