Mägi

Lobotoomia wanted. Sellega loeme teema lõpetatuks. Lähen homme viimast korda hambaarstile, lasen tal suured noad välja võtta ja mu piinad lõpetada. Ta selline väheke sadismus enivei, küllap teeb ära. Ärge siis nutke mu pärast, Argentiinad.
Ja kui lobotoomia ei mõju (ma ei imestaks üldse,) siis hakkangi nõiaks ja kirjutan veel loitse. Ehk nagu tarot kaardid osatades väitsid: Death ja Hermit. :D Perfect match.



Netis oli pilt raamaturiiulite kompleksist, kus kõik raamatud oli värvide järgi sorteeritud nagu ehituspoodides need värvitoonitabelid. Alguses oli nii ilus tunne, et uuu, värvid. Ma armastan värve. Ja siis tuli viha, eks, mul tuleb alati mingis faasis viha. :D Olen isegi mõelnud, et mida suurem see hetkeviha on, seda olulisem mingi teema mu jaoks... aga noh, emase inimesena võib seal olla liiga palju kõrvalmõjusid, praegu näiteks on mul juba teine paganama nädalavahetus läinud raisku emane olemise peale ja see ajab nii vihale, et te ei kujuta üldse ettegi. Nii palju asju oleks vaja lihtsalt valudes lamamise asemel teha... Rrrr. Aga no... pekki.
Zen.
Enivei, raamaturiiul. Vaatasin ja üritasin mõista, et wtf, see oleks nagu koolis komplekteeriks klassid ilu järgi, et kõige ilusamad õpilased saaks kõige viimasesse klassi, ükskõik siis, mis vanuses või mõistuseseisundis. Nii vist oleks loogiline mõelda ka.. eriti kui armastad raamatuid.
Aga siis... tuli seiklus mulle mühinal kulmude sisse. (See on see kuulsusrikas "hold my beer" moment.) Kujuta ette, kuidas lähed raamatupoodi ja sa tead täpselt, mis värvi raamatut sul parajasti sinna ritta vaja on, ja käid terve poe aeglaselt, mõnuga läbi ja vaatad kõik sedavärvi raamatud üle.. see oleks nii põnev. :) Ja hariv. Muidu ju võtad ainult sellist jama, mis sulle meeldib. Ajule jällegi meeldib, kui ta end veidike sirutada saab, midagi uut ja ootamatut. Midagi väljastpool iseennast.

Raamatud on tegelikult väga ohtlikud. Ma ei teagi, kas olen rääkinud siin... ma tavaliselt vist olen juba kõik maailma teemad viis korda üle kedranud, aga... näiteks Lolita oli raamat, mis mõjus mulle noorena väga... hävitavalt. Ju ma olin seda lugedes täpselt sellises vanuses, et korda läks, meelde jäi, ja maha murdis. :) Peale selle, et see on üks parimaid raamatuid (ma kirjutasin selle kohta ülikoolis igavese pika uurimustöö,) on see psühholoogiliselt igavene madu. Hiilib sulle pähe tasapisi, justkui sümpaatse peategelase kaudu ja siis hakkadki tema mõtteid ja tegemisi endale õigustama ja teda välja vabandama ja kaasa tundma ja.. Aga see koht, mis mulle haiget tegi, oli see, kus ta rääkis naistest. Sest ma sain nii krdi hästi aru, MIDA ta ütles, ma olin temaga nõus. Ja juba siis võtsingi kaasa selle.. hirmu. Kuidas Humbert käis ja vaatas naisi ja kirjeldas neid ja... selline vastikus väljendus ta sõnades. Ja ta valetas. Valetas ja vassis, ütles komplimente ja ise varjas iiveldust.
See läks mulle õudsalt sügavalt südamesse.
Naljakas, et kui mingi väite üks pool tabab sind nagu välk, nagu ülim tõde, siis tundub, et see teine pool peab ju ka õige olema. Võtad selle omaks nagu kurva paratamatuse, isegi kui kuskil kaugel ajusopis keegi karjub. Mina tundsin ära nümfetid, ma olen elu eri etappidel mitmesse salaja armunudki olnud. :) Ja seega... pean olema nüüd see vaene väärlootustega proua ullike, keda peteti ja põlati. Ühe olemasolu sõltub ju teisest, ja on ainult kaks varianti.
Nii rumal minust. :) Aga... tõesta vastupidist. Päriselt. Olen veits ummikus.

Teine idee... kusjuures, ehk ma olen ka sellest juba kirjutanud, sest see on mu kirjutamata-asjade-blogis juba sada miljon aastat, aga... ma nii tahaks, et eksisteeriks Antidepressant Hotell. Seal oleks kõik värviline ja ilus. Ja ma mõtlen siis, et nii ilus, et väga raske on seal õnnetu olla. Sinna ei minda end tapma, eksole, vaid ennetama kogu värki.. Seal tuuakse sulle süüa ja pakutakse igasugu ninnunännu protseduure ja hommikul tõmbab keegi kardinad eest ja ulatab pannkooke ja kallistab... Tehakse komplimente ja julgustatakse proovima igasugu võimatuid hobisid (no selliseid, mida niisama lihtsalt ei proovi, sest pole kogu seda vajaminevat kammajaad) ja tutvuma inimestega ja.. elama nagu päriselu natukeseks. Tundma end täisväärtuslikuna, vajalikuna. Ja kui sul sinnaminnes ja tuba küsides silmad vett täis valguvad, siis saad tasuta.
Mul on nii kurb kõigi nende inimeste pärast, kes praegu sinna minna tahaks. Kalli teile kõigile.



Sõitsin umbes kolm kuud tagasi trolliga. Troll oli tühi ja loksus, ma istusin akna ääres ja vaatasin välja. Taevas olid meeletult tumedad, madalad, 3D pilved. Ma ei ole kunagi selliseid pilvi näinudki... See oli nagu mingi üleöö ligihiilinud kõikvõimas rumalaid inimsipelgaid hoiatav mäestik.
Sõitsin ja mägi kõrgus sealsamas taamal. Üldse ei imesta, et kõrgematel aladel on mäed muinasjuttudes ja legendides sees justkui elusolendid.. Ta oli nii.. käegakatsutav ja korraga nii turvaline kui hirmutav. Sinu sarnane.